Dubai. Viimnepäev.

Ei saa ju niimoodi, et päris-randa ära ei proovi. Tuled talvest suvesse - ega me mingid masohhistid ei ole! Ikka proovime. Jumestuse pärast juba. 

Aga enne proovime tuleviku muuseumi pääseda. Tulevik on just-just Dubaisse kohale jõudnud, see maailma kõige ilusam hoone (tsiteerides Tema Kõrgus Šeik Mohammed bin Rashid Al Maktoumi)  avati täpselt üks päev enne meie saabumist. Jaanoh, on tõesti omapärane hoone. Üleni araabiakeelset kalligraafiat täis. Interneti andmetel on seal peal niisugune tekst:

"Me ei pruugi elada sadu aastaid, kuid meie loovuse saadused võivad jätta pärandi kaua pärast meie lahkumist. Tulevik kuulub neile, kes suudavad seda ette kujutada, kujundada ja teostada. Tulevik ei oota. Tulevikku saab kujundada ja ehitada juba täna."
Kõlab väga TemaKõrguslikult. 

Me ei saa üldse aru, miks turvamees meid sisse ei taha lasta. Ometi on igal pool kirjas, et "You are welcome." Kuid turvamees teatab (tülpinult), et tema meid enne sisse ei lase, kui me oleme endale netist piletid ostnud. Ah et niisugune tulevik... 
Hakkame googledama-ostma. Ossa pime-pime-pime - esimesed võimalikud piletid saab osta kuupäevale... kaks nädalat pärast meie siit ilmast lahkumist! 
Me pidime ju teretulnud olema?

Kui tulevikku ei tule, mehkeldame siis pealegi minevikuga. Oleme juba mitu korda omavahel arutanud, et tahaks mõnda surnuaeda näha. Taksojuhid - need pakistani omad - ei tunne ükski sellist ingliskeelset sõna nagu "surnuaed". Otsime siis ise netist ühe välja ja näitame taksojuhile: vat siia tahame. Cemetry!

Nüüd saab taksojuht asjast kohe aru. "Yes, cemetry, yes", ütleb ta hakkab roolima. Ja paneb meid maha - Araabia teemaja ees!
Tegelikult sobib meile see ka. Sest nagunii oli meil plaan ka kaameliliha proovida. Aga jookseme enne siiski surnuaiale ka ringi peale.
Surnuaed on üleni ümbritsetud  nii kõrge müüriga, et hüppa palju tahad, üle ikka ei näe. Ja nii pika müüriga, et lõpp ei paista. Aga meie oleme jonnakad. Kuskil peab ju värav ka olema!

Väravat otsides

Väravat otsides leiame hoopis sildi, mis väidab, et Dubais on politseinikud täiesti ametlikult kaheks jagatud: targad ja need teised...

Ma ei suuda uudishimutsemata jätta. Mina pean saama tarku politseinikke näha!

Selgub, et tegemist pisikese putkaga, kus sisustuselementideks paar arvutit ja seega võimalus mõned lihtsamad politsei-toimingud online's teha. 

Eestlase paneb nii tark teenus õlgu kehitama. Linnas, kus kõik on maailma kõige-kõige, võib auto mõlkimise netis ära vormistada, kui mõlemad pooled on nõus, ja seda nimetatakse politsei tarkuseks? Ja selleks on eraldi putkat vaja?

Surnuaia kõrval on - tõenäoliselt - kõigi nende pakistani taksojuhtide jt odava tööjõu elurajoon. 

Surnuaia väravapiluvaade väidab, et kogu matk lõõskavas päikeses oli täiesti ilma asjata. Põhimõtteliselt näeb müüritagune välja nagu jumalast hüljatud koristamata kõnnumaa. Ei mingeid väärikaid hauamonumente ega mausoleume. Üldse mitte midagi ei paista peale paari tüübi, kes nagu püüaks kuskil kauguses mingit matusetseremooniat läbi viia. Või mida issandat nad seal igav-liiv-ja-tühi-väli-peal teevad. 

Kurnatult asume Araabia teemaja kaameli kallale. Tema Kõrguse Šeik Mohammed bin Rashid Al Maktoumi valvsa pilgu all. 

Kaamel maitseb nagu mistahes veis. Ei midagi erilist.

Vanalinnas ringi tuiates leiame paadi. Eriti erilisekst teevad selle aerud. 

Siseõu vanalinnas

Harilik lontkõrv?

Harilik rotimürk

Detail hotellitoa juurde kuuluvast vannitoast. 

Ei või iial teada, millal inimesel tuleb isu helistada...

Õhtune jalutuskäik vanalinnas on õdus. Rahvast on vähe ja õhk on suvesume. Naudime viimaseid vaateid. Hommikul läheb lennuk.
Ta lendab 1,5 tundi kauem, kui algselt lubatud. Ta lendab ümber Ukraina...

Dubai, kõige-kõige ja eestlased

 Hommik algab jumestuskuuriga katusebasseini ääres. Ja siis muuseumi!

Meie mälestused Alijevi keskusest  Bakuus on ülivõrdelised  ja seetõttu loodame Etihadist midagi sarnast. Välisilme - poolekskeeratud paberileht - on ju paljulubav! Isegi kui see paberileht sümboliseerib AÜE konstitutsiooni, ühinenud emiraatide poolt ühiselt allkirjastatud dokumenti.

Pilt  internetist. 

Tegelikult on kogu Etihadi muuseumi ekspositsioon ainult ühele teemale pühendatud: Araabia Ühendemiraatide loomine aastatel 1968-71. Kõik need valgetes kandura'des mustaga pärjatud habemikud ja nende kõned ja kokkulepped. Ehk siis kindlasti tänuväärne matejal kohalike patriootide kasvatamiseks ja ajaloo süvahuvilistele, aga meiesuguste kergemeelsete jaoks ehk veidi liiga... propagandistlik?

Meiesuguse jaoks on kõige huvitavamaks eksponaadiks araabia sõjaväelase saapad.

Ja näited Tema Kõrguse Šeik Mohammed bin Rashid al-Maktoumi personaalsest kunstikogust. No vähemalt tonaalsuse osas ei saa härrale etteheiteid teha :)!

Nejib Belkhodja (Tuneesia, 1933-2007)
Bleu, Noir Et Blanc, 2007 

Kirjaoskus - võimalus kõike valesti lugeda...

Aga tehtud-nähtud ja kahetseda pole meil kavaski.

Järgmiseks on meil broneeritud  Burj Khalifa külastus koos lõunasöögiga katuseterrassil (Rooftop), mis pakub "hingematvaid vaateid Dubi purskkaevudele ja sinisele taevale" (breathtaking wiews...) ...

Burj Khalifa peaks hetkel veel olema maailma kõrgeim hoone. 828 m.  Vähe sellest - maailma kõigi aegade kõige kõrgem ehitis. 160 korrust, vaateplatvormidega 124. ja 125. korrusel. Hoone alumine osa on valmistatud tugevdatud betoonist, ülaosa on terassõrestikkonstruktsioon. Hoone omanik, riiklik ehitusfirma Emaar on teada andnud, et kui keegi kuskil ilma pääl peaks kavatsema ehitada veel kõrgema hoone, saavad nemad oma torni (burj) teraskonstruktsiooni veel kõrgemaks ehitada. Vat nii!  

Olme aegsasti kohal, sest me ju ei tea täpselt, kust saab sisse, kust välja jne. Ja me ei taha ometi oma suurepärasele lõunasöögile hilineda. 

Aga me oleme nii neetult head orienteerujad ja asjadeotsijad, et natuke tuleb ikkagi aega parajaks teha. Parastame teda siis Dubai Mallis, ühes maailma suuremas ostukeskuses. Kõige-kõige, eksole.  Kuna shoppajaid meie hulgas  ei ole, istume maha jäätisebaari. Itaalia oma, aga olgu peale. Kahe palli eest maksame igaüks ca 10 euri, aga olgu peale. Maailma kõige ikkagi.

Pääs Burj Khalifa vaateplatvormile on paras Kolgata tee. Vaatamata sellele, et piletid on kellaajalised, looklevad sabad turvalintide vahel nagu tipptunnil lennujaamas. Meile tundub, et meie oma kellaajalise lõunasöögiga peaksime kuidagi peenemalt klassifitseeruma, aga kõik asjapulgad, nii vähe kui neid on, võtavad meie muret maru rahulikult. Püüame siis ka endid rahulikuks sundida, ehkki kella 14-st on sujuvalt 15 saanud.

Vaateplatvormilt ärasaamiseks on liftide juures samasugused uinimsabad nagu all. Selle vahega, et üleval saab sabatada poe paistel -  et suveniiritööstusel ka sinust mingigi kasu oleks. 

Me tahaksime väga mingisugusesse teise sappa sattuda. Sest me pole ju mingi lihtne pööbel, meil on lõppeks lõunasöök katusel ette nähtud!
Laseme endid järjekordselt maha rahustada. Meile selgitatakse, et me peame ikkagi alla sõitma ja seal kellegi poole pöörduma. Mis mõttes alla? Mis ajast katused all on?

Aga näe on! Siin imedemaal tähendab rooftop jalami katust! No nii umbes esimese või äärmisel juhul teise korruse katust...

Olen täiega nördinud, et olen ennast niimoodi lollitada lasknud. Aga - jälle kogemuse võrra rikkam. Inimene õpib kogu eluea!

Söömata me ju ei jäta. Vaatamata sellele, et konditsioneer tahab hambad suust välja puhuda. Üldse on meil Dubais kogu aeg kas liiga kuum või liiga külm. Hotellitoas on konditsioneer pluss 17-18 peale reguleeritud. Ümbernäppimine ei õnnestu. Me võiksime sellise talveilmaga isegi leppida, käime seal ju vaid magamas, kui ainult niimoodi ei tuiskaks... 
Kell on vahepeal nii kenasti liikunud kogu selle sabatamisega, et veel veidi ja purskkaevud peaksid pihta hakkama. Otsustame vähemalt sellest peost maksimumi võtta ja läheme endale sobiliku vaatega kohvikut vms otsima. Leiamegi -  suisa veinibaari! - selle issandast alkoholivabal maal! Elu on ikkagi ilus!

Purskkaevubasseinide ääres

Millal Sulle viimati musta värvi pokaaliga veini pakuti?

Burj Khalifa mustrite vahetumise juures olevat mängus ka eeslastest animaatorite käsi. Ja nii olevat ühes sekundi murdosas kuskil kella kolme paiku öösel ka hetk, kus maailma kõrgeim torn särab Eesti lipuvärvides. Ja on terve hulk eestlasi, kes on selle hetke kinni on püüdnud ning seda näiteks Eesti Vabariigi aastapäeval sotsiaalmeedias jagavad kui AÜE lugupidamisavaldust Eesti Vabariigile. 

Isegi kui lgupidamisavalduse fakt on veidi, ütleme, luuleline, on kogu värk ometi mitte kedagi kahjustav vahva lugu. Mille peale üks raamatu "Minu Dubai"  autori, Susan Luitsalu sõber, hispaanlanna, olevat silmi pööritades küsinud: "Teid, eestlasi, on - mitu tükki? Kümme? Kakskümmend? Ja te suudate maailma kõrgeima torni salaja oma värvidesse sättida?"

Nojah. Hiinas olevat üle saja linna, mille rahvaarv on suurem kui Eesti oma. Nii et meid on maailma mastaabis tõesti kümme... või äärmisel juhul kakskümmend...

Pilt on pärit siit. 

Üks kümnest... või kahekümnest...

Dubai, kolmas ja kõige-kõige

 Elu on lill. Eriti siis, kui lilleaeda minna. Dubais kannab suur lilleaed nime Miracle Garden - Imede aed. 

No muidugi on see ime, kui kõrb lille lüüakse. Eriti kui seda nii suurejooneliselt tehakse. Ikka kõige-kõigemalt.

<
Jumal ise teab, kes need tüübid on. Poseerisid ja poseerisid, meie ootasime kannatlikult oma  "püünele pääsu".

Lõpuks hakkasin  erinevaid pildistamispoose võttes neid aasima - taipasidki, et nad on liiale läinud ja nii see lõbus klõps sündis :)

Guinnessi rekordiskulptuur maailma suurimas lilleaias - enam kui poole miljoni eluslillega kaetud maailma enimlevinud lennuk A380 on suurim struktuur, mis eales lilledest ehitatud. Vähemalt on nii kirjas  aia kodukal. 

Pilk köögipoolele. 

 Lilled on pottides. Kui mõni välja läheb, pannakse uus pott asmele ja jälle on ilus.

Kokkuvõtteks - ilus ikka. Lilled on alati ilusad. Aga Mainau lillesaar Saksamaa-Šveitsi piiril meeldib mulle vist rohkemgi. Seal on üllatusi rohkem - selle künka taga selline skulptuur, tolle põõsa taga niisugune vaade... Siin on kõik üksteise otsas hunnikus. Palju ja tihedalt koos. Samas on need kaks klimaatiliselt ikka väga erinevad asjad.
Skulptuur "keerlev baleriin" oli minu jaoks ehk kõige uuem kogemus. 

Lilleaia vahetus läheduses on ka liblikaaed. Otse loomulikult maailma suurim - nii ruutmeetrite (ca 6700 m2 katmikala) kui liblikate koguarvu (umbes 15000 isendit 50 erinevast liigist) poolest.  Kiikame sinnagi sisse. 
Kui varem liblikaaeda sattunud pole, siis võib külastada ikka. Kui kogemus olemas, siis vapustavalt uut elamust ei saa. 50-st eri liblikaliigist näeb kuumast loid võhik umbes kahte - suuri ja siniseid Morpho'sid lendab tõesti palju ringi -  ning neid kuulsaid monarhliblikaid, kes muudkui Kanada ja Mehhiko vahet triivivad, kusjuures teekonna läbimiseks kulub neli põlvkonda, näeb ka.

Valetasin - saab küll elamuse ka! Roosade tiibadega tüdrukutirtsuparvest, kes liblikaaias sädistades kellegi umbes seitsmendat sünnipäeva peavad. Ja surnud liblikatest, kes kunstiteosteks kokku kleebitud. 

Liblikaisse valatud Mohammed bin Rashid al-Maktoum, Dubai emiir ja Araabia Ühendemiraatide peaminister, 16 lapse isa. 

Järgmiseks toome tervitusi palmisaarelt.,, Vanim Dubai kolmest merre rajatud palmikujulisest saarestikust on Palm Jumeirah.

2001. aastal rajatud Palm Jumeirah'l on "tüvi" ja 16-st "palmilehest" koosnev "võra". Mööda "tüve" sõidab täitsa ihuüksi, ilma ühegi juhita ühe-rööpa-kabiin ehk  monorelss. Teekonna pikkuseks ca 5 km.

Saarestiku rajamise idee oli luua  maailma üks tuntumaid ja populaarsemaid puhkealasid. Sellest ka saarestiku kuju - et oleks võimalikult palju rannajoont, nii et igaüks saaks oma hotellist või villast ikka otse vette astuda.

Vee sügavus kavandatava palmisaare kohas oli 10 m ringis, nii et pinnast ikka kulus selle "augu" täitmiseks... Saare lähedale uputati ka paar Ameerika hävituslennukit - et tekiks tehisriff ehk täiendav atraktsioon sukeldujate jaoks.

Palm Jumeirah'i makett monorelsi maapoolses otsas. "Palmilehtede" ümber on omakorda kaarjas ala, mille välisservas asuvad lainemurdjad - kogukilometraažiga 11 km. Naturaalsetest kividest, et rajada merre võimalikult looduslikud karid ning sellega sobiv elukeskkond mereloodusele luua.  

"Palmitüvi" lõpeb hotell Atlantisega. Selest sadakond meetrit eemal maailma suurim veepark,,,

Atlantise juures avamerel toimuvad miskit sorti skuutrite võiduajamised. Rivistuvad ühte ritta ja siis panevad kõik korraga ajama. Ega ma sellistele võistlustele ka varem pole sattunud. Soomes Sotankyläs sattusin kord mootorsaanide uputamise peole, aga see oli ikka hoopis teistmoodi spordiala :)

Palmisaarelt ärapääsemisega tekivad ootamatud raskused.  Me ei leia monorelsi lõpp- (või algus-) peatusest väljapääsu. Lõpuks satume parklasse. Parklas tervitab meid rõõmus ja väga hoolitsetud olemisega mees. Juhatab taksosse. See ei ole nüüd teps mitte see taksotüüp, millega me seni oleme sõitnud - beež, riiklik  - aga ega meil valikut ka pole.  Auto läigib samamoodi nagu mees ise. Kogu selle hiilguse eest maksame siis sõidu lõpus topelthinna. Tehtud-nähtud-kogetud!

Järgmiseks atraktsiooniks on Dubai Ain - maailma kõrgeim ja suurim ja ilusaim ja uhkeim ja valgeim ja vägevaim vaateratas. Viib 250 m kõrgusele ja võib oma hi-tech kabiinides ühe korraga 1750 inimest ringi keerutada.
Esialgu kavatsesime ennast päikeseloojangu ajale sättida, aga kuna kõik päikeseloojangu-hinnad on Dubais oluliselt kõrgemad kui päise päeva aal tehtud tegudel, siis otsustame, et meil on omal Eestimaal nagunii hulgaliselt maalilisi loojanguid nii selja taga kui kindlapeale ka ees. 

Ehkki ma pole mingi eriline vaateratta-fänn (erinevalt mõnest meie seltskonnas), see atraktsioon mulle meeldib. Võib-olla sellepärast, et kabiin on säravpuhas (nagu oleks laulatusele sattunud) ja peen, või sellepärast, et meri on sinisinine ja palmisaar paistab  täitsa hästi ära, võib-olla... 

Järjekordne kummardus Mohammed bin Rashid al Maktoumile.

Vahepeal peab inimene ju sööma ka. Meie tahame tingimata terrassi - ikka see D-vitamiin ja värk... Enda arvates siseneme mehhiklaste juurde, maha istudes selgub, et türgi kett. Olgu peale. 

Esimene teenindaja saab kõige muuga hakkama, kuid ei tunne terminit "karak-tee". Läheb sõbra käest abi küsima. Sõber tuleb, loeb meile kõik mustad-rohelised-hallid ette... No kui pole, siis pole, tühja ka, lihtslt eilne maitse on veel meeles. Sõber kaob vaateväljast, kuid nüüd astub meie juurde "järelvaataja":  "Vabandage, ma kuulsin, et te tahate ainult teed juua, kahjuks see pole võimalik, meil on siiski restoran, blää-blää-blää..." Seletame, et tellimus on juba ammu köögi poole teele läinud jne, mees vabandab, aga meile jääb niru maitse suhu. Enam ma Günaydini ketti sööma ei lähe. Tõsi, see pole neile muidugi suurim kaotus, sest ma pole kunagi varem ka seal käinud...

Kui vaaterattal loojangut ei saanud, siis tühja ka - meil on netist välja otsitud sunset beach - päikeseloojangu rand. Kuid juhtub nagu meie esimese rannaga - ei mingit romantikat, ainult ehitustööd!

Siinsamas on ka Dubai üks maamärke, luksushotell Burj Al Arab, lähme siis seda piiluma. Väga lähedale ei saa, igat suvalist selli rikaste ja ikusate maale ei lasta. 

Tundub, et maamärk kaotab peagi oma märgilisuse - kõik vaated sellele hotellile saavad kohe-kohe täis ehitatud. No mere poolt ehk... Huvitava infona veel asjaolu, et Burj Al Arabi klaasfassaad on toodetud-paigaldatud eestlaste poolt. Vaata siia. 

Jätkame öise suplusega hotelli katusel. Tõenäoliselt on see kõrgeim koht maapinnast, kus ma ujunud olen. Elu on lill. Võib-olla näiteks vesiroos.

Dubai teine päev

Iga päev on lehekülg sinu eluloos. Araabia vanasõna.

Selle päevaga  oma eluloos - meie reisi teine päev - olen ma küll rahul. Normaalne, nagu tänapäeval tavaks öelda.

Kõigepealt oli meil plaan A:  minna Al Aini. Ikka UNESCO linn ja kuulus kaameliturg ka. Hommikul kella kuueks (puhkuse ajal!!!) kohaletellitud taksojuht, järjekordne pakistanlane,  hakkab kõhklema. Helistab sinna-tänna ja ütleb siis, et ei-ei-ei, teil on vaja 24 tunni vanust koroonatesti. Sest see on teine emiraat. Pagan! Selle peale me ei tulnudki! Aga õnneks on meil olemas plaan B.

Plaan B pakub, et Dubaist mõnekümne kilomeetri kaugusel on ka kaameliturg. Mitte nii suur ja kuulus, aga kui tervet ei saa, eks me võtame siis pool. 

Tee peal uurime taksojuhilt, et palju ta seisuaja eest raha tahaks. Tahab nii palju, et laseme ta kerge südamega lendu.

Kaameliturg koosneb kahest osast. Suurest siseõuest, mida ümbritseb justkui müür. Müüri sees on aga väikesed poekesed erineva "kaamelistaffiga". 

Ja siis lihtsalt kõrbealast, kus eraldi salkadena müügisolevad kaamelid.
Siin tegutsevad nüüd siis tõesti kohalikud - võõrast keelt ei räägi meiega enam keegi, kõik küsimused-vastused formuleeritakse kehakeelde.

Kaamelistaffi" osast võib kaamelile toitu osta. Punt värsket lopsakat rohelist ristikut maksab umbes ühe euro. Kandiline heinapall samuti ühe euro. Lisaks on pakkumises hulgaliselt erinevaid toidusegusid - pensionärist kaamelile, aktiivselt sportivale kaamelile, kaamelibeebile jne. 

"Kaamelistaffi" osast võib osta endale ka džoki. Need on väikesed akudrellidest ehitatud mehikesed, eri värvi kostüümid seljas ja numbrid küljes. Osadel juba piitski peos valmis. 

Nii, nagu lääne maailmas ei kasuta keegi hobust enam töötegemiseks ning kõrget hinda maksavad võidusõidutraavlid, on ka kaamelitega. Tõuaretus käib täistuuridel ja võidusõidud on moes. Kuid ratsanikeks pole Araabias enam päris-inimesed. Järjest kergemate džokide otsingul jõuti välja lasteni,  2002. aastal keelati lapsdžokide kasutamine ja nii asendusid inimdžokid varsti elektroonilistega. Ehk akudrellidega. 

Muide, võidujooksukaamelid kihutavad sama kiiresti kui võidusõiduhobused. Ja maksavad vaata et rohkemgi - SELLE artikli andmetel on ühe kaameli eest välja käidud 9,5 miljonit USD. 

Miks neil punased kotid suu ees on? Ehk selleks, et isakaamelid emaste läheduses rahulikumad püsiksid?

Miks neil udarad kinni seotud on? Et lapsuke oma elu peale ära võõrutada?

Kaamelitel on kolm komplekti silmalauge ja kaks rida ripsmeid. Ikka, et liiv silma ei läheks. Liivatormi ajaks oskavad nad ka oma ninasõõrmed täielikult sulgeda. Ja nagu saami keeles põhjapõtradega, on ka araablastel oma kullakeste jaoks rohkem kui mõni sõna - vähemalt 160.

Igasuguseid ilusaid lugusid kaamelitest räägib meile ka  valges rüüs (kandura) musta peavõru ja uhke autoga - nagu kõik kohalikud mehed -  noor mees, kelle me endale tagasisõiduks hääletame. Mees ise elab Dubais, kuid ka tema pere tegeleb kaamelikasvatuse ja -tõuaretusega. Jutt sobib ja mees tahab meid vägisi viia "sinna, kuhu me tahame". No valime siis kaardi pealt ühe koha välja. See on väga hea koht verivärskes kõrghoonete rajoonis - nii, nagu me oma peenest autost välja astume, jooksevad järgmised noored mehed kummardades kohale, küsivad, kas me tulime neile külla (ilmselgelt tulime ju) ja hakkavad meile toole istumise alla sättima. Mikrofonid ja kaamerad on ka kõik juba kenasti kõrgete külaliste ootel. Meil pole pidu vastu midagi, saati siis veel aukülalise rolli vastu esimeses reas. 
Päike paistab ja palavalt paistab. Kedagi oodatakse vist veel, sest pidu ei hakka ega hakka pihta. Imelik, me oleme ju piisavalt kaugelt kohale tulnud (ja ma ei mõtle kaameliturgu. Aga võib-olla peaks?) Lõpuks jooksevad noored mehed jälle ette-taha kummardades kõigi külaliste juurde ja paluvad neid tuppa. Registreerima. Meie otsustame, et tuppa me ei taha - dubailased pidavat muide kõik D-vitamiini-vaegust põdema, sest elatakse ainult toas - ja lõpuks oleme me siiski täpsete inimeste kultuuriruumist... Hiilime minema. (Oi, kuidas mulle meeldib hiilida!)
Kõige tõenäolisemalt hakati seal järjekordset maja avama. Umbes niisugust, nagu kõik ülejäänudki selles kvartalis: 

Üles on kirjutatud EMAAR - see on üks kahest riiklikust ehitusirmast Dubais. 
Aga bussipeatus flamingodega on tore! Ja nendes vabaõhubussipeatustes pidi ka konditsioneer olema - hakkavat tööle pluss 22-ga. 

Huvitava detailina märkame, et iga poolelioleva pilvelõhkuja ehitusjärje juures lehvib  lipp. Ikka see emiraatide oma.

Taksojuhiks on - no muidugi Pakistani poiss. Laseme end kullaturule viia. Kuhu mujale peakski pilvelõhkuja avamispeolt suunduma, eksole. 

Kullaturu põhiväljaminekuks saab kaamelipiimast jäätis. Väga hea muuseas. 

Üksiti märkame üliinformatiivset linnakaarti. No et sa ikka teaksid, kuhu suunda pühkida, kui imaam huilgama hakkab.

Me oleme endid  just ühte väikesesse armsasse räpasesse välikohvikusse karak-teed jooma istutanud,  kui   joru algab. Tagantjärele tarkusena teame, et see tee oli meie reisi parim jook. Peremees kasseerib kribinal-krabinal raha sisse, vabandab, et ta peab poe kinni panema. Tema peab, kuid meie võime siin rahumeeles edasi istuda.
Istume ja imetleme, kuidas kõik putkad klõpsti kinni kukuvad ja mehed, vaibarullid kaenlas, kõik ühes suunas liduvad. 

Dubai linn on veega pooleks jagatud. Tegelikult on see 14 km pikkune jõe näoga vesi meri. Pikk ja kitsas fjord, Dubai Creek. Veest üle viivad (vaid) kaks silda ja lugematud arhailise olemusega laevukesed abra'd. Sõit maksab umbes 25 eurosenti. Üks väheseid päris odavaid asju siinmaal. 

"Söök on siin odav," kinnitab üks pakistanlane. "See on kohalik poliitika, keegi ei tohi näljas olla." Seda odavat sööki me oma reisi jooksul eriti ei leia - aga eks me liigumegi oma lühitripi ajal enamasti ikka neid kohustuslikke turismilõkse pidi. Päris kohalik elu on päris korralikult ära peidetud. Aga noh, eks me oleme sellega arvestanud. Dubai nimigi tulevat araabiakeelsest väljendist "daba dubai", mis tähendavat "nad tulid suure rahaga"...

Kindlusmuuseum on kinni. Juba pea aasta. Toidame siis vaimu asemel ihu. Teeme ühe juhusliku tänavatoidu - umbes nagu kreembrülee - ja taksotame Dubai Raami juurde. 
Raam kujutab endast peaaegu saja meetri kõrguseid kuldposte, mis ülevalt klaaskoridoriga ühendatud. Isegi osa põrandat on klaasist, et oleks ikka natuke õudne ka. 

Üleval saame teada, et on Kuveidi rahvuspüha. 25. veebruar, Nüüd jääb ainult oodata võimalust sellelt teadmiselt  profiiti lõigata.
Enne väljumist näidatakse täitsa vahvat filmi tuleviku-Dubaist. Päris ulmelised visioonid :). Sisenemisel omakorda on pisut ajaloolist ekspositsiooni. Nii et raami reklaamlause "sild mineviku ja tuleviku vahel" ennast ikka ära õigustaks.. 

.

Pilt netist. Järgmisel, oma pildil on raamiesine bassein. Et suurusi aduda :)

Kuidagi on juhtunud, et oleme lasknud end ahvatleda laeva peale programmiga õhtusöögile. Et aega parajaks saada, võtame kerge õhtusöögioote. Sellest tänavatelk-restoranist saab meie reisi parim maitseelamus. Sestap jagan: restoran Cando, 37a Baniyas Road. Araabia köök.

Kõht kenasti täis söödud, hakkame laeva-õhtusööki ootama. Meile on lubatud, et laev väljub kell 19.30, nii et kell 19 võiks kohal olla. 
Jalutame mööda veeveert edasi-tagasi. 

Kell 18.45 läheme proovima, et ehk lubatakse juba peale. Lubataksegi. Oleme esimesed ja võime endale parimad kohad valida. Kõik näeb väga peen välja, valged linad ja lipsustatud teenindajapoisid.

Kell 19.45 oleme ikka veel esimesed. Ja ainukesed. Mis kell see laev väljuma pidigi? 19.30? No ilmselt siis 20.00, meile lihtsalt igaks juhuks öeldi veidike varem...

Promenaadil liigub küll inimesi. Meil on ju kõige paremad kohad ja hea ülevaade. Mõni jalutab meie laeva juurde ka. Kell 19.50 tuleb isegi veel paar inimest laevale!

Me muudkui arvutame, millisesse kohutavasse kahjumisse see ettevõtmine neil jääb. Pikad bufeelauad on - tõsi küll, kinniste kaante all - ootel. Teised analoogilised laevukesed on juba ammu kõik minema purjetanud. Aeg-ajalt käib kapten meil pead silitamas. Ta ei näe pooltki nii kurb välja nagu meie tema ärile mõeldes.
Korraldame oma 4-liikmelise seltskonnaga kihlvedusid, mitu külalist laeva väljasõiduhetkeks pardal on. Üle 15 ei julge keegi pakkuda.

Kell on 20.15. "Sisseviskajad" trapi juures teevad usinasti tööd. Veel paar inimest on suudetud ära rääkida. Meie muudkui ennustame - kas nendele räägitakse auk pähe? Aga nendele seal?

21.30 stardime! Jee! Ja laev on rahvast täis!
Toit on araabiapärane, kuid pole pooltki nii maitsev kui meie õhtusöögiootel. Eks ta on õige mitu tundi laagerduda ka saanud. Magustoiduks pakutavad fruktid on veel kordades maitsetumad kui meie marketites. Aga muidu on kõik, nagu lubatud - seelikuid keerutav mees, mustkunstnik ja maalilised vaated veest ning veele. 

Selle päevaga oma eluloos võib tõesti rahul olla.