Kõrge koha peal

Aasta alguses sattus mulle näpu alla netilehekülg "Vaatame, kui palju eelmise, 2019 aasta horoskoobist täppi läks!"
Jumala pihtas! Ma olin muidugi ise ka aru saanud, et oli edukas aasta küll - naftavannid ja arve Šveitsi pangas ja... Aga et juba tähtede seisus oli kirjas ja mulle täiesti ametlikult horoskoobi poolt lubatud ka töö kõrge koha peal, seda mina rumal ei teadnudki! 2000 m kõrgusel ja veel viiendal korrusel takkaotsa on ju küllaltki kõrge koht! Minu uue-aasta-lubadus: hakkan horoskoopidesse tükk maad tõsisemalt suhtuma!

Nagu mul kõigest veel vähe oleks, ronisin esimesel vabal hetkel mäekirikuni ja siis veel jupp maad edasi - kui ei ole inimesel aru peas, siis ei ole. Küürakat parandab ainult teadagi mis.

Töö kõrge koha peal pole mingi meelakkumine. Allpoololijad arvavad alati, et üleval pole midagi teha. Tutkit! Siinsed viimased nädalad - ennejõulusest ajast siiamaani - on olnud kut karmimat sorti katrulivött, selga sirutamata tosin tundi päevas ja viimaseid viisteist jutti. Vale oleks väita, et pole väsinud. 

Kartulivõtuga on teadagi nii, et ükskõik, kui hoolikalt sa ka ei korjaks, ämbrit-korvi tühjendama minnes leiad tee pealt ikka veel mõne mugula. Vaole tagasi tulles veel mõne. Ja kui järelnoppimist teha, siis saab teisi kohe hulgem ja isegi järelnoppimise järel ei jää põllule minnes või sealt tulles tühjade kätega. Täpselt nii on ka siin.

Lapsehoidjad leiavad koristuskamba tagant ja veelkõrgem lapsehoidjate tagant. Veelkõrgem särutab lapsehoidjaid, nood annavad auru allapoole.

"Veelkõrgem tahab, et  me läheks vanni äravooluauku vaatama," ütleb lapsehoidja. Me oleme kõige kiiremal kartulivõtuajal temaga kahekesi ühte sviiti kasinud. Eriti kiirel ajal alandusid lapsehoidjad nimelt aeg-ajalt lihtpööbliks. 

Lähen vanni juurde. Veelkõrgem ja lapsehoidja pole veel kohal. Hakkan auku uurima. Kroomserva peal on kriimud, mis näevad välja, nagu võiksid need juuksekarvad olla, aga nad ei ole. Nad on kriimud. Topin näppu ristikujulise tõkke igasse auku - ei mingit löga ega soga. Mis tuu häda om?

Veelkõrgem ja lapsehoidja jõuavad kohale. Mina olen üleni üks suur ootus ja küsimärk.

"Näete?" Peaaegu tahaksin öelda, et ei näe. Aga siis tõmbab veelkõrgem  risti ühe haru pealt välja juuksekarva. Üheainukese. Kokkuvõtteks nii umbes seitse senti pika. 

See oli kindlapeale Toscana juuksekarv, nähtamatu, mis veelkõrgema võlujõul nähtavaks muutus. Ma pean endale luubi ostma.

Või vannimütsikarbikese lugu. Nimetet karbike peab koos meigieemalduspadjakeste ja kõrvatikkudega vannitoas neljakandilises keraamilises kausikeses olema. Üldjuhul seda baretti keegi ei kasuta, nii et karbikesed on reeglina paigas. Ma tean,  et mul said sel päeval surmkindlalt kõikide tubade kausikesed üle silmatud ja täiendatud-parandatud. Aga...

Aga ma ei olnud taibanud karbikest kausikesest välja võtta ja seda nagu täringut peos ringi veeretada! Patt-patt-patt! Keegi oli karbi tagaküljele pastakaga kriipsukese teinud! Ja see ei lähe nii tärnitähnilises kohe kohe mitte.

Must mapp. Sisaldab paari ümbrikku, paari kirjapaberit, pastakat, tuleohutusinfot ja veel veidi ninni-nänni. No ei ole seda ühes toas! Ma olen kõik sahtlid ja riiulid läbi käinud, voodite-diivanite alused läbi roomanud - ei ole! 

Ju on kaasa võetud, otsustan. Sest tegelikult on see täitsa kabe mapp kätte võtta, kui peaks midagi püüne pealt maha ütlema. Ja kaasa on tubadest võetud palju veidramaid asju.

Aga mapp on kadunud esimest korda ja ma ei leia kuskilt uut asendust. Ühel korrusel on tagavara-joogiklaasid, teisel tagavara-hambapesuklaasid jne. Mappi pole kusagil. Lähen hoidja käest küsima.

"Kas sa sahtlitesse vaatasid? Ja voodi alla?" küsib see, Tunnen ennast nagu kolmene. Või pooleneljane.

Saan lõpuks mapi, otsin kokku kogu vajaliku kribu-krabu ja lahkun objektile. 

"Mapp oli ikkagi toas," tuleb mõni aeg hiljem võidukas teade. "Minibaaris!"

Minibaar on tolmuimeja rida. Ma tõesti ei vaadanud. Oh mind lolli!

Saksamaalt saabunud värske nänni korraldas mulle ühel õhtul riidepuumaratoni. Nii umbes minuvanune nänni on siin varasemalt kümme hooaega kasinud ja kutsuti nüid kõrgemale posti pääle. Olla ekstra põlvitatud ja palutud, miska värske luua sündroom suure innukuse ja särava entusiasmiga ohtralt rikastatud on.  

Igas kapis peab olema paremal kümme ristpuuga riidepuud - ristpuuga, millele saab näiteks püksid vms panna, vasakul kümme ilma ristpuuta. Keskel viis püksipresspuud ja kaks valge siidiga ülelöödud puud. Kõik täpselt ühtepidi, et ettevõtte nimi ikka välja paistaks. Nimi on kuldses trükis iga viimase kui asja peal ja see peab kogu aeg välja paistma, et armas külaline, kellele issand oma armust suuremat mõistust pole andnud,  ometigi ei unustaks, kus ta parasjagu viibib. 

Ma olin juba õppinud riidepuid rivistama, aga nüüd kamandas uus nänni mu kordusõppusele: "Vaata, ühed puud on natuke kandilisema serva ja teised veidi ümarama servaga. Näed?"

Näen.

"Need ei tohi ühes kapis olla. Need on vanemad ja need on uuemad, Me peame vanad välja vahetama. Ja näe, need püksipressipuud on ka osad veidi paksemad kui teised."

Näen.

Nänni hakkab puid sortima. Toas on kolm kappi ja minu süli saab kõlbmatuid puid täis. 

"Kas sa tead nüüd, kui palju meil kumbagi sorti vaja on?" küsin, sest nänn on puid lennutanud nagu helikopter. Viimased tiirutvad siin õues kogu aeg ringi. 

"Tean."

Kihutame mööda pikka hotellikoridori kuskile, kus peaksid olema uued puud. Aga nad ei ole seal! Läheme järgmisele korrusele. Seal midagi on ja midagi ei ole. 

"Palju meil kumbagi vaja oli?" küsib idee autor minult. Mina ei tea, ma püüdsin bumerangilennutuses ellu jääda!

Lõpuks on nänni sunnitud tõdema, et tema ülivinge plaan ei ole määratud teostumisele - "õigeid puid" ei ole kuskil piisavalt -  ja me kihutame sama sületäiega mööda pikki koridore algpunkti tagasi. Lihtsalt me nüüd peidame "valed" puud tahapoole.

See kõik juhtub minu neljateistkümnenda kartulipäeva õhtul, kus ma olen pahur ja väsinud ja mu keha ei tahaks ühtegi ülearust liigutust teha. Aga nänn on veel värske... 

Minul on olnud oma rida ja oma vagu võtta, teised on enamasti  rahvuste kaupa kambas. Ühel hirmkiirel hetkel sattusin kahe itaallannaga ühte komplekti kasima.

"Nän-nänn-nän-nänn-nää-nää," laulsid need lustiliselt mingit issandama märkust tegemas käinule järele. Laulu saatis pantomiimiline alajäsemehoop. Teadagi, kelle ja millise kehaosa suunas. 

Mul oli seda pantomiimi ja laulu tol hetkel hädasti vaja. 

Paari päeva pärast kuulen värsket nänni söögilauas halamas, kui raske on kõrge koha peal. Aga minul algasid vabad päevad - kõigepealt kolm pool vaba, siis pool ja kaks tööd ja siis veeelkord kolm vaba. Elu on ikkagi ilus!
Jeeeeeeeee!

Viie-tärni-inimesed

"Tere!"

Olen oma õhtusel pitspõlleringil. Ukse on koputamise peale avanud nii umbes minuvanune naine. Tubade nimekirjas seisab tema puhas eesti nimi - täpselt nii puhas, et tegemist on ilmtingimata eestlasega. Olen elevil.

Ei mingit reaktsiooni. Mitte kõige väiksematki.

Pagan, aga äkki ta ei taha, et keegi teaks, et ta siin on? Või siis ikkagi on keegi "ümberasunu"? Või... või... Aga "Tere!" peale peaks eestlane ometi kuidagigi reageerima?

"Brauchen Sie Abendbedienung? Do you need eveningservice?" lähen hetkelise meievahelise vaikuse järel üle peenematele keeltele. Õhtust serviisi tahate?

"Jaa, leite, spääte, kommensii  spääte!"

Olgu, ma siis tulen hiljem ja tõmban su teki laiali...

"Spääte" saabki meie edasise suhtluse põhisisuks. "Kommensii spääte."

Loomulikut ei suuda ma jätta guugeldamata. Advokaat ja ärinaine, ütleb see. Ütleb isegi, millistes riikides äri ajab.

Ärinaine on tulnud koos kaaslasega, kes võiks olla tema tütar. Võib-olla ongi, ma ei viitsi rohkem uurida. Kummalgi on oma kahe-inimese-tuba ja nimekirja järgi on need VIP-inimesed. 

Väga Tähtsaid Inimesi on hotellis teisigi. Mõned on kohe nii vipid, et kui sul tema tuba üle käidud saab, tuleb lapsehoidja kohale helistada. Lapsehoidja roomab siis veel korra kõik nurgad üle, et ega ometi kuskile mõni tilk või kübe pole kukkunud või kuivanud.

Tundub, et kui inimene on nii jõukas, et talle pole mingi probleem endale viieks nädalaks sviit üürida, siis on ta kuidagi... mõistlikum. Põline rikas ei rõhuta oma positsiooni ja jõukust. Ta paneb igal õhtul välja sildi "Tänan, me saame ise teki pealetõmbamisega hakkama" (tegelikult on seal küll kirjas "palun mitte segada", aga see teeb sama välja). Põline rikas ei viska pärast iga duši-all-käiku kõiki oma käterätte ja saunalinu põrandale, vaid riputab need kuivama.  Põline rikas on suuteline ennast nende sisse veel kohe mitu korda kuivatama. Sest ta on ennast duši all ju puhtaks pesnud. Aga värske rikas on alles nii räpane, et tema niisama lihtsalt puhtaks ei lähe, Temal läheb vaja ühe keha kuivatamiseks kahte saunalina ja seda  kaks korda päevas. Saunalinad tuleb peale kasutamist muidugi kohe pesumajja saata, sest värske rikas on ju viie tärni eest maksnud.

Linu vahetatakse kõigil ülepäeviti, sõltumata sellest, kas oled väga tähtis või vähem tähtis. (Kõige selle juures on igas vannitoas kaardike, mis räägib keskkonnasäästlikust hotellist.)

Põline rikas ajab töötajaga kohtumisel paar sõna juttu.  Teinekord kiidab, kui ilusasti oli koristatud. Küsib, kas sul vabu päevi polegi. Nagu täiesti tavaline inimene. Kui värske rikas satub tuppa tulema sel ajal, kui sa seal just koristad, siis kamandab ta su sealt poole töö pealt välja - üks tekk saab koti ümber, teine mitte - "Spääte!" Põline rikas küsib "Mis sa arvad, kaua sul veel läheb?" ja lubab siis need kolm kuni viis minutit kuskil rõdul ilma ja inimesi nautida. 

Aga muidu on viietärni-inimesed täpselt samasugused nagu nende ilma tärnideta liigikaaslased. "Kas minibaarist joodu eest ei peagi juurde maksma?" oli üks taadu üllatunud. 

"Ei pea," kinnitas tolmuimeja.

Pärast seda leidsin taadu toast iga päev kolm tühjaksjoodud õllepudelit - täpselt kolm õlut minibaaris ongi. 

Aga muidu on viie-tärni-inimesed täpselt samasugused nagu nende ilma tärnideta liigikaaslased. Ainult mõned neist on kohutavalt koledad - või miks muidu on nad terve kohvritäie ilutooteid suusamäele kaasa vedanud ja need kõik ühekaupa vannituppa laiali laotanud? 

Aga muidu on viie-tärni-inimesed täpselt samasugused nagu nende ilma tärnideta liigikaaslased. Mõned hoiavad oma toad korras, mõned laotavad kõik, mis nad kodunt kaasa võtnud on, laudadele-toolidele-põrandale laiali. Toatüdruku ülesanne on nende asjad niimoodi kokku panna, et oleks ilus ja samal ajal neid võimalikult vähe puudutada-liigutada... See on ülesanne, millele mul veel lahendust ei ole.

*   *   *

Jõulude ja aastavahetuse aja on hotell viimse pilgeni täis olnud ja seega töötajatel vesi ja vile taga. Vabu päevi ei saa keegi ja tööpäevad ise on nagu korralik kartulivõtt kaks nädalat jutti. 

Jõululõuna tähendas seda, et sööke oli veidi rikkalikum valik ning laudu ehtisid valged linad. Aega pidulikkuse nautimiseks nagu ikka - pool tundi. 

Jõululaupäeva õhtul kell kuus kogunes  kogu külalis- ja töötajaskond hotelli ette, kuulas ära kellegi tervituse ning laulis laululehtedelt püha ööd, oh kuusepuud ja veel kahte üldtuntud jõululaulu. Mille sõnad olid minul kui herr Soonvaldi koolitatud kristlasel juba noorest east saati saksa keeles peas, au talle :)!

Uut aastat võeti vastu pokaali šampusega - 140-st töötajast oli kohal ca 30. Ülejäänud olid kas lihtsalt oimetud või rügasid, sest restorani pool ometigi pidutses täiega. "Havanna öö" oli selle peo nimi, kuhu külalised ennast triikisid-viikisid, 350 öirot nägu. Veel kell viis õhtul toodi pesumajja valgeid triiksärke, mida viietärni-inimesed kell seitse algavale peole selga tahtsid panna... 

Tööinimesed jõid oma šampuse ära ja taarusid tubadesse - ei mingit pidu, lõbu ega läbu. Silmad on juba ammu kõigil tühmid ja tuhmid - vähemalt siis, kui viietärnilisi lähedal pole :)

Vana-aasta pitspõllering kulges oluliselt vaevalisemalt kui tavaliselt. Kõik olid peole läinud ja tubades valitses täpselt samasugune segadus nagu kodudes, kust inimesed kiiruga ja ülepeakaela peole kihutavad - kõik asjad on kappidest välja tõmmatud, igale poole vedelema jäetud - ja siis see vaene toatüdruk peab kogu laialilaotatud jõukust niimoodi kokku panema, et võimalikult vähe puutuks ja samas jääks ilus mulje. Ikka sokid ja alukad ja sukkpüksid ja pärlid ja... 

Uue aasta esimesel hommikul algas tööpäev pool tundi hiljem - võinuks tegelikult veelgi hiljem alata, sest inimesed magasid pidu ja päid välja. "Kommensii spääte" kostis nüüd juba päris paljudest tubadest. Mõned ei saand õhtani toast välja.

Õhtuste pidusöökde jäägid toodi lõunaks ka töölisklassi lauda. Merivähid!!! See Islandi kõige kallim ja kõige parem roog!!! 

Ma ei mäleta sellist toidualast pettumust oma elust - kummised, maitsetud... Ma ei sööks neid iial enam, ku see olnuks mu elu esimene kohtumine merivähiga! Ja selle eest maksti... aga mis see minu asi on!

"Kas teil uusaastaööl rakette ka lasti?" küsis tuttav. Kust mina peaks teadma - nagu korralikult töölisele kohane ma jõin sellel ajal toas šampust! Kui ma kümmekond minutit pärast keskööd lahkusin, polnud küll ühtegi pauku ei näha ega kuulda. 

Kuid kümmekond minutit enne keskööd, kui ma alles olin teel suurele joomale, kolises  mööda tänavat kamp rahvariides mehi, kellel kõigil suured-suured alpi lehmakellad justnagu kaelkookudega  seljas. 

Kui ma nähtu kohta uurima hakkasin, sain teada seda, mida ma ei küsinud - et paljudes mägipiirkondades on lehmadele kellade kaelapanek juba keelatud, sest nende kõlin-kolin ei lase inimestel magada... (Ja meie kaebme lehepuhurite peale?)

Aga täna oli mul pool vaba päeva. Millal järgmine vabadus saabub, seda täna veel ei tea. Ega siis viis tärni pole naljaasi!

Vanemad olijad teavad, et varsti läheb lahedamaks - nii et ilusat uut aastat meile kõigile!