Portugalist, Sigatüükast ja hiirekarvadest

Lähen mina lähemale - ja ongi! Egon ise! Sa mõtle vaid, kuidas nad meie ponksi poissi Portugaalias au ja pronksi sees hoiavad!

Isegi uue nime on nad Egonile templirüütlite linnas Tomaris välja mõelnud! Ütlevad, et Ferrari. No Ferrari kõlab ju ikka täitsa uhkelt, tükk maad uhkemalt kui näiteks Fiat! (Remargi korras: kaks päeva tagasi sain teada, et Lamborghinit hääldataksegi Lamborghinina, mitte Lambordžinina, nagu terve maailm seda teeb - meie itaallanna oli väga üllatunud, kui kõik ülejäänud rahvad ühekaupa tema käest küsimas käisid, et kas tõesti Lamborghini, et ega ta ometigi ei eksi... Valge Roos hakks selle peale uudishimulikult uurima, kuidas me Guccit ja Armanit jne hääldame... Algas aga kõik sellest, et meie liustikulaguuni äärde sõitsid seitse Lamborghinit, filmivõtetele, ja olid isegi Islandi presidendi endaga kaasa toonud. Valge Roos oli sellest kõigest väga elevil ja muudkui rääkis mitu päeva ette: "Lamborghini, Lamborghini..." Elu on iga päev täis üllatusi!)

Kuugel tõlgib lühiinfo Nuter-Ferrari kohta järgmiselt: Fernando Araújo Ferreira, tuntud ka kui Nini Ferreira, sündis Tomaris 1912 ja suri 1998. aastal. Lõpetas apteegi, oli ökoloog, kirjanik, väljapaistev ajakirjanik ja inspireeritud luuletaja. Tema kirjutised on Tomari rahva ajaloo, traditsiooni ja pulsari tundmaõppimiseks hädavajalikud.

Sa mõtle, Nuter on apteegi lõpetanud! Ja kui tahad pulsarit tundma õppida, tuleb tema kirjutisi lugeda!

Aga Nuter ei ole Tomaris üksinda. Temaga koos istub pargipingil ka Fernando Lopes-Graça. Ma ei tea, kas Fernando on apteegi lõpetanud või hoopis kalapoe, kuid sai temast helilooja, dirigent ja muusikateadlane. 

Kui meil on kaks Vildet, siis Tomaril kaks Värdit (elik Ferdinandi elik Fernandot).

Novat, niimoodi intelligentses seltskonnas kogu meie reis - st ABZ Reiside Portugali ringreis - kulgeski. Sest puhtjuhtumisi jäi reisiaja sisse ka esimene koolipäev ja kuna Sigatüüka kooli vormikostüümid on Portugalist pärit, õnnestus meil oma silmaga näha linnatäit musti keepmantleid Portugali Tartus ehk Coimbras ja natuke vähemal määral keepmantleid teistes rohkemasustatud punktides - Portos, Lissabonis,...  

Kitarre käes ja mantel üle õla... Eriti mantel.

Kas teile tundub ka, et alumisel pildil on juukseid värvinud Hermione Granger?

Rebaste rets käib igal pool, kuid Portugalis vist oluliselt hullemini kui meil - vähemalt jääb selline tunne, kui lugeda erasmuslaste ehk vahetusüliõpilaste lugusid ja kuulata Kaisat. Siinsel pildil istuvad ööpottkübaratega rebased Lissabonis Portugali Pantheoni treppidel.

Siin marsivad buršide kantseldatavad rebased mööda ühe kuulsama portveinitootja, Sandemani veinikeldrist. Või siis tulevad sealt. Porto. 

Vaesel tudengil on ikka raha vaja ja korralikult kostümeeritud üliõpilast on intelligentne turist alati valmis toetama. Antud juhul pliiatsite ostmisega. 

                                Vaesel tudengil on ikka raha vaja ja... nüüd on kitarre ka kambas.

Salme Masso muidugi keeraks hauas külge, kui ta tänapäevastest toitumistrendidest kuuleks. Meie siin oma Islandi külalistemajas kuuleme iga päev...

Lacto-ovo-vegetaarlased (ei söö loomset toitu, kuid söövad piima- ja munatooteid), 

lacto-vegetaarlased (ei söö loomset, sh muna, kuid söövad piimatooteid), 

veganid (jooksevad minema, kui natukenegi looma kusagil kahtlustavad), 

pesketaarlased (kokamoori häälduses kõlab see nagu paskataarlane; taimetoitlane, kellele kala kõlbab) 

ja fleksitaarlased (mõnikord on taimetoitlased, mõnikord mitte). 

Ja kõike seda peab vaene kokk köögis arvestama, kui ta stafile süüa teeb! ("Teele ja Toots end naeraksid puruks / et umbrohu söömine praegu on moes... - Naised Köögis) 

Ja siis veel kõik need talumatud, kes midagi ei talu - laktoosid, gluteenid, pähklid, pelmeenid... Täiesti talumatu on minu jaoks kogu see kokakunst sellistel tingimustel!

Ja siis veel tänapäevane tootmine - ingliskeelne veebileht Business Insider avaldas äsja jahmatamapaneva loo, mille sisukokkuvõte on järgmine:

Euroopa Liidus on võõrained toidus keelatud, kuid USA-s loevad tootjad hoolega "Defektide tasemete käsiraamatut". Viimases määratakse maksimaalne võõrkehade arv, nagu liblikad, putukate osad ja hallitus, mis võivad olla toiduainetes enne nende turuleviimist. Näiteks on USA tootjatele lubatud kuni 30 putukatükki 100-grammises maapähklivõi purgis; 11 näriliste karva  25-grammises paprikapurgis;  3 milligrammi imetaja (tavaliselt roti või hiire) ekskrementi iga ingveri naela kohta...

Inglaste jaoks on teema oluliseks muutunud seetõttu, et seoses Brexiti ja UK-USA kaubanduslepinguga kardetakse turu üleujutumist saast-toiduga.

Üldiselt ongi nii, et mida vähem tead, seda parem... Või siis mitte.

Aga Portugali köök-söök on väga maitsev. Selles osas ei ole aastaga mitte midagi muutunud.

Kollases sallis tervishoiutöötaja Veevi põeb kroonilist reisihullust ja on ideaalne ideaalsete reisiseltskondade komplekteerija.  

Head isu kõigile ja sööge ja palvetage ja armastage endid terveks!

Kolmepidupäev

Kolm tähendab kolme eestlast.
Pidu tähendab hetkekontekstis fotojahti Islandi imelises looduses.
Päev tähendab juhuslikku vaba, sealhulgas vihmavaba, õhtupoolikut.

Seda, et kolm eestlast koos saavad olla, et tule meil siin väljaspool tööaega kuigi sageli ette - keegi on ikka kuskil mingis vahetuses või väsinud või koolis või. Ja nii olime me kõik kohe täiesti ja päriselt rõõmsad, kui selgus, et nüüd ongi vaba ja ilus ilm pealekauba ja kõik see värk. (Ilus ilm tähendab seda, et vihma asemel on päike - tuul ja kraadid ei puutu asjasse). Ja et keegi ei pressi ennast kaasa ja me saamegi lisaks kõigele ilmailule ka ilusas puhtas emakeeles rääkida ja nalja visata ja ei pea oma intelligentset huumorit kasina keele tõttu kogu aeg lamedamaks tõlkima.

Island on selline imeline maa, et mõne pildi ikka saad, kui juba välja lähed. Ja kui sul on imeilusaid, kuid mõnes mõttes sarnaseid pilte juba sadu, siis sa hakkad...
...lavastajaks!
"Tõsta aga tõsta oma säärekest, nagu "Kaie karguses"!" kamandab Lavastaja, endise nimega Eesti Ema. "Vaatame, kumb esimesena ümber läheb!"

Vaatame, kumb esimesena ümber läheb!"

"Mida me lavastame, kas "Nils Holgerssoni" või "Lendavat hollandlast" või "Aarete saart" ?

""Külmale maale." Mul on varbad külmad. Ja kõht ka," ütleb Lavastaja.

Nagu me teame, ei ole kõik kuld, mis hiilgab, ega isegi mitte hõbe. Teinekord on see täiesti tilluke jäätükike...

Külmal maal maoli maas - pole ime, et Lavastajal kõht külmetab. Minul külmetab üks teine koht. Kuid Kunst nõuab ometigi ohvreid, muidu ta justkui polegi õige kunst. Ikka higi ja vaeva ja pisaraid ihkab eestlase hing, ja kui higi parasjagu ei ole võtta, ajavad külm ja nälg ka asja ära.

Taamal on päris liustik ja päris jäämäed ikka ka. Ilma lavastamata. Fallsarloni omad :)

Tõe hetk.

"Ole nüüd miskit moodi!"
"Mismoodi?"
"No ma ka ei tea, aga ole miskit moodi!"

Kui sa niimoodi teed...

...siis niimoodi saad.

"Ja nüüd me teeme püramiide ja tetra- ja oktaeedreid ja sina muudkui pildista!" kamandab Lavastaja meie isiklikku ihufotograafi.
Loomulikult me läksime ümber. Ja mitte üks kord.

Pingelisest võttepäevast väsinud Lavastaja heidab puhkama. Või - kuna tegemist on rannaga, pikesepaistelise ilmaga ja ajupuudega, siis ehk päevitama hoopis? Päris punaseks on teine juba läinud...

Niimoodi see aeg muudkui läheb.

Väga mõnus õhtupoolik. Kohe väga. Aitäh, sõbrad!

Sõpradest ja tänavale tõstetud vannitubadest

Vahepeal ma käisin ju Portugalis ka. Ja kuna Islandilt otse Lissaboni (ja tagasi) lendamine oli tükk maad kallim kui ringiga minek, siis käisin ma nagu muuseas ka Oslos, Riias, Amsterdamis ja Tallinnas. Täitsa ükskõik, kui palju ja mitu korda mulle seda seletada, mina oma lihtsameelsuses ei saa ikkagi aru, kuidas nii on, et ringiga on odavam, aga nii on.

Kristi oli ABZ Reiside büroos kõik ilusasti ette valmistanud. Kuni selleni välja, et...

Istun mina Islandil oma kompsukese otsas ja ootan. Kõik on pakitud, välja prinditud, pähe õpitud,  tuba puha puhtaks pestud - ja bussini, mis mu kohalikku päälinna purjetama peaks, veel tubli tunnike aega. Ülearu virk olin olnud. Helistan Kristile ja kurdan, et nüüd on küll ull lugu lahti - inimesel terve tund elu üle, kuid mittekuimidagi pole teha, isegi FB-s on mõõnaperiood...

Me pole kõnet veel lõpetanud, kui telefon teeb "Tilksti!"

Sõnumitesse on tulnud pilt.

Uurin pilti nii- ja naapidi. Autode vool Tartus Peetri kiriku juures uduhallis sügisilmas. Väga suvaline klõps. Milleks mulle selline pilt? Venitan autosid ühekaupa suuremaks. Et kas mõnel on koer roolis või mis. Tolku ei miskit. Täiesti tavalised autod. Uurin numbreid. Täiesti tavalised numbrid. Mitte 

"Mis ma selle pildi peal nägema pean?" küsin lõpuks saatjalt.

"Vaata, vaata, küll sa näed!" saan vastuseks.

Venitan pilti veel igatpidi. Targemaks ei saa, kuid õnneks teeb telefon "Tilksti!"

Sõnumitesse on tulnud link. 

Uurin lähemalt. Lingi taga on info topiste valmistamise kursusest. Loen. Aru ei saa - milleks mulle see? Ega mind ometigi mingi oht ei ähvarda? Või tahab saatja, et ma oma jahimehest pojale info edastaks? Saadan poja kontakti.

Telefon teeb "Tilksti!"

"Hei! Oled ikka veel Islandil? Ma tahaksin ka kunagi tulla, mida sa soovitaksid teha-näha?!"

Džiisas! See küsimus tahab vastuseks pikemat proosateost, ja mina olen praegu ülepeakaela Portugali lainel...

"Tilksti!"

"Kuidas sina kurke marineerid?"

Püha jumal, mina olen tõesti see inimene, kelle käest kokandusalaseid nippe nõutada!!

"Segi oled läinud või tegid lihtsalt näpuka?" klõbistan vastuseks.

"Tilksti!"

"Linnukesed siristasid, et sa suitsetad! - Kui sinuga linnukesed räägivad, siis tundub, et sa ise suitsetad, ema!" tuleb järgmine informaatiivne sõnum. Täitsa arukalt inimeselt (senini), mitte lapselt. Mitte midagi ei saa aru.

Tilksti! Tilksti! Tilksti!

Tunnike elust on tuulde,  pigem küll internetti lennanud. Väga veider tunnike.

"Ma ütlesin inimestele, et sul on igav, " sillerdab Kristi järgmisel päeval naerda.

Selleks sõbrad ongi!!!

*  *  *

Portugal oli täpselt sama ilus ja nunnu ja tore nagu mullu septembris. Ainult et mullu oli naljakam. Puhas lõbureis. Tänavu tuli natuke tööd ka teha. Kuud mitte väga palju - programm oli rahulik ja rahvas tore. Ainult lõunamaine bussijuht tahtis natuke taltsutamist saada.

Üks Portugali märksõnadest on azulejo (hääldus azuleedžo) - kahhelkivi. Ja kui meie inimene on kahhelplaati harjunud nägema vannitoas, siis Portugalis on see ka välisfassaadidele tõstetud - kirikud, elumajad, purskkaevud, müürid - kõik on azulejosid täis. Ideaalne majakattematerjal, mis peegeldab päikest ja aitab siseruumides temperatuuri reguleerida. Ja kui krohv ning värvid tahavad aeg-ajalt uuendamist saada, siis azulejo püsib sajandeid.

Kahhelkivi on äraseletatult glasuuritud ja ahjus kõvaks põletatud saviplaat. (Niisiis: portugallastel on savi, mis neil seinas on!) Araabiast pärit azulejo saabus Portugali Sevilla kaudu ca 1500 ning on sellest ajast saati portugallaste seintel ja südames.

Ja minu südames ka - ma olen nendest mustritest ja mõnikord vägagi veidratsest värvikombinatsioonidest võlutud ja tahaks iga viimase kui maja üles pildistada... 

Sõna "azulejo" on arabia päritolu ja tähendab "väikest poleeritud kivi". Algselt olid need neutraalsetes toonides ja üsna lihtsate geomeetriliste kujutistega. Aegade jooksul aga jõuti nii kaugele, et azulejodega räägiti pikad lood maha  - nii piiblilood kui kuningate vägiteod jne. 

Alumisel pildil sama sein lähivaates.

Alumisel pildil sama sein lähivaates.

Pühakojad on sinivalgeid lugulaule täis seest ja väljast.

Pühakoda Portos.

No lihtsalt nii ägedad!!!

Pottide-pannide revolutsiooni produkt

Vesinädalad on käes. Kõigil. Eile näiteks tormas tuul üle terve lõunaranniku. Oli vägeva vihma ka kaasa võtnud. Kuid kõige hullem seis on emandkokal. Temale ronis vahepeal vesi suisa ahju. Sest kõik tema hoole ja armastusega söödetud seltskond hakkas ootamatult perutama ja takka üles lööma. 

Mässab ja möllab. Teemandirand. Foto isiklikult ihufotograafilt (edaspidi "ii").

Mõnikord ei mässa ja ei mölla ka. Foto autor Jökulsarloni paadimees Víðir Jóhannesson.

Pottide ja pannide revolutsioon toimus Islandil täpselt kümme aastat tagasi. Ja see polnud mingi ühekordne aktsioon nagu näiteks Portugali nelgirevolutsioon, et vat lupsadi-luusangadi ja tehtud!  Islandil koguneti 2008. aasta sügisest alates parlamendi ette oma paarkümmend korda, et pottide-pannide kolina saatel valitutele ja seatutele oma nördimusest teada anda. Hää ülevaate islandlaste revolutsioonist on EE-le kirjutanud Askur Alas. Emandkoka sõnul oli rahva kannatuste karika viimaseks piisaks keegi pukki saanud pedofiil, kelle kommetele ja tavadele partei ja valitsus liig leebelt reageerinud.

   

Pottide-pannide revolutsiooni vol 2 esitletakse täpselt kümme aastat hiljem saare lõunaserval. Pedofiilia ei ole õnneks asjasse segatud. Ega mitte ka Vatnajökulli all äsja toimunud viie-koma-miskise magnituudiga maavärin. See värises nii vaikselt ära, et keegi ei pannud tähelegi. Islandi keele õpetaja lihtsalt ütles, et niimoodi olla olnud.

Suvest...

... on sügis saanud. Mäed hakkavad vaikselt värvi muutma. Terasemad silmad ehk leiavad mäenõlvadelt punaseid...

...mustikalaike. (Fotod ii-lt)

Emandkoka lemmikaladeks on mäletatavasti õpetamine ja paaritamine. 

Õpetamiskunstis on meil kõrgeim kategooria käes. Ühel hetkel olime jõudnud seisu, kus emandkokk tiirles oma ühejalgses pöördtoolis nagu puhevil priimabaleriin, dirigeeris säält igaühte, kes ukse vahelt sisse trehvas kiikama - anna, võta, too, pane - ning esitas kõige selle taustaks lõppematuid kokandusteemalisi aariaid nagu parim seto lauluema.

Põhikoormuse olid märkamatult ja sujuvalt endale saanud Santa's little helper'id. Need sibasid mööda kööki nagu usinad prussakad, püüdes samal ajal kõige särina, mulina ja vulina vahelt emandkoka suureliste etteastete sisu ja pointi tabada. Et mida ta nüüd kogu selle aasia köögi ülistuskõne vahelt tahtiski - kas  paprikaid tuleb juurde tuua või need, mis juba laual on, ära tükeldada? Kui tükeldada, siis millisteks juppideks - suurteks, väikesteks, ribadeks, rõngasteks, kuubikuteks? Ja mida kuradit ma selle bešamellkastme sugulase jaoks - issand ise teab, mis selle nimi oli -, mille valmistamist ta õppis Prantsusmaal parimate meistrite käe all, pidingi tooma? Kas Royal-firma pulbrit või just vastupidi, kindlasti mitte Royali oma? Emand ise on vahepeal üles lugeda jõudnud kõik oma islandlastest sõbrad, kellele planeeritav roog väga maitseb: Auður, Arndís, Aldis, Asgerður, Bara, Berglind, Brimdis, Guðlaug,   Guðbjorg,  Garðar, Gerður,  Hlif,  Hrefna, Hörður,  Ingveldur,  Jófríður, Laufey,  þóra,   þórgrimur, þórunn, þórgeir, þórhalla, þórbjörg, þórdis, Sunneva, Sigriður, Steinvör,  Sæunn, Svanfriður, Unnur...  Nagu preili Soku parandatud ja täiendatud versioon. Ainult et kõige selle vahet pead sa kinni püüdma oma ülesande.

Ma olin tükk aega arvanud, et viga on minu mädas mälus, kehvas kuulmises ja kasinas keeles, kuid FB valgustava tarkusetera "Ära usu kõike, mida sa mõtled" toel selgus, et teiste helperite elik emandkoka käealustega on sama lugu. Et toimetatakse pooleldi intuatsiooni,  pooleldi elukogemuse pealt ja et tegelikult on see küllaltki närvesööv ja ebamugav situatsioon, kui sa terve päev töötad seisundis "loodetavasti ma teen seda, mida taheti". 

Hommik Reykjaviki lähistel. Tossab nagu... nagu köögis... 

*  *  *

"Ole hea ja tee meile kook. Ühele poole pane vahukoort ja teisele küljele maasikaid. Nii, et ikka ilus oleks. Nagu me tavaliselt serveerime," saab Kintsukaapija keset tööpäeva sõnumi. 

"Kuhu edasi?" mõtlen mina, kui ta on selle ette lugenud. "Kintsukaapija valvab ja potitab su peni, kasib kodu,..."

Kintsukaapija sülitab ja vannub südamest: see on sinu palavalt armastatud abikaas, sinul on vaba päev ja sa tahad, et mina teile oma tööde kõrvalt veel koogi ka teen! Mine tead-küll-kuhu!

Mees toksib vastu: "Ei. Mul on palju tööd." See on tekstisõnum. Pildiversioonis vehkleks raevukalt ka üks sõrm.

"Aga ma  maksan!" tuleb uus sõnum. Sest niisama lihtsalt emandkokk juba alla ei anna.

Kuuseehetes, ma kujutan ette.

Mõne tunni pärast ilmub köögiuksele tõmmu sõõrik, sünnipäevalapse kolmandat kümmet käiv poeg, ja teatab eleva õhinaga: "Ma tulin sünnipäevakoogi järele!" 

"Mida põrgut," jõuan mõelda, "Kintsukaapija siis ikkagi tegi?" Mul oli vahepeal tunnine paus, nii et kõik on võimalik.

Olen situatsiooni poole parasjagu seljaga. Puhastan kraanikausis merivähke. Kuid jõuan märgata, kuidas Kintsukaapija ulatab uksel seisjale alustassi tillukese koogilõiguga meie igapäevasest valikust - ei eraldi dekoratsioone, ei vahukoort ega maasikaid - ja pöördub oma töö juurde tagasi. Ukselseisja silmad hüppavad pealuu seest välja, edasi-tagasi, edasi-tagasi... Nagu multifilmis. Hämmingut täis ilme vääriks jäädvustamist. 

"Veel midagi?" küsib Kintsukaapija osavõtlikult üle õla.

"Ei-ei, ma ei tea, mind saadeti lihtsalt koogi järele," puterdab noormees ja taandub ukse taha. 

Minul on hea meel, et ma parasjagu nägupidi kraanikausis olen.

Kintsukaapijal on ka hea meel - kahe päeva pärast läheb ta kolmekuulisele puhkusele. Kaapija kikuteema, muide, on maas - oli mull, lõhkes ära ja otsa see lugu saigi.

*  *  *

Kui asi jõuab nii kaugele, et emandkoka päevane panus hakkab piirduma kolme kastmepiisa tilgutamisega serveerimisvalmis taldrikutele, on revolutsiooniline situatsioon küps. 

Kolm helperit panevad pead kokku.

Küpsenud pirukas serveeritakse perenaisele.

Perenaine kuulab ühekaupa kõik osapooled ära ja korraldab saate "Suud puhtaks". 

Lahendusena lepitakse kokku, et helperid hakkavad tööle poole päeva kaupa - enne õhtusööki üks, pärsat teine. Pool päeva emandat on võimalik üle elada. 

(Kogu revolutsiooni küpsemise käigus küsisin mina endalt korduvalt: kuidas see siis nüüd jälle juhtus, et mina, maailma köögikaugeim inimene, järjekordses riigis järjekordselt köögis olen? Aga näe, olen...)

"Teil oli vist väga hea saade," ütleb järgmisel päeval Valge Roos. "Sest vaata - ime on sündinud! Kõndima läks! Täitsa ise kõnnib! Üleöö! Kes seda oleks võinud arvata!"

"Sa mõtle, kuidas need rohud ikka aitavad," saan järgmiseks osa emandkoka rõõmust. "Mul ei ole enam üldse valus! Vaata, ma liigun  nagu liblikas!"

Emmm... Tõugu staadiumis liblikas?
Kui ta liigub siiski!

Tossab, tossab... Aga suu on see-eest puhas! Seest ja väljast, igalt poolt. Nagu Eesti Emale kohane :)

*  *  *

"Ma ei saa aru, ma ei söö üldse mitte midagi, see piskukene, mis mina oma musikesse panen - ja ometi, vaata, milline ma olen..."

Viimast oiet juhtub kuulma sisseastunud Saagu Valgus. 

"Sa oled paks sellepärast, et sa jood kogu aeg kokat ja ei liigu üldse," ütleb Saagu Valgus talle omase otsekohesusega ning tõstab demonstratiivselt emandkoka kokapurgi tolle käeulatusest eemale. "Vett pead jooma, kui tahad normaalne välja näha, ja liikuma!"

Teiselt poolt lauda näidatakse vastuseks keelt.

*   *   *

Revolutsiooni- ja saatejärgselt on suhted vaja jälle kähku joone peale saada. Armastus käib ka Islandil kõhu kaudu ja järgnevatel päevadel on ilmselgelt arvestatud helperite maitseelistustega. Lisaks liigume kiirkorras emandkoka järgmise lemmikteema juurde. 

"Kuidas sul meestega lood on?" lajatab ta mulle paar tundi peale saadet lagipähe.

Nonii! (See on väga mitmetähenduslik väljend - soovitan vaadata siit! Islandi keeles on sama asi "Jau-jau."). 

Maigutan ootamatusest. "Tänan küsimast. Ma olen ikka veel abielus."

"Kui vana sa oledki? See uus kokk, kes meile tuleb, on muuseas vallaline. Ma arvan, et te võiksite sobida."

Mina tean täpselt, et me ei sobi. Väga täpselt tean. Väga mitmel põhjusel ei sobi. Ma nägin teda, kui ta käis siin ennast näitamas ja kohta vaatamas.

Aga ehk on teil kellelgi hädasti majapidamisse islandi meeskokka vaja? Ma saan niimoodi aru, et ta on üle... 

Pakkumisel üleolev pottide-pannide revolutsiooni produkt!

Omavahel öeldes: just sellise mulje üleolev produkt jättiski. Nii et tema omanik võib hoopistükkis ebaõnneseeneks osutuda...

Armastus käib kõhu kaudu. Jessukese prutal pole aimugi, kes šokolaadikoogi ära sõi. Võibolla sünnipäevalaps?

Armastus käib kõhu kaudu vol 2.  Saaguvalgusega lõunalauas. (ii)

Armastus käib kõhu kaudu vol 3. Kaks kokka. (ii)

Tai Boh ja teised silmapaistvad isikud

Istu norrakide lennukin, sirvi värviliidsi klantspaprit ja silm jääs saisma lõigu pääl, kon keski Rachel Atlantast kitt hirmsalõ ütte resturaani Talnan. Resturaani nimi ollõv Tai Boh.  Hallõ Luuja, om iks inemistele uumorimiilt antu!!! 


*   *   *
Silmapaistvad isikud ...

... Viki liival...

... ja Laki laaval. Laava selga on sammal kasvanud. Eesti emadele õnneks mitte.

Midagi neile siiski aegajalt kasvab külge... rat-tat-taa...

Emandkokk on ka kahtlemata väga silmapaistev isik. Juba oma mastaapide tõtu on tal väga raske kahe silma vahele jääda.

"Ja siis ma pean talle õpetama, kuidas hammustada. See on väga oluline. Just alguses."

Eesti Ema peas vurisevad hammasrattad: rat-tat-taa, rat-tat-taa... Ah et saaga ei ole ikka lõppenud? Nüüd hakatakse Kintsukaapijale hammustamist õpetama? Rat-tat-taa... Kuidas see küll peaks välja nägema? Rat-tat-taa... Tõsi, emandkoka tee tarkuse varasalvedeni on olnud pikk (käinud isegi läbi Präntsusmaa) ja salvedesse on salvestatud terakesi igaks issandama elujuhtumiks - terakesi, mis teevad emandkokast  kõigeõigema keeleõpetaja, parimatest parima personaaltreeneri, kuldaväärt koristaja, (sellise, kes teeb kõik asjad ilmas puhtaks palja vee ja seebiga - tõsi, mitte küll ise, kuid emandkokk on suurpärane juhendaja, (lessons, lessons, mõmiseb mõnikord Kintsukaapijagi vaikselt oma habemesse),  suurepärase spetsialisti laste- ja koertekasvatuse alal (kasutades õpetlikke näiteid tööandja pereelust), nõutud nõustaja meditsiinilistes küsimustes, sh seksuaalelu valdkonnas, kuulsa jõulukaunistaja, ... Sõnaga, silmapaistva isiku igal alal. Võimalik, et metsandus on veidi võõram valdkond, eriti kui arvestada kohalikke olusid, aga kindel ei või olla. Täitsa võimalik, et ühe päeval osutub ta haruldaselt heaks harvesteerijaks.

Aga hammustamise õppetunnid? Kas see käib personaaltreeneri hariduse juurde? Rat-tat-taa...

Selgitused hammustamistehnikate mõjust hammastele on põhjalikud, maksimaalselt megasuperülivõrdes. Nagu ikka. Eesti Ema kuulab, lõug ripakil, ja ratataatab oma peakeses, et mismoodi üks hammustamise õpetamine käib. Kas Kintsukaapija pannakse selili ja emandkoka lihavad käed teevad Kintsukaapija alalõuaga ringe? Või sooritatakse võtteid vertikaalasendis? Aga Kintsukaapija on tükk maad pikem... Äkki Kintsukaapija istub ja emandkokk maandub talle põlvedele? See on siis küll piinarikas pirukas (paras neile?!?)... Kas mingeid abivahendeid ka vaja läheb? Kui pikk niisugune protsess on? Ühekordne või pidev treening? Kas sellega alustatakse enne proteeside saamist või pärast? Rat-tat-taa...

"Ja siis ta liputab saba ja vaatab sulle selliste silmadega otsa, et..."

Veel sekund hämmingut.

"Sa räägid oma kutsikast?"

"Millest siis veel?" ...

*  *  *
Pulmapidupralleöötöö sai nüüd siis kah ometigi vääriliselt tasustatud. Meie perenaine nuhkis värgi välja, oli šokeeritud ja ilmselt vihjas miskit emandkokale. Umbes nagu et "ise lubasid suure suuga ja tai boh, kui sa ei tasusta..."
Nüid on meil kõigil jõuluehhee, mis kuuse külge köita. Nii et pole lootustki seda häbi kunagi unustada ja mälestus emandkoka pulmaprallest jääb igavesest ajast igavesti meie jõuluöödesse kollitama  :)!

Töörahva uued tissid

Kintsukaapija kihvasaaga on tõusnud ja vajunud, tõusnud ja vajunud. Nagu insener Garini hüperboloid. Vajunud seetõttu, et emandkoka ergutavatele sõnavõttudele pole kuigi innukalt reageeritud.  

"Mida sa passid," ütles Tark Mees Taskust ehk eestimaine nõustaja telehvuunis. "Mõnikord on targem asjad täpselt nii välja öelda, nagu nad on - lööb enda ekraani puhtaks ja ümberringi õhu värskeks."

 Sest saaga oli jälle kõrgustesse tõusnud. Emandkokk  oli moodustanud molovihku grupeeringu, kus ta mesikeelel pajatas Kintsukaapija imelistest võimetest ja sellest, milline ülim õnn see meile kõigile on, et saame niisugusesse Pühasse Üritusse panustada. Salaseltsi liikmeteks olid lisatud kõik elavad ja surnud hinged, kes ealeski siinse asutusega kokku puutunud, saare esmaasustajatest saati. Juhtumisi ka isik, kelle auks aktsiooni korraldatakse.

"Keegi peab kööki kihutama ja tema telehvuuni sisse vehkima, kuni ma selle apsaka ära klatin!" algas paanika. "Ei, hilja, ta juba nägi! Õumaigaad! Nüüd ta on mu peale vihane! Teeme nii, et lõpetame selle loo ja unustame igaveseks!"

Kaks minutit hiljem olime kõik uue ordu liikmed ja saaga algas otsast.

Niisiis kribasin südaööl täiskuutule paistel vastulause. 

Hommikuks oli selle alla rida pöidlaid tekkinud.

"Ulvi presidendiks! Juhhuu ja halleluuja!" hõiskas prekkvestimansa, kui ma hommikul majja jõudsin. Tasapisi tilkusid kõik ärganud käppa katsuma ja patsutama. Olin justkui üleöö Jessukeseks saanud (ja mitte libahundiks, mis ju täiskuuga palju kergemini juhtuda võib!)

Oligi klaariks löönud.

Et Püha Üritus päris vett vedama ei läheks, otsustasime Valge Roosi eestvedamisel moodustada analoogilise grupeeringu pealkirjaga "Uued tissid töörahvale".  Sest rinnakad naised söögisaalis mõjuvad külalistemaja reitingule kindlapeale tükk maad paremini kui  heas hambumuses kokk kööginurgas. 

Kõik, kes tahavad meie Püha Üritust toetada, andku endast pühapäevaks teada.

Foto on illustartiivne ja sellel pole Püha Üritusega mingit pistmist :) :) :)

Samas omab foto rahvavalgustuslikku iseloomu.

Olime kõik ikka üksjagu üllatunud, kui miljunäärimaja üht külalistetuba koristades kempsust sellise taiese leidsime. Detaile lahates selgus, et polegi kellegi isiklik väljamõeldis, vaid täiesti tööstuslik toode. Võimalik, et avalikes kempsudes on sihukesed isegi kuskil olemas. 

Nn "isiklikus vannitoas" tundub selline asi muidugi natuke üle pingutatud.

 Seda enam, et meil on minu meelest peaaegu kolmeteist-tärni tase - no vaata ise, mismoodi me kasvõi kempsupaberirulle pitseerime!

Ja kui rikkaliku varustusega on meie suvemajad! See, et telekad ei tööta (töötaksid, kui nad kusagilt mõne signaali kätte saaksid), on tühiasi - inimesed võivad ennast terve peregaõhtu läbi lõbustada nupumänge mängides! 

Viimne Reliikvia ei teadnud, et telekad ei tööta. (kes teakski!) ja kui ühed islandimaakeelsed tulid temaga kord sel teemal juttu puhuma, oli ta siiralt üllatunud ja kaastundlik ja vabandas ja lubas ei-tea-mida jne. Kui kliendid läinud olid, selgitasin talle süsteeme ja ütlesin: "Ja nüüd tuleta hästi meelde, kuidas sa just äsja käitusid ja mida ütlesid jne, ja tee seda iga kord samamoodi."

Viimsest Reliikviast on tänaseks saanud väga hea näitleja.

*  *  *

Emandkoka esinemised hakkavad tasapisi tüütuks muutuma. Umbes nagu seto leelo, et tükk aega on põnev, aga igavesti kuulata ei viitsi. Kusjuures setodel on sõnavara ja temaatika oluliselt rikkalikum. 

Etteastete sisu on üks ja sama: mida iganes tema ka ette ei võtaks, teeb tema seda suurima põhjalikkkuse ja hoolikaima ettevalmistusega, väga vell ooganaisd ning tulemus on setõõttu ka alati ette teada: vapustav, imeline, suurpärane, oivaline. Ämäizing. Ükskõik, kas tegemist on pulma, lihtsa lõunavõileiva või kintsukaapija hammastega.

Pulmi me juba nägime. 

"Mis me sinna lõunaleibade vahele paneme?" (Leibadeks on muidugi mitte leib, vaid röstsaia viilud).

"Ma näitan teile. Kõige alla panete natuke seda burksikastet, siis salatilehe, siis ühe munaviilu, ühe tomatilipsu ja siis teise leiva siia peale. See on suurepärane, väga maitsev ja ämäizing lõunaleib."

(Te saite just praegu täiesti tasuta üliämäizing lõunasöögi retsepti, panite tähele? Ma loodan, et te tissiaktsiooni ei unusta!)

"Ma tahtsin sinuga keelekursustest rääkida," püüdis perenaine mu ükspäev kinni. "Me ikka ei saa neid tänavu siia oma külasse, õpetajat ei ole. Aga 60 km kaugusel on ja seal saab osaleda."
Pealejuhtunud emandkokal lõid  erutusest kõrvad loperdama.

"Aga mina võin! See oleks ämäizing! Ma olen ju! Õpetaja! Suurepärane! Islandi keele õpetaja!"

Höfn on tegelikult täitsa armas linnake.

*  *  *

Aga mul oli ju sünnipäev ka.

No sättimine algas muidugi ikka mitu aega varem. Sest me elame siin ju nii sündmustevaest elu - emandkoka paariminekuprallest on ju kah juba pea terve kuu möödas! Kõik muudkui rääkisid: "Ulvi sünnipäev, Ulvi sünnipäev..." Ühel hetkel hakkas mulle juba tunduma, et me peame Gerdoonias üldse uue ajaarvamise välja kuulutama ja väljendit "enne/peale Kristust" veidi kohendama.

Ja siis ta tuli ja - no nii töist sünnipäeva pole mul ka veel olnud! Kes veel võib öelda, et ta on oma sünnipäeval ära kotitanud viiskümmend tekki ja need kõik kunstipäraselt voodite peale lapanud, imenud, mopanud ja siis veel ilmatu hunniku köögi- ja söögitarbeid ära pesnud, kuivatanud ja läikima löönud?

Aga lõpuks sai see kah tehtud ja pidu võis alata. Esiotsa tundus küll, et sünnipäev tuleb ümber nimetada ristseteks, sest emandkokal oli tisside vahel väike nunnu nutsakas, keda kõik imetlema pidid. Prantsuse buldogi titt. Õnneks oli titt nii värske meie ühises majapidamises, et kui inimestel esimene  ülistuslaul läbi sai ja teist kohe varnast võtta ei olnud, läks emandkokk titega tuttu. Nii et jäi ikka natuke aega mulle ka.

Leenotška oli emandkoka  supervisiooni all kena koogikese kokku käperdanud, Vana Tallinn hoolitses sobiliku meeleolu eest (mõnel puhul hommikuni välja) ja väikesi toredaid üllatusi jagus nii õhtusse kui  tegelikult kõigi kahekümne nelja tunni sisse. Isegi Eestimaalt postipandud pakk saabus justtäpselt õigel päeval. Aitäh, sõbrad, teile kõigile!!

 Küpsisepõhja peal skyrikook. "Vasakul nurgas on Jökulsarloni sild, paremal purskamahakanud vulkaan". selgitasid koogimeistrid. "Ja siis muudkui punane laava voolab üle jää..."

 Prantsuse poiss seletamas, kuidas kõlab inglise aktsendiga prantsuse keel. Selle üle, et tal endal on maailma kõige suurema prantsuse aktsendiga inglise keel, oli Pjäär siiralt üllatunud.

 Jessuke on mul väga hästi välja treenitud. Nagu Pavlovi pini. Mina ütlen "Pavlitšku!" ja tema selle peale kohe "Ulvikene!" Esiotsa tahtis teine tükk aega "Ulvineke" öelda, aga siis ikka allus dressuurile ja nüüd tuleb see trikk meil väga hästi välja.

Üheks põhjuseks, miks meie sõprus nii soe püsib, on muidugi ka kamps, mille ma Jessukesele kudusin. Erinõuetele vastav. Näiteks, et rastapatsid pavad capucino alla mahtuma.

Niisiis, pühapäevani! :D