Kella pealt kasulapseks

Vanasti oli taevas ikka sinisem. Siis, kui ei olnud veel globaalset kliimasoojenemist nagu tänavu suvel terves Euroopas. 

Muru oli ka rohelisem. Ja tervislikum. Ei, mind ei ole veganiks veendud! Kui ma mõne sektiga üldse ühtesse peaksin astuma, siis ainult kergeusklikega! Kuid teleka teadetel on teadlased avastanud, et staadionide kunstmurudelt võib hoopis vähki saada. Tuleb välja, et jalgpall ei olegi parem kui seks?!

Seksiga on üks teine jant veel: see võib lõppeda sünnitusega. Sünnitamine oli kah vanasti lihtsam. Kui tuhud algasid, läks naine haiglasse ja saigi lapse. Aga maailm areneb.  Põlvamaal näiteks algab nüüd niisugune ühiskonnakord ja ajastu, kus sünnitada tohib ainult neljapäeval ja reedel. Kellast kellani. Snaipersünnitus, ütlevad kohalikud.

Kas teie meelest on pildil eelneva jutuga mingi seos? 

Minu meelest ei ole, aga hea pilt on, kas pole? :)

Ma tervitan igati innovatiivseid lahendusi, aga minu meelest on nii palju võimalusi veel kasutamata jäetud. Põlvamaa on ju tuntud ökomaa, sealsed sünnitajad võiksid arvesse võtta ka kuu ja tähtede seisu - et kas on pehme või kõva aeg, kas kuu kasvab või kahaneb või on ennast täis teinud, kas päike laseb tuult või on niisama plekiline ja mis meeleolus on parasjagu valitsus - kas on hea-tuju-märgi aeg või hobusevarguse aeg või veereb viire takka vaikselt vabandusratas. Ja kõige eelneva põhjal oma sünnituse planeerima.

Sest lõppude lõpuks peavad ju inimesed vastutuse oma elu eest enda kätte võtma! Üks piizike planeerimine ei tohiks ometi ülejõukäiv olla! Selles mõttes on neljapäev ja reede täitsa ok päevad, et ega üldjuhul keegi üle ühe korra nädalas ei sünnitagi. Kui juhtuvad mõned erivajadusega inimesed, kes tahavad sünnitada rohkem kui kaks korda nädalas, siis need saab suunata nõustaja juurde. Tartusse või Võrru. (Miks sündis tänavune kuumarekord Võrus? Sest Põlva sünnitusosakond oli suletud! FB-st Karl Klemmerilt)

Nad on sääl päälinnas ikka väga vaimuvaesed, panevad tänavale "Tänav" nimeks - 

või siis vastupidi, just vaimukad...

Aga seos käesoleva jutuga - otsisin, ausõna otsisin - no ei leidnud!!!

See on väga nutikas trikk, millega sulgejad välja tulid. See kahe nädalapäeva trikk.  Niimoodi saab Põlvas sünnitanute arvu, mis nagunii kõlgub kulutõhususe piiri peal, nagu kõrgemalt poolt korduvalt kinnitatud on, lihtsasti alla lüüa ja siis öelda: "Sorry! Teil on liiga vähe sünnitajaid, paneme kinni! Pole kulutõhus!" Täpselt samamoodi tehti Valga sünnitusosakonnaga. 

Matemaatika oli  vanasti kah ikka hoopis teistsugune. Viis miljonit oli vanasti kohe palju suurem kui kakssada tuhat. Palju-palju suurem. Aga nüüd - Nolani filmile leiti viis miljonit kuu ajaga nagu nipsti, kuid Põlva sünnitusosakonnale kakssada tuhat - no ei ole kusagil! Ei ole, saage aru, armas rahvas! Ei ole!!  (Töötukassa töökassaks, haigekassa tervisekassaks, tühised 865 000...)
Samal ajal anname NATOle juba lahkesti rohkemgi kui ettenähtud kaks protsenti SKP-st.

Kui nüüd veel kulutõhususest rääkida, siis...  kõik need lapsed, kes enne Valgas sündides tootsid riigile tohutut kahjumit, peaksid  nüüd Tartus sündides justkui kasumit tootma. Äkki peaks neid nüüd täpsema terminiga  määratlema ka  - riigi kasulapsed? 

Ma ei saagi aru, kuidas meie maal see demokraatia ikka toimib. Kas meil on päris-demokraatia või meil on potjomkin-demokraatia. Haldusreformi ajal korraldati Kagu-Eestis kümneid kõne- ja kakeluskoosolekuid uue ühendvalla nime teemal. Inimesed kirjutasid ja joonistasid ja tülitsesid ja leppisid ja mingi ime läbi jõudsid lõpuks kompromissile. Otsustasid, et olgu siis pääle Haanjamaa vald. Selle peale ütles Võim ja Vägi, et tutkit, ei saa te Haanjamaad, jääb Rõuge vald ja punktum ja Schluss. Milleks seda kohalikku komejanti ja arutut ajaraiskamist siis üldse vaja oli? Täna rääkis raadio sama lugu Ülenurme ja Kambja kohta.

"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides," on öelnud Abraham Lincoln. 

Huvitav, millise rahva huvides on Põlva sünnitusosakonna kaotamine? Äkki peaks pärlipoiste, nende viimase aja kuulsaimate selgeltnägijate käest küsima? Nemad teavad kõike, teevad vahet raadiusel ja diameetril ja võivad isegi Inglismaad nõustada...

*   *   *

Ja ikkagi on Eesti kõige toredam maa selle lapiku muna pääl! :)

Horvaatia: eluga pääsenud

Ma olin otsustanud selle suve eestimaiselt veeta, mäletate ju küll. Nii ma  siis läksingi Horvaatiasse.

No kes siis ei tea, et Horvaatia on üks imeilus maa! Pealegi on nad meie meestele andnud lipsud ja Teslad takkaotsa.

Aga neil on seal veel bora ka! Tegelikult peaks bora talvel tegutsema, umbes samamoodi, nagu lumi peaks talvel sadama. Aga siis võtab üks hull ette ja laulab, et juulikuus lumi on maas ja nii saabki igal aastal vähemalt korra ja korraks olema. Sõnal on ikka vägev jõud, ma ütlen! Jumal ütles ka. Et saagu. Saigi.
Boraga on sama lugu nagu juulikuise lumega, peaks teine suisel aal sügavas talveunes olema, aga võta näpust... Korotše: bora on tuul, mis teooria järgi peab sisemaal mägede taga kinni olema ja siis sealt aeg-ajalt väga ootamatult, hoogsalt ja külmalt rannikule välja vupsama. Talvel. Aga kui vups sünnib suvel, siis on bora kuiv ja kuum ja kole. Kui kraadiklaas näitab niigi ligi sada, sa ise oled öö läbi sõitnud-lennanud-sekeldanud ja magamata,  siis pole bora kindlalt mingi õnn ja rõõm.

See oligi Bora, kes meid Splitis vastu võttis. Ja keegi ei teadnud, kas garjatšie estonskie parni saavad kuuma lõunamaise Boraga hakkama või ei. Kuid me võitlesime vapralt! Bora läks õhtul löödult minema, tagasi enam ei tulnudki ning eesti mehed ja naised jäid ellu. 

Täitsa võimalik, et Split on ka tore koht. Vähemalt terve Diocletianuse lugu kõlab täitsa toredasti ja tema palee, maailma suurim ja UNESCO kaitse all ja puha, peaks ju ka ometigi inimesele muljet avaldama. Ja et selles paleekompleksis on maailma vanim katoliku katedraal, mis 1300 aastat jutti katoliiklikku õndsust ja õpetust ilma pääle jagnud, endal on vanust veelgi rohkem, tervelt 1700 aastat... On küll uhke värk, kui...  noh, kui seda Borat ees ei oleks!

Õnneks on meil väga märg programm, Hotell on rannas, on meri ja bassein ja kõike -  päikest, vett, veini, aega - on piisavalt. Seetõttu elab rühm vahepealsed väikesed väljasõidud eduliselt üle. Pealegi on buss korralik ja konditsionseeriga. Horvaadist bussijuhi nimi on Martin.

Pagasiga polnud ka mingeid probleeme. Mitte nagu Mare nõuka-aegses loos, kus terve rühma kohvrid kaotsi läksid ja külmast vene talvest soojale kapitalistlikule maale saabunud kasukates grupp rahapuudusel leidlikult paari heitis ning kahe peale ühed bikiinid ostis. Meie ostame ainult ujumissusse, et merisiilikute suhtes teatav üleolek saavutada.

Krk on saar Horvaatias, Krka on rahvuspark Horvaatias. Kõik. Muud seost neil omavahel ei ole. Rahvuspark ei asu saarel, saar ei asu rahvuspargis. 

Krka rahvuspark on, nagu tema kamraad Plitvicegi, tuntud oma imeilusate koskede poolest. Krka omades saab ja tohib ujuda ka. 

Peka on traditsiooniline Horvaatia roog, õigemini küll toiduvalmistamise viis. Tegemist on minimaalselt 3 tundi madalal temperatuuril küpsetamisega: kõigepealt tehakse "pliidi peale lõke" ja köetakse alusplaat kuumaks. Siis korjatakse söed kokku. Alusplaadile läheb vastava anumaga liha, mille "kaane peale" kuhjatakse kokkukorjatud söed  ja hakatakse ootama. Peka-roa peab alati vähemalt päev ette tellima, muidu ei jõuagi oma sööki ära oodata. 

Meile pakuti peka-roana kana ja vasikat. Kana tundsid inimesed ära, aga vasika peale läks  suuremat sorti sõjaks. Lehvitati lahingulippe ja lusikaid, peeti jõulisi debatte,  vägevad etteasted vaheldusid hoogsate hüüdlausetega... Igaühel oli ärasöödud loomast oma versioon.  Karvupidi kokku läksid nii veterinaarid, loomakasvatajad, kokad kui lihtrahvas. 

Kuni perenaine pisarsilmi vandus, et vasikas. Siis vaibus tüli nagu eelmise päeva bora ning kõik jätkasid vaguralt ja viisakalt veinivõttu. Sest tegemist oli ikkagi intelligentsete ja haritud inimestega,(mis siis, et siga ja vasikas omavahel segamini läksid). 

"See oli vasikas," kinnitas perenine nii peka-ahjude taustal kui söögilaua ääres. 

Kalapiknik tähendab Trogiri kandis seda, et sind viiakse paadiga kuskile väikesesse ja ilusasse nurgatgusesse Horvaatia sadade saare vahel, öeldakse, et nüüd marss ujuma, sina kuulad sõna, sest sa oled juba usinasti rakit joonud ja ujudki kuulekalt nii tubli kaks tundi jutti. Kusjuures sul ei ole selle vastu suurt miadgi, kuna parsjagu on kogu Euroopat on tabanud hirmus kuumalaine. 

Sinu ujumise ajal on kuskil  kalad kogu grupile täitsa ise valmis küpsenud. 

Kalapikniku raames.

Trogiri vanalinn on lihtsalt imeline. Veneetsiapärane, aga palju nunnum. Pealegi ei pea kartma, et ta ära upub.

Püha Laurentsiuse katedraali veneetsia gootiks kellatorn Trogiris. Parempoolne sein kuulub raekojale. Liputab hästi. 

Trogiri motiivid

Trogiri kaldapealne. Mõni koht on kohe ilusam kui teine. Mõni koht on kohe väga-väga ilus...

Kui juba Horvaatiasse minna, siis oleks patt üle vaatamata jätta mõni veini- või oliivitalu. Meie saime kaks ühes, lisaks leidsime grupiliikmele kaksikvenna. Horvaatia vend on Eestimaal juba ennegi kuulsust kogunud, näiteks siin. 

Oliivi- ja veinitalu peremees Radoslav Bobaovic eestlasest "kaksikvennaga".

Zadari linnal on lisaks iidsetele kividele ka tänapäevaselt ägedat pakkuda, nagu näiteks mereorel. Rannapromenaadi treppide alla on peidetud torud, mille ühes otsas on viled. Teisest otsast loksutab meri oma laineid sisse - talle teadaoleva rütmi ja tugevusega. Torussesattuv vesi lükkab eest seal pesitseva õhu, see väljub vile kaudu ja nii mängibki Zagrebi promenaadi treppidel igavene meresümfoonia. Iga päev isemoodi. Kui keegi tahab umbkaudset ettekujutust saada, siis üks variant Youtube linkidest on siin. 

Mul ei ole mitte midagi ette heita ka Šibenikule ja Kliši kindlusele, aga ahvatlevaid pilte neist toredustest pole. Telefon ütles, et talle aitab, tema enam pilti ei tee. Et tema tahab suurpuhstust saada. No aga mina pole ju mingi koristaja - vähemalt praegu mitte...

Selline ilus  eestimaine elu. Kuum ja väljakutseterohke eelkõige :)

Poola pool

Mul oli plaan veeta tänavune suvi eestimaiselt. Sest mullu mulle ju suve ei jagunud, ehkki kogu sotsiaalmeedia kilkas kadedakstegevalt, kuidas sada aastat pole Kungla rahvas nii kuldset suve näinud  ja pärjad pandi pähe ja..

Saime siis nüüd hoopis Poolas pärjatud. Tänavu. Kuid mitte laulupeol. Reisigrupi liige leedulanna Kazimiera oskab puulehtedest kübaraid kududa - lipp lipi peal, leht lehe peal, ilma nõela pistmata. Rahva lehekorjehuvi ei suutnud juhtivtöötajad kübarate väljailmumiseni millegagi seletada. 

Eesti asub teadupärast Euroopas. Nagu ka Austria ja Poola ja Horvaatia ja... Selline eestimaine suvi siis. Kedagi pole süüdistada ka  - ise ma lubasin ABZ Reisidele, et mind võib igal hetkel ära kasutada.

Ringteel Austrias Viini lähistel. Sümboliseerib väga hästi minu eestimaist suve...

Krakovist leidsin vahva skulptuuri, pühendet kunstnik Jan Matejkole. Polnud varem selle otsa komistanud, meeldis mulle väga. Nii, nagu mulle meeldivad väga ka Sibeliuse monument Helsingis, Straussi oma Viinis ja Chopini oma Varssavis - need kõik iseloomustavad minu jaoks suurepäraselt selle mehe loomingut, kellel nad püstitatud on. Ühes on võimsus ja monumentaaalsus, teises tantsisklev kergus, kolmandas mässulisus ja revolutsioon.   Siin, Matejko juures, tabas mind samasugune "äratundmistunne".

Poolpime pan Jan on  Poola kuulsaim pintslimees, kelle kutsumuseks ja hobiks oli maalida hiiglaslikke  ajaloolisi pannoosid. Ajaloo- ja joonistamishäda oli tal juba lapsena küljes, rändas mööda talusid nagu Nipernaadi ja joonistas kõik üles, mida nägi - riideid, tööriistad jne. Kasutas neid detaile hiljem oma suurtöödes.  Matejko maalide süžeestik ulatub 11. sajandist 19.-ni, ja need on isamaa-armastust sama paksult täis nagu Lydia Koidula luuletused. Mõnedele maalidele on Matejko lisanud oma suhtumise väljendamiseks konkreetsesse sündmusesse kuningliku kojanarri Stanczyki. 

Kuulsaim Matejko maalidest, 50 ruutmeetriline õlimaal aastast 1878, kujutab Grünwaldi lahingut aastal 1410.  Varssavis asuval pintsliteosel on äratuntavad 90 ajaloolist isikut ja see on kindlustatud 3 miljoni dollari eest. Samamoodi on kuulus ka Matejko 44 tööst koosnev Poola ajalooliste valitsejate portreede komplekt, mõned mehed sellest pundist on tänini kasutusel tänaste zlottide peal. 

(Kunstnik maalib, maaler värvib - ilus oled, emakeel...)

Austrias kibelesin sügisel 5-seks saavale lapselapsele kingitust ostma...   jäi ostmata. Hirmust lapsevanemate ees. 

Poolal on tegelikult igasuguseid üllatusi varuks. Täpselt samamoodi nagu Eestimaa pärlid ei ole piki Tallinn-Tartu maanteed reastatud, leiab ka Poola nurgatagustest igasugust põnevat värki. Näiteks linnakese nimega Žamość. 

Selle renessansi pärli rajaja pan Jan Zamoyski eesmärgiks oli luua "täiuslik linn, mis jätaks varju kuningalinna Krakovi".  

"Ja keskväljakul telli kindlasti kohalikku elus õlut ja rasvaleiba - mmm, mul hakkab paljast mõttest juba sülg jooksma," soovitas üks sõber. '

Sõpru tasub uskuda. Oligi mmm - pisikeses purgikeses selline mõnus ollus, nagu vanasti sealiha praadimisest pannile jäi - natuke soola, natuke kõrnest, natuke sibulat, aga suuremas osas lihtsalt kena rammus rasv. Kõrvale hapukurk. Mmmm....

  Peale selle - milline serveering!

"Mis te arvate, mis see on?" küsisin oma reisigrupilt, näidates neile pilti, mis nägi välja nagu üks korralik abstraktsionismi meistriteos: uljas punane pintslikaar, mille kaisus roheline ja oranž, siin- seal  veel igat sorti, suurust ja kuju  suht suvalisi värvilaike. Kõik kokku nagu potil istuv jõehobu.

Keegi ei tundnud jõehobu ära. 

"Need on Karpaadid," teatasin ma uhkelt, nagu oleksin kõik need mäed ise kokku kühveldanud. "Kõrgtatrad ja madalad ja Lääne- ja Ida-Karpaadid ja Transilvaania Alpid ja platoo ja... Ühe sõnaga, Karpaadid."

Puhkus Poolas. 1897 m kõrguse Kasprowy Wierch'i otsa saab minna nii mööda matkarada kui köisraudteega. Ja ehkki pildilt jääb mulje, et ma tegin seda oma kangelaslike koibade abil, siis - juba Mare isa ütles, et tark inimene ei seisa, kui on võimalus istuda, ja ei istu, kui on võimalus lamada. Ma arvan, et seda võib laiendada ka mäkkemineku peale.

Bachledka puuladvarada Pieniny rahvuspargis on üle 600 m pikk ja asub umbes 20 m kõrgusel puulatvades. Pluss vaatetorn kõrgusega 32 m, mis lubab teha tagasivaate ka läbitud rajale endale. 

"Ma avastasin täna, et loen poola keelt täiesti vabalt. Kahjuks aru ei saa midagi."

Bussifirma Merling Reisid kunstiline juht puhkehetkel. 

Zalipiet on nimetatud ka Poola kõige ilusamaks külaks. Traditsioon sai alguse väga inimlikest joontest. Üks naine tahtis oma kodu kaunistada, aga kuna rahalisi vahendeid nappis, siis kasutas olemasolevaid vahendeid pluss fantaasiat. Tuli ore välja küll. Järgmine vaatas, et vau, kui vahva, ja  tahtis olla naabrist parem. Ja nii ta läks - nüüd on iga koerakuut, kemmerg, köök ja kaev täis tehtud...

Mimikri I

Mimikri II

Pieniny rahvuspargis korraldatakse ka toredaid parvesõite. Ja pärast parvesõitu saab pidu - assamblee ja imeilusa viulimehe ja laulu ja mängu ja tantsuga. Eesti ja Poola bändide vaheline erinevus on see, et kui eesti bändides on pillimehed ja vokalist, siis Poola omades pillimehed ja konsonantist.

Tagaplaanil parved, esiplaanil juhtivtöötajad. Antud juhul peojuhid...

Ja kuna mul on nüüd terve ilm Islandil kogutud sõpru täis, siis sedapuhku kohtusime Poolas tšehhitar Lucie ja tema kaaslase Vacekuga. "Sa ütlesid, et oled meie regioonis," naeris Lucie. Noh, Eestist vaadetes on 600 km tõepoolest meie regioon..."

Egas Lenin asjata Poolas käinud - tegelikult on seal täitsa tore :)!