No võtame näiteks... näiteks Hiiumaa.
Hiiumaal on möödunud üks mu elu vahvamaid suvesid. Õpilasmalevas, Putkastes. Vahvaks tegid selle suve imelised inimesed - nii need, kes mandrilt kohale tulnud kui kohalik saarerahvas. ("See poiss tegi täna imet!" kommenteerisid hiidlased mu kahemeetrise malevakaaslase rassimist heinateol. "Ma olengi imetegija," muigas poiss vastu.)
Putkaste on vahepealsete aastakümnetega täiesti ümber disainitud. Ilma maleva-, klassi- ja sõberkaaslase Annelita poleks mina küll aru saanud, et see koht on Putkaste. Kuid Anneli kinnitas täie veendumusega, et vaata, siit läks meie tee, nad on siia praegu majad peale ehitand ja meie maja jälle maha lõhkund, aga siit ta läks, ja vaata nüüd hoolega, seal anti meile süüa ja siin tegime heina ja seal metsas kõplasime ja siit nende laudade vahelt otsisime vihmase ilmaga viljaterasid, et sort segi ei läheks... Nu ma vaatasin küll jumala hoolega, aga ei miskit - tekst sobis, pilt kohe üldse mitte.
Putkaste on vahepealsete aastakümnetega täiesti ümber disainitud. Ilma maleva-, klassi- ja sõberkaaslase Annelita poleks mina küll aru saanud, et see koht on Putkaste. Kuid Anneli kinnitas täie veendumusega, et vaata, siit läks meie tee, nad on siia praegu majad peale ehitand ja meie maja jälle maha lõhkund, aga siit ta läks, ja vaata nüüd hoolega, seal anti meile süüa ja siin tegime heina ja seal metsas kõplasime ja siit nende laudade vahelt otsisime vihmase ilmaga viljaterasid, et sort segi ei läheks... Nu ma vaatasin küll jumala hoolega, aga ei miskit - tekst sobis, pilt kohe üldse mitte.
* * *
Ime on seegi, et vahepeal on Hiiumaale pudelpuud kasvanud.
Pudelipuud Hütil.
Krahv Jacob de la Gardie (sellesama Pontuse poeg, kes vabal ajal Lasnamäel kummitamas käivat) rajas Hiiumaale aastal 1628 Eestimaa esimese klaasikoja. Ja nüüd kasvavad selle Hüti koha pääl pudelpuud! Kusjuures "kasvavad" on täiesti õige väljend, sest teadjanaiste väidetel olla neid esialgu ainult üks olnud.
"Pitsu pood" kõlab igatahes lõbusalt. Kuid väljapanek vihjabb, et koeratoitu selles poes küll ei müüda. Pakutakse hoopiski hiidlaste käsitööd, sääljuures hää hiiu huumoriga vürtsitatud käsitööd. Näiteks puidust GPS-e, millel peal Hiiumaa kontuur ja täpike "Oled siin".
"Aga miks ikkagi selline nimi?" küsime.
"Aga sellepärast!" näitab poe perenaine väikeste pingikeste poole.
"Pitsu" on hiiu keeles lüpsipink!
* * *
Kaibaldi nõmm on Eesti suurim lahtise liivaga ala - 10-15 ha. Aegade jooksul on siinne õhukesel pinnal kasvanud mets mitu korda maha põlenud, nõukogude ajal kasutati ala tankodroomina ja nii moodustuski keset männimetsa hiiglaslik liivaväli, mis ülalt vaadates poolkuud meenutab. Või ka küürutõmmanud kassi - just siinkadis põletatud teadaolevalt Hiiumaa viimane nõid.
* * *
Vanarahva jutu järgi olevat selleks, et Hiiumaa meres triivima ei hakkaks, saar keskelt vaiaga merepõhja kinni löödud.
Aastal 2003 taastas Kõpu Majaka kultuurifond vaia, millesse igal aastal lüüakse fondile suuremaid annetusi teinud inimeste nimedega sepanaelad. Vana, saart toetav vai on nüd ka Hiiumaa kultuuri tugisammas.
Muhe! Ja armas.
Muhe! Ja armas.
Tubala vai
"Kes mäletab veel aega, kui feisspuki asemel olid piimapukid?" küsis kunagi arvuti. Loomulikult ma mäletan - see oli igavene jama, hommikuti vara tuli silmad poolkinni ja unenägu ees läbi kastese rohu kärutada, varbad külmetasid, piimakarrad olid ropult rasked sikutada... No võib-olla juhul, kui ma oleksin olnud õnnelik noor taluperenaine, kelle unistuseks ongi oma suur lehmakari ja nii edasi - nagu Nipernaadi Milla - võib-olla siis oleks selles midagi toredat olnud. Aga ma ei olnud.
Mis ei tähenda, et ma poleks keset Hiiumaad vähemalt kolm korda nostalgiliselt õhanud: "Piimapukk!"
"Mul on häbi seda tunnistada, kuid tunnen end õnnelikuna mitte mõttest, et saan peatselt sinu naiseks, vaid kuulen oma rohkete lehmade ammumist ja hobuste hirnumist."
Gailit, "Nipernaadi", 1928.
"Parem on linna piima vidada,
parem on linnas raamatut pidada,
kui augustis Kassaris elada,
elusse armuda,
armunult vilistada.
Ja äkki tunda -
lõpp, ärasõit! Ptüi!"
- Voldemar Panso, 14. aug 1960
(Tekst piimakarralt)
* * *Vanamees ja meri. Ja kits. Skulptuur Heltermaa sadamas ehk esimene pronksi valatud Hiiu nali.
Nali aga pold esiotsa üldse naljakas. Old hoopis kohtukeiss.
Auriku Progress kapten oli just sadamast väljunud, kui märkas puikleva kitsega sadamasse kiirustavat meest. Kapten otsustas sadamasse tagasi sõita, mees aga teatanud, et tema laevale tulla ei taha, tema taht aint kitsele raudlaeva näidata. Kapten pidand seda narrimiseks ja kaevand mehe Käina valla kohtusse. Kohus otsustand mehi esialgu lepitada ja soovitand, et kapten ostku liigud, kitse omanik aga rääkigu üks hea hiiu nali.
Mehed jäänd nõusse.
Räägib siis kitseomannik oma unenäo: "Ma suri ää ja läksi taeva. Küll seel oli moodis olla! Ma sõi ja jõi niipalju kui kiha vastu vettis. Siis tuli mul üks häda käde ja ma hakkasi sehukest kohta otsima. Peetrus näitas senne tarvis pöranda sees augu.
Ma küsisi, kudas ma saa seda siis teha, all jo hiidlased? Tema aga: "Ära karda midagit, kis seel all ikka oo - see ju va Käina valla kohus!""
* * *
Kuid imesid jagub ka mandrile. Neid sünnib Eestimaa igas nurgas, tipus ja lohus.
Emumäele on kohalikud seltsingud rajanud vahva puuskulptuuride alle, mille lõpus veel igasuguseid atraktsioone lisaks. Ükspäev ma võtan oma tibukribulad ja lähen sinna koos nendega.
* * *
OÜ Matkajuht pakub vagusparvematku Aidus ja Rummus. Oli järjekordne imeline olemine.
Aastal 2384 saab meil kah toimuma laulupidu. Sajandat korda. :)
* * *
Kuid imesid jagub ka mandrile. Neid sünnib Eestimaa igas nurgas, tipus ja lohus.
Emumäele on kohalikud seltsingud rajanud vahva puuskulptuuride alle, mille lõpus veel igasuguseid atraktsioone lisaks. Ükspäev ma võtan oma tibukribulad ja lähen sinna koos nendega.
Juurikatest jutud Emumäel.
* * *
OÜ Matkajuht pakub vagusparvematku Aidus ja Rummus. Oli järjekordne imeline olemine.
Foto on pätsatud Matkajuht OÜ FB-lehelt ja tehtud meie retke ajal Aidu karjääri kõrval asuvalt Sipelgamäelt.
* * *
Vahepeal sai ametlikult avatud ka Võru uus keskväljak. Retromodernne ja pilkupüüdev. Soovi korral ümber nihutatav ja kujundatav. Ma arvan, et parim, mis selles projekti- ja rahastusvoorus tehtud, kuigi ka Tõrva oma on väga äge.
Lauad-letid kauplejatele
Lilletaldrikud rohelise järele õhkajatele
Vihma- ja tuulevari bussi ootajatele
Lust lastele...
... ja aupaiste kõigile pühakuile...
* * *
Väidetavalt käis see poiss käte peal nii karja, kooli kui kirikusse. Nii temast esimene Eesti olümpiavõitja saigi. Stockholmis 1912.
Sa tunned ära, kui mingi asi on südamega tehtud. Mälestusmärk Martin Kleinile Tarvastus on.
* * *
Erinevad paigd tekitavad erinevaid emotsioone. Imeline ei pea alati olema helge ja õhkutõstev, ta võib mängida ka muudel hingekeeltel. Nagu näiteks Maarjamäe kommunismiohvrite mälestusala - kui sügava tunde see loob, saab tajuda vaid siis, kui ise koha peal ära käia.
Nii, nagu pime käik lõikub siin looduslikku nõlva, sekkus kommunistlik kord ka inimeste eludesse - etteantud rada, kahel pool pimedus ja teadmatus. Foto on pärit siit.
"Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere..."
kirjutas aastal 1966 toona 22-astane Paul-Erik Rummo.
Foto on pärit siit.
* * *
Mõista-mõista, mis see on?
Vastus: Arvo Pärdi keskus Laulasmaal pealtvaates ehk kõrvalasuvast vaatetornist.
Taas imeline paik imeliste inimestega.
* * *
Imetüveline on seegi, kui aastal 2019 keegi keset Tallinna vanalinna kartulid maha paneb. Aga elu ongi ime - imelik ja imeline :)!
Aastal 2384 saab meil kah toimuma laulupidu. Sajandat korda. :)
Fragment Tallinna vanalinna tänavalt ajaloo joonelt
Toredat jaani ja ilusaid pidusid-pühasid meile kõigile - kõigile imetegijatele!
