Võluva oja matkaraja (Charming Creek Walkway) kohta oli ühes raamatus öeldud, et üks ilusamaid lühimatku. No me siis jälle kontrollima.
Kohale saime autoga, mille roolis oli soome päritolu naine, kes tükk aega Saksamaal elanud, kes 8 aastat tagasi UM-le sattus, siis 4 aastat tagasi, siis 2, siis 1 ja mullu oktoobrist ümber kolis – hostelipidaja naiseks. Mees kõrvalistmel ja tema värske naine mõjusid vahelduseks kuidagi väga elusatena. Aime Hansen oma raamatus on öelnud, et UM-l aeg seisab – meil siin selle viimase nädala sees Lõunasaarel on hirmsatmoodi sama tunne olnud. Meie viimane peremees jõudis meid tutvustada mõne oma sõbraga. Selline tunne jäi neist inimestest, et sirutan suu söögilauani ja siis rohkem ei liiguta mitte üks trips. Sihukesi urkaid – kasimata, lagunevaid-mädanevaid – leiab Eestis Võsa-Petsi saadetest, aga seal on enamasti tegemist alkohoolikute vms rahvaga. Need siin tundusid pealtvaates justkui täie mõistuse juures olema ja isegi kuidagi uhked veel enda üle. Pärast selliseid sõpru teritus silm ümbritsevate majade-õuede osas veel eriliselt kriitiliseks... Kas heaolu teeb inimesed nii laisaks?
Võluva oja matkarada oli enam-vähem mõttetu võsa. Samasugune mets, nagu siin igal pool. Kunagine eraraudtee, millega mägedest metsa ja sütt alla toodi. Oli küll üks kosk ka, aga no kui inimesed on nii haritud, et neil on pagasis lademes koski Islandilt, Norrast, Alpidest – no siis oli see üks täiesti tavaline kosk. Üldse hakkab tunduma, et meie Islandi perenaisel oli õigus, kui ta ütles: „Ma olen nendes maades käinud, kus mets on. Jumalast õudne – mitte midagi ei näe!”
No a süä sai tsälkä.
Maoori naine, kes meid auto peale võttis, tegi tee peal endale rämpstoidupeatuse. Me pole eales rämpstoiduputka üle nii rõõmsad olnud – toiduputka vastas toimetas puunikerdaja. Need puuskulptuurid olid tõesti vinged!
Westport oli see linn, kuhu maoori naine meid viis. Ja kuna me olime eelmisel päeval seda linna juba väisanud, teadsime täpselt, mida me tahame: raamatukogu. Me oleme ju haritud inimesed. Raamatukogu ees parkis must Honda. Meie poleks teda tähele pannud, aga inimesed Hondas hakkasid äkisti kilkama ja lehvitama. Hondas, raamatukogu wifialas, kirjutasid oma blogipostitusi samuti haritud inimesed - Leegi ja Jassu! Olime täpselt ühes ja samas seisus: mõlemal paaril oli vaja tubli paari tundi netti ja mõlemil oli pärast seda plaan Pannkoogikaljusid vaatama minna. Seega pakkisid Leegi ja Jassu paari tunni pärast oma kola koomale ja edasi liikusime koos.
Kohale saime autoga, mille roolis oli soome päritolu naine, kes tükk aega Saksamaal elanud, kes 8 aastat tagasi UM-le sattus, siis 4 aastat tagasi, siis 2, siis 1 ja mullu oktoobrist ümber kolis – hostelipidaja naiseks. Mees kõrvalistmel ja tema värske naine mõjusid vahelduseks kuidagi väga elusatena. Aime Hansen oma raamatus on öelnud, et UM-l aeg seisab – meil siin selle viimase nädala sees Lõunasaarel on hirmsatmoodi sama tunne olnud. Meie viimane peremees jõudis meid tutvustada mõne oma sõbraga. Selline tunne jäi neist inimestest, et sirutan suu söögilauani ja siis rohkem ei liiguta mitte üks trips. Sihukesi urkaid – kasimata, lagunevaid-mädanevaid – leiab Eestis Võsa-Petsi saadetest, aga seal on enamasti tegemist alkohoolikute vms rahvaga. Need siin tundusid pealtvaates justkui täie mõistuse juures olema ja isegi kuidagi uhked veel enda üle. Pärast selliseid sõpru teritus silm ümbritsevate majade-õuede osas veel eriliselt kriitiliseks... Kas heaolu teeb inimesed nii laisaks?
Võluva oja matkarada oli enam-vähem mõttetu võsa. Samasugune mets, nagu siin igal pool. Kunagine eraraudtee, millega mägedest metsa ja sütt alla toodi. Oli küll üks kosk ka, aga no kui inimesed on nii haritud, et neil on pagasis lademes koski Islandilt, Norrast, Alpidest – no siis oli see üks täiesti tavaline kosk. Üldse hakkab tunduma, et meie Islandi perenaisel oli õigus, kui ta ütles: „Ma olen nendes maades käinud, kus mets on. Jumalast õudne – mitte midagi ei näe!”
No a süä sai tsälkä.
Maoori naine, kes meid auto peale võttis, tegi tee peal endale rämpstoidupeatuse. Me pole eales rämpstoiduputka üle nii rõõmsad olnud – toiduputka vastas toimetas puunikerdaja. Need puuskulptuurid olid tõesti vinged!
Westport oli see linn, kuhu maoori naine meid viis. Ja kuna me olime eelmisel päeval seda linna juba väisanud, teadsime täpselt, mida me tahame: raamatukogu. Me oleme ju haritud inimesed. Raamatukogu ees parkis must Honda. Meie poleks teda tähele pannud, aga inimesed Hondas hakkasid äkisti kilkama ja lehvitama. Hondas, raamatukogu wifialas, kirjutasid oma blogipostitusi samuti haritud inimesed - Leegi ja Jassu! Olime täpselt ühes ja samas seisus: mõlemal paaril oli vaja tubli paari tundi netti ja mõlemil oli pärast seda plaan Pannkoogikaljusid vaatama minna. Seega pakkisid Leegi ja Jassu paari tunni pärast oma kola koomale ja edasi liikusime koos.
Putiputi ütles maoori naine ülalolevate lillede kohta, mida kõik teeveered täis. Ja oli väga üllatunud, et me peame neid poest ostma. Ja kohe hetke pärast seisis tee ääres maoori poiss, kes oli hiilgava äriidee peale tulnud - müütas teeveeres putiputisid, kolm kohalikku raha kimp...
On suur rõõm kohtuda haritud inimestega :)!
No comments:
Post a Comment