Maailma lõpust. Tänuga.

Kui teekond maailma lõppu oli märg ja hall - kuid omamoodi ilus! - siis maailma lõpp ise oli imeline. Vaatamata sellele, et oli esimene aprill.

Allanilt saime teada, et ega meil hommikul väga kiire olegi, sest Nordkappi saab ainult kell 11 ja kell 12. Ja sealt tagasi ainult kell 13 ja 13.45. Misasja? Selgus, et turvalisuse mõttes sõidetakse viimased paarteist kilomeetrit kolonnis, sahkaja ees, siis bussid, siis autod ja kõige lõpus jälle selline tugevam turvamasin. Sest maailma lõpus pidi alatasa tohutu tuul olema ja see võib esiteks ootamatuid lumevalle teele tekitadada ja teiseks autosid lihtsalt teelt minema puhuda. Et odavam on need hullukesed kõik paar korda päevas ära turvata kui iga natukese aja tagant kedagi päästa.

Meie šansid hindas Allan heaks: nii voolujoonelisest masinast pühib tuul märkamatult üle.

Allan ise kiirustas tööle - tema pidi Hurtigrutenile vastu minema. Hurtigruten (norra k kiirliin), norrakate au ja uhkus, peatub siin aastaringselt iga päev ning väljutab järjekordse portsu nordkapinäljaseid. Mõnikord kohe 9 bussitäit, ütleb Allan.

Hurtigruten on turismiettevõte, mis välja kasvanud vanast postilaevaliinist (al 1893). Tänaseks veavad Hurtigruteni laevad peamiselt jõukaid turiste – liin käib Bergenist Kirkenesi ja tagasi, täispikkuses reis mööda imeilusat Norra rannikut kestab 12 päeva ja nii ongi 12 laeva igapäevaselt teel. Kuna ma olen oma pika elu jooksul veidi aega ka Hurtigruteni hääks töötanud, võiksin sellest pikalt pajatada, aga seda mõni teine kord - praegu on lihtsam linkida wikipeediasse :).

Et meile selline ootamatu vaba hommik tekkis, otsustasime Honningsvågis ringi vaadata.

Magerøya saarel asuv Honningsvåg  on Norra põhjapoolseim linn. 1997. aastal Norras vastuvõetud seaduse järgi saab linna tiitli, kui on ette näidata vähemalt 5000 elanikku. Ca 2500 elanikuga Honningsvåg nimetati linnaks aga aasta varem, 1996, ja siis ei hakatud seda tiitlit talt enam ära ka võtma. Nii on tegemist Norra ühe väiksema linnaga.

Vaatamata sellele, et  Honningsvåg asub Euroopa mõistes ekstreemses piirkonnas, on siin tänu Golfi hoovusele oluliselt soojem kui näiteks sise-Lapimaal. Aasta keskmine temperatuur olla +2° ja talved olla Honningsvågis soojemad kui 1400 km lõuna pool asuvas Oslos. Jäävaba meri (Barentsi mere edelaosa) võimaldab aastaringset kalapüüki ning suvekuudel on sadamas alailma erinevad kruiisilaevad.

Need rõuguredelid kuivatavad kalu.

Linna nimi tähendaks tõlkes (ja keele aengut arvestades) „laht, mis asub sarvekujulise mäe juures“ – ainult et see sarvekujuline osa on tänaseks mäe küljest ära kukkunud ja alles on jäänud ainult Storefjell, Suur mägi.

Linna turismiinfo juurest leidsime  bernhardiin Bamse.

Bernhardiin Bamse on Honningsvågist pärit. Tegemist on koeraga, kes 2. ilmasõja ajal kuulus Norra Kuningliku Laevastiku miiniotsija Thorodd pardameeskonna nimekirja ning kahe meremehe elu päästis. Lisaks sellele olnud Bamse kuulus selle poolest, et kui maalepääsenud madrused baaris tülli juhtunud minema, sekkunud Bamse: pannud  agressiivsemale poolele oma toekad bernhardiinikäpad õlgadele ja rahustanud ülesköetud mehed maha. Veelgi enam – kui meeskond baaris kella unustas, oli Bamse see, kes nad õigeks ajaks laeva tagasi kupatas. Pääsu polnud kellelgi.

Bamsest sai Norra Kuningliku Laevastiku maskott. Veelgi enam: ka Norra vastupanuliikumise sümbol.  Kui Bamse suri, maeti ta sõjaväeliste auavalduste saatel. Matustel olnud kohal üle 800 inimese... Iga 10 aasta takka tähistab Norra Kuninglik Merevägi Bamse mälestuspäeva. Postuumselt on Bamset autasustatud mitme medaliga – ainukese 2. maailmasõjas osalenud loomana on tema sellise au osaliseks saanud.

Ja siis oli kell nii palju, et võisime sõitma hakata. Seda viimast 30 kilomeetrit.

Oli ikka ilus küll! Tänasime taevast, et ta on selline, nagu ta just oli - täisselge sinine poleks pooltki nii põnev olnud! Valge avarus võimendas kõiki neid toredaid pastelseid triipe, mis taeval ja pilvedel pakkuda olid. Lihtsalt väga ägedad värvid! Õrn, karm, puhas pilt igas suunas...

Ja siis oligi tõkkepuu ees.

Kuna meie olime väga virgad olnud ja aega nõks veel oli, tegime põike paari kilomeetri kaugusele ca 60 elanikuga Skarsvågi. 
Ca 15 km kaugusel Nordkapist asuvat küla peetakse maailma põhjapoolseimaks kalurikülaks, lisaks veel maailma põhjapoolseimaks külaks, mis on ühendatud riiklikku teedevõrgustikku.  Külal on ka oma kirik olemas (valge maja vasakul, maja kõrval -taas vasakul - on kellatorn).

Ja siis oli kolonni ka juba kogunenud.

Nordkapp on neem Magerøya saarel, mille 307 m kõrgust järsku kaljut peetakse sageli Euroopa mandriosa põhjapoolseimaks punktiks. Tegelikult on samal saarel asuv Knivskjelloddeni 1457 m Nordkapist põhja pool. Lisaks asuvad mõlemad eelnimetatud saarel ning Euroopa mandriosa kõige põhjapoolsem punkt on 70 km kaugusel asuv Nordkinn.

Aga Nordkapp on kuulsuse endale rabanud ja kuna aastal 1956 aastal rajati Nordkapini maantee, siis saavad kõik laisad turistid suhteliselt kerge vaevaga maailma veerekese pääle minna.

Ilm oli endiselt vaimustav. Selge ja klaar, erinevat värvi taevastesse olid erineva laiusega pintslitega eri värvi pilvetripsukesi tõmmatud.

Kohustuslik turistikas ka (NB! Vaata jope värvi!). Et kellegi ei jääks mingeid kahtlusi :) ...

Vaade maailma lõpust vasakule.

Maailma lõpp on tihedalt igasuguseid mälestusmärke täis. Küll on seal kuningad käinud ja muud kõvad mehed. Kuid need "taldrikud" on pärit aastast 1988, kui maailma eri nurkadest (Tansaania, Brasiilia, Jaapan, Tai, Itaalia, NSVL, USA) toodi siia kohale 7 last, hoiti nädal aega kinni ja selle ajaga pidid lapsukesed valmis saama monumendi  "Barn av Jorden" (Maa lapsed).

Ainuke asi, mis meid maailmalõpus segas, oli tuul. Sooja alus-ja pealispesu olime sedapuhku maha unustanud. Mis pole ka mingi ime. Lõpuks oleme me ikkagi ajupuhkusel.Ja kui ilmajaam lubab plusskraade ja päikest, siis ajupuhkusel isikud ei varusta ennast vatipükstega.

Küll mulle meeldib puhata! Ka aju!

Tagasiteel tänasime kõiki neid, kes tänamist väärt -

eelmisi sugupõlvesid, nii neid, kes meile tee olid ehitanud kui neid, kes sellise toreda asja nagu auto välja mõelda oskasid;
Anjat, kes meile vaba päeva korraldas;
Allanit ja Olgat, kes meie tõmblemisi üle kuu aja kannatlikult talusid ning lõpuks meid nii soojalt vastu võtsid,
ilmaennustajaid, et nad ikka nii täkkesse oskavad panna;
Leegit, kes meid Allani ja Olgani juhatas;
iseendid, et me nii häid valikuid oskame teha ja nii tore ja osav seltskond endale oleme
ja lõpetuseks ehk natuke ka Vanajumalat, et ta kõik need asjad meie jaoks nii toredasti rea peale on sättinud :)

- ja me mõtlesimegi seda kõike tõsiselt, vaatamata sellele, et oli esimene aprill anno 2015.

Mustvalge teekond maailma lõppu

Pärast suveajale üleminekut on Lapimaal eriti intensiivselt lund sadama hakanud.

Esmaspäeval saime teada, et teisipäev, aga võib-olla ka kolmapäev, on meil vabad. Nii öeldigi. Mis selle teadmisega peale hakata, seda ei öelnud enam keegi.  Isegi ilmajaam mitte. Tema ütles, et teisipäeval on igal pool kole, aga kolmapäeval Nordkapis võib-olla ei ole.

Koostasime kaks plaani. Mõlemad algasid sellega, et tuleb minna Inarisse. Sealsed inimesed polegi meid veel näinud. Ja kui peaks juhtuma, et saame ka järgmise päeva vabaks, siis sõidame edasi Nordkappi. Sest sinna tulevad ju inimesed üle ilma kokku, kes kõik meid näinud ei ole...

Hommikul aknast välja vaadates valisime stiili: must ja valge. Ja kõik need vahepealsed varjundid. (Küsimus suurele ringile: kuidas on õige, kas "50 halli (missugust?) varjundit" voi "50 halli (mille?) varjundit?")

Autosse istudes märkasin, et Kaili oli ikkagi salaja roosa pluusi selga pannud ja veel punase jope ka kohvrisse peitnud. Pluusil olid valged triibud küll ja jopelgi mõni valge lapike, aga ikkagi... Kõik teised - st mina, auto ja ilm - pidasid kangelaslikult stiilist kinni. Kogu selle issandama päeva, mis igas mõttes akvarellmaale meenutas. Kõik see, mis taevast tuli, oli värvist sõltumata väga märg ja kõik see, mis maas, oli samuti värvist sõltumata väga märg.

Teekond Inarisse oli nagu sõit omaenda kodusel Võrumaal:  Lapimaa kohta üllatavalt lopsakad kuused, segamets (pole samuti siin tavaline) ja künklik-käänuline tee.

Öösel oli sadanud tubli 10 cm ilusat puhast lund. Imekombel polnud keegi kiirustanud seda ka ära aurama. Oli see vast üks vagur kant! 100 km kohta kohtasime 1,5 autot. Tee ääres oli ka kaks küla. Mõlemad koosnesid külasildist ja ühest majast. Üks küladest oli nime saanud ilmselt oma ainukese elaniku käest: Ivalon Matti.

Pisut enne Inarit oli keegi meile jõe tee kõrvale laotanud, Lemmenjõe. See oli kohati täitsa lahti ja need kohad olid siis ka kenad kõrgemalt vaadata. Kujutasime endale ette hõbedaselt sulpsutavaid lõhesid vees mängimas ja talveunest ärganud karusid selle üle rõõmustamas... Sedasorti naivistlik-romantilist mõttelendu ergutasid kaardil olevad nimed - Jänispäät, Hammastunturi...

*   *  *

Inarist Nordkappi jäi vaid suurusjärk 400 km. Esimesed 30 sellest oli ilus must asfalt. Tore vaheldus eelnenud 200-le km-le kõrvalteel! Aga siis oli tee korraga jälle paksult lund täis. Maastiku enda olid nad kurdudeks vajutanud ja põhja poolt peotäie rekkasid tulema pannud. Iga rekka ehmatas ühe pisema vastutulija kraavi. Neile õnnetutele oligi siis armas Jumal Inari poolt kaks inglit hõbedases Hondas teele läkitanud.

Punane maastur kraavis kuulus norrakale. Tema tulevik oli tume. Me oleks võinud teda päästa küll, kui ta oleks taibanud nöörijupi kodunt kaasa võtta. Nüüd saime teda ainult lohutada. Usume, et kaks kaunist inglit sellisel raskel hetkel tõid tema armetusse päeva veidikenegi valgust.

Järgmisena kõhutasid kraavis venelased. Seda oli juba kaugelt näha rahvusvärvides paela pealt, mis autole sappa oli seotud. Päästeinglid püüdsid kogu hingest ja Honda jõust, aga venelane kõhutas kangekaelselt Lapimaa vesisel lumel, rattad vabalt õhus vurramas.  

Sellegi pere hingesoppi jäi valgustama teadmine, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Vaatamata viletsatele ilmastikutingimustele muutus maastik uha norrasemaks. Kuni korraga oligi Norra. Ilm sellest paremaks ei läinud. Pigem vastupidi - juurde oli tulnud uus tegur,  meri, ja kõik need hülgehallid ja muud varjundid.

Pluss kanjonid ja jääkosed. Viimased kiskusid juhi tähelepanu põhitööst ohtlikult eemale.

Pluss teeäärsed korralikult riitalaotud kaljud, mis iga hetk lubasid meile kaela kukkuda - vähemalt ähvardasid sellega liiklusmargid. Pidevalt.

Pluss ca 7 km pikkune tunnel, mis meid merepõhja viis ja õnneks ka maa peale tagasi tõi. Tunnel oli veel aastani 2012 tasuline, aga norrakatel on selline tore aus meelelaad, et kui üks sild või tunnel on oma ehituskulud tasa teeninud, võetakse maks pealt maha.

Pluss maanteetaskutesse pargitud autod. Ühtegi hingelist näha pole, maastik täiesti väljasurnud näoga, aga kõik taskud on autosid täis. Tööpäeval keset nädalat! Selgus, et paljudel norrakatel on nii lihavõtte-eelne kui sellele järgnev nädal töölt vaba ja nii nad nad kihutavadki oma onnikestesse - kes mäkke, kes mere äärde.

 "Silomasin", mis teeveerelume ära hammustab ja juuresoleval pildil vette viskab.

Uskumatu, kui pikalt seal "üleval" juba valge on - isegi suure halli pilve toel jõudis hämarus kohale alles ca kl 21. Hommikul 5 ajal oli igatahes juba valge. Seda kõike aitas illustreerida hall wifi-ilmajaam Allani ja Olga  aknalaual.
Allan ja Olga, üliarmsad, soojad ja arukad noored  inimesed, võimaldasid meile öömaja ca 30 km enne Nordkappi. Oleme nii öömaja kui võimaluse eest nendega tutvuda neile väga tänulikud!

Virvon varvon

Täna oli esimene suvine pühapäev (kellad läksid ju suveajale) ja üksiti palmipuudepüha. Meile tähendas kogu see pidulikkus lihtsalt toredat tööpäeva. Tore selles mõttes, et pühapäevade eest on topeltpalk ette nähtud.

Täna ongi see lihavõtteid sissejuhatav päev, kus peaksid ringi käima "mardisandid" ehk lihavõttenõiad. Nõial peab rätt peas ja nägu määritud olema ning käes peavad olema sulgedega ehitud pajuoksad.

Nagu Eestiski on mardiks-kadrikskäimine suhteliselt taanduv traditsioon, nii ka siin. Jah, kõik täiskasvanud on virbumas käinud ja maakohtades utsitatakse ikka praegu ka veel natuke lapsi  tagant, aga küsimusele, kuivõrd tõenäoline on, et meie lihavõttenõidu nägema trehvame, vangutavad kõik vastuseks vaid päid või kehitavad õlgu.

Igatahes peaksid nõiad käima ukselt uksele,  "ähvardama" peksuga ning kerjama maiustusi või peenraha. Lihavõttenõia salmike kõlab järgmiselt:

Virvon varvon

tuoreeks terveeks

tulevaks vuodeks

vitsa sulle

palkka mulle

Üks ema on oma tütre lihavõttenõia-pildid blogisse pannud ja keegi teine pooleminutilise klipi (kus salmike ka kosta) youtube'i riputanud.  Kõrvalolev pilt ongi ülalviidatud blogist.

Kui eestlastelt küsida, mida munapühade ajal tehakse, saaksime tõenäoliselt kõigilt vastuseks munade värvimise ja koksimise. Kõigi küsitletud soomlaste (nii umbes kolme) esimene vastus oli: "Suklaamunat!" (šokolaadimunad).

Šokolaadimunade teema on põnevam, kui esialgu arvata võiks - nimelt Mignon-munade tõttu. Mignon-munade peale tuli Karl Fazer juba aastal 1896 (!), nii et nendega on ikka päris mitu põhjanaabrite põlvkonda üles kasvanud.  Need on sellised munad, millel ümber ehtne kanamunakoor ja sees šokolaad. Kohe terve muna on šokolaadi täis, mitte ainult mingi õhuke koorealune kihike. Müüakse neid mune ühekaupa või kuuspakkides. Viimased näevad väliselt üsna pärismunakarpide moodi välja.

Mignon-munade valmistamine on puhas käsitöö ja kuidas saab moos kommi sisse ehk šokolaad kanamuna sisse, seda selgitab Fazer ise oma kodukal - täitsa arusaadav jutt, kuna tekst on piltidega pooleks. :)

Noh, ja siis nad söövad munapühade ajal mämmi.  Aga sellest siis, kui saab ära proovitud. Ehk nii umbes nädala pärast.

Seni püüame  niisama lihtsalt läbi ajada.  Ise me suurt midagi valida ei saa, sööme seda, mis antakse. Eelmisel nädalal ei pakutud kordagi piima või mahla, kolm päeva pidime söögi veiniga alla loputama. Aga ega me ei vingu...

Hüvää pääsiäistä!

Kui ise ei pea mitte midagi tegema

Eile hommikul tööle sõites ütles auto: "Miinus 21." Töölt tagasi tulles teatas: "Pluss 1." Anna-Leena, kes hommikuti meiega koos tööle sõidab, hakkas hangetegemisejuttu rääkima - sedasama, mida Pentti ja Marikagi olid rääkinud ("aastaaeg", mil lumi kannab - päeval sulatab, öösel külmetab ja lõpptulemusena saab lume peal kasvõi traktoriga sõita.). Ühel suusatamisringil nägi Kaili lumemõõdupuud ning väitis, et meil on siin tubli meetrijagu lund veel maas. Mina temaga vaielda ei julge. Ja Marika oli täna porosid lume peal kõndimas näinud, nii et hang on olemas. Tehtud.

Et kuidas meil läheb? Täname küsimast, hästi :)!

Eile töötasime kolmes kohas - oma tavapärases, seejärel "vaestemajas" ja siis golfiklubis. Oleme peaaegu kaks ja pool kuud siin olnud, aga rutiini üle ikka veel kaevata ei saa. Nii palju on erineva planeeringuga kortereid, et automaadi tunnet igatahes veel ei ole. 

"Tavapärane" tähendab kolme erinevat maja, milles igaühes on erinevad korterid - pisikestest studio'dest selle 300-ruutmeetriseni välja, kord läbi kahe, kord läbi kolme korruse.  Noh ja "vaestemajas" ja klubis on samamoodi erinevate planeeringute ja suurustega korterid.

Golfiklubis oli muu hulgas vaja teha ka välisiivous. Vahekoristus. Laadisime käru siivousväliseid ehk koristustarbeid täis ja veeretasime kohale. Kedagi põld kodus. Hingasime kergendatult ja hakkasime pihta. Mina läksin, nagu alati, vetsu ja Kaili voodisse. Elamine oli - noh, sellises keskmises seisukorras.

Korraga saabus pererahvas kolme noore mehe näol koju.  "Meille sanoitti, että täällä on välisiivous tilattu...", kokutasin kohmetult. "Ahah, võib-olla tõesti,..." vastasid noored mehed, samuti ootamatust kohtumisest kergelt üllatunud, sulaselges eesti keeles.

Kabistasime siis igaüks omas nurgas - mina saunas, Kaili magamistoas ja poisid köögis. Olid teised ilmselt mäe pealt lõunapausile tulnud. No kuidas me edasi koristame - tõmbame tolmuimeja taustamuusikaks käima ja lähme lükkame lapiga taldrikualused puhtaks nagu õndsa vene aja sööklates? Paigutame poiste ihupesu voodite pealt oma käega ümber, las nad vaatavad, kuhu sokid käivad ja kuhu susped - sest ette on nähtud voodipesu vahetus?

Piilusime poiste selja tagant Kailiga üksteisele otsa ja tegime grimasse. Seejärel astusin poiste ette, lõin käed puusa  ja teatasin toonil "Koristaja on ka inimene", et söögu rahulikult oma kõhukesed täis, meie võime vabalt hiljem tagasi tulla. Emakeeles esinemine ei valmista mulle mingeid raskusi, pealegi oli iga viimane kui sõna sulatõsi. Meil oli seal vähemalt kolm korterit veel vaja koristada. 

Poisid rõõmustasid meie lahkumise üle sedavõrd, et kui me ükskord tagasi läksime, olid nad ise kogu korteri ära koristanud. Meil jäi vaid puhtad linad voodisse panna.

Kaili arvas, et töö tõhustamise eesmärgil peaksimegi hakkama vahekoristusi tegema ajal, mil inimesed kohal on. Et siis saavad nad ise ka kauni kodu loomisesse panustada.

Täna oli meil vaba päev. Päike säras ja meie "lasketelesime" terve päeva omaenda kodumäe otsas ehk Levil. Oli hullmõnus ja hirmilus päev! Meil said vist kõik sinised rajad ehk need, mis on nautlejatele ette nähtud, läbi naudeldud. Proovisime korraks ka rohelist rada, aga see osutus liiga suureks pingutuseks - seal pidi keppidega hoogu juurde lükkama, et mäest alla saada.

Ja milliseid tõstukeid nad tänapäeval teevad! Kõige peenem oli gondel, seal pidi enne sissseastumist isegi suusad jalast ära võtma ja ukse taha sahtlisse panema. Teine tore tõstuk oli selline, kuhu nii umbes kuus inimest korraga peale istuvad. Selleks lastakse kuus inimest ühekorraga väravatest läbi (umbes nagu poroajamisel), kõik need kuus satuvad, suusad jalas, sõitva lindi peale, lint sikutab nad täpselt võrdsele joonele ja siis sõidab tagant istepink neile tagumiku alla. Ise ei pea mitte midagi tegema. Või kui, siis vähe-vähe...

Selline pilt sai, kui palusin Kailil ja Marikal teha nägu, et nad suusatavad... Peaaegu laupkokkupõrge...

Varsti on lihavõtted tulemas. Soomes käivat  munapühade ajal mardisandid. Täpsemalt on need küll  lihavõttenõiad, kes  käivad ukselt uksele virbumas. Kaili arvates peame me kindlasti minema, sest külmutuskapp hakkab jälle tühjaks saama.  Virbumissalm on meil juba peas...

Pimedusega löödud

Eilset päikesevarjutust imetlesime tööajast ja läbi musta prügikotikile. Igaüks vastavalt oma võimalustele, eksole. Inimene peab kohanemisvõimeline olema.

Kuusirp kummuli, kummitas kõrvade vahel ammuloetud raamatu pealkiri. Kaili imetles selilikukkunud päikeseserva ilma kilekotist vahemeheta ja pärast ütles, et mina olen lilla. Siis parandas, et ei, ikka roheline. Mul tuli juba hirm peale, et nüüd jääbki pimedaks selgeltnägijaks. Õnneks mõne aja pärast olukord taastus.

Pärast tööd otsustasime jälle suusasportlikud olla. Kui sa juba suusakeskuses elad, tuleb sellest ju viimast võtta. 

Suusad ei sobinud ikka veel ilmaga. Kaili ütles, et  tema sõidab mäest alla ainult toore jõuga. Minul polnud toorest kuskilt võtta, aga mul libises nõks paremini. Seega püsisime enam-vähem ühes tempos ja unistasime ilmastikuoludele vastavalt määritud suuskadest. 

Ühel varasemal suusasportlikul õhtul eksis Kaili raja peal ära. Iseenesest pole see mingi ime, sest erinevaid ringe lõikub iga natukese aja tagant. Nüüd, päevavalges suusatades, tahtis ta hirmsasti näha, kuskohas ta tookord puusse pani.

Jõudsime kohta, kus Kailit tabas äratundmisrõõm. 

Raja ääres oli nii umbes kaheksa viita, mis kõik näitasid paremale. Pluss eraldi kakskeelne viit, mille nooleke ja tekst teavitasid inglise ja soome keeles õigest sõidusuunast. Paremale. Kaili oli sealt vasakule keeranud. Vaatasin oma õdeja mõtlesin hämmeldunult sõnale "ajupuhkus". 

"Kuidas sa seda tegid?" küsisin. Kaili jaoks oli kõik väga loogiline:

 "Kui me oleme kogu aeg väikest ringi sõitnud - mina ühe korra rohkem kui sina! - siis raja peal on kogu aeg olnud üks silt, "Iso Poro", kuhu me ei ole tohtinud pöörata. (Ma ei saa jätta mainimata, et sellel eksimise-päeval me sõitsimegi Iso Poro ringi ja me olime sellega juba enam-vähem lõpukorral). Noh ja siis ma sõitsin ja mul oli selline tunne, et ma olengi juba selle väikese ringi peal. Ja siis tulid sildid, kõik näitasid ühte suunda, üks eraldi silt oli "Iso poro", aga ma ei vaadanud, kuhu ta näitab, ole kuss ja ära sega, ma teadsin ainult, et ma ei tohi Iso Poro peale minna... ja siis oli seal silt "Levi 3"... ja ma veel mõtlesin, et huvitav, kustkaudu ta sinna Levile läheb...  ja kindlasti ei olnud seal silti "Sirkkakoulu" (selline viit on rajal ainult ühe koha peal ja see on meie kojukeeramiskoht), seega oli kõige loogilisem keerata vasakule. Ja ära unusta, et tol õhtul libisesid suusad hästi ja mul oli väga suur kiirus."

Praegu püüab Kaili mulle endiselt selgitada, kuidas ta nägi kõiki silte, fikseeris kõik, kuid ei juurelnud... No ausalt, ma fikseerin hetkel, et inimesed on erinevad, aga mul on ikka veel raskusi selle loogika mõistmisega. Kuidas on võimalik punktist, kust kümme viita näitab paremale ja mitte ühtegi vasakule, pöörata vasakule. Ilmselt olen ma pimedusega löödud, sest Kaili seda ometigi ei ole. Tema jõudis sellelt selgeltnägijate tuleproovilt võitjana koju.

No igatahes me suusatasime eile ja üldse ei olnud hea suusatada, ehkki päike paistis ja ilm oli ilus ja me ei eksinud ega miskit. Ja muudkui unistasime määritud suuskadest. Ükskord jõudsime koju ka ja hakkasime ennast kotserdile sättima. Sest me pargime juba 13. jaanuarist saati Marian Kappeli parklas (sildi all, kuhu on joonistatud üks nokk, mis autot tõstab ja juures on tekst, et Marian Kappeli külastajatele), ja mõtlesime, et käime siis tänutäheks korra selles kirikus ikka ära.

Marian Kappeli (ehitatud 1998) altari kujundus? maal? maalid?  meeldis mulle hirmsasti. 

Altariplaadid, mis koguteosena kannavad nime "Rist",  on maalinud nüüdseks Helsingisse kolinud Peterburi kunstnik Andrei Gennadiev. Maalitud on puuplaatidele ja nii, nagu tehakse ikoone. Kasutatud on vanu kristlikke sümboleid.

Keskmine tahvlitest kujutab Kristuse monogrammi.

Vasakul on neitsi Maarja lill/roos.

All õnnistuse karikas, püha õhtusöömaaega sümboliseeriv plaat.

Üleval Püha Vaimu sümbol tuvi.

Paremal on kala, kreeka keeles IKHTYS (Iesous Khristos Theou Hyios Soter), Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Lunastaja/Pääastja)
 .

Reklaami järgi pidi meile laulma Hannele Juutinen ja kitarri mängima Antti Katajisto. Kontserdi pealkirjaks oli "On valo matkalla" (On valgus teel) ja väidetavalt pidi lauldama kohalolekust, loobumisest ja armastusest. 

Nii oligi. Hannele laulis ja Antti saatis. Esimesed paar laulu tõstsid seljakarvad ilusasti turri. Hannelel oli tõesti ilus hääl, vaatamata sellele, et muusikaline valik lõppkokkuvõtteks päris meie maitse polnud.

Üks nüanss veel: ca 30-aastane Hannele on Soome esimene pime naispastor.

Koduukse ees ähvardas Ave Maria meid virmalistega. Panime taas autole hääled sisse. Immeljärvi (saami keeles Jumalajärv - milline jumalik õhtu!!) ääres tänasime Marikat teki eest, millega oli hea kogu armatuurlaua diskopult kinni katta. Ootasime ja ootasime. Miskit ju ikka juhtus ka, aga mitte meie kõrgete nõudmistega kooskõlas olevat. Tundsime rõõmu sellest, kuidas meil on autos teki all hea ja soe, umbes nagu iglumajutus... Kui Kaili juba vaikset norinat hakkas laskma, ütlesin suuremeelselt, et olgu, lähme siis tänaseks koju. Et homme ka öö.

Kailil on kõrgemate jõududega ikka uskumatult head suhted! Virmaliste teel võlus ta virmalised välja. Eilse suusatamise peale anti meile täna töö juurest suusamääret. Ja eile kurtis Kaili valjuhäälseltka seda, et munad hakkavad otsa saama. Täna, palun väga, kaks keedumuna! (?Ka pime kana leiab muna?)
.
Küsige, ja teile antakse!

Ajupuhkus

Eile saime teada, et täna ja homme on vabad.
Ilmateatajad Eestis, Soomes  ja Norras on taas ühel meelel: Nordkappi pole mõtet minna.

No aga midagi peab ju inimene oma vaba ajaga peale hakkama, eksole. Ja kui tal on ajupuhkus, nagu Kaili on otsustanud meie siinviibimist pidulikult nimetada - väga tabav mu meelest, sellega annab kõik rumalused välja vabandada - siis tal võib tulla mõte minna suusapuhkusele. Meile igatahes selline mõte tuli. Et võtame ikka kohe suurelt ette ja lähme väljamaale puhkama.

Lõime autole hääled sisse.

Anna-Leena oli meile rääkinud toredast käsitööpoest. No muidugi pidime seal esimese peatuse tegema. 

Oli küll tore koht. Keegi oli käsitsi isegi karu valmis teinud.

Praegusel aastaajal on eriti hästi näha, mismoodi lumi väiksematele puudele mõjub. Juba tükk aega sulab igalt poolt kaardus vitsakesi välja - veel kuu aega tagasi oli metsaalune lihtsalt kergelt muhklik. Nagu metsaalused ikka - känd, mätas, põõsake... Et muhkude all sellised graatsiad peidus on - no kes võinuks arvata!

Lapimaa teeveered on täis ülalolevaid  silte. Meie plaan oli esialgu liikuda piirkonda, mis kannab nime Käsivarren erämaa - see  üleval vasakul olev piklik must sopistus.

Erämaa kohta annavad tõlkeinstrumendid vasteks kõnnumaa, kõrvemaa. Ehk siis ala, kus näiteks metsast enam eriti juttu teha ei saa. Selle eest on igasse suunda vaade vaba ja avar.

Sildid on vahepeal kakskeelseks muutunud. Teine keel ei ole kõrvalasuva rootsi, vaid saamide oma.  

Ühel hetkel on tee ääres turistiviit, mis teatab, et me sõidame mööda revontulentied.  Nii, nagu Saksamaal on käokellatee või Eestis sibulatee. Kaili roolis pöördub kõrgemate jõudude poole ja nõuab, et õhtul, kui me koju läheme, olgu olla - et kui juba kirjas on, siis olgu ka! Ei saa ju inimesi niimoodi igavesti ninapidi vedada, et meie tuleme siia pärapõrgusse revontulede järgi ja siis terve FB õilmitseb Eestimaa virmalistest. 

Teisel hetkel on tee ääres viit, mis teatab, et autoga Soomes riigis enam kõrgemale ei saa.

(Pilt on tehtud õhtul, tagasiteel, sellest niisugune värvivahe)

Pärast seda, kui me oma eelmisel vabal päeval ootamatult kõrgele sattusime, otsustame sedapuhku madalamat profiili hoida.
Järvejääst madalamat ja tasasemat suusarada on raske välja mõelda.

Niisiis paneme Kilpisjärvel suusad alla ja hakkame puhkama.
Näilise lihtsuse kompenseerivad ringi pikkus ning ilmastikuolud. "Elu taht elämist,"  arvab Kaili suuski alla pannes. "Kui iks inemisel ei ole aigu trenni tetä, no sõs tule ilma tuu maraton är tetä".

 Nii me minema hakkame. Ei tõusu, ei langust, selja taga saatjaks saamide püha mägi Saana. 1029 m kõrge Saana otsas tehtud vanasti ohvrituld pea- ja piksejumal Ukkole. 

Soomlaste kergemat sorti vandesõnaks on "perkele". Selle sõna päritolu viib keeleteadlaste arvates lätlaste-leedulaste piksejumala (Perkons, Perkūnas) juurde. 

Saana tunturil on kultuuriloos oma kindel koht. On muistendid kahest hiiglasest Saanast ja Mallast, need omakorda laulukski tehtud ("Haltin häät" - Halti pulm; Halti on ca 50 km kaugusel asuv Soome kõrgeim tipp), youtube-is on ka laul ”Kilpisjärven mahtava Saana” (mahtava = võimas) ning Heimatmelodie-tüüpi lugu Saana, viimasel on taustaks ilusad loodusvaated Saanast ja Saanalt.

Tee ääres kasvavad kased. Tee all kasvavad haugid. Meie treenitud pilk tabas järvelumelt vähemalt neli haugilõksu. Ehkki Kilpisjärv ei olevat mingi eriliselt kalarikas vesi: siin korraldatakse  juba aastaid mai alul pilkkimisvõistlust "Vain kaksi kalaa" (ainult 2 kala), ja vaatamata sellele, et osalejaid on tavaliselt tuhandetes, tuleb auhinnad enamasti loosi teel laiali jagada, sest keegi ei ole suutnud välja püüda kala, mis vastaks võistlusreeglites ettenähtud tingimustele.

 Ilm on täpselt sobiv, lumi on valge ja päike peaaegu paistab.

Lõpuks oleme kohal. Punktis, kus saavad kokku Rootsi, Norra ja Soome piirid. Rootsi keeles Treriksröset, norrakatele Treriksrøysa, soomlastele Kolmen valtakunnan rajapyykki, saamidele Golmma riikka urna. Üksiti on tegemist ka Rootsi kõige põhjapoolsema punkti ning Soome kõige läänepoolsema punktiga.
Kaili otsustab kõigepealt Rootsis puhata.

Fotograaf, nagu pildiltki aru saada võib, ei ole veel Rootsi jõudnud, on teine alles Soomes.
Pärast suusapuhkust Rootsis jätkab Kaili aktiivse puhkusega Norras.

Soome tagasi jõudnuna on Kaili sellest tohutust eri riikides puhkamisest juba natuke väsinud. Fotograaf ei ole veel Norrast kohale jõudnud.

Iseenesest olime esimese hooga parasjagu segadusse aetud. Tähis, milleni jõudsime, sarnanes piltidelt nähtule ja ei sarnanenud ka. Kollane küll, aga kuidagi krobeline ja väike tundus teine olevat. Ja miks pole kolmandast riigist sõnagi? Aga noh, siia see rada ju tõi... Kui olime piiritähise imetlemise lõpetanud, märkas Kaili teist umbes samasugust asja. Teise juurest paistis kolmas... Nagu lõpuks aru saime, oligi koha peal 4 erinevat piiritähist: Soome-Rootsi, Rootsi-Norra, Soome-Norra ja siis see kõige suurem, ühine punkt. Allolev pilt on tehtud Soome-Norra tähise juurest, taamal paistev kollane kühm on suur 3 riigi piiripunkt ja selle tagant jookseb ka piirisiht.

Mina teatavasti olen viimase paari kuuga harjunud kempsus käima. Kolme riigi piiril oli see võimalus uhkesti olemas.

Nii nagu Eestis on olemas erinevad RMK matkamajakesed, millest osades võib tasuta ööbida, on need olemas ka Inglismaal, Norras, Rootsis ja Soomes. Antud juhul siis kolme riigi piiripunktis.

Selles majakeses oli väga lahke pererahvas, pakkus janustele lumesulamisvett ja puha.

Ainuüksi Soome Lapimaal on selliseid igamehemajakesi (autiotupa) 458 tükki. Enamasti on neis ruumi 2-4 inimesele, kuid Urho Kekkose rahvuspargis on ka 16 hingele mõeldud majake, mida kutsutakse Luironjärve Hiltoniks.
Matkamajakeste kohta saab infot lehtedelt
http://www.laavu.org/autiotuvat/
http://www.luontoon.fi/tuvat/ 

Alustame tagasiteed. Ilm on endiselt täpselt sobiv, lumi on valge ja päike ikka veel peaaegu paistab.

Aga ükskord auto juurde jõudes on mul tõsiselt hea meel suusasaapad jalast saada. Küsimus polnud niivõrd teekonna pikkuses kui selles, et meie suusad ei sobinud hetkeilmas klassika sõitmiseks ning rada ei sobinud hetkeilmas uisu sõitmiseks (liiga pehme). Võttis võhmale küll.

Tagasiteel kohtume Karesuando baaris poromees Tonyga. Oleksime võinud kohtuda juba Kilpisjärvil, aga kumbki pool ei osanud teist sealt otsida. Igatahes sai Pille-Kaarli saadetis üle antud ja vastutasuks uus teadmine: kui virmalised endast juba õhtul märku annavad, siis on neid öö jooksul tõenäoliselt veel korduvalt näha. Ja poromees juba nägi...

Edasi sõidame kiirusega 3 minutit ja peatus. Kogu aeg midagi nagu on, aga ikka selline lahja värk.

Lõpuks, mõnikümmend kilomeetrit enne kodu, saab meie kannatlikkus pärjatud: senistest virelejatest saavad ühtäkki uhked ja ägedad roosarohelised vehklejad...
.

Küll on tore, et armas jumal on vabad päevad välja mõelnud!

Kaili kirjutab:

Hommikul kadus uni juba enne kella seitset. Kuidagi piinlik on nii vara tõusta ja kobisingi voodisse tagasi. Aga jumalal olid sellel päeval minuga teised plaanid ja nii lasigi ta Kaisal mulle helistada. Noh, et kas teil olid ka virmalised eile. No ei olnud, aga ega me pole veel lootust kaotanud.

Uni aga oli läinud. Ulvi ajas ka ennast voodist välja. Hommikuprogramm polnud seekord Urmase ja Katriniga vaid Kaisa-Oskari-Liinaga.
.

Oli kena laisk hommik. Ulvi tegi hommikusöögi ja asusime asju pakkima. Endale selga ja autosse. Sihtpunkt-eesmärk oli Ulvil juba õhtul valmis vaadatud. Kilpisjärve ja kolme riigi, soomenorrarootsi, kokkusaamispunkt.
.

Tee oli imeilus. Ave-Maria oli meile selle tee ääres lubanud kohvi ja saiakest kõigest 50 sendi eest ja ühtlasi ka igasugust käsitööd. Aga sellest, et seal ka karu kallistada saab, ei poetanud ta sõnakestki. Igatahes sai see karu kallistatud ja ka ülejäänud kohustuslik programm selles punktis täidetud.
.

Enne Karesuandot läks tee juba nõks mägisemaks ja silm puhkas kogu selle ilu peal, mis kusagil kaugel-kaugel sines lõppes. Soomlane oli rahva harimiseks tee äärde ka teate jätnud, et see olla revontulentie. Andsime siis kohe ka tellimuse sisse - tagasisõidu ajaks olgu virmalised olla.

Pärast Karesuandot oli soomlaste muidu nii sile tee pisut konarlik või õigupoolest jätkatud. Iga natukese aja pärast käis jõnks ja kogu lülisammas sai korralikult läbi töödeldud. Arutasime omaette, et milleks küll selline kunst, kui nägime tee ääres viita kohalikule surnuaiale. Ehk on selline tee veel viimane ponnistus lahkunut elule äratada?...
.

Tee läks järjest kaunimaks. Kui jaanuari alguses põhja sõites kummitasid peas luuleread "Lumine vaikus on Eestimaa üle", siis nüüd hoopis "Mööda lõpmata teed lähevad reed..."
.

Kohale me jõudsimegi. Otsisime lubatud Visitor Centerit igalt poolt, aga päris kokku me temaga ei saanudki. Ainus, mis lubas, et ta mingil ajal ikka ellu ärkab, oli eelmisest suvest seinale rippuma jäänud kuivanud suvelilledega ampel. Õnneks olid pisut eemale oma jalgadele seisma jäetud infotahvlid, kust me endale vajaliku info hankisime ja õnnelikult meile netis lubatud suusaraja leidsime. Enne suurt matka kinnitasime ka korralikult keha. Sest ega eesootav 20 kilomeetrit, mille läbimiseks me arvutasime tubli 4 tundi, ei kannatanud ometi hommikuse söögi pealt läbimist.
.

 Suusad seljas, astusime järve poole. Vastu tuli üks vanem daam, kes meile mingis tundmatus soome keeles küsimusi esitama hakkas. Meie arusaamatud näod panid teda oma oskustes kahtlema ja nii ta igaks juhuks küsis, et kas me ikka finskat räägime. No vähe. Selle sisuka vestluse lõpuks saime teada, et mingis stiilis suusatamiseks pole loodud päev just kõige soodsam. Meil jäi üle vaid kindlaks teha, mis stiilist tädi rääkis. Proovimiseks oli ju meil tervelt 20 km, nagu juba öeldud, ja suusastiile on meile teadaolevalt ju ainult kaks.

Järverajale minekuks  olid meil Ulviga erinevad arvamused. Ulvi oli meie eelmisest mäesuusatamisest nii elevil, et ei märganudki pisut eemal olevat lauget, asfaldiga kaetud teed järveni. Nii ta teataski jälle ühe järsaku äärel, et siin on paras suusad alla panna. Minul  oli jälle niipalju tarkust vahepeal kogunenud, et ei hakanud talle vastu ka vaidlema. Esimesel kahekümnemeetrisel laskumisel panin kaks korda külje maha - nii parema kui ka vasaku. Ulvi pani ainult parema.
.

Ees laius kaunis järv, mis oli risti-rästi täis mootorkelguradasid. Suusaraja tuvastasime lumme torgatud peenikeste siniste keppide järgi. Meie suusad, mis tõenäoliselt pole juba aastaid mingisugust määret oma taldade all tunda saanud, otsustasid meiega ainult uisustiilis sõita.
.

Taevas sirav päike oli ilma kolme soojakraadi peale kütnud ja niigi kehvapoolse suusaraja pehmeks sulatanud. Sellised pisiasjad aga ei heiduta õitsval kommunismiajal sündinud ja kasvanud tublisid inimesi. Pärast esimest kahtesadat meetrit võtsime mütsid peast ja sallid kaelast. Veel kakssada meetrit ja võtsin ka jope seljast. Ulvi veel usutles, et võtad ikka päris seljast või. Aga  ma panin ta ju kohe selga tagasi. Koos seljakotiga.
.

Päikeseline päev, järvekaldad ümbritsetud imeilusate mägedega, mäejalamil jändrikud karjala kased, keset järve väike saar, järvel haugilõksud (neid me kontrollima ei läinud, need olid meie vilunud silmade jaoks ilmselgelt kalatud) - järjekordne puhkus hingele. Ühe kauni kase alla oli keegi endale kodu ehitanud. Juba kaugelt paistis selline miniatuurne iglu, kes või kas keegi seal elas ka, seda me tuvastada ei osanud. Küll aga oskasime hinnata ehitaja osavust ja ilumeelt.
.

Tee  puhkusele välismaal  muutus järjest pehmemaks. 

Eemal kihutasid mootorsaanid kõrgele mägedesse. Järjekordsel looduseimetlemispausil vaatasime  kaarti. Pilt oli lootustandev. Eesmärgini oli jäänud ca 3 km.
.

Nüüd algas väike tõus. Õhutemperatuuri langemine koos päikesega olid mulle tublisti abiks. Sain vahelduseks ka klassikalist suusastiili kasutada, aga Ulvi, vaeseke, kes jumaldab klassikat, ei saanud oma suuskadega selles osas sugugi kokkuleppele. Nii ta muudkui rühkis, higipull otsa ees, uisutada. Vahepeal oli mind janu kimbutama hakanud, kui aga aju puhkusel on, pole lootustki, et kõik vajalikud asjad ka autost kotti ja kaasa jõuaks. Olin sunnitud lund sööma. Kas Ulvil janu polnudki või ei sobinud selline looduslik roog tema hästi väljaarenenud maitsmismeelele, aga tema lund suhu ei  võtt.
.

Möödunud olid kaks ihule karastavat ja hingele kosutavat imelist tundi ning kohal me olimegi. Keegi kena inimene oli meile sinna ehitanud kauni matkaonni. Kutsusin  ennast lahkesti tuppa ja kostitasin end pliidile jäetud lumesulaveega. Võtsin kopsiku ääretasa jumalikku kraami täis ja kostitasin sellega ka õuele jäänud külalisi (loe: Ulvit). Külalised jäid pakutuga rahule.
.

Nüüd seadsime oma suusaninad Rootsi poole. Algas puhkus Rootsis. Piisavalt puhanud ja nii Soomes kui  Rootsis end tulevastele sugupõlvedele jäädvustanud, lãksime Norra. Tubli minuti pärast olime kohal. Ja kordasime samu tegevusi mis Rootsiski.
.

Aeg aga nõuab oma ja ega me pikalt seda suusapuhkust Norras nautida ei saanudki. Üritasime tuvastada suusaraja teist otsa, mis kaardil lubas meid natukeseks ka mägedesse viia, aga seda rada nad polnud siiski meile kusagile maha jätnud. Lahkusime tuldud teed pidi. Nüüd olid ilmaolud ka Ulvile ja tema suuskadele soodsamaks muutunud. Ulvi hakkas, õnnis naeratus näol, klassikat astuma.
.

Tagasitee oli kaunis oma õhtuses päikese loojumise valguses. Kes aga oli see tarkpea olnud, kes suusaraja kõiki järvesoppe läbivaks oli teinud? Seda küsimust ei esitanud valjuhäälselt meist kumbki.
.

Poolmaratoni alustamises oli möödunud täpselt neli ja pool tundi, kui me suusad jalast võtsime ja auto poole astuma hakkasime. Vahepeal oli keegi teele parkimisplatsi juurde üles seadnud märgi, mis lubas maksimaalset liikumiskiirust 20. Ütli õkva kõva, selge helüga, et uskõ minnu, kiirempide mi põrra ei jõvvaski.
.

Tagasitee videvikus, taustaks joigumas Mari Boine. Uus muinasjutt oli alanud.
Revontulentiel olid kohal ka virmalised. Täpselt nii, nagu tellitud. Järgmised viiskümmend kilomeetrit sõitsime kella järgi. Ikka kolm minutit sõitu ja autost välja vaatama, kas virmalised on ennast juba suureks ja uhkeks kasvatanud. No oli nii ja naasuguseid vaatepilte.  Üksiti arvasime, et me võiks voodite tegemise maailmameistrivõistluste kõrval ka autost sisse-väljakäimise võistlusi korraldama hakata. Kell oli aga juba täitsa öö ja olin lubanud Ulvile, et hiljemalt 00.50 on ta kenasti kodus ja nii otsustasimegi pärast Muoniot, et oleme piisavalt virmalisi näinud.

Maanteed olid kuivad ja liikluseks ohutud. Kiirustest me ei kirjuta ja Mari muudkui soigus ja uni tuli tassa-tassa.... Palusin Ulvit,et ta minuga unepeletamise eesmärgil räägiks. Tema aga arvas, et ma võiks ise miskit rääkida (no aga ma ei ole ju mingi lobiseja)... Vaatasin talle etteheitva näoga otsa, vajutasin piduri vastu  auto põrandat ja kirusin, et kõike peab siin ikka ise tegema. Ulvi poolt aknast paistsid imeilusad virmalised. Selle autost väljasaamise meeskondlikud võistlused oleks raudselt meie võitnud. Avanev vaatepilt oli eriliselt kaunis ja kauamängiv. 

Kell 00.50 olime kodus nagu lubatud.

Sada... ei, tuhat ja seened!

Jääaugu- elik avantosaunas jäi jutt, et meie uus kodu ikka vaja sisse pühitseda. Et Anneli võtab Yllase piirkonna siivsad tüdrukud sappa ja tulevad aitavad meil selle soolaleivamure lahendada. 

Ühise aja kokkuleppimine on siin ja selle töö juures suhteliselt keeruline teema - kuna tänapäeval tehakse piisavalt palju bronne läbi interneti ka viimasel minutil, siis ei tea õhtul keegi täpselt, kui palju järgmisel päeval koristamist on. (Seetõttu ei tea ka meie sageli, millal meile vabu päevi antakse. Päris mitu korda on need tulnud "homme").

Püüdsime sellegipoolest midagi kokku leppida. 

Kui Anneli helistas ja ütles, et tal kurvad uudised, et kõik teised peale tema on  pikast päevast, keeled ripakil, ristseliti maas ja lõõtsutavad, olime üksjagu õnnetud. Et nüüd on siis nädal aega salati-rullbiskviidi dieeti.  Ja kui palju vaeva me nende kookidega olime näinud! Kaili saatis mind iga natukese aja takka naabrite juurde - kord oli tal kaussi, kord visplit, kord koogivormi vaja... Ja mina pidin ju iga kord need sõnad kuskilt välja otsima, pähe õppima, neid nii kaua meeles pidama, kuni ma õige ukse taha jõuan ja kõik viisakusvormelid vahetatud saavad - et siis taas oma olematu soomekeelne sõnavara elegantseks lauseks vormida: "Minä luulen, et teillä on kakkuvuokaan myös. Saisinko tämäkin lainata?"

Loomulikult sain ma oma koogivormi kätte. Astun mina, rind uhkusest kummis, üle koduläve - Kaili toimetab köögis, ei vaata minu poolegi ja ütleb: "Tead, mul tuli vahepeal parem mõte. Ma teen hoopis rullbiskviiti!"

Nüüd on mul teiste eriti vajalike soomekeelsete sõnade nagu nt paistinlasta (pannilabidas) kõrval olemas ka kakkuvuokaan. Ilmselt läheb mul seda veel teistki korda elus vaja.

Aga Anneli ei ole asjata päälikko. Tema sai meie murest kohe aru ja hakkas seda otsast lahendama.

Tunni aja pärast istus laua ääres kolm koristajat ja kaks kokka. 

 Sool ja leib. Nagu peab. Sormisuola on helbeline-laastuline gurmeesool, mida on hea sõrmede vahel murendada valmis toitude peale. See siin on sidrunimaitseline. Peen, eksole!

Veel enne, kui kallid külalised uksest sisse said, olid nad põhjalikult informeeritud sellest, mida hyvä ruoka neile pakutakse - sest naabrid, kelle käest oli vispleid ja muid vigureid laenatud, olid ju vastutasuks ka tükikese kääretorttu ja salaatti saanud...

Jutt voolas täpselt nii, nagu ise tahtis. Nagu ta ikka võtab vabalt voolata, kui kenad inimesed koos.

*   *   *

Mõni aeg tagasi jalutanud Äkäslompose kandis ringi põhjapõder nimega Pettari, eriti kohanemis-ja õppimisvõimeline poro. (Poro Pettari Punakuono on ingliskeelses maailmas tuntud kui Rudolf, the Red-Nosed Reindeer - aga Äkäslompose Pettari olnud tavaline poro, ilma punase koonuta). Äkäslomposel polevat inimest, kellel poleks kodus Pettariga pilti. 

Pettari teadnud alati, kus ja millal tuleb olla. Poest väljujate hulgast valinud Pettari alati välja kõige suuremate kottidega turistid, läinud juurde ja pistnud nina kotti - no ikka leidus kotis midagi ka toredale põhjapõdrale ja kui toredad pildid sellest veel said! Pettari teadnud täpselt, mis kell millises majakeses ärgatakse ja missugune on köögiuks. Söögikohad-restoranid leidnud Pettari korduvalt oma köögist või koguni laoruumidest, aga ka tavaperedesse ei pidanud Pettari paljuks sisse astuda. Ja tõesti, miks mitte astuda, kui sulle iga ukse taga leiba pakutakse! 

Pettari jagas väga hästi ära, kes on kes ja kust saab. Ja kui  enam ei saanud - sest ühel hetkel sai kohalikul rahval sellest villand, et Pettari nende kodudes suvalt ringi jalutab ning leiva asemele tulid peks ja sõim -  leidis Pettari, et teda on alatult petetud ning põrutas igale ettejäävale petturile, kes teda ruumist välja püüdis ajada,  esikapjadega rindu. ("No siis on sellekandi rahval südametšakrad kenasti lahti löödud," võttis Kaili loo kokku.)

*   *   *
Matsutake!
Männiheinik e. tricholoma matsutake on jaapanlaste “trühvel”, mille hind Jaapanis augustis 2013 ulatus 1000 euroni kilost, väidab soomekeelne netileht  "Maitsed").  Männiheinikut suudab Jaapan toota ainult 1000 tonni aastas ja seega imporditakse enamik sellest mujalt, s.h. Soomest.
Kumb oli enne, kas koristamine või korilus?
*   *   *

Aitäh tulnutele toreda õhtu eest!

 Täna saime teada, et meil on homme ja ülehomme vaba päev...