Friday, August 9, 2019

Hea lugu

.. oli Viljandi folgi tänavune tunnuslause. Peale selle, et kogu folk on iseenesest juba üks hea lugu, jagasid lisaks pillimeestele oma häid lugusid ka Valdur Mikita ja Piret Päär, mõlemad teada-tuntud oma hääduses ja eheduses. 

Kuid elu ise jutustas mulle ka vahepeal ühe hää loo. 

"Ma olin kaheksateist, kui me abiellusime," ütleb naine. Ilus naine. Naiselik. Olen päeval silmanurgast tema kleiti imetlenud ja kerge kadedusega mõelnud, kui hästi see talle sobib. Vanust on naisel nii umbes kuuskümmend. "Ja ma olin nii armunud! Mul pidi hingamine seisma jääma, kui ma teda nägin!"
Ma tajun, kuidas naine pimeduses naeratab.

Meenikunno raba

"Aga ma nägin enne pulmi mitu korda ühte ja sama und," jätkab naine. "Et see poiss tuleb minu poole. Minul on hing õnnest rinnus kinni, ta tuleb, tuleb, tuleb aina lähemale..."
Naine teeb pausi. Peaaegu teatraalse, ehkki kuulajaid on pimedas toas vaid üks - mina. Tegelikult ei ole paus teatraalne. Ma peaaegu kuulen, kuidas naine oma peas sõnu otsib.
"Tuleb ja... ja astub minust läbi. Nagu õhust või... nagu mingist viirastusest. Kui ma oma unenäost vanatädile rääkisin, manitses see: "Ära sa sellele poisile küll mine, ei selline uni head tähenda!" Aga kus mina siis kuulasin! Või õigemini - kas minu süda kuulas! Või kuna enne 18-aastane sellise koha peal kedagi kuulanud on!"
Naine teeb uue pisikese pausi, nagu mõeldes nüüd, nelikümmend aastat hiljem, et kas tooord oleks olnud mingigi võimalus pidurit tõmmata.

"Ohjaa, selles vanuses on ju kõik need maailma kõige targemad," ütlen mina. "Nii enne meid kui meie ajal kui peale meid. 18-aastane teab täpselt, kuidas elu peab elama."

"Ma armastasin teda nii väga,"  jätkab naine. "Aga tema läks juba esimesel abieluaastal teisi noolima. Ega ma sellest korraga teada saanud - ja ega ma varsti tahtnudki enam teada. Kuid aegamööda ikka ujus üks või teine patuke lagedale."
Naine kasutab pehmet varianti - "patuke".
"Ma ilmselt tean vaid murdosakest tema suhetest. Aga ma andsin iga kord andeks. Ma oleksin need ülejäänud ka andeks andnud. See ei olnud üldse raske - ma ju armastasin teda! Kuid mida rohkem mina andestasin, seda üleolevamaks läks tema.  Ma tundsin iga aastaga, kuidas ma muutun üha väärtusetumaks ja tühisemaks ja inetumaks... Väljapoole paistis kõik kena. Kui me läksime külla või tulid meile külalised, etendasime mõlemad edukalt õnnelikku perekonda. Nendel hetkedel ma uskusin isegi ise, et meil on täitsa tore kooselu. Aga siis läksid külalised koju ja minust sai jälle paugupealt mõttetu mutt."
"Mõttetu mutt" teeb uue pausi.

"Ma andsin kõik andeks - aga vaat seda viimast ma ei suuda andestada! Siiamaani ei suuda! Me olime kolmkümmend aastat koos elanud, lapsed suureks kasvatanud, tema kogu aeg oma kõrvalhüppeid hüpanud - ja siis otsustas ta ikkagi ära minna. Mitte mõne noore tibi juurde, aga ikkagi, teise naise juurde. Päriselt ära. Minema. Ja kui ma siis ütlesin, et mina olen Sulle kõik Su käimised andestanud ja ise kõik need aastad truu olnud, naeris ta mulle näkku. Lõi jalaga nagu nartsu ja ütles: "Truu? Ja siis? Mis siis sellest? Sul pole lihtsalt juhust olnud! Ja kes sinusugust tahakski!"

"Hoplaa," ütlen mina. Mida selle peale õigupoolest öelda olekski?

Peegeldused Paidra järvel

"Ja siis ükskord oli mul elektrikku vaja. Otsisin, helistasin. Tuli. Kõndis tasasel moel mööda maja ringi, küsis ühte, päris teist. Noh, ja tead ju, kui hea on võõrale inimesele oma kurbus välja nutta! Pealegi - minu käest ei olnud aastakümneid mitte keegi küsinud, kuidas mina ennast tunnen või mida mina tahan."

"Nii,.." ütlen mina järgmise sügavamõttelise teravmeelsuse.

"Noh, siis astus elektrik mõne päeva pärast jälle läbi, et kuulata, kuidas mul läheb, ja siis mõne päeva pärast jälle... Ja nüüd me oleme juba üle kümne aasta koos. Ta on endiselt väga hooliv."

"Oled sa nüüd õnnelik?"

Naine vaikib pikalt. Minu jaoks üllatvalt pikalt, ja ütleb siis: "Tead, ma olen leidnud meelerahu. See on väga tähtis. Väga-väga tähtis. Aga - ma rmastan ikka veel oma esimest meest!"

No ütle nüid seda inimese hinge ja elu!





Saturday, August 3, 2019

Eestimaa on asju täis

Eestimaa on igasuguseid ägedaid asju täis.
Näiteks läksime tibupõnnidega Rõuge pesatorni ronima - ja sattusime  puhtjuhtumisi rahvaspordiüritusele. Viie järve jooks. Kõige väiksem tibupõnn, kahene tirts,  teatas, et "Tema ka!" Uurisime. Ja registreerusime laste jooksule. 
Millise emotsiooni ma sain kaheaastaselt inimeselt! Millise elevusega ta võimles kaasa soojendust, millise energiaga kihutas joosta, endal nägu kogu aeg rõõmsat laia naeru täis! Kui väikesed vändad vudimisest väsisid, jätkas tirts kõndides, siis uuesti jooksu pannes - ikka üks- ja seesama rõõmunägu peas... Jooksmise rõõm. Koosjooksmise rõõm. Kahesel pole vahet, kas ta on esimene, kümnes või sajas. Tema lihtsalt jookseb. Täpselt nii, nagu jõuab. Teda ei koti, mida teised arvavad sellest, et ta enam ei jõua. Või sellest, et tal polegi parasjagu spetsiaalseid jooksujalatseid ja dresside asemel on seljas kleidike. Kahest ei huvita karvavõrdki, mida maailm temast arvab. Kahene naudib seda, mida täiskasvanu peab õppima - endas kindel olemist, hetkes püsimist ja protsessi.
"Täiskasvanud peksid õppima lastelt kolme asja: armastamist, andestamist ja seda, kuidas oma tahtmist saada," lugesin mõned kuud tagasi üht mõttetera. Iga kord, kui tibupõnnide juurde juhtun, tuleb see mulle meelde ja ma ei jõuagi ära imestada, kuiväga tõese ja terase teraga on tegemist.

*   *   *
Eestimaa on igasuguseid asju täis. 
Näiteks sattusin etendusele "Garaaž" Luke mõisas. Mika Myllyaho duotükk Tõnu Oja ja Andrus Eelmäega. Võib-olla seepärast, et sattusin juhuslikult ja ilma ootusteta, meeldis veel eriti. Hästi kirjutatud, hästi mängitud, toredasti lavastatud. Natuke komöödiat, rohkem siiski sisu. Kogu inimeseks-olemise virr-varr on pagana ehedalt kahe tüübi sisse mahutatud - hea-halb mõlema sees ristipüstiläbisegi, nagu nad elus alatasa ongi, nii et lõpuks jäädki juurdlema: kes siin elus on kes ja mis on mis, mis siis ikkagi on õige, mis on veel õigem või kuidas ikkagi peaks ja nii edasi.
Mida rohkem ma sedasorti asjadele mõtlen, seda rohkem takerdun oma järgmisesse imelisse leidu: "Ainult ühte asja on Vanajumal siia ilma peale õiglaselt jaganud - mõistust. Igaüks arvab, et tal on seda piisavalt."
Kuid Luke mõisakompleks oli kah omamoodi üllatus. Nii et minge ka julgesti üllatuma :)!

Luke lõvi
*   *   *
Eestimaa on igasuguseid ägedaid asju täis. 
Mida kõike siin ei ole! Pakirobotid näiteks on. Ja kui mustamäelased ehk ongi selle pildiga harjunud, siis munamäelase võtab esmakohtumine ikkagi mõnusalt muhelema. Niisugused nummikud ja veerevad tähtsalt oma teed, umbes nagu esimesse klassi minev laps  esimestel koolipäevadel :)


Ja siis võib juhtuda, et inimene on tubli poolsada astat täiesti ausalt Eestimaa pääl ära elanud ja isegi mõnikord natuke kaugemal käinud, ...
 Linnumaja Glehni lossi juures pargis

...aga Glehni lossi juurde pole ikkagi elu sees sattunud. Ometigi kinnitab Wikipedia, et omal ajal olla siin hulgem filmivõtteid tehtud ja puha. Lenfilm näiteks.


Lenfilmiga ma Glehni lossi juures ei kohtunud, küll aga paar nädalat hiljem Irboskas. Võimalik, et ma osalen mõnes massistseenis. Veel võimalikum, et ei osale. Aga mingi nostalgiavirvendus käis tuttavat ratsameest nähes kehast läbi ikka :).


Irboskaga seoses - ma ei olnud senini midagi kuulnud Irboska veresaunast.

Nii nimetatakse 25 (või 26) inimese hukkamist 3. septembril 1919 Irboskas. Need olid tüübid, kes nõudsid keset Vabadussõda  rahu Nõukogude Venemaaga - ükskõik millistel tingimustel - ja Briti sõjalise missiooni lahkumist. Sellega näidati täielikku ebalojaalsust sündivale vabariigile. Nõudmised küpsesid eriti  tuliseks Eestimaa Ametiühingute I kongressil, nii et valitsus oli sunnitud sekkuma, kongressi laiali ajama  ja kavatses kõige kuumemad kutid jahtuma saata. Sinna, kuhu nood igatsesid - Nõukogude Venemaa rüppe. Nii toimetati 102 kisakõri Pihkva rindele.  76 saadeti üle rindejoone ja need jõudsid Peterburi välja.  26 tüüpi lasti - ilmselt Eesti Valitsuse käsul - Irboskas maha.
Mahalaskjateks pidi olema soomusrongi ülem kaaskonnaga, kuid need mehed ei tahtnud sellist asja teha. Ainult lubadusega, et mahalastavate isiklik vara jagatakse mahalaskjate vahel, saadi kokku kamp, kes viis käsu täide. 

Ja siis ma mõtlen selle vaese Eesti Vabariigi peale ja selle peale, kui keeruline tal juba see sünniprotsess oli,  ja ka sellele, kui keeruline oli tol ajal poolt valida... Ma mõtlen, kuidas ajad võivad muutuda, kuulates err arhiivist 1961. aastal salvestatud lugu Johannes Palmiga, ühega 102-st arreteeritust. Kuidas sa võid mitukümmend aastat olla "valel" pool ja siis ootamatult mitukümmend "õigel" pool ja siis uuesti "valeks" hinnatud...  
Ja ma mõtlen ka, kuidas mitte kunagi ei ole siin ilmamunal sitapeadest puudust olnud. Nagu need mahalaskjad. Millegipärast tiirutab mul viimasel ajal üha sagedamini järgmine terajupike peas ringi: 

"Sinu sitt lapsepõlv ei ole ei vabandus ega õigustus olemaks sitapea.
Sinu sitad suhted ei ole ei vabandus ega õigustus olemaks sitapea.
Sinu sitad kogemused ei ole ei vabandus ega õigustus olemaks sitapea.
Meil kõigil on oma sitt selja taga ja meil kõigil on kaks võimalust: kas jäädagi sitaseks või kasvada, kasutades sitta väetisena."
(Internetist)

Ja ma mõtlen, kuidas täna on inimesed segaduses. Et kas reageerida või mitte. Nagu lasteaiarühmas, kus keegi kogu aeg karjub "Sitakott!" Kõik lapsed naeravad ja täiskasvanu peab selle vahe ära tunnetama, millal ja millisel määral on paras aeg reageerida. Ülereageerimine põhjustab selle, et lapsuke jääbki roppusi karjuma ja teiste naeru ihkama-nautima, mittereageerimine annab aga kõigile signaali, et "sitakott" on igati okei väljend.
Minule ei meeldi valitsus, kes "sitakoti" kuulutab viisakusvormeliks. Valitsus, kus minu minister julgeb öelda, et kõik need 700 000 inimest, kes Balti ketis seisid, olid massihüsteerikud. Kus minu minister häbivääristab haridust ja ütleb, et kõrgkool kasvatab ainult hobusevargaid. Kus minu eurosaadik kasutab natsistlikke väljendeid enda sõnul "teadlikult", seega lihtsalt selleks, et lasteaiarühma naerutada.  Et keegi ei unustaks, kui kõva mees ta on. Kui julge. 
Või ongi käes aeg hoopis Napoleoni tsiteerida: "Lambavägi, mille eesotsas on lõvi, saavutab alati võidu lõvide üle, kelle eesotsas on lammas."

Ma ei tahaks praegu inglane ka olla. Kui peaminister ühel päeval avaldab artikli, milles kutsub britte üles jääma euroliitu ja järgmisel artikli, milles kutse sellest lahkuda, siis see minu mõistusega lihtsalt ei sobi. 

Üks tore tera ütleb, et ära vaidle idiootidega - nad tirivad su enda tasemele ja löövad siis kogemusega. Ja nende kogemus on karjuda nii kõvasti kui jaksavad ning nii kaua kui jaksavad. Kui targem on järele andnud, siis igaks juhuks veel seitse lehekülge kommentaare otsa, peaasi, et nende sõna jääks viimaseks, sest see tähendab võitu, see tähendab, et vastasel on argumendid otsa saanud...

Üks irooniline nüanss veel: kui keegi nüüd tahaks öelda, et kui ei meeldi, mine ära, siis see ütleja oleks täpselt seesama mees, kes asüülitaotlejale ütleks, et sa ei tohi siia meie juurde tulla, mine koju tagasi ja tee oma riik korda...

Näed siis, kuhu ma Glehni lossi juurest jõudsin.

*   *   *
Aga Eestimaa on igasuguseid ägedaid asju täis.
Isegi kui see kellegi teise - antud juhul näiteks põllupidaja jaoks - nii äge ei olegi.

"Tee nüüd silmad lahti," ütleb hääl rooli tagant, "ja vaata! Millal sa viimati midagi niisugust nägid?"
Ma tõesti ei tea, millal ma viimati nii palju rukkililli nägin. Aga see oli ammu.

Kanepipõldu näen ma üldse esimest korda elus. Või noh, võib-olla olen näinudki, aga teadvustanud / ära tundnud küll ei ole.
Ja siin ma ei tea üldse, mida inimesed näevad - aga nad vaatavad hoolega. Paganamaad. Või -vett.

Ei saa me läbi Lätita...
Tallinn-Pärnu-Ikea maantee see igatahes ei ole. 

Memmega Telliskivis. Pärast meid tuleb tulistamine (mitte veeuputus). 
*   *   *
"Sa ütlesid, et kõik eestlased on laulupeol. Oled kohal?" küsib  mu sakslasest sõber. 
Ainult sakslaste pärast satun ma Balti jaama nõukogude-aja nostalgianäitusele. 
Sissejuhatuseks pakutakse kraanikalja. 
"Jermakkidega ei lubatud bussides istuda," kommenteerib endine idasakslane. "Tšehhid tegid umbes samasuguseid, nondega tohtis, sest tšehhide raam oli altotsast samasugune nagu ülevalt, ühendatud. Vene raamid lõhkusid bussiistmete polstrit, sellepärast ei tohtinudki nondega istuda."

Üksiti sain näituselt vastuse küsimusele, miks nõukogude jal üldse reklaamfilme tehti (osta polnud ju niikuinii midagi, osteti lihtsalt seda, mida oli): plaanimajandus nägi ette, et 1 % ettevõtte eelrvest tuleb kulutada reklaamile! Peedu Ojamaa poolt 1967. a loodud Eesti Reklaamfilm oleks võinud vabalt kanda ka nime Nõukogude Liidu Reklaamfilm, sest oli ainuke reklaamide tegija NL-s. 

*   *   *
Kas teie olete juba käinud Luhamaal kohvikus "Kivitii" (juhuks, kui esimese lugemisega aru ei saanud:  nimi on inspireeritud Riia-Pihkva (muna)kiviteest)?
Kui ei, siis võib vabalt plaani võtta. Igaks juhuks tuleks enne FB-st järele vaadata, ega nad juhuslikult Seto Kuningriigi päevadel või Võru Lastefestivalil või Ostrova festivalil või nii edasi ei ole :)



Ja kõik need, kes ABZ Reisidele külla tahavad tulla - olete oodatud Võrru uue ja ilusa keskväljaku äärde tuletõrjemajja!


Friday, July 26, 2019

Kella pealt kasulapseks

Vanasti oli taevas ikka sinisem. Siis, kui ei olnud veel globaalset kliimasoojenemist nagu tänavu suvel terves Euroopas. 
Muru oli ka rohelisem. Ja tervislikum. Ei, mind ei ole veganiks veendud! Kui ma mõne sektiga üldse ühtesse peaksin astuma, siis ainult kergeusklikega! Kuid teleka teadetel on teadlased avastanud, et staadionide kunstmurudelt võib hoopis vähki saada. Tuleb välja, et jalgpall ei olegi parem kui seks?!

Seksiga on üks teine jant veel: see võib lõppeda sünnitusega. Sünnitamine oli kah vanasti lihtsam. Kui tuhud algasid, läks naine haiglasse ja saigi lapse. Aga maailm areneb.  Põlvamaal näiteks algab nüüd niisugune ühiskonnakord ja ajastu, kus sünnitada tohib ainult neljapäeval ja reedel. Kellast kellani. Snaipersünnitus, ütlevad kohalikud.

Kas teie meelest on pildil eelneva jutuga mingi seos? 
Minu meelest ei ole, aga hea pilt on, kas pole? :)

Ma tervitan igati innovatiivseid lahendusi, aga minu meelest on nii palju võimalusi veel kasutamata jäetud. Põlvamaa on ju tuntud ökomaa, sealsed sünnitajad võiksid arvesse võtta ka kuu ja tähtede seisu - et kas on pehme või kõva aeg, kas kuu kasvab või kahaneb või on ennast täis teinud, kas päike laseb tuult või on niisama plekiline ja mis meeleolus on parasjagu valitsus - kas on hea-tuju-märgi aeg või hobusevarguse aeg või veereb viire takka vaikselt vabandusratas. Ja kõige eelneva põhjal oma sünnituse planeerima.

Sest lõppude lõpuks peavad ju inimesed vastutuse oma elu eest enda kätte võtma! Üks piizike planeerimine ei tohiks ometi ülejõukäiv olla! Selles mõttes on neljapäev ja reede täitsa ok päevad, et ega üldjuhul keegi üle ühe korra nädalas ei sünnitagi. Kui juhtuvad mõned erivajadusega inimesed, kes tahavad sünnitada rohkem kui kaks korda nädalas, siis need saab suunata nõustaja juurde. Tartusse või Võrru. (Miks sündis tänavune kuumarekord Võrus? Sest Põlva sünnitusosakond oli suletud! FB-st Karl Klemmerilt)


Nad on sääl päälinnas ikka väga vaimuvaesed, panevad tänavale "Tänav" nimeks - 
või siis vastupidi, just vaimukad...
Aga seos käesoleva jutuga - otsisin, ausõna otsisin - no ei leidnud!!!

See on väga nutikas trikk, millega sulgejad välja tulid. See kahe nädalapäeva trikk.  Niimoodi saab Põlvas sünnitanute arvu, mis nagunii kõlgub kulutõhususe piiri peal, nagu kõrgemalt poolt korduvalt kinnitatud on, lihtsasti alla lüüa ja siis öelda: "Sorry! Teil on liiga vähe sünnitajaid, paneme kinni! Pole kulutõhus!" Täpselt samamoodi tehti Valga sünnitusosakonnaga. 

Matemaatika oli  vanasti kah ikka hoopis teistsugune. Viis miljonit oli vanasti kohe palju suurem kui kakssada tuhat. Palju-palju suurem. Aga nüüd - Nolani filmile leiti viis miljonit kuu ajaga nagu nipsti, kuid Põlva sünnitusosakonnale kakssada tuhat - no ei ole kusagil! Ei ole, saage aru, armas rahvas! Ei ole!!  (Töötukassa töökassaks, haigekassa tervisekassaks, tühised 865 000...)
Samal ajal anname NATOle juba lahkesti rohkemgi kui ettenähtud kaks protsenti SKP-st.

Kui nüüd veel kulutõhususest rääkida, siis...  kõik need lapsed, kes enne Valgas sündides tootsid riigile tohutut kahjumit, peaksid  nüüd Tartus sündides justkui kasumit tootma. Äkki peaks neid nüüd täpsema terminiga  määratlema ka  - riigi kasulapsed? 

Ma ei saagi aru, kuidas meie maal see demokraatia ikka toimib. Kas meil on päris-demokraatia või meil on potjomkin-demokraatia. Haldusreformi ajal korraldati Kagu-Eestis kümneid kõne- ja kakeluskoosolekuid uue ühendvalla nime teemal. Inimesed kirjutasid ja joonistasid ja tülitsesid ja leppisid ja mingi ime läbi jõudsid lõpuks kompromissile. Otsustasid, et olgu siis pääle Haanjamaa vald. Selle peale ütles Võim ja Vägi, et tutkit, ei saa te Haanjamaad, jääb Rõuge vald ja punktum ja Schluss. Milleks seda kohalikku komejanti ja arutut ajaraiskamist siis üldse vaja oli? Täna rääkis raadio sama lugu Ülenurme ja Kambja kohta.

"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides," on öelnud Abraham Lincoln. 
Huvitav, millise rahva huvides on Põlva sünnitusosakonna kaotamine? Äkki peaks pärlipoiste, nende viimase aja kuulsaimate selgeltnägijate käest küsima? Nemad teavad kõike, teevad vahet raadiusel ja diameetril ja võivad isegi Inglismaad nõustada...

*   *   *
Ja ikkagi on Eesti kõige toredam maa selle lapiku muna pääl! :)


Wednesday, July 17, 2019

Horvaatia: eluga pääsenud

Ma olin otsustanud selle suve eestimaiselt veeta, mäletate ju küll. Nii ma  siis läksingi Horvaatiasse.

No kes siis ei tea, et Horvaatia on üks imeilus maa! Pealegi on nad meie meestele andnud lipsud ja Teslad takkaotsa.

Aga neil on seal veel bora ka! Tegelikult peaks bora talvel tegutsema, umbes samamoodi, nagu lumi peaks talvel sadama. Aga siis võtab üks hull ette ja laulab, et juulikuus lumi on maas ja nii saabki igal aastal vähemalt korra ja korraks olema. Sõnal on ikka vägev jõud, ma ütlen! Jumal ütles ka. Et saagu. Saigi.
Boraga on sama lugu nagu juulikuise lumega, peaks teine suisel aal sügavas talveunes olema, aga võta näpust... Korotše: bora on tuul, mis teooria järgi peab sisemaal mägede taga kinni olema ja siis sealt aeg-ajalt väga ootamatult, hoogsalt ja külmalt rannikule välja vupsama. Talvel. Aga kui vups sünnib suvel, siis on bora kuiv ja kuum ja kole. Kui kraadiklaas näitab niigi ligi sada, sa ise oled öö läbi sõitnud-lennanud-sekeldanud ja magamata,  siis pole bora kindlalt mingi õnn ja rõõm.

See oligi Bora, kes meid Splitis vastu võttis. Ja keegi ei teadnud, kas garjatšie estonskie parni saavad kuuma lõunamaise Boraga hakkama või ei. Kuid me võitlesime vapralt! Bora läks õhtul löödult minema, tagasi enam ei tulnudki ning eesti mehed ja naised jäid ellu. 

Täitsa võimalik, et Split on ka tore koht. Vähemalt terve Diocletianuse lugu kõlab täitsa toredasti ja tema palee, maailma suurim ja UNESCO kaitse all ja puha, peaks ju ka ometigi inimesele muljet avaldama. Ja et selles paleekompleksis on maailma vanim katoliku katedraal, mis 1300 aastat jutti katoliiklikku õndsust ja õpetust ilma pääle jagnud, endal on vanust veelgi rohkem, tervelt 1700 aastat... On küll uhke värk, kui...  noh, kui seda Borat ees ei oleks!

Õnneks on meil väga märg programm, Hotell on rannas, on meri ja bassein ja kõike -  päikest, vett, veini, aega - on piisavalt. Seetõttu elab rühm vahepealsed väikesed väljasõidud eduliselt üle. Pealegi on buss korralik ja konditsionseeriga. Horvaadist bussijuhi nimi on Martin.

Pagasiga polnud ka mingeid probleeme. Mitte nagu Mare nõuka-aegses loos, kus terve rühma kohvrid kaotsi läksid ja külmast vene talvest soojale kapitalistlikule maale saabunud kasukates grupp rahapuudusel leidlikult paari heitis ning kahe peale ühed bikiinid ostis. Meie ostame ainult ujumissusse, et merisiilikute suhtes teatav üleolek saavutada.

Krk on saar Horvaatias, Krka on rahvuspark Horvaatias. Kõik. Muud seost neil omavahel ei ole. Rahvuspark ei asu saarel, saar ei asu rahvuspargis. 
Krka rahvuspark on, nagu tema kamraad Plitvicegi, tuntud oma imeilusate koskede poolest. Krka omades saab ja tohib ujuda ka. 





Peka on traditsiooniline Horvaatia roog, õigemini küll toiduvalmistamise viis. Tegemist on minimaalselt 3 tundi madalal temperatuuril küpsetamisega: kõigepealt tehakse "pliidi peale lõke" ja köetakse alusplaat kuumaks. Siis korjatakse söed kokku. Alusplaadile läheb vastava anumaga liha, mille "kaane peale" kuhjatakse kokkukorjatud söed  ja hakatakse ootama. Peka-roa peab alati vähemalt päev ette tellima, muidu ei jõuagi oma sööki ära oodata. 
Meile pakuti peka-roana kana ja vasikat. Kana tundsid inimesed ära, aga vasika peale läks  suuremat sorti sõjaks. Lehvitati lahingulippe ja lusikaid, peeti jõulisi debatte,  vägevad etteasted vaheldusid hoogsate hüüdlausetega... Igaühel oli ärasöödud loomast oma versioon.  Karvupidi kokku läksid nii veterinaarid, loomakasvatajad, kokad kui lihtrahvas. 
Kuni perenaine pisarsilmi vandus, et vasikas. Siis vaibus tüli nagu eelmise päeva bora ning kõik jätkasid vaguralt ja viisakalt veinivõttu. Sest tegemist oli ikkagi intelligentsete ja haritud inimestega,(mis siis, et siga ja vasikas omavahel segamini läksid). 
"See oli vasikas," kinnitas perenine nii peka-ahjude taustal kui söögilaua ääres. 

Kalapiknik tähendab Trogiri kandis seda, et sind viiakse paadiga kuskile väikesesse ja ilusasse nurgatgusesse Horvaatia sadade saare vahel, öeldakse, et nüüd marss ujuma, sina kuulad sõna, sest sa oled juba usinasti rakit joonud ja ujudki kuulekalt nii tubli kaks tundi jutti. Kusjuures sul ei ole selle vastu suurt miadgi, kuna parsjagu on kogu Euroopat on tabanud hirmus kuumalaine. 
Sinu ujumise ajal on kuskil  kalad kogu grupile täitsa ise valmis küpsenud. 

Kalapikniku raames.

Trogiri vanalinn on lihtsalt imeline. Veneetsiapärane, aga palju nunnum. Pealegi ei pea kartma, et ta ära upub.

Püha Laurentsiuse katedraali veneetsia gootiks kellatorn Trogiris. Parempoolne sein kuulub raekojale. Liputab hästi. 
Trogiri motiivid




Trogiri kaldapealne. Mõni koht on kohe ilusam kui teine. Mõni koht on kohe väga-väga ilus...

Kui juba Horvaatiasse minna, siis oleks patt üle vaatamata jätta mõni veini- või oliivitalu. Meie saime kaks ühes, lisaks leidsime grupiliikmele kaksikvenna. Horvaatia vend on Eestimaal juba ennegi kuulsust kogunud, näiteks siin. 

Oliivi- ja veinitalu peremees Radoslav Bobaovic eestlasest "kaksikvennaga".

Zadari linnal on lisaks iidsetele kividele ka tänapäevaselt ägedat pakkuda, nagu näiteks mereorel. Rannapromenaadi treppide alla on peidetud torud, mille ühes otsas on viled. Teisest otsast loksutab meri oma laineid sisse - talle teadaoleva rütmi ja tugevusega. Torussesattuv vesi lükkab eest seal pesitseva õhu, see väljub vile kaudu ja nii mängibki Zagrebi promenaadi treppidel igavene meresümfoonia. Iga päev isemoodi. Kui keegi tahab umbkaudset ettekujutust saada, siis üks variant Youtube linkidest on siin. 

Mul ei ole mitte midagi ette heita ka Šibenikule ja Kliši kindlusele, aga ahvatlevaid pilte neist toredustest pole. Telefon ütles, et talle aitab, tema enam pilti ei tee. Et tema tahab suurpuhstust saada. No aga mina pole ju mingi koristaja - vähemalt praegu mitte...

Selline ilus  eestimaine elu. Kuum ja väljakutseterohke eelkõige :)




Tuesday, July 16, 2019

Poola pool

Mul oli plaan veeta tänavune suvi eestimaiselt. Sest mullu mulle ju suve ei jagunud, ehkki kogu sotsiaalmeedia kilkas kadedakstegevalt, kuidas sada aastat pole Kungla rahvas nii kuldset suve näinud  ja pärjad pandi pähe ja..

Saime siis nüüd hoopis Poolas pärjatud. Tänavu. Kuid mitte laulupeol. Reisigrupi liige leedulanna Kazimiera oskab puulehtedest kübaraid kududa - lipp lipi peal, leht lehe peal, ilma nõela pistmata. Rahva lehekorjehuvi ei suutnud juhtivtöötajad kübarate väljailmumiseni millegagi seletada. 

Eesti asub teadupärast Euroopas. Nagu ka Austria ja Poola ja Horvaatia ja... Selline eestimaine suvi siis. Kedagi pole süüdistada ka  - ise ma lubasin ABZ Reisidele, et mind võib igal hetkel ära kasutada.
Ringteel Austrias Viini lähistel. Sümboliseerib väga hästi minu eestimaist suve...

Krakovist leidsin vahva skulptuuri, pühendet kunstnik Jan Matejkole. Polnud varem selle otsa komistanud, meeldis mulle väga. Nii, nagu mulle meeldivad väga ka Sibeliuse monument Helsingis, Straussi oma Viinis ja Chopini oma Varssavis - need kõik iseloomustavad minu jaoks suurepäraselt selle mehe loomingut, kellel nad püstitatud on. Ühes on võimsus ja monumentaaalsus, teises tantsisklev kergus, kolmandas mässulisus ja revolutsioon.   Siin, Matejko juures, tabas mind samasugune "äratundmistunne".

Poolpime pan Jan on  Poola kuulsaim pintslimees, kelle kutsumuseks ja hobiks oli maalida hiiglaslikke  ajaloolisi pannoosid. Ajaloo- ja joonistamishäda oli tal juba lapsena küljes, rändas mööda talusid nagu Nipernaadi ja joonistas kõik üles, mida nägi - riideid, tööriistad jne. Kasutas neid detaile hiljem oma suurtöödes.  Matejko maalide süžeestik ulatub 11. sajandist 19.-ni, ja need on isamaa-armastust sama paksult täis nagu Lydia Koidula luuletused. Mõnedele maalidele on Matejko lisanud oma suhtumise väljendamiseks konkreetsesse sündmusesse kuningliku kojanarri Stanczyki. 
Kuulsaim Matejko maalidest, 50 ruutmeetriline õlimaal aastast 1878, kujutab Grünwaldi lahingut aastal 1410.  Varssavis asuval pintsliteosel on äratuntavad 90 ajaloolist isikut ja see on kindlustatud 3 miljoni dollari eest. Samamoodi on kuulus ka Matejko 44 tööst koosnev Poola ajalooliste valitsejate portreede komplekt, mõned mehed sellest pundist on tänini kasutusel tänaste zlottide peal. 
(Kunstnik maalib, maaler värvib - ilus oled, emakeel...)

Austrias kibelesin sügisel 5-seks saavale lapselapsele kingitust ostma...   jäi ostmata. Hirmust lapsevanemate ees. 

Poolal on tegelikult igasuguseid üllatusi varuks. Täpselt samamoodi nagu Eestimaa pärlid ei ole piki Tallinn-Tartu maanteed reastatud, leiab ka Poola nurgatagustest igasugust põnevat värki. Näiteks linnakese nimega Žamość
Selle renessansi pärli rajaja pan Jan Zamoyski eesmärgiks oli luua "täiuslik linn, mis jätaks varju kuningalinna Krakovi".  

"Ja keskväljakul telli kindlasti kohalikku elus õlut ja rasvaleiba - mmm, mul hakkab paljast mõttest juba sülg jooksma," soovitas üks sõber. '
Sõpru tasub uskuda. Oligi mmm - pisikeses purgikeses selline mõnus ollus, nagu vanasti sealiha praadimisest pannile jäi - natuke soola, natuke kõrnest, natuke sibulat, aga suuremas osas lihtsalt kena rammus rasv. Kõrvale hapukurk. Mmmm....

  Peale selle - milline serveering!

"Mis te arvate, mis see on?" küsisin oma reisigrupilt, näidates neile pilti, mis nägi välja nagu üks korralik abstraktsionismi meistriteos: uljas punane pintslikaar, mille kaisus roheline ja oranž, siin- seal  veel igat sorti, suurust ja kuju  suht suvalisi värvilaike. Kõik kokku nagu potil istuv jõehobu.
Keegi ei tundnud jõehobu ära. 
"Need on Karpaadid," teatasin ma uhkelt, nagu oleksin kõik need mäed ise kokku kühveldanud. "Kõrgtatrad ja madalad ja Lääne- ja Ida-Karpaadid ja Transilvaania Alpid ja platoo ja... Ühe sõnaga, Karpaadid."
Puhkus Poolas. 1897 m kõrguse Kasprowy Wierch'i otsa saab minna nii mööda matkarada kui köisraudteega. Ja ehkki pildilt jääb mulje, et ma tegin seda oma kangelaslike koibade abil, siis - juba Mare isa ütles, et tark inimene ei seisa, kui on võimalus istuda, ja ei istu, kui on võimalus lamada. Ma arvan, et seda võib laiendada ka mäkkemineku peale.

Bachledka puuladvarada Pieniny rahvuspargis on üle 600 m pikk ja asub umbes 20 m kõrgusel puulatvades. Pluss vaatetorn kõrgusega 32 m, mis lubab teha tagasivaate ka läbitud rajale endale. 


"Ma avastasin täna, et loen poola keelt täiesti vabalt. Kahjuks aru ei saa midagi."
Bussifirma Merling Reisid kunstiline juht puhkehetkel. 

Zalipiet on nimetatud ka Poola kõige ilusamaks külaks. Traditsioon sai alguse väga inimlikest joontest. Üks naine tahtis oma kodu kaunistada, aga kuna rahalisi vahendeid nappis, siis kasutas olemasolevaid vahendeid pluss fantaasiat. Tuli ore välja küll. Järgmine vaatas, et vau, kui vahva, ja  tahtis olla naabrist parem. Ja nii ta läks - nüüd on iga koerakuut, kemmerg, köök ja kaev täis tehtud...

Mimikri I


Mimikri II

Pieniny rahvuspargis korraldatakse ka toredaid parvesõite. Ja pärast parvesõitu saab pidu - assamblee ja imeilusa viulimehe ja laulu ja mängu ja tantsuga. Eesti ja Poola bändide vaheline erinevus on see, et kui eesti bändides on pillimehed ja vokalist, siis Poola omades pillimehed ja konsonantist.

Tagaplaanil parved, esiplaanil juhtivtöötajad. Antud juhul peojuhid...

Ja kuna mul on nüüd terve ilm Islandil kogutud sõpru täis, siis sedapuhku kohtusime Poolas tšehhitar Lucie ja tema kaaslase Vacekuga. "Sa ütlesid, et oled meie regioonis," naeris Lucie. Noh, Eestist vaadetes on 600 km tõepoolest meie regioon..."

Egas Lenin asjata Poolas käinud - tegelikult on seal täitsa tore :)!

Friday, June 21, 2019

Pitsu pood, pudelpuud ja piimapukid

Maailm on imeline. Ükskõik, kuhu kaela käänad või pilgu pöörad, ikka ajab üks ime teist taga.

No võtame näiteks... näiteks Hiiumaa

Hiiumaal on möödunud üks mu elu vahvamaid suvesid. Õpilasmalevas, Putkastes. Vahvaks tegid selle suve imelised inimesed - nii need, kes mandrilt kohale tulnud kui kohalik saarerahvas. ("See poiss tegi täna imet!" kommenteerisid hiidlased mu kahemeetrise malevakaaslase rassimist heinateol. "Ma olengi imetegija," muigas poiss vastu.)

Putkaste on vahepealsete aastakümnetega täiesti ümber disainitud. Ilma maleva-, klassi- ja sõberkaaslase Annelita poleks mina küll aru saanud, et see koht on Putkaste. Kuid Anneli kinnitas täie veendumusega, et vaata, siit läks meie tee, nad on siia praegu majad peale ehitand ja meie maja jälle maha lõhkund, aga siit ta läks, ja vaata nüüd hoolega, seal anti meile süüa ja siin tegime heina ja seal metsas kõplasime ja siit nende laudade vahelt otsisime vihmase ilmaga viljaterasid, et sort segi ei läheks... Nu ma vaatasin küll jumala hoolega, aga ei miskit - tekst sobis, pilt kohe üldse mitte.

*   *   *
Ime on seegi, et vahepeal on Hiiumaale pudelpuud kasvanud. 
 Pudelipuud Hütil. 


Krahv Jacob de la Gardie (sellesama Pontuse poeg, kes vabal ajal Lasnamäel kummitamas käivat) rajas Hiiumaale aastal 1628 Eestimaa esimese klaasikoja. Ja nüüd kasvavad selle Hüti koha pääl pudelpuud! Kusjuures "kasvavad" on täiesti õige väljend, sest teadjanaiste väidetel olla neid esialgu ainult üks olnud. 

*   *   *
"Pitsu pood" kõlab igatahes lõbusalt. Kuid väljapanek vihjabb, et koeratoitu selles poes küll ei müüda. Pakutakse hoopiski hiidlaste käsitööd, sääljuures hää hiiu huumoriga vürtsitatud käsitööd. Näiteks puidust GPS-e, millel peal Hiiumaa kontuur ja täpike "Oled siin". 


"Aga miks ikkagi selline nimi?" küsime. 
"Aga sellepärast!" näitab poe perenaine väikeste pingikeste poole. 
"Pitsu" on hiiu keeles lüpsipink!

*   *   *
Kaibaldi nõmm on Eesti suurim lahtise liivaga ala - 10-15 ha. Aegade jooksul on siinne õhukesel pinnal kasvanud mets mitu korda maha põlenud, nõukogude ajal kasutati ala tankodroomina ja nii moodustuski keset männimetsa hiiglaslik liivaväli, mis ülalt vaadates poolkuud meenutab. Või ka küürutõmmanud kassi -  just siinkadis põletatud teadaolevalt Hiiumaa viimane nõid.



*   *   *
Vanarahva jutu järgi olevat selleks, et Hiiumaa meres triivima ei hakkaks,  saar keskelt vaiaga merepõhja kinni löödud.
Aastal 2003 taastas Kõpu Majaka kultuurifond vaia, millesse igal aastal lüüakse fondile suuremaid annetusi teinud inimeste nimedega sepanaelad. Vana, saart toetav vai on nüd ka Hiiumaa kultuuri tugisammas.
Muhe! Ja armas.
 Tubala vai

"Kes mäletab veel aega, kui feisspuki asemel olid piimapukid?" küsis kunagi arvuti. Loomulikult ma mäletan - see oli igavene jama, hommikuti vara tuli silmad poolkinni ja unenägu ees läbi kastese rohu kärutada, varbad külmetasid, piimakarrad olid ropult rasked sikutada... No võib-olla juhul, kui ma oleksin olnud õnnelik noor taluperenaine, kelle unistuseks ongi oma suur lehmakari ja nii edasi - nagu Nipernaadi Milla  -  võib-olla siis oleks selles midagi toredat olnud. Aga ma ei olnud.

Mis ei tähenda, et ma poleks keset Hiiumaad vähemalt kolm korda nostalgiliselt õhanud: "Piimapukk!"

"Mul on häbi seda tunnistada, kuid tunnen end õnnelikuna mitte mõttest, et saan peatselt sinu naiseks, vaid kuulen oma rohkete lehmade ammumist ja hobuste hirnumist." 
Gailit, "Nipernaadi", 1928. 

"Parem on linna piima vidada, 
parem on linnas raamatut pidada, 
kui augustis Kassaris elada, 
elusse armuda, 
armunult vilistada. 
Ja äkki tunda - 
lõpp, ärasõit! Ptüi!"
 - Voldemar Panso, 14. aug 1960
 (Tekst piimakarralt)
*  *   *
Vanamees ja meri. Ja kits. Skulptuur Heltermaa sadamas ehk esimene pronksi valatud Hiiu nali.

Nali aga pold esiotsa üldse naljakas. Old hoopis kohtukeiss.

Auriku Progress kapten  oli just sadamast väljunud, kui märkas puikleva kitsega sadamasse kiirustavat meest. Kapten otsustas sadamasse tagasi sõita, mees aga teatanud, et tema laevale tulla ei taha, tema taht aint kitsele raudlaeva näidata. Kapten pidand seda narrimiseks ja kaevand mehe Käina valla kohtusse. Kohus otsustand mehi esialgu lepitada ja soovitand, et kapten ostku liigud, kitse omanik aga rääkigu üks hea hiiu nali.
Mehed jäänd nõusse.
Räägib siis kitseomannik oma unenäo: "Ma suri ää ja läksi taeva. Küll seel oli moodis olla! Ma sõi ja jõi niipalju kui kiha vastu vettis. Siis tuli mul üks häda käde ja ma hakkasi sehukest kohta otsima. Peetrus näitas senne tarvis pöranda sees augu.
Ma küsisi, kudas ma saa seda siis teha, all jo hiidlased? Tema aga: "Ära karda midagit, kis seel all ikka oo - see ju va Käina valla kohus!""

*   *   *
Kuid imesid jagub ka mandrile. Neid sünnib Eestimaa igas nurgas, tipus ja lohus.

Emumäele  on kohalikud seltsingud rajanud vahva puuskulptuuride alle, mille lõpus veel igasuguseid atraktsioone lisaks. Ükspäev ma võtan oma tibukribulad ja lähen sinna koos nendega.

 Juurikatest jutud Emumäel. 


*   *   *
OÜ Matkajuht pakub vagusparvematku Aidus ja Rummus. Oli järjekordne imeline olemine.

Foto on pätsatud Matkajuht OÜ FB-lehelt ja tehtud meie retke ajal Aidu karjääri kõrval asuvalt Sipelgamäelt. 
*   *   *
Vahepeal sai ametlikult avatud ka Võru uus keskväljak. Retromodernne ja pilkupüüdev. Soovi korral ümber nihutatav ja kujundatav. Ma arvan, et parim, mis selles projekti- ja rahastusvoorus tehtud, kuigi ka Tõrva oma on väga äge. 
Lauad-letid kauplejatele

Lilletaldrikud rohelise järele õhkajatele

Vihma- ja tuulevari bussi ootajatele

Lust lastele...

... ja aupaiste kõigile pühakuile...

*   *   *
Väidetavalt käis see poiss käte peal nii karja, kooli kui kirikusse. Nii temast esimene Eesti olümpiavõitja saigi. Stockholmis 1912.
Sa tunned ära, kui mingi asi on südamega tehtud.  Mälestusmärk Martin Kleinile Tarvastus on. 

*   *   *
Erinevad paigd tekitavad erinevaid emotsioone. Imeline ei pea alati olema helge ja õhkutõstev, ta võib mängida ka muudel hingekeeltel. Nagu näiteks Maarjamäe kommunismiohvrite mälestusala - kui sügava tunde see loob, saab tajuda vaid siis, kui ise koha peal ära käia. 

Nii, nagu pime käik lõikub siin looduslikku nõlva, sekkus kommunistlik kord ka inimeste eludesse - etteantud rada, kahel pool pimedus ja teadmatus. Foto on pärit siit. 

"Me hoiame nõnda ühte 
kui heitunud mesilaspere..."
kirjutas aastal 1966 toona 22-astane Paul-Erik Rummo.
Foto on pärit siit.  
*   *   *
Mõista-mõista, mis see on?
Vastus: Arvo Pärdi keskus Laulasmaal pealtvaates ehk kõrvalasuvast vaatetornist.
Taas imeline paik imeliste inimestega. 

*   *   *
Imetüveline on seegi, kui aastal 2019 keegi keset Tallinna vanalinna kartulid maha paneb. Aga elu ongi ime - imelik ja imeline :)!


Aastal 2384 saab meil kah toimuma laulupidu. Sajandat korda. :)
Fragment Tallinna vanalinna tänavalt ajaloo joonelt

Toredat jaani ja ilusaid pidusid-pühasid meile kõigile - kõigile imetegijatele!