Pitsu pood, pudelpuud ja piimapukid

Maailm on imeline. Ükskõik, kuhu kaela käänad või pilgu pöörad, ikka ajab üks ime teist taga.

No võtame näiteks... näiteks Hiiumaa. 

Hiiumaal on möödunud üks mu elu vahvamaid suvesid. Õpilasmalevas, Putkastes. Vahvaks tegid selle suve imelised inimesed - nii need, kes mandrilt kohale tulnud kui kohalik saarerahvas. ("See poiss tegi täna imet!" kommenteerisid hiidlased mu kahemeetrise malevakaaslase rassimist heinateol. "Ma olengi imetegija," muigas poiss vastu.)

Putkaste on vahepealsete aastakümnetega täiesti ümber disainitud. Ilma maleva-, klassi- ja sõberkaaslase Annelita poleks mina küll aru saanud, et see koht on Putkaste. Kuid Anneli kinnitas täie veendumusega, et vaata, siit läks meie tee, nad on siia praegu majad peale ehitand ja meie maja jälle maha lõhkund, aga siit ta läks, ja vaata nüüd hoolega, seal anti meile süüa ja siin tegime heina ja seal metsas kõplasime ja siit nende laudade vahelt otsisime vihmase ilmaga viljaterasid, et sort segi ei läheks... Nu ma vaatasin küll jumala hoolega, aga ei miskit - tekst sobis, pilt kohe üldse mitte.

*   *   *

Ime on seegi, et vahepeal on Hiiumaale pudelpuud kasvanud. 

 Pudelipuud Hütil. 

Krahv Jacob de la Gardie (sellesama Pontuse poeg, kes vabal ajal Lasnamäel kummitamas käivat) rajas Hiiumaale aastal 1628 Eestimaa esimese klaasikoja. Ja nüüd kasvavad selle Hüti koha pääl pudelpuud! Kusjuures "kasvavad" on täiesti õige väljend, sest teadjanaiste väidetel olla neid esialgu ainult üks olnud. 

*   *   *

"Pitsu pood" kõlab igatahes lõbusalt. Kuid väljapanek vihjabb, et koeratoitu selles poes küll ei müüda. Pakutakse hoopiski hiidlaste käsitööd, sääljuures hää hiiu huumoriga vürtsitatud käsitööd. Näiteks puidust GPS-e, millel peal Hiiumaa kontuur ja täpike "Oled siin". 

"Aga miks ikkagi selline nimi?" küsime. 

"Aga sellepärast!" näitab poe perenaine väikeste pingikeste poole. 

"Pitsu" on hiiu keeles lüpsipink!

*   *   *
Kaibaldi nõmm on Eesti suurim lahtise liivaga ala - 10-15 ha. Aegade jooksul on siinne õhukesel pinnal kasvanud mets mitu korda maha põlenud, nõukogude ajal kasutati ala tankodroomina ja nii moodustuski keset männimetsa hiiglaslik liivaväli, mis ülalt vaadates poolkuud meenutab. Või ka küürutõmmanud kassi -  just siinkadis põletatud teadaolevalt Hiiumaa viimane nõid.

*   *   *

Vanarahva jutu järgi olevat selleks, et Hiiumaa meres triivima ei hakkaks,  saar keskelt vaiaga merepõhja kinni löödud.

Aastal 2003 taastas Kõpu Majaka kultuurifond vaia, millesse igal aastal lüüakse fondile suuremaid annetusi teinud inimeste nimedega sepanaelad. Vana, saart toetav vai on nüd ka Hiiumaa kultuuri tugisammas.
Muhe! Ja armas.

 Tubala vai

"Kes mäletab veel aega, kui feisspuki asemel olid piimapukid?" küsis kunagi arvuti. Loomulikult ma mäletan - see oli igavene jama, hommikuti vara tuli silmad poolkinni ja unenägu ees läbi kastese rohu kärutada, varbad külmetasid, piimakarrad olid ropult rasked sikutada... No võib-olla juhul, kui ma oleksin olnud õnnelik noor taluperenaine, kelle unistuseks ongi oma suur lehmakari ja nii edasi - nagu Nipernaadi Milla  -  võib-olla siis oleks selles midagi toredat olnud. Aga ma ei olnud.

Mis ei tähenda, et ma poleks keset Hiiumaad vähemalt kolm korda nostalgiliselt õhanud: "Piimapukk!"

"Mul on häbi seda tunnistada, kuid tunnen end õnnelikuna mitte mõttest, et saan peatselt sinu naiseks, vaid kuulen oma rohkete lehmade ammumist ja hobuste hirnumist." 

Gailit, "Nipernaadi", 1928. 

"Parem on linna piima vidada, 

parem on linnas raamatut pidada, 

kui augustis Kassaris elada, 

elusse armuda, 

armunult vilistada. 

Ja äkki tunda - 

lõpp, ärasõit! Ptüi!"

 - Voldemar Panso, 14. aug 1960

 (Tekst piimakarralt)

*  *   *
Vanamees ja meri. Ja kits. Skulptuur Heltermaa sadamas ehk esimene pronksi valatud Hiiu nali.

Nali aga pold esiotsa üldse naljakas. Old hoopis kohtukeiss.

Auriku Progress kapten  oli just sadamast väljunud, kui märkas puikleva kitsega sadamasse kiirustavat meest. Kapten otsustas sadamasse tagasi sõita, mees aga teatanud, et tema laevale tulla ei taha, tema taht aint kitsele raudlaeva näidata. Kapten pidand seda narrimiseks ja kaevand mehe Käina valla kohtusse. Kohus otsustand mehi esialgu lepitada ja soovitand, et kapten ostku liigud, kitse omanik aga rääkigu üks hea hiiu nali.

Mehed jäänd nõusse.

Räägib siis kitseomannik oma unenäo: "Ma suri ää ja läksi taeva. Küll seel oli moodis olla! Ma sõi ja jõi niipalju kui kiha vastu vettis. Siis tuli mul üks häda käde ja ma hakkasi sehukest kohta otsima. Peetrus näitas senne tarvis pöranda sees augu.

Ma küsisi, kudas ma saa seda siis teha, all jo hiidlased? Tema aga: "Ära karda midagit, kis seel all ikka oo - see ju va Käina valla kohus!""

*   *   *
Kuid imesid jagub ka mandrile. Neid sünnib Eestimaa igas nurgas, tipus ja lohus.

Emumäele  on kohalikud seltsingud rajanud vahva puuskulptuuride alle, mille lõpus veel igasuguseid atraktsioone lisaks. Ükspäev ma võtan oma tibukribulad ja lähen sinna koos nendega.

 Juurikatest jutud Emumäel. 

*   *   *
OÜ Matkajuht pakub vagusparvematku Aidus ja Rummus. Oli järjekordne imeline olemine.

Foto on pätsatud Matkajuht OÜ FB-lehelt ja tehtud meie retke ajal Aidu karjääri kõrval asuvalt Sipelgamäelt. 

*   *   *

Vahepeal sai ametlikult avatud ka Võru uus keskväljak. Retromodernne ja pilkupüüdev. Soovi korral ümber nihutatav ja kujundatav. Ma arvan, et parim, mis selles projekti- ja rahastusvoorus tehtud, kuigi ka Tõrva oma on väga äge. 

Lauad-letid kauplejatele

Lilletaldrikud rohelise järele õhkajatele

Vihma- ja tuulevari bussi ootajatele

Lust lastele...

... ja aupaiste kõigile pühakuile...

*   *   *

Väidetavalt käis see poiss käte peal nii karja, kooli kui kirikusse. Nii temast esimene Eesti olümpiavõitja saigi. Stockholmis 1912.

Sa tunned ära, kui mingi asi on südamega tehtud.  Mälestusmärk Martin Kleinile Tarvastus on. 

*   *   *

Erinevad paigd tekitavad erinevaid emotsioone. Imeline ei pea alati olema helge ja õhkutõstev, ta võib mängida ka muudel hingekeeltel. Nagu näiteks Maarjamäe kommunismiohvrite mälestusala - kui sügava tunde see loob, saab tajuda vaid siis, kui ise koha peal ära käia. 

Nii, nagu pime käik lõikub siin looduslikku nõlva, sekkus kommunistlik kord ka inimeste eludesse - etteantud rada, kahel pool pimedus ja teadmatus. Foto on pärit siit. 

"Me hoiame nõnda ühte 

kui heitunud mesilaspere..."

kirjutas aastal 1966 toona 22-astane Paul-Erik Rummo.

Foto on pärit siit.  

*   *   *

Mõista-mõista, mis see on?

Vastus: Arvo Pärdi keskus Laulasmaal pealtvaates ehk kõrvalasuvast vaatetornist.

Taas imeline paik imeliste inimestega. 

*   *   *

Imetüveline on seegi, kui aastal 2019 keegi keset Tallinna vanalinna kartulid maha paneb. Aga elu ongi ime - imelik ja imeline :)!

Aastal 2384 saab meil kah toimuma laulupidu. Sajandat korda. :)

Fragment Tallinna vanalinna tänavalt ajaloo joonelt

Toredat jaani ja ilusaid pidusid-pühasid meile kõigile - kõigile imetegijatele!

100 aastat hiljem

Kes ei teaks: mida kaugemal, seda kallim. Kuna mina olen ülikooliajaga seotud kohtumiste ajal enamasti kaugemal viibinud, siis tunnen tänavuse suurelt promotud Tartu Ülikooli vilistlasürituse "Lähme koos!" eel ilmselt suurematki elevust kui nii mõnigi teine. 

Igatahes olen ma südamega ammu aru saanud sellest, et eestikeelne kõrgharidus ongi ime. Ainult islandikeelne on veel suurem ime. Maailmas on üldse ainult 42 (või 43) keelt, milles on võimalik kõrgharidust omandada. Island on selles reas keele rääkijate arvu poolest viimasel ja Eesti eelviimasel kohal. Eestikeelne kõrgharidus on luksuskaup. 

Kuulumist nii eksklusiivsesse kampa tuleb ju võimaluse olemasolul tähistada!

Olav Ehala ja Lydia Koidula ei kohtu kunagi! (Mati Erik)

"Teklid kaasa!" kamandab keegi meie sotsiaalmeedia grupikeses. 

"Tekid? Mis me nendega teeme?" küsivad kiirlugejad vastu.

"Pilti teeme!"

Vanadus on tunnetatud paratamatus, isegi, kui ei tunne :) ...

Avamise ametlik video on siin. 

Ilm on soe ja sama soe tunne on näha-kohata mistahes nurgal siniseid tekleid. Sinise tekli peale reageerib ka rektor Toomas Asser, kes meile juhuslikult raamatukogu ees vastu tuleb ja "tüdrukuid" naerulsui suunda muutma keelitab. Ka sellest situatsioonist jääb soe sisse.

Üle kümne aasta on see semiootiline segadus ehk Juri Lotmanile pühendatud mälestusmärk  siin TÜ Raamatukogu ees ja Vanemuise küljel seisnud - ja mina pole märganud/teadvustanud!!!  (Haridus on oma rumaluse jätkuv avastamine - Will Durant)

Toomemäel on kolm lava mõttetalguteks. Kergelt haritutena otsustame kah vähemalt ühest osa võtta. Aga alles pärast seda, kui oleme Andree juures käinud. Chez Andre ehk vana Volga on mu meelest praegusel hetkel Tartu põnevamaid maitseelamusi pakkuv söögikoht ja ei valmista pettumust ka seekord.
Vestluspaneel teemal, kas tulevikus on üldse õpetajat vaja või piisab robotitest, on igatahes tore. (Kool valmistab meid ette maailmaks, mida pole veel olemas - Albert Camus). (Video)

Kogu internetis rippuv peokava näib nii tihe ja õppehoonetesse sedavõrd laiali jagatud, et  kõige mõistlikum tundub sellesse üldse mitte süveneda. Võimalik, et me jääme ilma nii mõnestki põnevast asjast, võib-olla toimub TÜ kliinikumis (või pigem peomeedikumis) parasjagu  röntgenfilmide festival - aga meil on lõpuks suvi ja puhkepäevad ja vanad sõbrad ja üldse.

Kava andmetel on kell kuus Raekoja platsis ette nähtud ühislaulmine. Teeme vajalikud ettevalmistused, tuginedes Tartu linnapea Urmas Klaasi valimisloosungile "Rohkem positiivsust! Klaas olgu alati pooltäis!" ja asume õllesappa.

Kunagi oli kuskil baaris ühe õllealuse alla kirjutatud järgmine tekst: "Kui kogu maailma raskus on Sinu õlul, tuleb see õlu ära juua!"
Isegi kui me hetkel ei tunneta kogu maailma raskust, oleme me alati valmis aktiivseks ennetustööks.

Kuumal suvepäeval soovitame soojalt külma õlut! Õllesõbrad-humalasulased elik saksa filoloogid ei saakski ju teisiti. Iseasi, kui tegemist oleks läti filoloogidega. Läti õlu on läbinisti aluseline ja seal tarbitakse isegi Tervete õlut. 

Me ei saa päris täpselt aru, millal ühislaulmine algab ja millised laulud selleks ette nähtud on. Mingil hetkel laulab miskit sorti bänd ja siis naiskoor... Igaks juhuks lööme oma metsasopranitega kaasa iga kord, kui kõrv midagi tuttavat kinni püüab - "Kui on meri hülge all..." või "... kuid meie - me pole enam läikesed!"

Kohvik Pierrre raekoja platsil annab endast parima, et meie planeeritud päevakava segi lüüa. Hommikusel kohvil kulub laudajõudmiseks 45 minutit, nüüd ei tule toidud. Kumb jõuab enne - ettekandja söögiga või rongkäik minema jalutada? 

Natuke veider ju on - pole see ei laulupidu ega õllesummer ega üldse mitte mingisugust ühistunnet tekitav situatsioon. Vaatamata sellele, et lõpuks tulevad ikka "Kauneim linn on Eestis Tartu, (seal on) ema jõekalda peal..." ja "Gaudeamus" ka ära. Kuid "äratundmistunnet", nagu Pokud seda kirjeldavad, ei teki. Kõik Krambambulid ja muud kenad tudengilood ja -laulud - no oleks ju võinud olla?

Sellegipoolest oli ilus olla. Sest et kole oli möödas - kõik need eksamid ja muud õudused. Vanad sõbrad on vanad sõbrad, lihtsalt seekordsel kokkusaamisel oli rohkem tekkeldekoratsioone taustaks kui tavaliselt.

Rongkäigu sabaotsake ehk saksa fillide joominguline kollektiiv TÜ spordihoone juures. 

Rongkäik ise on ametliku videona siin. 

Taibukamad meist on ööbimiseks broneerinud toad vanas Pälsonis tegutsevas hostelis. Juba jaanuaris. Niisiis läksime saama ühiselamust uuenenud ühiselamust. 

Ei mingeid piiluauke peldikutes, ei mingeid ühsräpaseid kööke, ei mingit laulu ega tralli - kõik on viimseni kena, klanitud, puhas, ilus, käepärane. 

Kuidas siia tuppa 4 voodit ära mahtus? Määdžik...

Ja Emajõel ei läinud kordagi vool ära....

20 aastat hiljem

"Szybko jedziesz - dobrze i tysiąc i tysiąc i..." susistab Henn.

"Tebe muidugi prosto, aga kuidas mina sõitma pean?" tuleb järgmine lugu. Poola lood - esimese tähendus on, et kui sõidad üleru kiiresti, maksad tahvi - ikka tuhat ja tuhat ja tuhat. Teise puhul on tegemist prosto sõnamänguga - venekeelne "prosto" ehk "lihtsalt" on poola keeles "otse."

Ja Läti lood ja Hollandi ja Hollani lood ja Saksa ja Šveitsi omad ja nii Marokoni välja. Sest isegi Marokos on kunagi bussiga käidud. Eestist. Bussiga. Marokos.

Loomulikult oli vanasti taevas sinisem ja rohi rohelisem ja nii edasi. Kuid kakskümmend aastat tagasi oli teekond selle päris sinise ja päris rohelise juurde ikka tükk maad vaevalisem - nii tegijate kui teeliste jaoks.

"Mitte ühtegi ööd bussis!" kuulutab ABZ Reiside kataloog aastast 2000 uhkesti. Uhti-uhti-uhh-tõõ, milline reklaam!

Esimeste sügistööde ja -ööde viljad

Kes ei oleks kuulnud piirijärjekordadest (eriti Leedu-Poola piiril), juhtide magamisasemetest bussi pagasiruumis või lugusid lahustuvatest suppidest, ainuvõimalikust toidust ühel korralikul Euroopa reisil.

Hiljuti öeldi ühel juubelipeol: järjest nooremad inimesed saavad viiskümmend. ABZ Reisid said küll kakskümmend, kuid ka see on auväärt iga, eriti selle teadmise valguses, mida heidab saksakeelne sait Trading Treff: ettevõtete keskmiseks elueaks tänasel Saksamaal on 8-10 aastat. 

Niisiis oli põhjust peoks. Pisikeseks, sest hooaeg on ju alanud ja kõik need ca 2000 reisikaaslast, kes igal aastal meiega sõidavad, on elevil ja ootel...

ABZ Reiside põhitegijad aastal 2019

Raamaatupidaja võtab kõik kinnis- ja vallasvara korralikult arvele.

Kingitused olid üldjoontes seespidiseks tarvitamiseks. 

Aitäh, Ülle, mie tervise eest hoolt kandmast!

"Kas te seda lugu teate, kuidas mul ükskord poole reisi pealt bussijuhid vangi viidi?"
"Ei. Aga ma oleksin äärepealt ise Prantsusmaal käerauad saanud. Ma olin tänavalt mingid stressipallid ostnud ja politsei kahtlustas, et tegemist on narkotsiga."
"Aga see reis, kus oivikpoisid Londonis napilt noortevanglast pääsesid - olid Prantsusmaa tanklast mingi pooliku pisargaasi üles korjanud ja see osutus Inglismaal keelatuks..."
"Üht meie keskkoolipoissi rääkisin Berliini politsei käest välja - oli reisile kaasa võtnud vanglas valmistatud libliknoa ja arvas, et see peab tingimata Riigipäevahoones kaasas olema..."

Nostalgiahetked...

Meie parim partner ca 20 aastat tagasi

Noored ja ilusad

"Ja need buffee-lauad laevadel," jätkab Henn. "See oli kõige parem infovahetuspunkt - täpselt sai teada, millisel firmal kuidas läheb, kes kellega käib ja millistel tingimustel."

"See on tänaseni nii," kinnitavad reisijuhid.

"Aga mul on sellega ka üks lugu," ütleb Henn. "Ükskord oli üks juht, kellel oli täpselt välja arvestatud, kui palju ta jaksab süüa ja kuulutas iga kord nagu kirikuõpetaja kantslist, kuidas kõigepealt tuleb võtta seda ja siis seda ja siis seda ja siis on kõht täpselt täis. Viimase kriipsuni ainult head ja paremat, ei ühtegi mõttetut ampsu. Ükskord saanud ühel vennal sellest jutust villand ja kui mees oli lõpetanud, küsinud, et aga kas sa suitsuangerjat ei söönudki. Mees läind ähmi täis, et kus see veel oli. Juhatati koht kätte ja mees pigistanud siis ikka veel sellegi delikatessi sisse. Kui ta siis ägisedes lahkumas oli, teatanud sõber: "Tegelikult oli see tuulehaug!""

Tänapäeva maailmas on kõige suurem väärtus see, kui sinu ümber on inimesed, keda sa võid usaldada. Kes hoolivad sellest, mida nad teevad, ja nendest, kellega koos  ja/või kelle jaoks nad teevad. On suur väärtus, kui sa saad tööle minna rõõmsa tujuga ning keegi ei rikugi seda ära. 

Aitäh, kulla kaasteelised - kolleegid, partnerid, reisijad läbi 20 aasta - kõik, kes te kõik olete andnud oma panuse sellesse, et ABZ Reisid on just niisugune, nagu ta on!

Ja lähme aga jälle :) !
www.abz.ee

Madagaskari mõistatused

"Need olid kukeseened!"
"Ah, ära aja! Me oleme siin kuu aega mööda metsi tuianud ja isegi ühtegi puuseent pole näinud, sina tuled nüüd kukeseentega!"
"Need olid kukeseened! Küsime autojuhilt, kas neil on siin kukeseeni!!
"Mushrooms - no.."vangutab juht pead.
"Need olid kukeseened!"
Urmas ei jäta. Meil on tervele kuninglikule Rovale tiir peale tehtud, ära kuulatud igasugused uhked lood ümberlõikamstest (malagassidel kuuluda see rituaal poisi mehekstunnistamise juurde ja vanaisa on see, kes naharibala ära sööma peab), värvilistest klaasakendest, kohalikust marmorist, prantsuse armukestest jne, kui Urmas teema uuesti üles võtab ja meid kõiki  kukeseenele saadab.

Ja ongi! Must mees müütab autode vahel kukeseeni! Kust krrdi kohast need veel siia said???
Järgmisel päeval näitame pilti autojuhile.
"Aa, šampinonid, jaa, need kasvavad meil metsas..."
Millises, tahaks ma teada!!!
(Korilane eestlases ei sure iial...)

*   *   *

"Eestlased-lätlased-leedulased on nüüd nii rikkaks saanud, et terve maailm on neid täis," ütleb 75-aastane Kanada vanahärra Antsirabes. 

Lätlasi-leedulasi ei näe, (nagu me ei näe ka norrakaid, rootslasi, soomlasi, poolakaid jne), kuid tagasiteel kohtume lennujaamas viie vahva noorega Eestist. 

"Kas te Madagaskari enda autot nägite?" küsib Karl.

"Ei näinud. Neil on oma auto???"

"Karenjy," ütleb Karl, ja saadab eestlaslikult üle sotsiaalmeedia uutele sõpradele pildi. "Fianarantsoas toodavad. Tegid neid sääl 1985-95, siis tehas likvideeriti, 2009 hakkasid uuesti pihta. Renault' alusel. Aga kallis on ikka, mis siis, et ise teevad."

Niisiis, Madagaskaril on oma autotööstus, mille ühtegi eksemplari me kuu aja jooksul ei näinud, kuid selle eest me nägime linna, kus ei olnud ühtegi mootorsõidukit - ainult kärud ja velorikšad. Ambanja. 

*  *  *

Me ei saa aru, kuidas on võimalik ära elada 1-eurose päevapalgaga (killustikukoksijad, pesunaised jne), kui kümme muna (mis siis, et väga tühised, nullilähedased asjad) poes maksavad ka 1 euro.

Me ei saa aru, kuidas on võimalik selliseid raskusi pea peal kanda. Kui väga raskeks läheb, tuleb joosta - saab rutem kohale. 

Ei saa aru, kuidas on võimalik paljajalu tsementi segada.  

Ei saa aru, milliste loodusseaduste abil mõned kärukoormad koos püsivad. 

Ei saa aru, kes joob ära kogu selle kolmehobuse õlle (THB - Three Horses Beer), mille poode ja autosid me pidevalt näeme. Noh, meie joome natuke, kuid pudel õlut maksab ka ca 1 euro. Ehk väga paljudele päevapalga. 

Me ei saa aru, kuidas kõik need maanteedeäärsed inimesed-lapsed-loomad elus on. Kohastumine kõrgemal tasemel? Nägime oma silmaga, kuidas koer magab keset sõiduteed ja meie buss sõidab temast üle - loom jääb täpselt rataste vahele, ei koer ega juht liiguta oimugi kogu loo peale. Ainukesed, kes helkurveste kannavad, on pealinna politseinikud.

Me ei saa aru, miks on vaja sõduritel vaja valvata inimtühja liivaranda saare põhjatipus. 

Me ei näe laste mänguasju. Kuid me näeme lapsi mängimas kivikestega, rattaid veeretamas, kummikeksimas. Ühes bussis on 5-6-aastase lapse mänguasjaks tühi konservikarp, mida ta kuus tundi ühte- ja teistpidi käes keerutab. Ilma, et ta kogu sõidu jooksul kellelegi ainasatki küsimust esitaks või midagi kommenteeriks.

Me ei saa aru, kustkohast on pärit kõik need hommikused tervisejooksjad, keda me kohtame Morondavas hommikul pool viis bussile minnes. Massiliselt jooksjaid. Elatustase ja tervisejooks ei käi kuidagimoodi kokku. 

Me ei saa aru, kes ostab ära teeäärse kauba. Ja kuidas see on nii, et viis küla müüvad järjest lutsukive (mis nendega tehakse?),  järgmised viis liiva, järgmised viis sisaliköisi, järgmised viis porgandeid, järgmised viis apelsine, järgmised viis laudlinu, järgmised viis...

Me ei saa aru, kuidas on võimalik "kedrata siidniiti" kasutamata ühtegi abivahendit peale omenda keha. Õigemini, me näeme, kuidas seda tehakse, kuid teha seda päevast päeva poolpimedas ruumis põrandal istudes...

Me ei saa aru, kuidas loodusgiidid kõik need loomad üles leiavad, keda nad meile näitavad.

Me ei saa aru, milleks politseinikele siilid ja püssid.

Me ei saa aru, kes ja kus kasutab münte - aga me avastame ühel hetkel, et ka mündid on olemas!

Me ei saa aru, kuidas on eesti sõna raha jõudnud malagassi keelde - läänerannikul tähendab väljend "tsia raha!" et raha ei ole. Käsmu meeste töö? Väljend "raharaha" tähendab aga tervel saarel tööd. Niisiis, kui sul on raharaha, on sul ka raha...

Me ei saa aru, kui palju võib ühel lihtsal puuratastega kärul olla erinevaid disainielemente: kord juhitakse seda ohjadega (ohjad on rataste küljes), kord rooliga, kord on sel esi-, kord tagapidurid...

Me ei saa aru, miks meil mõõdetakse palavikku - nii saarele saabudes kui sealt lahkudes :) (Üks variant:  kas need on ikka täie mõistusega inimesed, kes siia tulevad, või äkki peast soojad?)

Me ei saa aru, miks peavad liiklusmärgid olema betoonist valatud - kui palju betoonion raisatud asjadele, mille järgi pole kellelgi kõige vähematki vajadust?

Me ei saa aru, miks peab õpetaja kandma valget kitlit.

Me ei saa aru, miks on prill-lauad väiksemad kui potid.

Me ei saa aru, mida teeb seebu kaelani vees vesiroosi-riisipõllul.

*   *   *

Aga me oleme näinud lendkala.

Me oleme tundnud mõõnavee jõudu.

Me oleme kogenud merevett, mis on nii kuum, et ei taha sisse minna, ja merevett, mis on pehme nagu siid.

Me oleme näinud igat sorti putukaid ja mutukaid (eriti raagritsikat, siis suuremaid ja vähemaid ämblikke, krooksuvaid tsikaade,...) haukuvaid konni, punast lindu kohaliku nimega vuudi ja lindu nimega vasarpea (kes ehitab hullsuuri pesasid - nagu toonekurg - kuid need on pealt kinni), saare ainukest kiskjat fossat, hulgliselt kameeleone, iguaane ja loomulikult terve rea leemureid - mitte küll kõiki 103 liiki, aga meie jaoks piisavalt.

Kassleemur ehk katta, Teiste leemuritega võrreldes veedavad kõige rohkem aega maapinnal. Emasloom on 20-30-liikmelise pere päälik. Hommikused päevitajad (päris jooga  lootoseasend, nagu paljudel naljapiltidel, see siiski ei ole).

Must ja valge röstitud leemur, ütleb google. Kirileemur ehk vaari (Varecia vareigata vareigata) ütleb Õhtuleht. 

Sifakad (ikka jälle hulgaliselt eri sorte) on samuti ühed lahedad tegelased. Kui kattad harrastavad mitmenaisepidamist ja elavad suurte peredena pundis, siis sifakad on elu lõpuni üksteisele truu paarirahvas. Siin õnnestus lõpuks ära ka nende tants - sifakad liiguvad maapinnal külg ees hüpeldes, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist peene tantsuetteastega.

Coquerel's Sifaka. Propithecus coquereli. 

Kas teie teadsite, missugune näeb välja kuulus ingver? Mina ei teadnud. See siin on tema metsik variant. 

Punane saar? Roheline saar?

"Pea on nii peenike koht, et seda perse kaudu terveks ei ravi," on öelnud üks kena Võrumaa taat. Kui malagass on endale midagi pähe võtnud, siis sinna see ka jääb.

Urmas harjutab ka asjade pea peal kandmist. Alustab telefonist...

"Šampinjonid" Antananarivo tänaval

"Karenjy", ütleb Karl, ja saadab lahkeste pildi ka. Madagaskari oma auto.

Ja meil on olnud igati õpetlik (lisaks Madagaskari teemadele olulised täiendused ka Muhu seeliku miinikollase, laokoonlaste, autodel oleva kalamärgi jms küsimustes)  ja vahva reis koos kohatiste hingetõmmetega erinevates vetes (nt Ranomafana kuumaveebasseinis :)) ning gurmaanitsemisega ülihääs seltskonnas. Issand jumal kurat, milline reis! 

Aitäh teile, Mare ja Urmas!

Hea (parim) ei lõpe kunagi! Tsaratsara tsy lany! Vela veluma!

*   *   *

Ja nagu ikka - punastel markeritel klikkides avaneb aknake, kust viib link vastava koha pääle blogis :)

Kuninglikud lood

Meie kuninglik kuu Madagaskaril hakkab lõpule kiskuma. See on olnud üks ütlemata manga kuu, mille lõpp kisub veel eriti manga'ks: me sööme igal õhtul eriliselt manga's kohas nimega Saka Manga (Sinine kass) väga manga'sid värke (nagu näiteks avokaadoga segatud krevetid) ja käime külas kõigil Rohelise ja Punase saare kõvematel kuningatel, nii pealinna Rovas kui Ambohimangas ehk Sinisel Mäel. Sinine on malgasside jaoks kõige ilusam värv (ma olen täiesti nõus) ja sõna "sinine" tähendab lisaks sinisele ka midagi üliväga head. Näiteks kui sul juhtub olema ilus lauluhääl, siis öldakse selle kohta "sinine hääl". Malagassi keel  tundub üldse väga luuleline olema - "päikese" kohta öeldakse siin "päeva silm" jne. Päeva Silma palee, õigemini selle kunagise asukohaga, kohtusime pealinna Rovas.

Miks nad kõige selle juures hotelli nimega "Sinine" - Hotely Manga - üleni roheliseks on värvinud, jääb järjekordseks lahendamata mõistatuseks nagu väga paljud teised asjad siin saarel. 

Ambohimanga ehk Sinine Mägi on UNESCO kultuurimälestiste nimekirja auväärt liige aastatst 2001, kuid isegi kõige kuulsamad turismiteatmikud ütlevad, et kui te just süvahuvilised ei ole, võite vahele jätta. Me ei jäta ja saame järjekordselt väga vahvad emotsioonid. 

Sest Sinisel Mäel veab meil ullupööra giidiga. Vaatamata sellele, et ta on kohutavalt väike. Giid vabandab ennast välja sellega, et kuningas, kellest kogu kuningaloo kuulsam osa peale hakkab, nimelt Andrianampoinimerina, olnud kõigest 1.45 pikk (või lühike). Kuningas ehitanud lossikompleksi ette nii umbes 2 m kõrguse kivilava, et sealt siis aegajalt lahkeste oma rahva peale paista ja neile tähtsat teadust jagada. 

Kui te arvate, et ma ei oska seda nime - Andrianampoinimerina (1745-1810) - välja öelda, siis te eksite. Esiteks ei ole see üldse kõige pikem nimi, mis Madagaskari kuninglikul lool välja pakkuda on (vrdl Andrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist), teiseks, ma õppisin seda nime ka kaks päeva, enne, kui meie 145-sentimeetrine selle osadeks lammutas, mis asja nagu niuhti paika pani: Nime lõpuosa, imerina, on keskmaa hõim, mpoin tähendab südant ja andrian valitsejat - niisiis valitseja, kes on kõigi imerina hõimu inimeste südametes. 

Kindlapeale oli Andrianampoinimerina suuremal või vähemal määral vähemalt 42 inimese südames, sest just nii palju olla tal naisi olnud: 30 mitteametlikku ja 12 ametlikku. Ja hulgaliselt seebusid, seda kohalikku varanduse ühikut. Kuninga seebud olid pruunid, valge laik laubal. Kui mõnel talumehel juhtus sedasorti seebu sündima, sai ta kohe kuningale headmeelt teha ja oma seebukese kallile kuningale viia, sest lihtrahval niisuguseid valgetäheloomi olla ei tohtinud. Kuninglikul künkal on hulk väravaid, igaüks teatud liiki kauba jaoks: ühest väravast tohtisid käia vaid kuningas, tema naine ja kuninga seebud. Kuninga lapsed kuulusid juba järgmisele väravale, mis tähendab, et seebud on tähtsamad kui lapsed;  omaette värav oli ka surnutele. 

Kompleksi  ehitamisse panustas valitsejat kogu südamest armastav rahvas munadega. Munamaksu näol. Mune on mördi sisse segatud mujagi, Praha Näljamüüri näiteks, kuid kusagil pole varem kuulda olnud, et muna on kah omamoodi fady, tabu. Sest muna on ümmargune nagu null ja seega täiesti mõttetu asi. Toob halba õnne ja igasugu hädasid. (Häid saabuvaid munapühi kõigile!). Muna on nii paha asi, et seda ei sobi isegi käest kätte anda - kui tahad naabrinaisele muna anda, siis paned oma muna põrandale ja tema sealt siis võtab. Käest kätte ei tohi.

Madgaskari kuningate kodasid ei saa võrrelda nendega, mida me üldjuhul kuningakodadeks peame. Võib-olla oleks niisuguseid kuningapaleesid siinmaal ehitatud nii umbes Lembitu ajal, kindlasti mitte 18. sajandil.
Kuninga maja on ca 5-6 meetrit kõrge puitehitis. Suhteliselt terava viilkatusega. Hämaras, ilma laeta toas on kaks voodit - ühes nurgas  normaalkõrguses lai voodi kuninga naisele (naine ei kandnud tiitilit "kuninganna"), teises nurgas kuninga ase - ca 2 meetri kõrgusel. Nii et kuningas pidi oma voodisse redelit mööda ronima. Kuningas pidi üldse palju oma toas ringi ronima:  kui külalised tulid, ronis kuningas kõrgele katuseviilu alla, pikutas viilu alla seatud laual ja kuulas, mida naine all külalisega räägib. Kui jutt tundus huvitav ja külaline kena, ronis kah alla seltskonda, kui ei, siis redutas oma ubrikus nagu metsavend muiste.

Kuningakotta sisenemisel on kindlad reeglid - sisse tuleb astuda parem jalg ees, välja selg ees ja vasak jalg enne. Teistmoodi on fady. Kuningakojal on kaks kitsukest, madalal ja vastasseintes asuvat akent, millest sisse särav päevasilma laiguke on üksiti päikesekella eest.

Jõhkardist kuninganna Ranavalona I kohta kuuleme (lisaks kõigile õudustele, mis tema kohta on kirjas raamatus "Ranavalona I, Madagaskari hull kuninganna"), et proua lasi endale igaks ööks külast uue ilusa noore poisi tuua ja hommikul selle siis ka maha lüüa. Sest mida sa kasutatud asjadega ikka muud teed...

Üllatav lugu on seotud ka uusaastapidustustega. Nimelt siis saab aasta otsa rüganud kuningas lõpuks ometi sauna! Tõsi, mitte küll sauna, kuid vanni. Ja kui kuningas on lõpuks vannis puhtaks ligunenud, siis saabub pidustuste kulminatsioon - kuningat palavalt armastavad alamad tohivad basseinist kulbiga kuninglikku pesuvett ammutada ja seda juua! Milline õnn!!! Osa rahvast käia praegugi sealt vannist vett joomas, ehkki kuningaid pole enam ammu ja ennast pesemas ei käi basseinis peale linnukeste keskit.

Tänini kehtib ka abiellujate soov saada 14 last. See olla umbes nagu meie-isa-palve, mis kuulub abielu sõlmimise juurde. Õnneks tohib tänapäeval ka varem lõpetada, ei pea tingimata neljateistkümneni välja pingutama.

Kuningakodade juures on täies pidurüüs jõulutähed - järjekordsed Madagaskari sümbolid. Jõulutäht kannab ends riigilipu värve - roheline, punane, valge - viimane on piimvalge mahl, mis immitseb, kui nt leheroots katki murda. Lehe rootsu mööda  pooleksmurdmisel saab aga Madagskari saare kuju gloobuselt.

Pealinn Antananarivo kuninglikul künkal nimega Rova. Siniselt Mäelt tõi pealinna siia Andrianampoinimerima poeg Radama I. Viimase sõdurite nn proovikiviks (kas jaksab tõsta) oli see muna siin - ja kuna ta arvas endal vaja minevat vähemalt tuhandet ihukaitsjat, siis sai Antananarivo nimeks "tuhande valvuri linn" (või ka tuhande maja linn, sest kuskile pidi ta need tugevad poisid  ju paigutama). 

Tagapool valge majake on kellegi hauakamber - millise kuninga oma täpselt, kees seda enam mäletab :)

Vahepala: ühel õhtul kui me Sinises Kassis järjekordselt mingeid hõrgutisi manustame - Mare näiteks ei saa tänaseni üle avokaado- ja krevetisalatist - luban suureliselt ära surra. Urmas seepeale: "Kannata Eestini, me ei viitsi siin iga seitsme aasta takka su konte ümber istutamas käia!"

Kuningakoda seestpoolt - ees vasakul nurgas paistab nn lõkkease ja selle juurde kuuluvad madalad toolikesed, taga kuninga voodi. Tagumise tugiposti küljes (pilti suuremaks klõpsides hädiselt paistab ka) on redel, mida mööda kuningas katuseviilu alla peitma-pikutama käis.

Aken-päikesekell ja leease - keedupoti kolm sammast. Kuna keetmine käis toas - kuninga naine ise pidi kuningale söögi tegema - siis oli laealune piisavalt tossune-suitsune-aurune, et üks pisike kuningas ära varjata.

Mälestusmärk Rova territooriumil prantsuse tudengitele, kes malagassi keele ladina tähestikku ümber panid. Esimestena jõudsid saarele araablased ja malgassi keel pandi kirj araabia märkidega. "Aga siis nad võtsid kõik  endaga kaasa ja kaotasid ära ja nüüd meil ei olegi kirjapandud vanemat ajalugu," väidab üks kohalikest giididest. 

Hiiglane Mare (nii umbes 1.62) malagassitarist giidiga Ambohimanga ehk Sinise Mäe Rova õuel. 
Tagaplaanil paistab kõigepealt müür, mille pealt kuningas alamatele kõnesid pidas. Müüri peal kasvab puu, mille all käis ja käib tänini ohverdamine - viimane seebu veristati siin alles mõni nädal tagasi. Madala aiakesega ümbritsetud kaljulahmakas on seebu tükeldamise koht. 

Ehitud ohvriseebude sarvedega.

Kandetool

Tagaplaanil vaate- ja valvetorn, veidi eespool aed, kus pesti-puhastati kuninglikke seebusid.

Ridamisi kuninglikke hauakambreid

Kas hakkame jooma? Eespool kuninganna, tagapool kuninga vann, kus Tema Kõrgeausus end korra aastas pesi ja pesuvee lahkesti täitsa tasuta ilmarahvale laiali jagas...
'

Sinisel Mäel

Eks olnud mangad lood :)?