Tule-ja-jää-ring

Pärast Poolat, Peterhofi ja Paidet panin paddaway Islandile.
Saatus sättis ABZ Reiside tänavust Islandi ringreisi turvama kohe kolm Eesti Ema korraga. Mina hääletaksin selle suursündmuse suisa Islandi imede hulka.
Ma püüan tänasesse  postitusse panna võimalikult vähe selliseid pilte, mida ma juba kunagi varem olen oma blogis esitlenud. Seega on siin praegu vähem vaateid ja rohkem inimesi.

Südamlike tervitustega veel kahele Eesti Emale, sh eriti eriliste pühendustega pilt eriti ühele neist :) Siin me ööbisime- aga ei hakanud pererahvast personaalsete tervitustega tülitama :)

Lennu-üllatusi jagus nii minekuks kui tulekuks. Reykjavikki lendasime AirBalticu Airbus'iga, mis ca poolteist kuud tagasi Eesti-teemaliseks tuunitud.  Ja kui tagasiteel Wizzair andis lõpusõnadega teada, et meid kapteenindas Siim - siis ma pidin ju selle poisi, keda ma viimati nägin ca 30 aastat tagasi Väimelas ringi roomamas, seal kokpitis ka üle vaatama...  

Ära tuli pidada ka Eesti Vabariigi sünnipäev. Meie tegime seda süvariigile kohase peensümboolikaga: saarlasteks maskeerituina (saksa k 'Island '= saar) läksime pidulikult Valge Särgi ette liputama. Sest lahesopis olev 15 m kõrgune elevant on kohalikus keeles Hvitserkur - Valge Särk. (Millest ma järeldan, et "särk" ei olegi meil endil ja omal maal välja mõeldud sõna...) 

Elevant näeb küll suur ja võimas välja, kuid lähemal vaatlusel kuulub ka sellesse seltskonda, kes kahenädalase dieedi kolme tunniga ära teeb. Nime "Valge Särk" päritolu on samuti vähem pidulik kui esialgu tundub: valge särgi loojateks on seedeproduktide ülejääke  südamerahus vandiste-londistele lagipähe lajatavad merelinnud.

Omaette imeks on põhjust pidda ka Urvaste päritolu inimeste invasiooni Islandile. 

Reykjaviki linna 200ndaks sünnipäevale pühendatud roostevabast terasest skulptuur "Päikesereisid" (Sun voyager, Solfar) on tänaseks üks Islandi enimpildistatud objekte. Päikesetõusu ja -loojangu valguses hõõgumalööv laev on ood päikesele, valgusele, unistustele, lootusele. Leukeemiat põdenud skulptor Jon Gunnar Arnason suri aasta enne seda, kui tema loodud teos endale tänase koha lahesopi ääres leidis. 

Kuldne Kosk (Gullfoss) on seekord pigem hõbedane. 

"Ma olen seal hülgeid näinud," kinnitas Eesti Ema.
Selgus, et nii temal kui meil oli nägemisega kõik korras.

Eesti Ema võib vaabalt ka hülgekütt olla. Fotojahil vähemalt. 

Arnapi-Hellnari matkarajalt

Djupalonssanduri kaljukänkrad on iga kord fotogeenilised. 

Ajab ikka närvi küll! Ühed saavad oma sooja päikese käest kätte, teistel pahiseb see maa alt välja...

"Nii nagu taevast, nõnda ka maa seest..."

Maa seest saab leiba ka (juhul, kui keegi on selle sinna 24 h varem küpsema pannud muidugi). Meil vedas, et Max pani. 

Max oma leivategu esitlemas. "Seesam, seesam, avane!"

Avaneski. 

Soojustus Islandi moodi. 

Üldiselt: nad on selle Islandi ikka suhteliselt korralikult ehitanud...

Ja ratsionaalsed on nad ka: kui kinda pihuosa aerutamisest ära kulub, siis tuleb kinnas lihtsalt teisipidi kätte panna! Kahe pöidlaga kindad Skogari muuseumis. 

Teinekord tuleb ju inimesel tahtmine lihtsalt korraks jalga puhata...

Landmannalaugari värvilised mäed

Teekond Askjale on tänavu suht talvine. Ja Udune. Põrgusse (Viti kraater; Viti = põrgu) me peaaegu et  ei pääsenud. Tegime siis hoopis lumeingleid ja -memmesid.

Selgitus, miks me üldse Askjale läksime. Eesmärk oli näha sellist  pilti... 

Mina juba kaugelt vaatan: tuleb täpke. Vaatan veelkord - ei ole täpike, on memme!

Ebaõnnestunud asfalteerimistööd teel Askjale :) . 

Selle pildi pealt on eriti hästi aru saada, miks tuleb reisil kanda erksavärvilisi riideid. 

Askja, muide, asub siin...

Põhja-Islandi aastaringselt avatud Jõulumaailm. 

Väljas on pluss 6 (Celsiust) ja tuul puhub pildistajal pükse jalast, kuid mitte keegi reisigrupist ei raatsinud matkast kuuma veega jõe äärde loobuda...

Kostüümid on vahetatud. Näeme välja nagu Michelini mehikesed, kuid oleme hoopis teel merele. Ämma seaga. Vaalu vaatama. 

Ämma seale tuleb kaksiratsi selga istuda ja ta kihutab muide ikka väga kiiresti. Ja otse loomulikult me nägime vaalu. 

Vahelduv pilvisus: mäed vahelduvad pilvedega :)

Tule ja jää maa. Tule ja Jää. Tule ja jää.  Mina olen tulnud ja olen sabapidi kinni ka jäänud. Või siis südantpidi. Ka selle suure jäälahmaka külge, mis kannab nime Veeliustik (Vatnajökull) ja mis pindala poolest on sama suur kui kogu Kagu-Eesti Tartuni välja. Ja kus jääkihi paksus ulatub 400 meetrist kilomeetrini. Veel. Kuid  täpselt meie reisi toimumise ajal püstitati Islandil ka maailma esimene mälestusmärk liustikule - sellisele, mida enam ei ole. Oki liustikule. Ja lubati, et kui ilm niimoodi edasi muutub nagu ta praegu muutub, siis aastaks 2200 ei ole ka Vatnajökulli enam olemas. 

Jökulsarlon - liustikulaguun ühe Vatnajökulli sabakese juures. Sabakese nimi on Breidamerkurjökull. 

Järgmine saba - Seamäeliustik. Svinafellsjökull. 

Seamäeliustikul on parasjagu vulkaanituhaplokkide parvetamine käsil.

Järgmine saba - Võllimäeliustik. Skaftafelljökull. 

Kivistik?

Lunnijahil :)

Üks on kindel: lunn see ei ole. 

"Peame kinni, ma tahan näha, mis asi see nii ilus kollane on!" - Paju oli. Lihtsalt paju. Laavaliivaga serveeritult.

Läbi tühermaa sõites, kus liiklustiheduseks on kolm autot päevas, olid ühel hetkel tee ääras kaks autot  seismas. "Ju on sõbrad kahe autoga ja peavad näiteks söögipausi," arvasin. 

Järgmises inimtühjas infopunktis jõudis meile järele auto koos taadi ja lapselapsega Fääri saartelt. Selgus, et üks komplekt "tee-ääres-seisjaist" ja ei olnud see mingi sõbralik lõunapaus, vaid korralik liiklusavarii! 

"Pilusilmasd olid keset teed seisma jäänud, ju tahtsid pildistada või midagi, noh, seisid keset teed, me mööda minna ka ei saanud ja siis, kujuta ette, panevad nad käigu sisse... - Tagurpidikäigu! Ja "põmm!" mulle eest sisse!"

Ausalt, Island on imedemaa...

Kerlingafjöll. Tuleb järgmine kord plaani.

Aitäh, Eesti Emad! Järgmise korrani :)!

Otsas, noh!

Mullimaailm

Maailm on jõudnud mulliajastusse. Süüdi on selles kõigepealt Steve Jobs ja  siis Mark Zuckerberg takkaotsa. Need kaks tuleks esimestena tuleriidale saata. Sest esiteks ei saa enamus inimesi aru, kuidas nende loodud asju on inimmõistusel üldse võimalik välja mõelda. Seega on need saatanast. Ja teiseks on need kaks röövinud kogu maailma inimeste vaba ja mittevaba aja pluss igasuguse mõtlemisvõime ja see ei saa juh kah ometigi üks Jumlale meelepärane tegu olla. 

Pilt on pärit siit. 

Istub inimene ausalt ja rahulikult feisspukis. Igaüks omas mullis. Zuckerberg on täpselt välja arvutanud, millise mulli sisse inimene sobib ja saadab talle Jobsi masinasse täpselt niisugust informatsiooni, mis inimesele meeldib. Inimene laob laike ja tunneb ennast ümbritsetuna sadadest mõttekaaslastest. Tunneb ennast vapra, ilusa ja  targana. Kui nii paljud mõtlevad nii, nagu mina, siis me ei saa ju eksida! Meil on õigus! Maakera on lapik!

Teine inimene istub teises mullis. Temale on Zuckerbergi-härra hoopis teistsugused uudised välja valinud ja saadab talle Jobsi masinasse täpselt niisugust informatsiooni, mis teisele inimesele meeldib. Teine inimene laob laike ja tunneb end ümbritsetuna sadadest mõttekaaslastest. Teine inimene tunneb ennast vapra, ilusa ja targana. Kui nii paljud mõtlevad nii, nagu mina, siis me ei saa ju eksida! Maakera on kandiline!

Kolmas inimene istub kolmandas mullis. Selles, kus maailm on kõrrekujuline. Neljas neljandas, lumehelbekese maailmas. Ja nii edasi. Ja kõik on oma usus veendunud. Ei mingit kergeusklikkust ega -meelsust!

Mul on sellest suvest kohe mitu mullikogemust.

Kõigepealt sõbrunesin kogemata-näpuka läbi feisspukis Harri Kingoga. Ma ei osanud sellest esiotsa suuremat häda karta - parem ikka kui mõni läikimalöödud ja kulda-karda täisriputatud USA ohvitser, kes ju ka sääl üksteise võidu ülepäeviti kiibitsevad. Aga ohvitseridega oleks vist isegi isegi lõbusam. Ohvitser püüab sulle tõlkemootori abil kärbseid pähe ajada ja see vähemasti kõlab naljakalt. Harriga ei saand miskit nalja.  Selgus, et  me oleme nii erinevate mullide inimesed kui üldse võimalik. Ma ei saanudki täpselt aru, kas Harri on uus Vend Vahindra, prohvet Maltsvet või pime Vanga, igatahes midagi suurt ja ülevat kindlapeale.

Meie esimene arusaamatus tuli sellest, kui Harri ütles, et lapsi toob kurg ja mina väitsin, et kasvavad kapsalehe all. Harri pidas mulle pika loengu kurgede elukommetest ja ütles, et kapsaid kasvatab Eestis veel ainult Jaagumäe talu Võrumaal ja see on ilmvõimatu, et üks talu kõik Eestimaa lapsed toodab, katsugu ma ometigi mõistusele tulla. Mina ütlesin, et Jaagumäel on tublid ja töökad inimesed, nemad on kõik Võrumaa lageraiutud platsid üles harinud ja seda on ikka tükk maad rohkem kui pealinna pisike kartulipõld Niguliste taga. Et tolle kartulipõllu kapsastest pole muidugi suuremat iivet loota. Et  jaagumäelastesse mina usun, aga kurejuttu ei usu. Et Hollandis on ainult kolm toonekurge ja 17 miljonit inimest ja olgu nende kurgede tööviljakus milline tahes, minaa ikka ei usu, et nemad kolme peale selle rahvaarvu täis on teinud. Harri ütles, et ma olen loll, et loomulikult kured, et temal on sünnipäev talvel ja tema vanemad poleks teda mingil juhul kapsalehe vahelt saanud leida. Mina ütlesin, et äkki tema leiti hapukapsalemmede vahelt. (Kusjuures mulle tundub, et natuke käärimaläinud pütist, aga seda ma Harrile ei öelnud, ma olen ikkagi viisakas inimene).  Harri solvus minu viisakusele vaatamata ja ütles, tegelikult on tema sünnipäev ikkagi suvel ja et ma olen loll, kui ma kurel ja kapsal vahet ei tee.  Dresseeritud mullikoor mulises mõnuga kaasa. Salmid olid mulli-inimestel ilusasti ära õpitud ja refrään "Küll mõni mees võb rumal olla, oi-oi-oi!!" muutus iga postitusega oma sõnastuses järjest jõulisemaks. 

Teist korda lahknesime oma vaadetes küsimuses "millal maksan eide vaeva". Harri ütles, et kogu raha läheb pagulastele ja memmele maksta pole millestki. Mina ütlesin, et eit ei tahagi raha, eit tahab, et sa tal külas käiksid. Harri ütles jälle, et kõik need eided, keda tema tunneb, tahavad raha ja suurt autot  ja rikast meest, et eluaeg on tahtnud, ärgu ma ajagu lolli juttu. Laulukoor võttis virgasti "Halleluuja!" üles - ja korraga olid minu postitused-argumendid kõik kadunud! Alles olid jäänud ainult Harri soolo koos kummardajate hurraa-hüüetega. Ma ei hakanud neile ütlema, et "Hurraa!" on vana mongoli-tatari sõjahüüd ja tähendab "Me tapame teid!", nad olid niigi juba valmis mulle kallale tulema, kuna ma olevat nende naisi alandanud. 

Kolmas kord võtsin sõna teemal "mis värvi on armastus". Mina armastan värve. Nii ütlesingi: "Armastus on nagu vikerkaar. Kõik jäävad alati vaatama, kui vikerkaar välja ilmub, ja õhkavad, et oi, kui ilus. Mina pole kogu oma pika elu jooksul kohanud inimest, kes ütleks, et kuradi vikerkaar, oli seda siis nüüd veel vaja..." No kust mina pidin teadma, et Harri Kingo mulli on kogunenud kõik vikerkaarevihkajad! Kui ma olin kolm korda vikerkaare kaitseks välja astunud, olingi väljas. Harri oli mu välja visanud.

Mitte et mul sellest kahju oleks. Harri ei suutnud mind veenda ei toonekurgedes ega milleski muus, kuid ma olin hämmingus sellest mullist ja sealsetest reeglitest. Aga noh, vähemalt korraks sain nuusutada teise mulli õhku. Ei olnud minu parfüüm. 

Mullitunne tuli mulle kallale ka Paide arvamusfestivalil. Polnud sinna kunagi varem jõudnud ja tegelikult mulle väga meeldis. Kuid haridusmulli olen ma vist ülearu kaua oma elus nuusutanud. Iseenesest oli suur rõõm näha innukaid noori inimesi, kes säravsilmi räägivad, kui tore on õpetajatöö, kuid - kolmkümmend aastat tagasi olin ma ise sama innukas, sama loov ja sama õhinas... Nii et ei ole midagi uut siin päikese all. Murekohad, mida haridusala mullis üles kerkisid, olid samad, mis kolmkümmend aastat tagasi ja rohkemgi veel. "Meil jätkub raha relvastuse jaoks, teede ja sildade ehituseks, (...) - kas meil tõesti ei jätku siis raha ühele õpetajale palga maksmiseks?" See ei ole küsimus arvamusfestivalilt, niimoodi küsis Martin Luther nii umbes viissada aastat tagasi. Ei ole midagi uut siin päikese all... Või kui, siis see, et Metsküla kool on üle läinud õppevormile, kus klassikalisi koolitunde enam polegi - nädala alguses saavad kõik nädala jao ülesandeid kätte ja reedeks peab tehtud olema. Kui sul pole täna matemaatika tuju, tee siis inglise keelt! Või kui sinul läheb inglise keel lihtsalt, aga matemaatika tahab pusimist ja teisel lapsel on täpselt vastupidi, siis on mõlemal aega pusida just selle kallal, mis pusimist tahab. Igatahes kõlab hästi ja kõik - eriti lapsed - kuulukse rahul ka olema. Kas tõesti hakkab vastutus vaikselt sinnasuunda liikuma, kuhu peaks?

Arvamusfestivali pirn tuli Indrek Saarelt erakonnajuhtide debatil: "EKRE retoorika on muutunud küll ja kuidas veel! Kui varem rääkis Mart Helme, et 500 miljonit pole mingi probleem, siis nüüd laiutab  käsi: "Raha ei ole, raha ei ole!" 
Tegelikult oli täitsa tore debatt. Naljakas oli kogu etteaste juures vaid valgesse rüütatud lumeinimeste mullkond, kes Mart Helme mistahes sõnavõtu peale "Hurraa!" hüüdis ja usinasti plaksutas - nii, nagu omal ajal parteikongressidel heaks tavaks oli. Ma arvan, et nendel inimestel seal mullis oli endil täitsa tore, aga kõrvalt vaadates... no oli tobe, noh. Tõesti oli.

Üks tore ja omaette mull on muusikute mull. Täitsa juhtumisi sattusin ma seitsmekümne pasundajaga mööda Lõuna-Eestit liikuma. Üliväga toredad noored  Saksamaalt Karlsruhest puhusid õhtul Võru kultuurimajas "Kannel" nii vägeva sümfooniakontserdi kokku, et mul tulevad siiamaani judinad peale, kui sellel mõtlen. Minu jaoks aasta muusikaelamus. Seljasipelgad olid kohal, aga teisi kohalikke kahjuks nappis. Tõesti kahju. Ega ma ei tea ka, kuidas rahvast kohale meelitada - suvi on nii paksult igasugu vahvaid asju täis, et augustikuuks tahaks juba hinge tõmmata... Selle ürituse üldpealkirjaks oli VII rahvusvaheline Eduard Tamme nimeline Võru Puhkpillifestival. Ma kavatsen sellest edaspidigi osa võtta, kui vähegi sobib.

Nelisada mulli-inimest käisid äsja Võrru uut haljasala rajamas. Kagukeskuse ja Maxima taha Koreli oja äärde. Nii lahe! Esiteks tundub, et jälle ühe väga vahva ala saab linn endale juurde, teiseks meeldib mulle mõte erinevatest pajuliikidest, kolmandaks meeldib mulle see, et kaasati linnainimesi - ja ma olen nii uhke nende üle, kes välja tulid... No igatahes sain mina jälle paksu positiivlaksu. 

Ja siis sain ma muidugi negatiivsuslaksu ka. No nii elu ju käibki, eksole. Ikka selle va Põlva sünnitusmaja pärast. Ma olen selles mullis ka südamega sees. 
Kui aastaid tagasi hakati rääkima haiglate võrgustumisest, jäi - või jäeti? - kõigile mulje, et seeläbi lähevad asjad paremaks. Et võrgustumisest võidavad kõik. Nüüd selgub, et võidavad ainult suurkliinikumid.
"Me reorganiseerime ja korrastame teenuseid oma kontserni sees," ütleb Tartu kliinikumi haldusjuht Marek Seer. 
"Mis sellest paremaks läheb?" küsib ajakirjanik. 
"Nii on kirjas arengukavas," ütleb Seer.

"Ja mõistlikum oleks siis minna arengukavaga edasi, mitte hakata Põlvas teenuseid välja arendama?" küsib ajakirjanik. 

"Absoluutselt. Arengukavasid ju tehaksegi selleks, et arendada teenuseid. Kurb on see, et sellest ei taheta aru saada. Ja nüüd me oleme asunud seda arengukava täitma ja nüüd heidetakse seda ette. See ei ole ka korrektne."

Tõesti, põlvakad, te ei saa ometigi nõuda, et keegi oma arengukavast loobuks! See on nende inimeste mull, mis siis, et teie sotsiaalmaksuga puhutud! Mis siis, et Rootsis on pärast võrgustumisi asjad kehvemaks läinud (nii väideti Valga sünnitusosakonna sulgemiskoosolekul) - meil on arengukava!

Ma ei saa aru. 
Ma ei saa aru. Miks üldse on Eestis asutusel sõna "regionaalpoliitika"? Me ju ei kasuta argielus sõnu "kvevri" (sakartvelo veinitünn), "guanabana" (troopiline puuvili) või "hakarl" (islandi hai). Sest meil pole neid asju. No aga meil pole ju regionaalpoliitikat ka!  Me teeme riigi ühisest rahakotist uhkeid mitmemiljonilisi projekte - näiteks "Maale elama!", kulutame reklaamile, teavitusele, vorbime flaiereid ja bännereid - ja samal ajal koondame konstaablid, suleme sünnitusmajad, paneme kinni koolid, kaotame kõik teenused...  Nüüd räägib Helme, et riik peaks maapiirkondades maid koku OSTMA ja need soovijatele laiali jagama... mis mõttega ja millise rahaga???

Tegelikult kaks regionaalpoliitilist tegu on ikka tehtud ka, olgem ausad. Kui hoolega kella passida, saab tasuta odava viina järel käia...

Palun paneme selle märgi Toompea teeotsale üles!