Pannkoogist pannkoogini

Nagu eelmises postituses öeldud, kohtuvad haritud inimesed maailmas tavaliselt läänesadamate raamatukogudes.
Ja lähevad siis kõik koos pannkoogipeole.

Pannkoogikaljud (päriselt ka ongi selline nimi) olid tõesti-tõesti - vahelduseks võsale – jälle midagi päris erilist. Ja väidetavalt ei tea keski, et miks nad just sihukesed on. Lubjakivi, see on kokku lepitud ja aastamiljonid on ka kokku lepitud (35 miljonit - ja sedapuhku me ei räägi rahast!!), aga miks nad ikkagi nii kihiliselt on ladestunud-sadestunud, seda ei teata.

Ööbisime mere ääres. Oli see vast vahelduseks tore õhtu – jaanilõkkega! (Muide, viimases vuhvimiskohas panime kartulid maha – käsi püsti, kes veel on jaanuaris kartuleid pannud?!) Väikesed veinid, korralik kohv ja hea seltskond – sellest kõigest ongi viimasel ajal puudus olnud! Isegi väikestele varganägudele wekadele suutsime andestada – ehkki õhtul panid nad Leegi võileiva pihta, oli hommikuks üks ruuduline triiksärk asemele toodud.

Algne plaan oli kõigil mööda läänerannikut allapoole liikuda, aga kuna ilmateade lubas seitse päeva järjest paksu padukat ja kohati tormigi, keerasime näod ida poole ja hakkasime üle Alpide liikuma. Sestet see pidi muuhulgas olema üks maailma ilusamaid rongiteid...

Esimene osa läänest itta oli endiselt tavavõsane. Isegi Arthuri Pass (kuru) ei jätnud mingit muljet. Nii et kõik need soovitatud imelised matkarajad tundusid jälle kuidagi kahtlase väärtusega olema. (Ma olin Kailile juba öelnud, et kui matkaraja kirjeldus sisaldab sõna "bush", siis mina enam ei taha, et hoidku mind siis kinni, kui ma  jälle võssa hakkan ronima). 

No ühe natukese siiski proovisime ära. Seal lõpuks tuli ikka pisike viu (wiew) ka. No mitte väga suur, aga vähemalt väikegi viu.

Ja siis, palun väga, on tee ääres lihtsalt Kura Tawhiti matkarada. Mitte keegi pole kusagil kirjutanud, et selline on maa peal olemas või et see on ilus või miskit sihukest...

Kolm kärbest pildi peal on Kaili, Leegi ja Jassu.

 Sellega oli päev jälle endale õigustuse saanud.

Christchurch on linn, mille keskosa maavärin 2010-2011 talvel ära kaotas. Ega väga palju sinna asemele pole tekkinud ka - põhilised ehitised olid parkimisautomaadid. Ja neid oli palju ja iga vareme ees, kõrval ja taga. Millegi eest nad peavad ju selle linna üles ehitama, eksole.

Sellest, et siinmaal käsilolev aastaaeg kannab nime suvi, annavad tunnistust sääsed. Kohalikud ütlevad nad nende tõbraste kohta sandfly - moskiitolaadsed väikesed vastikud vereimejad.
Ja kui meie ööbimispaigaks sedapuhku sai eriti romantiline kaldapealne...

... siis lootsime esimese hooga naiivselt, et sellise tuulega ja nii mere ääres ometigi sandflaisid ei ole. Või et neid ei ole nii palju nagu võsas. Tutkit! Terve öö krabistati kahe telgikihi vahel nõnda, et me ei saanud aru, kas sajab või on need siiski mutukad. Hommikul avanes telgilaes selline pilt:

Aga kõige ägedam oli siiski hoopis see, et pühapäeva hommik algas... pannkookidega! Ja nii salaja said Leegi ja Jassu meie uneajal nendega hakkama! Ütle siis veel, et magavale kassile ei jookse pannkook suhu!