Sunday, April 19, 2020

ABZ Reisid: lilled kaheksale kiirele

Kas Sina ikka mäletad, et neid linnu, mis endale EV 100 raames uued keskväljkud said, on tervelt 15?
ABZ Reisidel on valmis toredad 1-päevased programmid nende kõigiga tutvumiseks. Ja et ei peaks kartma koroonat, pakume välja võimaluse panna kokku oma usaldusväärsetest inimestest 8-liikmeline seltskond.
Üks boonus veel - sellisel juhul on võimalik reisi alustada ka peaaegu koduukse eest!

Põlva-Elva lillereisi soovitame mai keskpaigas, sest siis... Kas Sina teadsid, et ka Eestimaal on võimalik näha hollandlikke lillepõlde?


Niisugune näeb välja Andi Normeti koduümbrus, kui sinna õigel ajal sattuda!

Foto on pärit Andi FB-lehelt.

Raamatute "Maalehe nartsissiraamat", "Maalehe gladiooliraamat", "Liiliad aeda", "Sibullillede ajatamine", "Paktiline käsiraamat aiapidajale", autor kasvatab oma talus 140 sorti nartsisse, ja 127 sorti liiliaid. Sellest tulenevalt on aia külastamiseks parim aeg kas mai keskpaiku või juulis-augustis.

 4000 sorti tutvustava "Eesti sibullilleentsüklopeedia" autori Sulev Savisaare aia näol on tegemist Balti- ja Põhjamaade suurima sibullillede avamaakollektsiooniga. Teisisõnu on tema ed koondatud ca 2000 haruldst püsilille, suuremalt jaolt sibullilled, mida muudes Eesti aedades ei esine. Savisaar katsetab pidevalt uuste sortidega, et näha, millised sobivad meie kliimas avamaale ja millised mitte. Kõige arvukamalt on laukusid, ülaseid, krookuseid, tulivõhke, kobarhüatsinte, jänesekapsaid, lõokannuseid, lumikellukesi, võrkiiriseid, püvililli, aarumeid, sügislilli, koerahambaid, juunosid, linnupiimasid, kolmiklilli...
Tulpe, nartsisse, hüatsinte, liiliaid ega külmaõrnu sibullilli (jorjenid, gladioolid jm.) Savisaar ei kasvata, ehkki mõningaid haruldasi liike nendest on olemas.
Kunagisest 500-sordilisest pojengikollektsioonist (millest üle 200 on Sulev Savisaar üle andnud Tallinna ja Tartu Ülikooli botaanikaaedadele) on aeda alles jäetud vaid vähesed sordid ja sordikandidaadid.

Nagu lubatud, vaatame üle ka Põlva ja Elva uued-uhked keskväljakud - Põlva "Puulinna" ja Elva "Sõstrapõõsaste vahel".

Ja turgutame tervist Elva Väikesel Väerajal.
Väike Väerada ühendab endas teaduse, tervise, spordi, kunsti ja pärimuse valdkondi. 3 km pikkune metsarada on juba ammu tuntud oma ebatavalise tervistava toime poolest ning kaasaegsed teadusuuringud on seda kinnitanud. Leevendust leiavad südamehaiged, reumat ja astmat põdevad inimesed ning abiks on see ka krooniliste põletike korral. 
Raja teevad põnevamaks Eesti muinasjuttude teemalised puuskulptuurid. 

Foto on pärit siit. 

Näidisprogrammiga saab tutvuda siin.  Hind ja täpne programm sõltuvad sellest, kust me alustame. Küsi pakkumist siit:
info@abz.ee

Pane punt ja plaan kokku, lööge end lille ja - elu on ju lill :) !

ABZ Reisid: Island neljale

Allolev  postitus on kirjutatud 2020 aasta kevadel. Koroonainfo ja 2021 märtsis purskama hakanud Fagradalsfjall (vulkaanikaamera: https://visiticeland.com/eruption) on siit tekstist puudu,  kuid muud ahvatlused kehtivad :).
ABZ Reisidel on ka tänavu suvel kaks Islandi-reisi plaanis - üks juuni lõpus, teine augustis. 

*   *  *
 Kas Sa teadsid, et Island polegi end koroonalukku pannud? Et tänagi oleks võimalik näiteks Rootsist Reykjavikki lennata, täiesti soodsa hinnaga muide, kui ainult kuidagi Rootsi pääseks. Või kui saaks end kuidagi Lufthansa peale sebida, mis samuti jätkuvalt saare vahet kurseerib.
Ühel päeval pääseb.

Ja siis on Island üks sobivamaid reisisihte, sest
1) Island oma väikese rahvaarvu ja isoleeritusega on koroonast üks puhtamalt pääsenud riike maailmas;
2) Island on väga hõreda asustusega ja hoida mistahes-meetriseid vahesid pole mingi probleem;
3) turistide arv on sedavõrd langenud, et maailmakuulsate loodusväärsuste juures ei riku ülejäänud sajad pildistajad Sinu võtet ära;
4) Külastajate vähesusest tingituna saad Sa paremat hinda ja kvaliteeti - teenindajatel on Sinu jaoks aega, majutuskohad ei ole puupüsti täis nagu tavaliselt;
5) ABZ Reisid pakuvad Islandi reise 4-liikmelistele seltskondadele, mis tähendab seda, et Sa võid ise oma pundi usaldusväärsetest inimestest kokku panna.
6) Väikese seltskonna eeliseks on ka paindlikkus ja kiire otsustamine situatsioonides, mis nõuavad otsustamist - kui näiteks ilma tõttu on on vaja teha programmis muudatusi. Ilm on Islandil eriline üllataja ning meie reisijuht oskab vajadusel pakkuda hulgaliselt alternatiive.
7) Pärast reisi võid õhata nagu teised teadmamehed: issand, milline Island! (Või kui võõramakeeles eputada tahad, siis - Iceland is Niceland!)

Kuidas selline reis välja näeb?
Aga niimoodi, et täna me veel ei tea, millal, mismoodi ja kustkaudu saavad olema lennuühendused. Kuid küllap miskitmoodi saavad olema. Ja kui see on paigas, siis -

Keflaviki lennujaamas on teil vastas Islandil toimetav eestikeelne giid-autojuht 7-kohalise nelikvedu-masinaga. Ja lähebki lahti!

Juuni teine pool - juuli algus on Islandi külastamiseks eriti äge, sest siis õitsevad lupiinid. See näeb välja niimoodi:

Pealegi on siis polaarpäev ja vapramad võivad ka öiseid matku ette võtta :)! Siis on veel vähem rahvast liikvel!
Augusti lõpp-septembri algus on vahva seetõttu, et siis võib loota natuke juba  sügisvärvidele ja virmalistele.


Näidisena  ABZ Reiside 5-päevane reisiprogramm ja isuäratuseks mõned pildid:

Piimapütt (Strokkur) Haukadaluri (Kullioru) geotermaalalal. Siinse kunagise kõige vägevama purskaja Geyser (Purskaja) järgi on endale nime saanud kõik maailma geisrid. Purskaja ise on maha rahunenud ja täna enam ei purska. 

Kerlingarfjölli matkarada. Foto on pärit siit.  Sellel lehel võib rohkemgi ringi vaadata, sest seal on mitmeid imelisi pilte imelisest värvilisest jää, lume ja kuuma veega geotermaalalast Hveradaliri orus. 

Vestmanna saarel toimus aastal 1973 vulkaanipurse: veidi peale jõule korraldas loodus otse linnakese külje all vägeva tulevärgi, mille tulemusel mattus osa linnast laava ja tuha alla, teisest küljest kasvas saar tüki maad suuremaks. Linnakeses on suurepärane vulkaanimuuseum, mis toidab kõiki meeli ja annab väga hea ettekujutse sellest, mida üks vulkaanipurse tegelikult tähendab.

Vaade Tulemäelt Vestmannaeyjarile.
Pilt on pärit siit,  ka sellel lehel on hulgaliselt profifotograafi poolt tehtud pilte. 

Koskede vähesuse üle Island kurta ei saa, Kuid tõstke käsi, kes on varem näinud, et kosk pole jõega risti, vaid piki jõge? Just niisugust asja võib näha Islandil: laavakihtide vahelt jõesängi voolav vesi.

Laavakosed. Hraunfossar. 

Hülgemaakosk (Seljalandsfoss) on üks lihtsamini ligipääsetavaid ja fotogeenilisemaid Islandi koskedest. Kosele pääseb ka "selja taha". Kuid enamus turistidest ei tea, et mitte kuigi kaugel asub veel teinegi põnev kosk - Kaljulõheelanik (Gljúfrabúi). Selle kose, kes kaljulõhes elab, külastamiseks on kindlasti veekindlat varustust vaja :)

Foto on pärit siit. 


Kuldsel ringil asuv Kuldne Kosk (Gullfoss) näeb selle pildi peal küll  pigem hõbedane välja

Pikemaks seikluseks pakume  varianti "Ring ümber Islandi" - reisiprogrammi lugemiseks klõpsa siia.

Järgnevad pildid on ABZ Reiside 2019. aasta ringilt. Island on imeline ja piltide valimine alati üks keerikamaid ülesandeid :)

Issand, milline Island!


Issand, milline Island!


Issand, milline Island!



Leivaküpsetusahjud

Selle reisi tegi kaasa ka ilmahulguse 80-aastane ema. 
Juhtivkoosseis EV taasiseseisvumise aastapäeva auks poseerimas...

... ja meie staažikad "rändlinnud" :)

Vat nii. Rohkem ma praegu ei kirjuta, sest selles blogis on Islandit pisukeste vahepausidega pea poolteist aastat jutti ülistatud ja imetletud. Nagu näiteks selles loos:
http://ulllugu.blogspot.com/2015/11/maailma-kula-hali.html

Nii. Jääme ootama teie kirju, joonistusi, kommentaare ja kõnesid! Ja otse loomulikult on teretulnud postituse jagamine :)

Igavesti Teie

abz.ee
info@abz.ee
5645 7384 (Ulvi Mustmaa)

Tuesday, April 14, 2020

Kroonide mäng IV Kurbus

Kallis sõber!

Sa oled kolmas mu parimate pundist, kelle sõge sõraline lõplikult endle kabistas. Napilt veidi üle aasta on kolme kaotuse vahe. Võru, Tartu, Tallinn.

Kallis Irja! Mul on niiiiiiiii kahju, et ma ei saanud Sinu eluretke lõpuosas Sulle mitte kuidagi toeks olla. Et keegi lähedastest ei saanud / tohtinud... 
Me olime helistanud, sõnumeid saatnud, muhedusi jaganud... kuni ühel päeval Sa ei vastanud mu kõnele.  Ka paari päeva pärast uuele kõnele mitte. Ka sõnumitele mitte. Ma ei osanud aimatagi, et - Sa lihtsalt enam ei jaksanud! Puhtfüüsiliselt ei jaksanud. Sa ometigi alati reipa häälega olnud???

Sa olid kogu elu terve ja tugev nagu terasnael. Alati reibas ja naeruhimuline. Alati kõigega ise hakkamasaav. Alati Daam. 
Kui palju tunde me oleme veetnud köögilaudade taga, mina nautimas Sinu teravat mõistust, keelt ja huumorimeelt. Selles viimases oli meil täpselt üks lainepikkus. nii ühiskondliku elu teemades kui filoloogilises mõttes. Ma ei tea kedagi teist, kellega mul selles osas nii täpne klapp oleks olnud. Oli kaks asja, mis Sind marru ajasid - valetamine ja rumalus. Veel veebruaris naersime koos selle üle, kuidas me veerandsaja aasta eest koolis hindeid müüsime...

Ka siis, kui me vahepeal geograafiliselt üksteisest kaugemale olime sattunud, rändasid mööda arusaamatuid teid ühest arvutist teise nii muhedused kui hääd mõtlemapanevad lood. Sa olid olemas nagu kuu või päike, millele iga päev ei mõtle, kuid kes on kindlalt igavesest ajast igavesti olemas. Pigem siiski päike - isegi põgus kohtumine Sinuga tähendas igal juhul tõusu tujutermomeetril.

Nüüd, talveks nimetatud aastaajal, olid hakanud kurtma valusid seljas. Mõnikord, kui helistasime, olid haiglas, mõnikord kodus. Erinevad ravikuurid. Ühel hetkel Sa isegi kilkasid, et magasid terve öö ilma valudeta. Et sa ei enam ei mäletagi, millal see niimoodi oli. 
Ma ei osanud midagi hullu arvata. Valud seljas - jajah, rohkem või vähem on neid inimestel ikka...

Sa ei tea, kui paljudele Sa olid eeskujuks ja toeks. Ja mul on nii neetult kahju, et ma ei jõudnud Sulle seda öelda.


Need armsad, kellest äkki jäime ilma
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
kus algus varjab äärt,
kuid, enda peal tundes
surma varju,
nüüd on üks naer
poolt eelmist elu väärt. 
(Leelo Tungal)

Hüvasti, kallis Irja! Kohtume Nangijalas!
Ja jõudu Sulle, maailma parim poeg! 

Kõigile teistele minu sõpradele - aitäh, et te olemas olete! Teie kõik - igaüks isemoodi, kuid igaüks väga oluline!








Thursday, April 9, 2020

Kroonide mäng III. Hirm

Mis mul on enda vabanduseks öelda?

Ainult seda, et istun ausalt kodus. Nagu kästud. Mitte et ma erikarantiini  ja politsei valve alla oleksin määratud, aga - kuskile pole ju minnagi! 

Ainukeses säilinud meelelahutusasutuses - poes - pean ettenähtud pikivahet. Nagu ka teel poodi ja tagasi. Vaatan kõiki inimesi kahtlustava pilguga - mitte et mina neid kardaks, kuid ma kardan, et äkki nemad kardavad mind. Ma ei taha, et keegi mind kardaks, ma olen üsna kahjutu tüüp. Välismaalgi käisin viimati mitu kuud tagasi.
Mulle tundub, et teised tunnevad täpselt samamoodi. Ja nii viskavadki inimesed nüüd üksteisele altkulmu  pilke ja põikavad tänavail üksteisest eemale - äkki ta kardab mind!

Marju Kõivupuu tuletas oma 1-minuti-loengus meelde toreda loo: teeristil kohtuvad palverändur ja katk. Üks plaanib minna Jeruusalemma, teine Bagdadi. Katk ütleb, et tal on plaanis 500 inimest kaasa võtta. 
Kui nad aasta pärast uuesti kokku juhtuvad, pahandab palverändur: "Lubasid 500, ag võtsid 5000!"
"Ei," vastab katk. Mina võtsin 500, ülejäänud võttis Hirm.

Ma ei alaväärista hirmu. Olen oma elus kohtunud inimestega, kes on kõrgusekartusest näost rohekashalliks muutunud - ma olin sinnamaani arvanud, et "näost roheliseks" või "näost halliks minema" on kunstipärane kirjanduslik liialdus. Ei ole. Olen näinud inimesi, kes bussiekskursioonil Alpidesse terved päevad käed silme ees kummuli bussipõrandal värisevad. Üks sellistest tuli järgmisel aastal uuesti reisile - lootuses, et ta nüüd julgeb. Ei julgenud. Kuid mina jäin igaveseks imetlema tema soovi oma hirmust üle olla.

Olen rohkem kui 20 aastat reisikorraldusega seotud olnud. Selle aja jooksul on mitmeid hirmulaineid üle käinud. Reise on tühistatud, sest inimesed on kartnud hullulehmatõbe, linnugrippi, seagrippi...

Sea- ja lihtsalt grippi haigestus 2009. aastal Eestis 124 000 inimest ja suri paarkümmend. Värske tagantjärgi-meenutus sellest on siin. Seagrippi haigestumise kasvu täheldati ka mullu - kas seda pani keegi tähele? Või seda, et et mullu pöördus Eestis gripisümptomitega ühes nädalas arstide poole 6424 inimest. Ühes nädalas. Kuus tuhat. Ühes nädalas.
Täna seisab terviseameti lehel, et meil on positiivseid koroonateste 1207  (0,09 % elanikkonnast) ja surnuid 24. Tunnen omastele kaasa, kuid tahaksin siiski teada: kas need on koroonasse surnud inimesed või oleks nende puhul sama tulemuse andnud mistahes viirusinfektsioon? Ma ei saa midagi parata, et mulle üksinda kodus igasugused mõtted pähe tulevad. Ma mõtlen näiteks sellele, et IGA PÄEV sureb Eestis südame-veresoonkonnahaigustesse 22 inimest.
Kas need on kuidagi "väheväärtuslikumad" surmad?

Maailma terviseorganisatsiooni WHO hinnangul toob gripp maailma igal aastal 3-5 miljonit tõsisemat haigusjuhtu ja kuni 500 000 surma.
Praegusel hetkel räägime me koroona kontekstis maailmas 89 000 surnust.

Tänahommikuses Terevisioonis oli info Islandi kohta - et testitud on ca 40 % elanikkonnast, et nakatunuid on olnud ca 1600, et nendest 600 on olnud mingisuguste haigussümptomitega ja 1000, st rohkem kui pooled nakatunuist ei omanud õrna aimu sellest, et nad on haiged; et surnud on 6 inimest (sh üks turist Austraaliast) ja et Island arvab end kõrgpunkti ületanud olema.

40 % elanikkonnast on testitud. Peaaegu pooled. 6 surnut.
Lähedaste jaoks on surm mistahes tõppe valus teema, kuid - kuidas on seda kõike võimalik pandeemiaks nimetada?

Järgmine infokandja väidab, et Islandil on testitud 5 % elanikkonnast.  Kuid kinnitab samuti, et enam kui pooled positiivseks testitud inimestest ei tea, et neil on koroona-viirus või et neil üldse midagi häda oleks.

Ma kah ei tea ühegi viiruse nime, mis mul küljes on. Vaevalt et sinagi enda omasid tead. Mis me siis nüüd edasi teeme? Jäämegi isolatsiooni elama, sest meil kõigil on viirused? 
Ja kui ma juhuslikult mõnele testijale jalgu jään ja ta minu seest terve rea erinevaid haigustekitajaid leiab, mis siis? Minu seest, kes ma viimati olin korraks nohus aasta tagasi ja eelviimati haige 25 aastat tagasi? Võtame kõik mu viirused ükshaaval ette ja tapame mingite keemiavärkidega ära? Kas mina saan siis kuidagi tervemaks? Veel tervemaks? Või saab minu immuunsüsteem siis nii palju tuksi keeratud, et järgmise mistahes viiruse korral saab öelda: suri sellesse?
Aga ringi liikuda ma siis ju ikka ei tohiks? Sellepärast, et mina oma viirustega olen terve, aga keegi teine ei talu seda, et mina terve olen ja jääb minu (nägemisest) haigeks? Aga kas see nõrk ja haige tohib ringi liikuda? Ma lihtsalt mõtlen. Haige värk...

Eelmine näide - testitud on 40 % ja testitud on 5 % - ilmestab eriti hästi seda, mis praegu meedias toimub. Igasuguses meedias - nii peavoolus kui sotsiaalmeedias. 

Kõik tõlgivad kõiki ja loomulikult on kõigil kiire.

Kõigil on kiire. Reedel haigestus Tabivere sotsiaalkeskuses 2 vanurit ja 3 töötajat. Testid tehti neile järgneval kolmapäeval, vastused pidid saabuma neljapäeval. Kuid juba teisipäeval oli Delfis uudis, kuidas Tabiveres on nakatunud 29 hoolealust ja 2 töötajat (mis sellest, et hoolealuseid on selles asutuses kokku 24). 
Neljapäevaks on artikli juurde ilmunud vabandus ja parandus - 31-st sai 5 - aga kui paljud loevad ühte artiklit kaks korda?
Klikk-klikk-klikk. Kiire, kiire. Kuid mõne inimese jaoks on hirm taas toidetud.

Kiire on nii tegijatel kui lugejatel. Kes see ikka märkab, et Itaalias avaldatud pilt, mis räägib koroonakatastroofist USA-s, - et täpselt sama pilt on ka vastupidises kontekstis, USA-s avaldatud teksti juures, mis räägib koroonakatastroofist Itaalias...

Kui tahad paanika külvamises areneda, siis õpi parimatelt 

Samad kaadrid sobivad hästi nii Itaalia kui ka USA olukorra kirjeldamiseks.

Foto FB-st, Priit Vlgu kontolt.


Ja mida ma siis nüüd pean arvama kõigist nendest sõjaväeautode paraadidest Itaalias? Või nendest kirstuhunnikutest? Tegelikult saaksin ma ka Eestis mõne matusebüroo nurgast ilmselt kirstuvirnapildi teha.  Ma ei väida midagi, ma olen üksinda kodus ja mõtlen. Et lapilistest ajateenijatest ja Kuressaare sõjaväetelgist saaks ka ilmselt erutava foto teha...

Kõik tõlgivad kõiki. Meil on selline tore lehekülg nagu propastop.org, mis püüab paljastada valeinfot levitavaid artikleid. Iseenesest väga tore. Kuid propastop tõlgib samamoodi - tema viimane artikkel "Levib eestikeelne video, mis levitab koroonakriisist valeväiteid" on tõlge saksakeelsest analoogiliselt leheküljelt correctiv.org. Kõneksolev video ise (46 minutit pikk) asub siin
Jah, Telegram ei ole ehk kõige tõsiseltvõetavm netileht, kuid antud juhul ei oska ma videole ega seal väljendatule ka midagi ette heita. Sel ei raiuta, et "nii on". Seal esitatakse neidsamu küsimusi, mis minugi peas keerlevad. Virchowi kliiniku vastuväide videole "Võtted on tõepoolest meie haiglas filmitud, kuid mitte Covid'i-kahtlustuse osakonnas, pealegi on need filmitud ilma haigla poolt luba küsimata" tekitavad minus uue küsimuse - kas siis, kui oleks luba küsitud, oleks Six saadetud filmima "õiget kohta"? Mõnda intensiivosakonda, kus sõltumata koroonast on üldjuhul alati sebimist?
Või järgmise haigla vastulause. Filmis ütleb reporter, et selles haiglas pole ühtegi koroonaghaiget. Haigla vastab: "Tänase, 3. aprilli seisuga, on kliinikus ravil 8 koroona-patsienti". See võib vabalt tähendada ka seda, et  hetkel, kui filmiti - nädal-poolteist tagasi - ei pruukinud tolles haiglas tõepoolest ühtegi koroonahaiget olla... Aga siis ei saa ka väita, et filmis on esitatud valeväited?

Sealt edasi kerkivad minus järjekordselt küsimused: kui hõivatud siiski on need meie haiglad ja  "eesliinil olijad". Kui me koroonaviiruse hirmus oleme ära jätnud ja edasi lükanud suures koguses plaanilisi operatsioone, siis kuidas saab praegu haiglates olla mingi "eesliin"? Ma saan aru, et häirekeskusesse helistavad ärevusse aetud inimesed ja seal on kõnede hulk mitme(kümne)kordistunud.  Et täpselt samal põhjusel on üle koormatud perearstid ja võib-olla veel mingid kohad -  aga haiglad - seal peaks minu meelest elu praegu peaaegu et lust ja lillepidu olema? Seda on mõned meditsiinitöötajad ka salasosinal kinnitanud, kuid kuna ühiskond on võtnud kohustuseks kõnelda õõnsa hauamatja häälega, siis neid, kes seda avalikult tunnistada julgeks, eriti ei ole. 

Vaikselt siiski hakkab tulema. Näiteks ei pruugi emeriitprofessorid enam midagi karta - pension jookseb, kuulsus on käes, midagi suurt kaotada pole. Nii on Angela Merkelile avaliku pöördumise saatnud Mainzi ülikooli emeriitprofessor, Meditsiinilise Mikrobioloogia ja Hügieeni Instituudi pikaajaline juht Sucharit Bhakdi. Kena aus mees, hunnik teadustöid tagataskus - seega peaks ju olema aktsepteeritav arvaja...

Suchart küsib, kas me ikka teame, mida me oma riigile ja inimestele (st Saksamaale) teeme? Milliste andmete alusel? Et kui peaks selguma, et COVID-19 viirusel pole märkimisväärselt suuremat ohtlikku potensiaali kui juba praegu maailmas ringlevatel koroonaviirustel, siis on kõik vastumeetmed ilmselgelt ülearused. Tema väitel ei erine käesolev viirus oma ohtlikkuse poolest traditsioonilistest koroonaviirustest. Et maailmas külvatakse praegu subjektiivset hinnangut, teatades viirusega seotud surmajuhtumitest kohe, kui surnul esines viirus, arvestamata kõiki muid tegureid. Või teisisõnu - inimene suri KOOS koroonaga, mitte koroonaSSE.
Itaaliat kasutatakse tema sõnul võrdlusstsenaariumina, jättes arvestamata Põhja-Itaalia õhusaaste. WHO hinnagul on see Itaalia suuremates linnades ka ilma koroonata põhjustanud rohkem kui 8000 täiendavat surmajuhtmit aastas. Lisaks elab 27,4 % selle riigi kõige ohustatumast elanikkonnast koos noortega, Hispaanias on see protsent  isegi 33,5%. Saksamaal on see vaid 7%.

Vanasti tuli tarkuse saamiseks pikk ja aeganõudev tee Lapi targa juurde ette võtta, nüüd piisab, kui keegi saadab kuskilt kaugelt mingi info. Sest see seal kaugel on kindlasti "päris"-tark. Nii jõudis minuni Islandi kaudu info, mis Eestis oli tiirelnud juba mitu nädalat varem. Teate küll, see lugu, kuidas hinge kinni hoides saab testida, kas sul on koroona või ei. Kui saatjale sai öeldud, et see on vana lugu ja Eesti meditsiinitöötajate poolt ümber lükatud, sai too pahaseks - ta sai selle info Austraaliast, oma bossilt, ja boss juba mingit tühja jama ei levita ja mina peaksin üldse ikka väga ettevaatlik olema.

Ma olengi. Ma istun kodus. Ja mõtlen. Mõtlemise kohta leidsin hiljuti kuskilt toreda peotäie tarkuseteri.
  • Mida vähem mõtled, seda rohkem on sul mõttekaaslasi. 
  • Raske on näidata tõde sellele, kes on juba näinud televiisorit.
  • Inimese aju on imepärane organ - see töötab 24/7, sünnihetkest momendini, mil sisse lülitatakse televiisor.
  • Tarkade inimeste ainus probleem on selles, et nad mõtlevad, et teised ka mõtlevad.
  • Kui Aristoteles mõtles välja loogika, korraldas ta suure peo ja tappis selleks 40 oinast. Sellest ajast peale oinad ei armasta loogikat.
Ma mõtlen sellele, kui suur hulk inimesi on kaotanud ja kaotab oma sissetuleku - ja mida see ühel päeval meile tähendab, kui niigi on kolmandikul Eesti elanikkonnast enne palgapäeva käes vähem kui 100 eurot. Kui siis ühel päeval enam pole sedagi - kuidas me siis ennetame depressiooni ja suitsiidide kasvu?
Rääkisin täna sõbrannaga Tšehhist. Ta ütles, et teda pole küll koondatud, kuid koormus ja palk on langenud 60 % peale tavalisest. Et sellega ei ela ära - üürid jms saab makstud, kuid süüa tahaks ka... Et ühe-kaks kuud ehk venitab kuidagi ära, rohkem küll mitte.

Ma mõtlen sellele, et miks meile serveeritakse versiooni "USA-s on nakatunud ligi pool miljonit elanikku", aga jätame ütlemata, et see on 0,15 % elanikkonnast. Ma tahaksin iga kord, kui keegi mingi suure numbriga lajatab, saada sinna kõrvale protsenti.

Ma mõtlen sellele, et vastuvoolu ujuval piiranguteta Rootsil on tänase päevaga WHO koroona-lehel 793 surma ehk 0,008 % elanikkonnast. Ühena esimestest igasugused piirangud kehtestanud Hollandil 2396 ehk 0,01% elanikkonnast.
Seega on - vähemalt täna veel - Hollandi suremus kõrgem kui Rootsi oma. Ma tean, et see seis võib  muutuda, aga - kui ei muutu?
Norral on 104 koroonasurma ehk 0,002 % elanikkonnast. Miks nii vähe? Kas seepärast, et võrreldes Hollandiga on seal nii hõre asustus? Suurlinnades ja tiheda asustusega aladel on ju mistahes viiruse levik kiirem ja tõhusam, see on siililegi selge, Siis peaks ju meie maarahvas ka üsna heas seisus olema? Või hoopis sellepärast, et norrakad on nii neetult sportlikud ja käivad iga ilmaga oma imelistes mägedes turnimas?
Ma ei tea, ma lihtsalt mõtlen.

Ma mõtlen, et miks nad selle C-vitamiini ja koroona seostest rääkiva artikli Maalehest ja Delfist maha võtsid - väidetavalt ei läbinud artikkel faktikontrolli. Miks ei võiks sellisel juhul peavoolumeedia paluda mõnda eksperti, kes minu pärast kasvõi punasega valeväited esile toob. Mahavõtmine jätab mulje, et midagi varjatakse - eriti kui koroona ravi või vähemalt ennetus peaks  peaks lihtsa C-vitamiini abil võimalik olema. Postimehes on ilmunud samateemaline artikkel, lihtsalt teistelt tegijatelt, mis samuti kinnitab C vitamiini positiivset mõju. Miks üks artikkel sobib ja teine mitte? Ja miks ma ei ole mitte kedagi kusagil kuulnud lisaks igpäevasele issameiele - peske käsi ja 2x2 -  seda laulu täiendamas C-vitamiinilise toidu soovitamisega? Kahju ei saa see ju ometi teha?

Ma mõtlen, et nii paljud kardavad. Ega need vaesed poliitikud suurt muud teha saanudki kui üksteise sabas kõik ära keelata ja riigid lukku keerata.
Austria on lubanud pärast lihavõtteid mõningaid järeleandmisi teha, Saksamaa on vihjanud, et "nädal pärast lihavõtteid". Loodetavasti saavad siis ka teised - vaikselt üksteise sabas -  jälle üht-teist lubama hakata...
Aga hirmud niipea ei kao. Juba räägitakse uuest, sügisesest koroonalainest...

Ja siis ma mõtlen, et vist ikka ongi koroona kommunikatsiooniviirus, mis ei peegelda meditsiinilist katastroofi, vaid tänapäeva infoühiskonda... 

Ma olen ikka veel kodus, oma toas, ja pole täna isegi poes käinud.  Lihtsalt infoks - juhuks, kui keegi mind kartma peaks...

Sunday, April 5, 2020

Kroonide mäng: peksa, peksa!

Kõik kaasmaalased, kes on kavatsenud tähistada palmipuudepüha, peavad paraku urbepäevaga leppima.
Peeter Leinbocki skulptuur "Elujõud" Tamula ääres. 

Reede pärastlõuna üllatas mind täiega: selgus, et käesoleva päeva  nimi on reede! Niisiis sain selle olulise info abil kalendrisse tagasi. Tänast päeva pidasin tänu oma tugevale matemaatilisele vaistule pühapäevaks.  Tutkit - raadio väitis, et hoopis urbepäev ja et ma pean nüüd miskit pingutusi tegema hakkama selleks, et mu rukis ikka edeneks. 
Läksin selle rukki pärast kohe ärevile. Kuna pool lauset jooksis kõrvust mööda, siis - mida üks määramata ajaks vangistusse määratud inimene muud ikka teeb, kui kuugeldab!

Kuugel ütles, et palmipuudepüha on ülestõusmispühade sissejuhatuseks (niisiis on varsti munapühad tulekul!) ja Kristuse viimase Jeruusalemma-tee mälestuseks. Et sellel päeval tuleb, palmioksad peos, Püha Haua kirikusse minna, aga kõik need, kellel palme või hauda käepärast pole, võivad pajuokstele austust avaldada. Pajuoksi (eriti hea, kui need on veel ära õnnistatud!) tulebki rukkipõllule viia, et see saaks pikaks ja terakaks kasvada. Pajuoksaga võib lüüa ka haiget looma - pidi terveks saama. Vanainimesed, kellel nagunii uni varavalges silmist kaob, võivad sel päeval enne päikesetõusu mööda maja ringi rooberdada ja kõiki magajaid nüpeldada - urbadega peksmine tegevat pekstava ergaks ja virgaks. (Erksaks - vähemalt sel hetkel - tundub igatahes usutav...)
Jumal tänatud, et minu majapidamises ühtegi vanainimest ei ole.

Teisest küljest jälle - ehk peaksime täna kõik üksteist läbi nüpeldama - loomulikult ikka kahe meetri kauguselt - sest urbadega löömine ei tee mitte üksi virgaks, vaid kaitsvat ka tõbede eest. Eriti veel, kui peksja ka loitsusõnu teab juurde öelda: "Tõbi välja, tervis sisse!"

Tegin pajutibutiiru. Ainult ühel sordil pajupargi 39-st olid arvestatavad urvad küljes. 
Võru vingest pajupargist on rohkem juttu siin.

Kuugel ütles veel, et ma pean tanguputru sööma. Maksimarketis oli ainult mulgi putru, aga ehk läheb see ka arvesse. Kapsaid keeta ei tohi (jumal tänatud, mul pole pliitigi), muidu tulevad kanad kapsapeenraid siblima. Kelle kanad ja kelle kapsaid, seda kuugel ei teadnud.

Aga täid saan ma nüüd küll kaela - mina, lollike, kammisin hommikul pead... Või - kui laseks ennast ikka kõvasti peksta? Aga kellel?...