Liputamisest Uus-Meremaal

Praegu kehtib UM-l veel 1902. aastal välja valitud sinine lipp, Union Jack, ristidega vasakul ülanurgas ja taevas paistva Lõunaristiga paremal küljel. Kuid mullu otsustati, et riigile tuleb valida uus lipp, mis ei meenutaks nii palju naaberriigi Austraalia (ja endise emamaa Inglismaa) oma. (Austraalia lipuga on vahe vaid selles, et noil kaks tähekest rohkem lipu pääl).

Rahval lasti pea aasta aega lippe joonistada, konkursile laekus 1301 lipuvarianti. Nüüd on neli tükki välja valitud ja 20.novembrist 20. detsembrini võib rahvas hääletada oma lemmiku poolt. HÄÄLETAMINE TOIMUB POSTI TEEL!

2016 märtsis toimub referendumi järgmine aste, kus valitakse eelistatud uue lipu kavandi ja praeguse lipu vahel.

Praegu hääletuselolevaid lippe saab näha siin:

Meie oleme vaid kahe eakama meeskiivi käest küsinud, et mis nemad sellest lipuvärgist arvavad. Neil kahel oli suht suva. Üks ütles, et võibla kah, olümpiamängudel läheb muidu Austraaliaga segi. 

*   *   *

Tänane tööpäev kah tehtud. Rohisime ära kõik maasikad, harvendsime porgandid, pügasime hekid, kastsime põllud ja viljapuuaiad, imesime tolmud, küürisime vetsud, ehitasime ühe põranda. (Käed üles, kes on detsembrikuus porgandeid harvendanud!)

Natuke mastaapidest ka: maasikaid ca 10 taime, porgandeid poolteist meetrit jne.
Oli tegus päev.

Kuidagi keeruline on endale selgeks teha, et jõulud on tulekul, mis siis, et siin-seal vihjatakse...

Toredat talve ja jõuluootust kõigile!



 

Peaaegu viis tärni

Nii. Me oleme saarel. (Sosinal: Tegelikult on see päris saar, mitte poolsaar!) Miljonäride ja kunstnike saarel nimega Waiheke. Ja elame majas, mille eest rikkad ameeriklased maksavad jõulude ajal tuhat dollarit ööst. Ehkki maja permees Mike toda rahvatõugu eriti ei armasta - olla kõige vingusemad kliendid.

Esimene tööpäev on läbi. See tähendab seda, et meil tuli oma asjad oma tuppa tõsta, natuke päevitada (iga viimane kui kohalik tuletab meile meelde, et UM-l on maailma kõige kõrgem ultraviolettkiirguse tase ja kõik surevad siin nahavähki elik melanoomi; Kaili, kes varsti terve UM on oma DNA-d nahatükikeste näol täis puistanud, palub pakkumisi teha, mitu nahka see maa temalt kolme kuu jooksul võtta jõuab), peremees poodi viia (selle käigus sai ta meile üksiti väikese ringsõidu saarel teha - no see oli igast kandist ilus, pealekauba sattusime jõuluparaadile) ja õhtusööginõud pesta. Peremehel oli suht lihtne päev, tema pidi ainult õhtusöögi valmistama ja meile kergeid karastavaid alkoholikokteile ette kandma.

Õhtusöögi käigus jõudis peremees meile rääkida tubli kolm neljandikku oma eluloost. Et kuidas neid on seitse õde-venda. Et kuidas ta on eluaeg talumees olnud, aga siis ikka ei tasunud ära ja nüüd on kinnisvaramees. Et talumehena suutis tema pügada 300 lammast päevas, aga see on selline keskmise amatööri tase, kõige paremad lambapügajad on maoorid ja need teevad 700 lammast päevas lagedaks. Et kuidas ta on kõiksugu tõuaretusprogrammidega tegelenud, nii lehmade kui lammaste kui alpakade kui meriinode kui... ja  loomadele embrüote siirdamisest ja surrogaatemadusest (ikka loomadel) ja et esimene katseklaasilehm sündis ka siin, UM-l, ja sellegi projekti juures oli Mike algusest peale, s.t. sellest hetkest, kui spermapoisid munaraku poole kihutasid... Ja et alpaka karv on seest õõnes ja see teeb ta kaks korda soojemaks kui lambavill ja et meriinosid pügatakse mingisuguste "vahvliraudade" vahel, nii, et kõigepealt jääb vill ühe vahvliraua külje peale ja siis pööratakse loom koos raudadega ümber ja sellest, kuidas alpakad, kes tasandikelt mägedesse viidi, õppisid seal viiesaja aasta jooksul (mis on evolutsiooni mõttes imelühike aeg) päikselise päeva ajal poegi sünnitama ja teevad seda tänase päevani nii... ja lõhedest ja nende paljunemisest ja...

Algajatele keeleõppijatele täiesti sobilikud teemad, eksole.

 Aga jah, siin me nüüd oleme Peaaegu nagu hiina viis tärni, ainult vaated on kordades paremad.
Näiteks meie toa aknast on selline vaade:

Selline on meie terrass alumisel korrusel ja...

...selline on meie tuba...

Loodame, et homme tuleb sama tegus päev.

Ikka ilusat meile kõigile!

Lained, päike ja tuuul

Coromandeli poolsaar on ka see koht, kuhu kõik need, kes UM-le satuvad, kindlasti minema peavad.  Ütlevad turismiteatmikud. Et seal on kuuma veega rannad. Sihukesed, et natuke kaevad (selle jaoks laenutad sa endale parklast 25 raha eest labida, pärast saad 20 tagasi - kah väga hea äriidee), siis imbub su auku maa seest kuum vesi ja siis lased ookeanist vastavalt vajadusele külma juurde. Ja siis on soe vann valmis.

 Noh ja siis kõik muudkui kaevasid.

 Mõned olid oma vannid juba valmis saanud.

Termin "kuuma veega rannad" on sama õige nagu see, et "kõik eestlased on kaabakad". Selliseid pilte nagu ülal, leiab igast reklaambrošüürist. Tegelikkuses näeb asi välja niisugune:

 Liivaranna keskel (pildil suht tagaplaanil, vasakul oleva mäe juures)) on ainult umbes 10-20 m laiune riba, kus see sooja-vee-jutt kehtib...

Aga no tehtud-nähtud sai. Ja rannad on  ju iseenesest ilusad.

Edasi matkasime katedraali koopasse. Kaili jõudis matka alguses korraks unistada 90-kilomeetrisest Suurest Matkast (Great Walk), aga pärast pooltteisttundi päikeselõõska imestas, et küll võivad inimesele mõnikord ikka lollid mõtted tulla...

 Teekond Katedraali koopasse

 Katedraali koobas

Vahepeal juhtus ju veel selline lugu, et kohtusime Leegi ja Jassuga. Asi see siis ära ei ole, kaks korda 11 tundi lennata ja siis maakera naba all sõpradega kokku saada! Tegelikult on Leegi selles süüdi, et me just UM-le sattusime - tema andis ühel hetkel pooljuhuslikult teada, et parasjagu on soodsad lennupiletid saadaval.

 

 Leegi ja Jassu teeneks on ka see, et me praegusel hetkel istume Aucklandis ühe kohaliku kuti sidrunipuu all ja ootame ülehomset. Kutt ise on kuskil kalal. Andsime täna ära oma rendiauto - see käib siin ikka küll imelihtsalt! Sõitsime auto kontori ette, suured ruumid, aga kedagi pole. Ümberringi kirjad, et ärge paanitsege, kui meid ei ole, küll me tuleme. Või kui teil ikka väga kurb hakkab, siis helistage numbril see ja see. Kui teil omal telefoni pole, võtke laua pealt... No me ei jõudnud seda kõike veel läbi lugeda, mis lõbustusi me seal puha oleksime saanud endale lubada, kui tuli üks onkel. Küsis, mida me tahame. Meie, et auto tõime tagasi. Onu, et kuhu te nüüd lähete. Meie, et linna. Onu, et viige siis linna kontorisse. Meie, et ei taha (meil ju see sidrunipuu südamel, peealegi telk juba sinna üles pandud). Onu, et mis te siis minust tahate. Meie, et ei midagi muud, autot tulime tooma. Onu ütles, et tõite ju, mis ma veel pean teie heaks tegema... Me tagurdasime selg ees välja ja ütlesime, et ei rohkemat midagi, vetsus saame me ise hakkama...

Niisiis on algamas meie UM-elus uus ajajärk. Päris tööle meil esimese hooga pole õnnestunud saada, ehkki käisime veidi ka mööda ploomi- ja aprikoosikorjamise kohti - ütlevad, et "no visa, no work, sorry!" Pidi 50 000  trahvi tähendama tööandjale. Seega lepime ka vähemaga - või siis rohkemaga: leidsime kuti, kes mõne töötunni eest päevas annab meile miljonäride palmisaarel süüa ja võtab kaissu. No võib-olla kaissu ei võta, aga voodid on küll kauba sees. Seda nimetatakse wwoofimiseks... Alustame oma esialgu kahenädalase tööpuhkusega kuupäeval nimega 13 - täpselt nagu Soomes ja Islandil...

Lained, päike ja tuuul... (kutil on jaht ka!)

Päkapikurohket advendiaega meile kõigile!

Suvi õues ja maapõues

 Me riskime täiesti teadlikult sellega, et üks osa Eesti rahvast - loendamatud kääbikute ja sõrmuste isandate fännid - läheb praegu kadedusest roheliseks, aga jõulude puhul on see igati sobilik värv.

 Ja me riskime täiesti teadlikult ka sellega, et needsamad rohelised muutuvad järgmisel hetkel vihast siniseks, kui kuulevad, et me ei võtnudki ette täistuuri iga mätta juurde, millele rekvisiituks ette ehitatud, vaid piirdusime selle piskuga, mis lihtsalt niisama teele jäi. Sest igasugu maalilisi vaateid oleme me ilma rahata ka täiel rinnal nautinud ja nagunii on nii "Kääbikut" kui "Sõrmuste isandat" filmitud üle terve saareriigi - infopunktis oli kohe vastav raamat olemas, kus kaart sees ja puha.

 Aga müüb see temaatika hästi, seda tuleb tunnistada, nähes neid tohutuid bussitäisi pisilinnakese Matamata parklas...

Me oleme jälle laamade kätte sattunud. Nagu Islandil, ainult et siin on tegemist Vaikse ookeani laamaga, kes sukeldub UM Põhjasaare kohal Austraalia laama alla ja paneb siin asjad podisema ja purtskama. Väidetavalt toimub UM-l aastas 14 000 maavärinat, millest enamik on nii kerged, et inmene neid ei tunne, aga sadakond tükki aastas on sellised, et jõuab inimesele ka kohale. Meile on vähemalt kahel korral kohale jõudnud. 

Kuna Islandi termalalad meid hirmsasti vapustasid, siis pidime siin ka kohe termaalretke ette võtma.

 Retkel jäi teele ette üks ilus inglise stiilis aed. Puhtalt selle pärast jäi, et Kailil oli vetsukas ja ta otsis silti La-diees. (Ühe termaalala vetsus oli meeste poolele kirjutet "Gaysers") Novot, see silt oli sihukesse ilusasse aeda pandud!

 Need roosid vasakus teeservas lõhnasid kõvemini kui Hugo Boss! Kohe nagu lapsepõlves maal vanaema juures või rohkemgi veel. Üks oli martsipanilõhnaga ja üks oli roosiseebi lõhnaga ja siis veel igasuguste rooside lõhnaga olid nad. Lõpuks läks kõik sassi, kindel on ainult, et lõhnaelamus oli vägev.

 Nüüd on lõhnajad pildi parempoolses servas.

 Teisel pool vett on sõnajala-allee. Nende hulgas ka see kõige tähtsam, riigi sümbol-hõbesõnajalg, millel lehe alumine pool hõbedane. Oli küll täiesti selgelt hall! Kuid peame tunnistama, et meie võhikuna neil jalgadel muud vahet ei teinud kui see lehe pööramise värk. Uurisime küll, aga ei saand pihta. Eemalt olid kõik allee sõnajalapuud jumala ühte nägu.

Maoorid olla vanasti nõnda metsas radu tähistanud, et pöörasid hõbesõnajala lehti teisipidi.

Aga siis hakkas ikka termaaltemaatika pihta. Whakarewarewa  küla on sajandeid vana maoori külaa ja täpselt siukese väävlitossu sees elabki. Sajandeid. Nii, nagu peab - kogunemismaja ja muude puuslikega küla keskplatsil. Aga on ikka omajagu veider küll, kui sul eluaeg keegi aianurgas paha haisu ajab...

Wai-O-Tapu (õnnistatud vesi) on termaalala, mida iseloomustatakse kui kõige värvilisemat. Oli küll värviline.

Ülal- ja allolev järv kannab nime "Maalikunstniku palett". 

Järgmine, punase servaga veekogu kannab kunstipärast nime "Šampusevann". Kihises küll ilusasti, nii nagu vaguralt keev vesi seda ikka teeb.

 Ja siis veel sellist värvi veega auk...

 Vahepeal käisime külas leedi Knoxil. Samumeie, ku palju külalisi oli kokku tulnd! Kohe nagu teatrisse või mutionu peole!

Leedi Knox on geiser, kes purskab ühe korra päevas, täpselt kell 10.15. Me kahtlustame küll, et kuidas ta ikka nii täpselt teab pursata - kõik värvilised brošüürid on selle kellaajaga puha valmis trükitud - et ehk on sinna alla keldrisse mingi pump pandud... Võib-olla me ehitame ükspäev Urvastesse ka geisri. Ja paneme ka ainult üks kord päevas purskama. Siis saab rahulikult vanadusepõlve pidada - korjad hommikul inimeste käest raha kokku ja on jälle õhtani mureta...

Aga Orakei Korako termaalala meeldis meile võib-olla veelgi rohkem... Igal juhul mitte vähem.

 Sobilik nimi surnuaiale...

Jätkuvalt päikselist advendiaega kõigile!

Jõulukiivid

Surmaga silmitsi

Sellel ajal, kui teie seal kaugel Eestis detsembritormidega võitlete, on meil siin muudkui ilus ja ilus. Pisut piinlikki hakkab juba, aga midagi pole parata - elu ongi karm, aga ebaõiglane.

 

 No näiteks: ärkad sina varahommikul sellisel kämpinguplatsil. Teed silmad lahti (kui saad - st kui päikesepõletus on nii palju taandunud, et silmad käivad kinni-lahti), ja juba ongi ilus (kui näed). (Kaili: "Eelä olli ma koorikluum, täämbä ihtüoosihaige, näuss, mis hummõn saa!)

 Metsikult telkimine on  siin ametlikult keelatud. Ähvardatakse 200 trahviga, s.o ca 130 euri. Ja ega ausalt öelda väga kuskile oma laagrit üles panna olegi - metsad on sellised, et sinna alla ei kisu ja talumehed on oma lambaaedade peale "poison" kirjutanud.  Igas issandama parklas on sildid, mis keelavad öö läbi parkimise. Niimoodi suunatakse vaene turist vastu tahtmist tasulistesse kämpingutesse UM majandust elavdama. Lõunapool ehk on lahedam, aga Põhjamaal käib asi väga selgelt nii.

Ärkad, imetled  ja lähed rändama. Ja mõtled, et mis pagana maa see selline on - kõik asjad, mis Islandil olid jumala vabalt ilmarahvale imelemiseks, on siin puha aia taha peidetud ja ainult raha eest näidatakse. Muidugi, Island on nii lage, et kui seal hakkaks igale ilule kolmemeetriseid plankaedu ümber ehitama, näeks see nagu saaretäis vanglat välja kah.

Näiteks allolev daame on pärit Šveitsist. Elab oma mehega juba 32 aastat UM-l. Tuli selle pärast, et "Šveits oli nii valmis, aga siin oli nii palju võimalusi". Hakkas siis daame koos mehega UM-d üles ehitama. Tegid ühele kivihunnikule aia ümber ja hakkasid turistide käest raha küsima. Nüüd ongi UM valmis: daame istub nurgas, koob sokke ja räägib keskpäevaleitsakus turiste surnuks.

 Kivid, mille eest daame raha küsis, olid mingil issandama moel jälle väga erilised basaldi vormid. Visuaalselt ei midagi erilist. Muud siinset looduslikku konteksti arvestades suisa surmigavad. Energeetiliselt surnud koht. Daame tagakambrist ei hakka me rääkimagi, see suisa kopitas.

Mõnikord võib juhtuda, et sa jalutad rannal ja komistad tillipõõsa otsa. Hakkad lähemalt vaatama ja nuhutama - ei olegi till, on hoopis lapsepõlve köharohi! Puhas aniis! No kes oleks võinud arvata, et köharohi tillipõõsas kasvab!

 Opononi linnakesest leidsime toreda skulptuuri. Tehtud on see delfiin Onole, kes aastatel 1955-56 UM-l hirmkuulus oli. Ono hakkas kaluripaatide kannul randa ujuma pärast seda, kui tema ema tapeti. Oli hirmus innimlemb, mängis lastega ja lasi neil isegi enda seljas sõita. Maoori lapsed niiväga kontakti ei otsinud, mooride uskumuse järgi võis delfiin olla nende esiisa Kupe saadik, aga kiivilapsed (valge tõug) lustisnud täiega. Ei enne ega pärast polevat ükski vee-elajas selliselt inimestega kontakti otsinud.

Tänu Onole sai kibekähku valmis  UM delfiinikaitseseadus ja samal päeval, kui seadus vastu võeti, hukkus Ono - väidetavalt pooljuhuslikult, kui kalurid keelatud moel lõhkeainega kala püüdmas olid...

 Niimoodi sujuvalt jõudsimegi morbiidsemate teemade juurde.

 Tegime peatuse ühe teeäärse surnuaia juures - jummal, kui põnev see oli!
Kiivide ja maooride hauad olid läbisegi.

Hauakivide peal on pikad jutud - kas inglise või maoori keeles - sellest, kui kena inime kadunuke oli,...

... ja igasugust nänni on haudade peal hulgaliselt. Võimalik, et need on teispoolsuses hädavajalikud esemed, aga võib-olla on sellel hoopis mingi muu mõte. Täna veel ei tea.

Isegi teletupsu võib haualt leida!

Samson on ilmselt mingi autop*** olnud.

Siin puhkab ilmselt keegi eriti tulihingeline maoor või siis kogunisti mõni päälik...

... ja siin ilmselt keegi osav näputööline - hauda kaunistavad punutud lilled.
 Inimesed surevad isegi paradiisis....

Pikka iga meile kõigile ja päikselist advendiaega!

Puud olid, puud olid hellad velled...

Taimetargad teavad, et okkad pole mingi okaspuu tunnus, Et okaspuud on paljasseemnetaimed ja see tähendab, et neil on käbid. Nii et pigem peaks sõna "okaspuu" asemel kasutama "käbipuu".

Eestis olles vahet pole, mis sõna. Aga siin näidatakse meile kauripuid, millel on jumala ausalt lehed küljes - sellised paju omad, aint nats paksemad - ja meie peame leppima sellega, et see lehtpuu on okaspuu.

Kaurid kasvavad UM põhjaosas ja neist suuremad on maailmas veel ainult mammutipuud.  Kauripuud on kohe nii suured, et UM põlisrahvas maoorid, (kes saabusid siia 12 saj mütoloogiliselt Hawaikilt) on nendest endale sõjakanuusid ehitanud.  Selliseid ühe-tüve-haabjaid, kuhu sada meest sisse mahub...

 Maoori keeles on selle paadi nimi waka.

Terve see katusealune on ühte wakat täis...

Kaili ühe kaurikännu otsas elu üle järele mõtlemas. Võib-olla selle üle, et kuidas kivikirvestega ikka sihukesed mürakad maha võeti...

Puud on ikka sellised, et nende sisse võib näiteks trepikoja ehitada...

Kauripuust mööbel Kauri galeriis.

Mingid uhked  kaurimetsad  kasvasid siin UM-l 100 000 aastat tagasi jas siis järgmised 45 000 aastat tagasi. Miks need otsa said, täpselt ei teata. Igatahes sai nendest metsadest merevaik, mida siis kohalik rahvas ca 100 aastat tagasi maa seest välja kaevas ja kalli raha eest maailmale müüs. Kauri Gumdiggers Park on see koht, kus metsaalune paksult auke täis - enamaltjaolt sellised tavalise haua suurused, mõned suuremad ka. Nagu näiteks see:

Maa seest kaevatud merevaik:

Kaurimetsa minek pole mingi naljaasi. Enne pead jalad puhtaks pesema. Põhjus: et sa ei tooks sisse mõne teise kauripuu seemneid, mis UM kauripuu välja võiks tõrjuda.

"Mida nad siin vahivad?" küsin Kaililt, kui ootamatult punt turiste tee peal jalus passib. Kaili naerab ja viitab silmadega. Oeeeh... nojah, see  "pisiasi" on lihtsalt nii suur, et jäi kahe silma vahele...

Waipoua kaurimetsas seisab minu ees Tane Mahuta, Metsa Jumal. Kõige kõrgem veel elav kauripuu, 51,5 meetrit. 

Puu kõrgusest ei saa pildi peal sottigi selgust. Aga koha peal on teine paras kirikutorn. Kauridel on hullsirge ja-kõrge tüvi ja oksad hakkavad alles jumal-teab-kus. Ja justkui jämedamaks läheb see puu ülevalpool...
Maoorist giid laulab puule ülistuslaulu.

Järgmine tähtis tegelane on Metsa Isa, Te Matua Ngahere, UM vanim kauripuu, kelle vanust hinnatakse 2000 aasta peale. Ümbermõõtu on isal kahe Tamme-Lauri jagu - 16 m. Tema on ülevalt otsast otsa saanud ja seetõttu vaid 29 m kõrge.

  Ja siis on seal veel 4 õde - tervitused Pillele ja Kaidile!

Kauripuu koor on lähedaltvaates selline:

 Noor kauripuu. Siin on lõpuks näha, millised lehed sellel okaspuul on.

Kauri puit on irmus ea. Kõva ja ilus. Nii hea, et saja aastaga sai miljonist hektarist 9000. Ja nüüd nad peavad neid väheseid ellujäänuid kõvasti hoidma ja kaitsma.

Aga metsateed on siin sellised:

Päikest!