Kõik, mida tahad

Ma ei iusu, et mul sellist 23. detsembrit olnud on. 

Targemate nõu kuulda võttes jalutasin parklasse - 3 km mäest alla - oma autot lumest välja kaevama. Ma saan aru, et kõigil neil, kes kapsastest memmesid ehitavad, on seda raske uskuda, aga...

Teekond mäest alla oli nagu vanaaegsest filmist. Noor naine ilusal jalastega kelgul mööda (valget) autoteed mäest alla sõitmas. Kellukeste ja kulinatega hobune ratassaani mäest üles vedamas. Taamal paksult suusatajid täis mäenõlv, hõisked ja kilked. Ümberringi vaikselt keerlevad õrnad helbed. 

No tegelikult ma nii palju lund leida ei lootnud. Sest vahepeal on ju sulailmad olnud ja puha. Mäe otsa poodi labida järgi ka ei viitsinud minna - pool meetrit lund auto peal ja ümber tundus värske, pehme ja kohev. Nii ma siis kasutasin loovust pluss poolemeetrist harja  - 25 cm saba ja 25 cm harjaseid - ja pühkisin oma auto lume seest välja. 

Kuid ühe jõulukingi ma endale tänavu luban - labida...

Hotell Arosa Kulm, 22.12.2019

Soovin kõigile toredat jõuluaega - just selliselt toredat, mida keegi toreda all mõistab - ja olgem terved ning õnnelikud!

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõiik, mida tahad, tuleb su juurde
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.
                         D. Vaarandi

Arosa esimest korda

Täna läbisin edukalt tuletõrjeõppuse. 

Tuletõrjujad saab siin maal kätte numbrikombinatsiooniga 118 ja politsei 117. 

Ühe uue sõna õppisin ka - defibrallator. See tundus kõigile vana tuttav asi olema, keegi pele minu ei pööritanud silmi ega teinud juhmi nägu. Powerpoint-pildi peal nägi see välja nagu kollane tööriistakast. Mis või milleks, seda esineja ei selgitanudki, ütles ainult, et on meie hotellis olemas (no meil on ju viis tärni, miks meil ei võiks siis täitsa oma defibrallatori olla!) ja vist veel raekojas ja raudteejaamas. Seepeale arvas keegi saalist, et tänaseks on vast ikka kõigis hotellides olemas, esineja kehitas õlgu ja ütles, et võib-olla on kah. Rohkem defibrallatorist ei räägitud. 

Noh ja siis mul on vaja jälle uus pangakonto avada. Ei sobi neile minu eelmised. Sina jeerum-sina jeerum, ma loodan, et ma rahapesukahtlustust kaela ei saa oma saja kontoga igas maailma otsas! Kuigi "raha Šveitsi pangas" kõlab ju peenelt.

Läksin panka otsima.

See ei olegi mingi pisiküla, kuhu ma sattunud olen! Heldene aeg, päike paistis, taevas oli sinine ja kogu aeg avanesid uued vaated ja ikka jälle ilmatu hunnik maju - siin nurga taga ja seal ja... üliuued ja vägavanad hooned kordamööda.

Guugel ütleb: elanike arv 2018 aasta andmetel 3131 inimest, miska ollakse Šveitsi linnade liidu väikseim liige. Veel ütleb ta, et tegemist on Šveitsi ühe tuntuima turismisihtpiirkonnaga, et kohalikud elatuvadki vaid turismist ja et linnakeses on ca 4500 voodikohta hotellides pluss ca 8000 külaliskorterit. 

8000 külaliskorterit - no siis on selge, miks neil nii palju maju on!!!

Pank oli kinni. Pausi pääl kella 12-14-ni. Samamoodi ka postkontor. Jne. Tundub, et neil on siin ka selline kerge siesta-traditsioon. Aga kust ma sellisel juhul defibrallatori saan, kui vaja peaks minema???

Ei jäänud muud üle kui hakata kohalike väärsustega tutvuma.

Ühel õhtul oli mu koristajapilk õhtusel kardinasulgemisringil libisenud umbes nagu Dubai või Sidney peale.  Tegelikult on see siis hoopis spaa, Tschuggen Grand Hotel'i spaa.

Hundertwasseri maja on nad siia ehitanud tervelt neliteist aastat peale Hundertwasseri surma - otse raudteejaama kõrvale ja otse loomulikult on see oma loomult hotell.

Uudishimust pidin ikka jälle guugeldama, et kuidas siis hotell ka seest välja näeb. Numbritoad paistsid klassikalised, kuid vannitoad hundertwasserlikud.

Pilt on pärit hotelli kodukalt ehk siit: www.garni-the-lindemanns.ch/

Raudteejaama kõrval seisid kaks hobust oma meestega.  Hobused nägid täitsa tavalised väja, mehed ka, kuid asjad, millega sõitma kutsuti, olid... saanvankrid? Kaks ühes, vastavalt ilmastikule!
Defibrallatori ei paistnud kuskilt,  ainult üks helikoper muudkui sõelus edasi-tagasi ja vedas mingit kaupa ühe mäe tagant teise taha.

Mäekirik, Bergkirchli, on vanim Arosa kirik ning samal ajal ka linnakese vanim säilinud ehitis. Asub 1900 m kõrgusel. 

Coop ei pidanud siestat. Aga ega poes suurt midagi teha pole - apelsinid-mandariinid maksavad sooduka korral 4 eurot kilo, banaanid samamoodi...

Selle aja peale oli postkontor lahti tehtud. Kuid markide ostmine ei õnnestunud - postkontoris ei ole võimalik pangakaardiga maksta!
Paar sammu eemal asus suur suveniiripood. Küsisin nendelt marke ja kaebasin, et postkontoris ei saa kaardiga maksta - need vaatasid mind nagu poolearulist ja ütlesid, et nende juures ka ei saa...

Kõik teavad, mis on defibrallator, aga kaardimaksest ei tea keegi midagi - maailm on imeline!

(Kui teie juhtumisi ka ei tea, misasi on defibrallator, siis  selle  artikli abil sain mina teada,,,)

Vaade Arosale täiesti suvalise nurga tagant täiesti suvalisest suunast ja suvalises suunas. 

Viie-tärni-lood

Niisiis võimaldati mulle pärast esimest pingutavat tööpäeva lohutuseks kohe kaks puhkepäeva.

Esimesel vabal hommikul tõttasin varakult külaga tutvuma. Kahjuks mitte isiklikust usinusest, vaid väga praktilisel põhjusel: arvuti juhe ei sobinud seinaga. Mul on küll terve peotäis igasuguseid üleminekupistikuid, kuid Šveits üllatas järjekordse erisistemiga. 

Pood nimega Coop asus ca 1,5 km allamäge ja nägi välja nagu üks kõige tavalisem Coop Eestimaalgi. Selle vahega ehk ainult, et siin müüdi neid pistikuid, mida Eesti Coopides tõenäoliselt ei müüda.

Kodu asus nüid 1,5 km ülesmäge. 

Saba seina saanud arvuti ütles muuhulgas, et ma pean oma autole parkimiskoha hankima. Et hotelli parklas passida ei tohi, hakkavad teisaldama. Ja andis kaks võimalust - kas otse läbi netimakse parkimismajja või visiit raekotta. No näe, mõtlesin, mis kena võimalus raehärradega tutvust sobitama minna!

Raekoda asus 1,5 km allamäge. 

Kena ja vastutulelik raehärra rääkis kõigepealt sedasama juttu, mida internet oli öelnud - et kuumakse parkimismajas on ca 300 öirot. Mul jäi küsimata, mitmetoaline see korter on ja kas vets ja vannituba on koos või eraldi, hakkasin selle asemel salaja kohe korrutustabeli ja hooaja pikkuse peale mõtlema. Need ei olnud üldse mingid ilusad mõtted... Aga siis teatas raehärra, et neil on avaparkla ka ja et seal maksab terve hooaeg kokku 300 öirot. Jess!

Kodu koos autoga  asus 1,5 km ülesmäge.

Auto olin ma turvaliselt hotelli taha auku ajanud. Selles augus, kus parasjagu seisis vaid kaks autot,  üks neist minu oma, olnuks ruumi vähemalt kolmekümnele masinale, aga näe, ei tohi lihtinimene oma akna alla parkida, kõik muudkui viie-tärni-inimeste auuks ja hüvanguks! Tööinimesest ei hooli keegi, ma ütlen!
Vahepeal oli siin igasugust ilma olnud - lund ja plussi ja miinust -, nii et ise ma oma hõbehalli  sellest august enam välja sõita ei julenud. Õnneks toimetasid lähedal Portugali poisid. Need ketitasid mu auto abivalmilt ära ja aitasid vanainimese august välja. 

Parkla asus, nagu selgus, 3 km allamäge.
Kodu asus nüüd juba 3 km ülesmäge...

Kokkuvõtteks: oli tore sportlik päev. Õhtul sain ungarlaste käest teada, et nemad, kes nad on siin juba mitmendat hooaega, parkisid ka esimestel aastatel avaparklasse. Tänavu enam mitte, sest avaparklas peab käima iga natukese aja tagant autot lumest välja kaevamas, muidu vajutab lumi auto lihtsalt lössi ja polegi enam, millega kaunil kevadisel aal koju tagasi minna.

Niisiis on mul järgnevateks vabadeks päevadeks viietärnine meelelahutus olemas. 3 km mäest alla, auto lume seest üles otsida, välja kaevata, 3 km mäest üles. Jess!!!

*   *   *

Esimest korda elus olen ma pikemat kasvu naisterahvas. Mina oma 162 cm-ga! Kaks noort leedulannat on veel pikemad. Seega auväärne kolmas koht meie koristustiimis. Väga veider tunne on inimestele ülevalt alla vaadata...

*   *   *

Lisaks sellele, et portjeed imevad tolmu ja guvernandid käivad koristajate kannul valge kindaga tolmu otsimas, paluti mind juba teisel tööpäeval ouverture'le ehk avamängule. Ehk õhtusesse vahetusse. Valge pitspõlle ja musta kleidiga. Mustad kinnised kingad olid selles meilile saadetud käsiraamatus kirjas, mis iga päev habet käskis ajada. Sõna "avamäng" niisuguse kostüümi juures tundus... no ütleme pikantne. 

Tegelikult ouverture ei olnudki  ouverture, vaid hoopis couverture. Viimane tähendab katmist või tekki. 

Mu kahtlustused osutusid tõeks. Me hakkasime kogu seda varustust, mis päevase ringi ajal sai siledaks silutud, trimmi tõmmatud ja kaunilt kokku volditud, lahti lehvitama. Sest  tõesti-tõesti ei tohi viie-tärni-inimene ise mitte midagi teha, kui just armas Jumal talle väikest aruraasukest pole andnud. Tekid laiali, üks nurk kolmnurgana tagasi keeratud, nõnda, et oleks mõnus kohe voodisse hüpata. Valge lina voodi ette ja valged sussikesed selle peale. Telekapult öökapile, et  jumala eest voodist uuesti püsti ei peaks tõusma. Kardinad ette. Öölambid põlema. Vannitoale tuleb samuti uus ring peale teha (kurat, mitu korda päevas need viie-tärni-inimesed duši all käivad? Iga kord on klaaskabiin ära mäkerdatud ja sina, kes sa isegi oma auto pead 3 km kaugusele parkima, hakkad aga jälle otsast peale...)

Kui inimesed on kodus, siis nad häbenevad öelda, et nad ei oska ise teki alla minna ja lubavad, et saavad omapäi hakkama. Siis pääseb ka vannitoa koristamisest. Sel juhul premeerivad mustvalged daamed neid hommikusöögimenüü ja šokolaadikommiga ja ongi tuba tehtud. Mulle meeldivad inimesed, kes kodus püsivad ja mööda ilma ringi ei jõlgu!

*   *   *

Eile oli meil siin miskit sorti suurüritus, aga nad said sellega enne ühele poole kui meie lõpetasime. Polnud ka ime - kõik hotellikülalised olid ju võistlust vaatamas, keegi ei öelnud, et oh mis te nüüd, me tõmbame endale ise teki peale... Kõik krrdi dušinurgad tuli üle käia, kusjuures õhtuse ringi ajal ei tohi mingeid puhastsvahendeid peale vee kasutada... 

Viimast finaalsõitu siiski nägime koristustiimi kontorist, viienda korruse aknast - oli äge küll! Üritus ise kandis nime Audi FIS Ski Cross World Cup Night Event. Allolev pilt on pärit siit. 

*   *   *

Vahetult enne Eestist lahkumist jõudsin käia ka Ivo Tšetõrkiniga jututamas Raadio2 saates Reispass. Kui kellelgi on ülearune tunnike, siis võib seda linki klõpsida :)

https://r2.err.ee/1009735/reispass-majasokuks-uus-meremaal-ja-ecuadoris

*   *   *
Olen nüüd kuus päeva jutti rüganud ja ees on kaks vaba. Võimalik, et ma ei peagi autoni matkama - väljas on sulale läinud - aga tuletõrjeõppusest ei pääse, see on kindel...

*   *   *
Muide, kui keegi peaks tahtma mulle siia seltsiks tulla - üks lühike itaallanna jäi haigeks ja otsitakse kiirelt asendajat - siis praegu on see võimalus... Lähem info privaatselt.

Ilusat jõuluaega kõigile!

Tšehhimaa mardid, inglid, kuradid ja muud tegelased

Ma olin asjadest täiesti valesti aru saanud. Saagu Valgus Islandimaalt elik Lucie oli hõisanud: "Sa jõuad siia siis justtäpselt õigeks ajaks, selleks, kui kuradid ja inglid ringi jooksevad!"

"Kuradid ja inglid?"

"Noh, kingitused ja maiustused ja kuradid ja inglid ja Püha Mikulaš ja..."

Sellise detailse info najal tekkis minu pähe pilt millestki mardisandilisest.

Tegelikult oli mul väga hea meel, et Lucie oli valmis mind võõrustama. Viimastest Prahas-käikudest ongi juba rohkem kui kümme aastat möödas. Kuna ma olin kavatsenud Šveitsi ise kohale vurada, oli Praha vahepeatuseks igati sobilik koht. Ja kui veel kohalikke kombeid ka lubatakse,  läheb minusugune täitsa pöördesse.

Inglipärgadega ehituina Praha raekoja platsil. Plats ise näeb praegusel ajal välja nagu mistahes muu suure linna jõuluturg, täis kõikvõimalikke müügimajakesi.  Turiste on  praegu, detsembri alguses, samuti paksult palju. Ka keskpäevane Karli sild ei erinenud masside mõttes suvisest grammigi.

"Ma loodan, et me ikka näeme mõndasid," on Lucie natuke mures. "Vanasti liikus neid rohkem."

See sobib endiselt minu mardisandi-arusaamadega.

"Aga nüüd on nii, et vanemad helistavad ja tellivad nad oma lastele koju."

See enam santidega ei sobi.

"Miks? Mida nad seal kodus teevad?"

"Miklaš annab kingitusi, aga laps peab enne midagi tegema - salmi lugema või laulma või..."

Niisiis muundus mardisant laksust Jõuluvanaks. Aga milleks tal need kaks tüüpi kaasas on?

"Need kaks vaidlevad, et kas laps peaks kingituse saama või ei. Kurat loeb pahategusid ette ja Ingel jälle kaitseb, tuletab igasuguseid häid asju meelde. Aga kuradid on ikka väga koledad, minu meelest ei tohiks neid tuppa lasta, mõni laps võib eluaegse šoki saada. Kodu peaks olema lapse jaoks turvatsoon, kuhu igasugused koletised sisse ei pääse," arvab Lucie.

Niisugused näevad 5. detsembril kohaletellitud kodukäijad Tšehhimaal välja. Kes rohkem lugeda tahab, siis ingliskeelne lugu on siin. 

Räägin Luciele meie mardisantidest.

"Meie Püha Martin ilmub valgel hobusel lagedale, kui tšehhidel kunagi eriti rasked ajad peaksid tulema," ütleb Lucie. Niisiis on tšehhide Martin hoopis meie Kalevipoeg.

"Meil on Mart ja Martin juba kohal," ütlen Luciele. "Teie oma võiks varsti meid nende käest päästma tulla."

Selgub, et ka tšehhide poliitikas on keerulised ajad - kui Wikipedia arvates on peaminister Andrej Babiš üks kõige populaarsemaid Tšehhi poliitikuid, siis Lucie seda arvamust ei jaga: "Ta on kõik maha müünud, mida veel vähegi müüa annab! Kõik viimseni! Meie riigile pole enam mitte midagi jäänud!" Lucie arvamust tundub toetama ka Euroopa Komisjon, kes on andnud korralduse uuurida, kas Slovakkia päritolu ja Tšehhi rikkuselt teise isiku tehingutes ei ole huvide konflikti.  Eestikeelne artikkel selle kohta on siin. 

Tuiame mööda õhtust jõulu-Prahat. Igal pool pakutakse medovina't - meeveini. Proovin ära. Hea. Kuum ja magus.  Silma jääb mitu šokolaadimuuseumi - ma ei mäleta, et Prahas vanasti mingi šokolaaditeema oleks olnud...

"Ei olegi olnud," ütleb Lucie. Need on siin kõik lihtsalt turistide püüdmiseks. 

Laseme siis ühel end kinni püüda. Pakutavas sokolaadis pole vähemalt väliselt midagi erilist, kuid ühe vitriini juures hakkab Lucie särama: "Vaata, siin on meie laste lemmiktegelased läbi aegade! Näe, see siin on rääkiv kass! Kõik tšehhi lapsed teavad Mikešit! Selgub, et Mikeši autoriks on Josef Lada - seesama mees, kes on näo andnud Švejkile.

Josef Lada rääkiv kass Mikeš

Üks põhjus, miks Mikaš tänaseni suurt populaarsust naudib, on tšehhide unejutu-teema. Kui meil räägitakse lastele iga päev õhtul kümme minutit enne üheksat raadiost unejuttu, siis tšehhidel teeb seda televiisor veerand tundi enne seitset ja saate juhatab sisse tegelane nimega Večerníček - tõlkida võiks seda umbes nagu õhtumehikeseks ning võrrelda meie kunagise telepoisiga. Večerníček on lapsi magama meelitanud aastast 1965 ja kuna toona oli tegemist Tšehhoslovakkiaga, siis pärast lahutust Večerníček lihtsalt kahestus ja tuleb tänini igal õhtul ekraanile mõlemas riigis. 

Seos rääkiva kassiga on aga selles, et Večerníček juhatab saate sisse ja välja, kuid põhisisu moodustab lühike multikas. Rääkivast kassist nimega Mikaš või maksikoer Fikist (!) või...

Večerníček

"Ja näe, siin on  Spejbl und Hurvínek, rõõmustab Lucie. "Mu isa kuulas lapsena nende lugusid raadiost ja hiljuti ma tegin isale kingituse, viisin ta teatrisse neid vaatama - neid mängitakse ikka veel! -  isa oli nii õnnelik!"

Spejbl und Hurvínek on isa ja poeg, marionettnukud. Isa Spejbl on omaenda tarkuses väga veendunud tüüp, keda siis poeg Hurvinek oma küsimustega alatasa ummikusse ajab. Nende dialoogid olla paras segu grotesksest huumorist ja argisatiirist. Puudu ei ole ka naistegelased - tütarlaps Mánička ja vanaema Babinka. Praha Spejbli ja Hurvineki Marionett-teatris tehakse etendusi nii lastele kui täiskasvanutele, esinetud on 21 keeles ja 31 riigis. Nad on osalenud rahvusvahelises skandaalis (keegi kanadalane kasutas tegelasi autoriõigusi järgimata oma muusikavideos). Või - nende järgi on koguni asteroidid nimetatud!!

Hurvinek ja Spejbl - pilt on pärit siit. 

Aga miks peab šokolaadimuuseumis ükssarv olema, sellest ei saanud me kumbki aru. 

Ka metallfiguuride galeriid ei olnud kümmekond aastat tagasi Prahas. Jumala äge - sadakond mutritest, seibidest, torudest ja vedrudest kokkukeevitatud taiest - inimeste loovusel pole piire! Masinad, loomad, terminaatorist Shreki pere ja minionideni välja... Koduka päät selgub, et analoogilised galeriid on ka Varssavis, Pruszkovis ja Berliinis. Kest tahab ise vaadata - palun. 

 https://www.galleryofsteelfigures.com/en

Jääaeg

Ja siis ma ei olnud käinud Prahas ka Meelte Muuseumis. Midagi Ahhaa-likku, aga siiski ainult meelte(segadusele) rõhuv. Iseenesest täitsa tore, aga seda ma soovitaksin vist siis, kui Prahas pikemalt olla. Sobib hästi ka lastele. 

https://www.muzeumsmyslu.cz/en

Sellised toredad kempsumärgistused on Meelte muuseumis. Meeste poolt tähistasid mustad lakk-kingad.

Te ju saate aru, et tegemist on tavalisse tuppa joonistatud pildiga...

Ja siis ma ei teadnud midagi kineetilisest skulptuurist nimega "Franz Kafka pea". 11 m kõrge pidevalt kuju muutev skulptuur on siin aastast 2014.

 Loomulikult peab Tšehhis õlut jooma. Selle käigus saad sa ühtlasi teada, et kringleid võib ka varna riputada.

Lucie kodu "Praha Lasnamäe" korterelamus on peaaegu sama vana kui ta ise, kuid ehitajast isa on sellest tõelise tänapäevase pärli disaininud. Ahhetan iga detaili juures. Selle peale otsustab Lucie mind ka oma vanematega tutvustada. 

Sõidame ca 70 km kiirteed nr 1 mööda Brno poole.

"See on Tšehhi esimene, kõige vanem kiirtee ja sellepärast kõige kehvemas seisus," ütleb Lucie. "Kogu aeg kuskil midagi parandatakse ja kogu aeg on sellel suured ummikud, eriti suvel. Aga vaata, siis on veehoidla, kust Praha linn oma joogivee saab. See paisutati umbes kuuekümnendatel siia üles, mu isa mäletab veel neid külasid, mis järvepõhja jäid."

Vodny Dum - Veemaja - on paisjärve äärne külastuskeskus, mis tutvustab nii veehoidla rajamist, vee-elustikku kui keskkonna-teemasid. Juba sissejuhatusus kempsus oli nii põnev, et mul kulus seal kohe tükk aega. Potil istudes tutvusin veetilgakujulise diagrammiga, mis näitas, kui palju ja millele kesmine prahakas ööpäevas vett kulutab: 106 liitrit, millest 25 l lastakse lihtsalt vetsust alla... Tõused potilt ja hakkad vett peale laskma, kõrval on järgmine joonis "Kui palju joogivett tualett kasutab?" Selgub, et suurema nupuga läheb teele 4, väiksemaga 2 liitrit. Vajutan väiksemat.

Kraanikausside juures on uus "stend". 

Kõige veekulukam on "vana inglise süsteem", kus tuleb kahe nupu abil endale sobiva temperatuuriga vesi kokku kruvida. Loomulikult, kogu kruvimise aja jookseb vesi ju tühka. Kõige veesäästlikum on vasakpoolne kraan, kus veetoru külge on monteeritud mingi vidin, mis vett õhuga segab. Sel moel tuleb kraanist vesi koos õhuga, tavatarbijana sa vahet ei taju, kui kaks kraani kõrvuti on, siis küll - õhuga segatud vesui tundub käele pehmem. 

Ma paneksin iga kooli igasse kempsu ja veel paljudesse avalikesse käimlatesse sellised ilusasti kujundatud "õppevahendid" üles...

Vee-elukaid tutvustavas osas saab näiteks proovida, mida antud kala sööb. Pistad talle pildi suhu ja kuulad, mis häält ta teeb - kas hakkab mõnuga matsutama :)...

"Cumulus!" hüüatas Harry Potter. Või ei, see oli ikka Lucie. Nüüd on siis see ka teada, et Cumulus tähendab rünkpilve ja ma kujutan endale ette, et ma oskan vahet teha lihtsalt cumuluse ja alticumuluse ehk kõrgrünkpilve vahel - ja ma kujutan ette, kuidas Ele praegu itsitab, sest neid kõikvõimalikke pilvevariante on sääl taevas ikka hullult palju ja igaühel on oma nimi ja...

Cumuluse-tegu ;)

Zruč nad Sázavou on selle kohakese nimi, kus Lucie vanemad elavad. Allolev maja on varem kuulunud Lucie isa vanematele, siin on ta veetnud kõik oma lapsepõlvesuved. Pärast vanemate surma on ehitajast isa järjekordse ehitamise ette võtnud - näiteks suurte akendega talveaed-köögi majale juurde meisterdanud. 

Ja loomulikult kuulub Tšehhimaal iga linnakese juurde vana ja auväärne loss.

Surnuaiadd on väga kunstlillevärvilised, hauakivid suhteliselt omadega sarnased, üllatuseks oli sagedastiesinev sõna "rodina" - siinses keeles siis hoopiski "perekonna" tähenduses.

Urnikambrid on samuti igasugust väärtuslikku värvilist nodi täis.

Kuid kõige äedam asi selles linnakeses oli hoopis laste mänguväljakule ehitatud kuulkeste veeretamise rada. Jeerum, kui lihtne ja kui äge! Jooksed sõbraga üles ja panete oma kuulikesed erinevaid radu mööda alla tulema - kelle oma jõuab enne? Mõni rada on hüpekatega, mõni ilma, mõnele saab kaks kuulikest korraga veerema panna ja mõlemad lähevad ikkagi oma rada... Ma kujutan ette, et nii võib ikka päris tükk aega üles-alla joosta. Lastesõbralik linn Võru võiks kuskile sellise mätta ehitada - see ei tohiks kuigi kulukas olla, natuke betooni ja servas jooksmise jaoks kummimatid... 

Lastesõbralikke lugusid jäi teele veelgi. Batlemma kabeli kõrval, kus Jan Hus kunagi oma loenguid pidas, asub Praha "jõulumardilaat", maa-alustesse keldritesse ehitatud jõulukäsitöötubade ala. Väga vahva oli näiteks ainult beseetupsudest kettidega ehitud kuusk. Või kuusk, millel eheteks vaid viilutatud-kuivatatud apelsini- ja õunarõngad. Jumala stiilsed! Igasugustest imelistest piparkookidest ma ei hakka rääkimagi (kas Sinaa oled juba näinud Piret Veigeli uut imearmsat lasteraamatut "Piparkoogilugu"?) 

Kuid kõige parem asi, mida ma Tšehhis sõin, oli imelihtne salat - kuidas ma küll ise mitte kunagi selle peale ei ole tulnud -??? - riivitud õun koos riivitud porgandiga.  Fantastiline!!!

Noh, ja kui sa nüüd ikka veel midagi teada tahad, siis ma võin sulle seda ka öelda, et Miša ja Punta on Tšehhimaal kõige levinumad koeranimed. No umbes nii, nagu meil Muri ja Tuks - nimed, mida tänapäeva koerad enam ei kanna, kuid mis on igal juhul kõige levinumad koeranimed :)

Aitäh, Lucie!

Viie-tärni-inimesed

Niisiis olen kohale jõudnud. Esimene tööpäev ka tehtud. Preemiaks selle pingutuse eest sain kohe kaks vaba päeva.

Viis tärni pole naljaasi. Tõeline labürint. Käisin eelmisel õhtul hommikuks vajaliku raja tervelt kaks korda läbi, et õiges kohas õige nurga taha pöörata ja hommikul eduliselt ettenähtud kohta kohale jõuda. 

Plekist kappidega garderoobi vaatasin ka kaks korda üle. Kontrollisin, kas võti töötab. Töötas. Aga hommikuks olid nad minu garderoobitoa ära kaotanud! Tervelt saja kapiga garderoobituba oli läinud! Nagu "Harry Potteris"! Sa võid aimata, kui lollakalt ma ennast tundsin - eile oli ja täna enam ei ole! Viimases hädas pöördusin mööduva meesterahva poole: "Kas Teie teate, kus on kapid numbriga kolmsada ja edasi? Siin on ühest sajani, siin sajast kahesajani, aga kolmesajandad?"

Mees ei teadnud. Vaatas samuti otsivalt ringi ja küsis siis mu võtit näha. Võtme peale oli kirjutatud number 235. Kust kuradist ma olin võtnud, et 325? Sa võid aimata, kui lollakalt ma ennast tundsin...

Viis tärni pole naljaasi. Viie-tärni-külalisel tuleb kogu see staff kinni maksta, kes nende tärnide eest rügab. Ehk siis kodulehe järgi on meie majas 119 tuba, 207 voodit ja 140 töötajat. (Islandi külalistemajas oli ca 120 voodit ja kõrghooajal max 15-20 inimest).

Viie-tärni-töötajaid saab eristada nende kostüümide järgi. Näiteks toatüdrukutel nagu mina on kaks kostüümi - üks punane kleidike ja teine must; viimase juurde kuulub ka väike valge pitspõll. (Kahju, et tanu ei ole!) Musta riietume õhtuseks vahetuseks, aga kuna ma seda pole veel üle elanud, siis puudub mul ka selge arusaam, mida õhtune vahetus teeb. "Valmistame külaliste toad ööks ette," ütles leedulanna. Mulle jäi mulje, et kõik see, mille me päevase vahetuse ajal peenelt ja püüdlikult kokku oleme voltinud, tuleb siis uuesti lahti harutada. Sest ega viie-tärni-inimene tohi ise midagi teha, kinnitas juba Hüatsint Uus-Meremaal, kui ta oli sellest minestusest toibunud, et ma toauksel seisvale viie-tärni-külalisele olin julgenud WC-paberi rulli kätte anda. 

Viis tärni pole naljaasi. Mina olin kogu aeg arvanud, et portjee on uksehoidja, aga siin, võta näpust, tähendab portjee hoopis meessoost tolmuimejat. Kahe toatüdruku peale antakse üks valgete varrukate ja hallisäbrulise vestiga tolmuimeja. Portjee lükkab ka rõdult lume ära, tassib koristuskärust musta pesu minema ja on tüdrukutele poisi eest. Jooksupoisi, ma mõtlen. 

Viis tärni pole naljaasi. Toatüdrukud jagavad oma töö nõnda, et üks võtab vannitoa(d) ja teine numbritoa. Kui valmis, vaadatakse üksteise töö üle, et ega miskit kahe silma vahele pole jäänud või mõni plekike kuskilt ootamatu nurga alt välja ilmunud. Siis vaatab toa üle tolmuimeja. Kõige lõpus tuleb korruse guvernant - ma olin siiamaani arvanud, et guvernant on lapsehoidja-koduõpetaja, aga siin, võta näpust... Guvernant käib näpuga läbi kõik kapi- ja sahtlinurgad läbi ning kükitab ja hüppab iga klaaspinna ees nagu riistvõimleja. Alles siis, kui guvernant on öelnud "ok", võivad kallid külalised tuppa minna.

Viis tärni jagunevad veel omakorda peenemateks ja vähempeeneteks tubadeks. Peenemates tubades on peenemalt volditud hommikumantlid, kahe vannitoa põrandaräti asemel kolm, vannimütsike  ja kapslitega kohvimasin. Pikk kingalusikas, millega meil Aserbaidžaanis naftat seljast maha lükati, kuulub kõikide tubade standardvarustusse nagu ka värskete fruktidega puuviljavaagen.

Viie tärni töötajad on üle ilma kokku tulnud. Koristusbrigaad koosneb peamiselt itaallastest ja  portugaallastest, kuid esindatud on ka Slovakkia, Ungari ja Leedu. Mida kõik ülejäänud inimesed teevad, ma täna veel ei tea. 

Esimesel päeval satun komplekti portugali Maria ja portugali tolmuimejaga. Maria saksa keele oskus on nimisõnad nimetavas käändes pluss väljend "saad aru". Verstehst du.  Rohkem ühiseid keeli meil pole. 

"Švamm ja see, saad aru," ütleb Maria mingist pudelist švammile vedelikku sortsutades. "Klaas, saad aru?" hakkab Maria švammiga joogiklaase pesema. 

Saan. 

"Kolmas sahtel, saad aru," ütleb Maria. Käes on tal väike valge linik, mille viie-tärni-külaline peab oma voodi ette vaibale laotama. (Milleks küll???) "Üks, kaks, kolm." Maria pistab liniku sahtlisse. Läheb siis teise öökapi juurde ja loeb: "Üks, kaks, kolm - saad aru?"

"Kas sussid käivad ka sellesse kolmandasse sahtlisse?"

Maria alustab otsast peale:

"Kolmas sahtel, saad aru? Üks, kaks, kolm." Läheb siis teise öökapi juurde ja loeb: "Üks, kaks, kolm - saad aru?"

Ma saan aru, et ma pean kõik oma küsimused keha keeles ja/või pantomiimina esitama. Loodetavasti tuleb see mu figuurile kasuks..,

Vaade minu toa aknast 1850 m kõrgusel 11.12.19 kell 9.30.

Kui ma nüüd vabade päevadega ka ühele poole saan, siis on ju  peaaegu pool nädalat juba tehtud!

Olge ise ka terved!

Ma ei tule alla!

Õumaigaad!

Ma ei tule alla! Te võite mind matta koos majaga!

Kõik algas väga koduselt - lörtsi täis Eesti-Läti-Leedu-Poola. Ei miskit ilusat, mõned üllatused vaid. Näiteks on Läti paksult täis 70-märke. Kunagi varem ei ole neid nii palju olnud :). Või et enne Leedu piiri ujub tee nii hullusti, et tuli kinni pidada ja vaadata, kas autol on ikka  kõik rattad all. Või Varssavi. mis ajas mul pea totaalselt segi - mälus on ühed asjad, märgid juhatavad teist ja kepsud kolmandat teed. Kui ma poleks nii kohutavalt vana ja mälestusi eelnevast elust paksult täis, poleks mingit probleemi olnud. Ega nüüdki väga hull polnud, sõit sujus ja isegi õiges suunas, nagu hiljem selgus,  aga pea oli sassis. 

Ühesõnaga, Šveitsi linnakeseni nimega Chur polnud häda midagi. Päike paistis, rohi oli roheline (täiesti roheline), kraadiklaas pluss kümne peal ja asfalt keerutas mööda alpi aasu nagu maduuss. Ühel hetkel vaatasin küll, et mis imelik kolmnurk nüid keset ootamatult sirget lõiku püsti on pandud, rist otsas ja puha, aga siis pööras tee  järsu nõksuga kõrvale ja keset teed olnud rist muundus kut võluväel kirikutorniks. 

Sõnaga, kõik oli ilus. 

Ja siis ma olin Churis, mille kohta tollimees oli öelnud "khur",  ja sõita olid jäänud veel mingid tühised 30 kilomeetrit. 

Sa heldene aeg!

Armas Jumal oli teinud vähemalt nii, et tee oli kuiv ja paljas, olgu ta selle eest kiidetud, ainult viimased viis kilomeetrit ehk põlnd ta enam välja kannatanud ja oli kõik märjaks lasknud, või siis oli teinud seda tee ääres ilulev lumi - 

no igatahes autokene muudkui ronis ja ronis ja kilomeetrid ei kahanenud ja tee läks muudkui ülespidi ja... lõpptulemusena on ta mind nüüd järjekordselt ilusasti ja ausalt maailma lõppu toimetanud. Ega ristiinimesel siit enam kuskile kaugemale minna suurt ei anna, igal pool on sein ees. Mäesein. 

Rohkem mina seda teed enam sõita ei julge, nii et ma ei tea, kui mõistlik mõte see oli,  oma autoga tulla. Need plaanid, kuidas ma vabadel päevadel mööda Sveitsi ringi tuulan - tänan, ei! 

No võib-olla kevadel, kui teed on jälle täitsa paljad... võib-olla ma kevadeks kuidagi paranen nendest tänastest hingehaavadest...

Aga et ilus ei oleks, seda muidugi kurta ei saa...

Niimoodi hakkan ma siis tänavu viie tärni eest rügama. Pilt on hotelli Arosa Kulm Hotel &Alpin Spa kodulehelt, aga suht selline näebki siin juba välja. No natu-natuke vähem ehk on lund ...

Homme panen piduriided selga ja läheb lahti. Õpik, mis meilile saadeti, on mul ilusasti kaanest kaaneni läbi loetud. Kõrvas tohib olla üks kõrvavrõngas kõrva kohta, sõrmus tohib olla ainult kas abielu või kihla oma, iga päev peab duši all käima ja habet ajama - no ehk saan hakkama. Viimasega on muidugi veidi raskusi...

Olge siis ise ka terved!

Siis, kui mind enam ei ole...

Mul on sellel aastal surmaga pistmist olnud. 

Kui ma aasta alguses kursusekaaslase olin teisele poole aidanud, tulid surnukeha ära viima tõeliselt pieteeditundelised mehed. Nad käitusid lahkunud naisega ülimalt lugupidavalt, katsid ja kandsid teda hoolivalt - vaatamata sellele, et trepp oli kitsas ja järsk ning tillukeses haigetoas polnud tänu erinevatele invavahendtele astumisruumigi. Kursusekaaslane kinnitati hoolikalt rihmadega kanderaami külge ja valge koti lukk sulgus.  Kuidagi hea tunne oli sõber üle anda. Niivõrd, kuivõrd sellises situatsioonis midagi head on. 

Meeste toimetamist vaadates meenus aastatetagune analooglugu, kus lahkujaks oli mu ämm. "Kitsas," ühmas üks kohaletellitu. "Siit kanderaamiga ei saa. Otsige mõni tekk!"  Haigusest kribalaks kuivanud vana naine viidi tekiga kortermaja teiselt korruselt alla. Sellest ehk polekski veel hinge haava jäänud - kui ikka ei mahu, siis ei mahu... 

Surnukeha oli autopõrandale pandud, pea juhi poole. Veel tuli vaid uksed sulgeda. Ja siis tundus ukse sulgejale, et võib-olla jäävad lahkunu varbad ustele veidi ette. Ta lükkas need kõrvale. Jalaga. Jõuliselt. Jalaga. 

Ma ei suuda seda siiani unustada. Et üheksakümnele liginevat naist, kes on kogu oma elu ainult head teinud - jah, minul oli au ja rõõm omada eriliselt head ämma - lükkab mingi tolbajopski jalaga nagu... 

Ma ei suuda seda unustada.

"Mu kallis ema lahkus," saan täna sõnumi. "Sa rääkisid, kui viisakalt võib inimest ära viia. Minu ema taheti musta prügikotti toppida. Ja kas tõesti peab auto peale olema rõvesuurelt "Surnuvedu" kirjutatud?"

Kas peab? Kes teab?

Lõuna-Eestis on toimetama hakanud Läti matusekomando. 

"Ma oleksin tahtnud neile tänutäheks kummardada," ütles üks mu sõpradest, kui oli kurbadel asjaoludel selle seltskonnaga esiimest korda kohtunud. "Niivõrd viisakas ja asjatundlik tegutsemine!"

Tänaseks võin ma tema sõnu kinnitada. Aga mul on tunne, et peaks  ka selle eelneva osa, lahkunu kodust äratoimetamise, lätlaste kätte andma...

(Esimene, see ilus lugu on Tartust, kaks järgmist Võrust).