Kirju-mirju kohtumised

Ma arvasin nii umbes kolmekümneselt, et nüüd on lõpp. Et enam ma hääletades ei reisi. Et oli tore küll, aga selle eluetapiga on nüüd ühel pool.

Tutkit. Inimene mõtleb, Jumal juhib.

Rendiauto kolmeks kuuks tundus mõttetu, kuna me lootsime alguses siiski tööd leida. Oma auto ostmine, nii nagu seda teeb siin suur hulk seiklejaid, oli küll pikalt kaalumise all, kuid kuna me kumbki pole suuremat sorti mehhaanikud, võitis hirm: aga kui me saame mingi parsa, millel kohe-kohe mõni kallis tükk küljest lendab! Iga autoremondimees võib meile rääkida võõras keeles mida tahes... „Ärge rongiga küll proovige liikuda – need on üle mõistuse kallid!” andis nõu üks kohalik. „Pikamaabussid on täis kiljuvaid noori,” lugesime kuskilt.

Millistest elamustest me oleksime ilma jäänud, kui me poleks otsustanud hääletada!

 Meile sobiv mõttetera uue vuufingukoha seinalt.

Kaili  Queenstowni serva pääl

* * *

 SUSI ja PHIL

 Alguses leppisime kokku, et sõidame kõik koos Wanganuisse – nii umbes 120 km. Mõned jutud hiljem selgus, et meil on päris üks siht ja suund – New Plymouthi valguse festival. Eesistujatel eelkõige mingisuguse „vana hea Inglise bändi” kontsert sama festivali raames. Ehk veel tubli 160 ühist kilomeetrit. Oh seda meie õnne!

 Noortes neljakümnendates Susi ja Phil on eriliselt armsa, mõnusa, lihtsa olemisega. Susi põhikooli õpetaja, peamiselt kõige tillemate peal, Phil ehitaja. 

UM-l lähevad lapsed kooli 5-selt, hiljemalt 6-selt. Kohustuslik põhikool on 8-klassiline ja gümnaasiumiosa 5 aastat. Lõunavõileivad pannakse kodunt kaasa, kuid osades koolides on hommikusöögi võimalus. Mingil ajal oli meie koolipiima-laadne programm, aga see lõpetati ära – lapsed ei hakanud jooma ja liiga palju piima läks lihtsalt raisku. 

Päris palju on eraldi koole poistele tüdrukutele, eriti konservatiivsemates piirkondades, kuid loomulikult on ka segakoolid olemas. 

 Tee on ullult maaliline. Ja käänuline. Selline kääbikla-roheliste küngaste tee. Kõik need sajad kilomeetrid. Me suhtleme ja siis jälle ei suhtle. Nagu omainimestega oleks teel – ei mingeid piinlikke pause, kus mõtled, et mis teema küll nüüd peaks üles võtma. Vahepeale teeme kohvipeatuse marjakasvatustalus.

Kui nad on meid New Plymouthis maha pannud ja me oleme südamlikult hüvasti jätnud, siis mõned tunnid hiljem kohtume jälle – valguse festivalil. Nagu vanade sõpradega oleks kokku saanud !

* * *

Hääletame Wellingtoni.

 Diskoriga sõidame umbes 70 km.

Noor naine läheb lapsele järgi. Laps on vanaema juures maal. Jaanuarikuine suvevaheag ju!

Pensionärist piimakombinaadi-onu teeb meile väikese ekskursiooni UM suurima piimakombinaadi ümber. On küll suur!

Järgmine 70-aastane mees teab Eestit väga hästi. (Meie üllatuseks teab tegelikult enamus inimesi, kus ja mis Eesti on). Mees on olnud noorena 8 aastat sõjaväeinsener, sealhulgas 1965 kaks aastat Malaisias, kui Polüneesia Malaisiale kallale läks (kõik Briti asumaad läksid appi) ja on olnud ka Vietnami sõjas. Edasi töötanud nii New Plymouthis kui Austraalias gaasi- ja naftaseadmete insenerina. Mees on kaks aastat pensionil olnud, aga pensionäri elu olla liiga igav, nii kandideeris ta äsja oma vanale töökohale tagasi. Seitsmekümneselt.

Naisega oli 40 aastat abielus, viis aastat tagasi lahutasid ja sestpeale said neist parimad sõbrad. Nüüd on mõlemad on õnnelikud. Elavad ühel ja samal tänaval, enam-vähem teineteise vastas, mees käib paar-kolm korda nädalas naise juurest läbi midagi putitamas.

Paaril on kaks ligi 40-st tütart, üks kosmeetik, teine muuseumitädi. Mõned lapselapsed ka. Jõulu peasööma näiteks oli mehe juures, magustoidu osa naise pool.

Kas mõnikord tuleb selleks, et õnnelikult kõrvuti elada, kõigepealt 40 aastat õnnetult kõrvuti elada?

* * *

Peatub verinoor poiss: „Kas teil kummalgi load on?”

Oleme sellisest sissejuhatusest hämmingus. Selgub, et noorel autojuhil ei tohi kaasreisijaid olla, kui vähemalt ühel neist pole lube. Poisil on äsja gümnaasium (kolledž) lõpetatud ja ta ei kavatse - vähemalt korraga mitte - ülikooli minna. Liiga kallis! Tasuta kõrgharidus on tema jaoks uskumatu ime, küsib kohe mitu korda üle. Tegelikult küsib ta igasuguseid asju ja on tõsiselt huvitatud, üllatunud ja põnevil.

Meie küsime vastu. Suitsetamisega on UM-l võideldud kümmekond aastat. Tulemuslikult: suitsetamine ei ole enam noorte hulgas popp. Igatahes väidab nii meie noor juht. Meetmed on olnud erinevad: tubakareklaami keelustamine, suitsetamisvabad tsoonid linnades (Aucklandi ülikooli territooriumil nägime igal pool silte „Suitsuvaba campus”) jne. Kümnekonna aastaga on suitsupaki hind kasvanud 3 rahalt 40-ni. Kui me järele mõtleme, pole me tõesti kusagil eriti suitsetajaid näinud.

* * *

Hääletame lõunasaarel.

Inglastest vanapaar on tütrele külla tulnud. Tütar ja väimees tulid UM-le 11 aastat tagasi ja ei kavatse enam Inglismaale tagasi minna. Sest siin on neil oma maalapp, kolm hobust, kanad, kassid, koerad – seda kõike poleks nad Inglismaal endale lubada saanud.

Vanapaar ise on aga hetkel ette võtnud Marlborough' veinituuri.

* * *

Umbes meievanune naisterahvas on teel ema juurde. Ema on 92 aastane. Räägime surmast. Et kuidas selles vanuses on sõbrad-tuttavad kõik juba läinud ja isegi siis, kui tervis on enam-vähem, pole elul enam seda mekki.

Selle naise tütar koos väimehega on Inglismaale kolinud – töötavad lennunduse turvasüsteemides. Ja niipea tagasi tulla ei kavatse. Sest elu Inglismaal on kordades odavam.

Risti-rästi maailm...

* * *

Reeftonist, esimesena UM-l tänavavalgustuse saanud „depressiivsest väikelinnast” Sprig Junctonisse sõidame naisega, kes on mingitpidi filmiäris. Auto on tõelise boheemlase oma, lisaks kübaratele, liiliatele ja muule kolale konutab tagaistmel suuremat sorti koer. Naine ise on igati hakkamist täis ja kraamib-koristab, et meiel ruumi teha. Läheb mingisugusele peole, lilled on pooleldi rekvisiitideks. Kahjuks ei oska me peale „Sõrmuste Isanda” ja „Kääbiku” rohkem UM filmi teemal kaasa rääkida. Need kaks oleme küll enamuses autodes jutuks võtnud. Enamus kohalikke Kääbiklas käinud ei ole – võib-olla kunagi lähevad – kuid peaaegu kõigil on lugu kas lapsest või lapselapsest või sõbrast, kes massistseenides osales ja kui hirmus salajane see kõik oli. Valge maja Tomi pojad näiteks olid ka seal – kandideerisid teineteise eest salaja, käisid võtetel teineteise eest salaja, mingil hetkel said siiski aru, mis sala-asju kumbki ajab ja Tomi sõnul on tema pojad ainukesed vennad filmis.

Selle naise ja tema partneri filmiäri on ka otse loomulikult mingit alltööd sõrmustele ja kääbikutele teinud. Kuis teisiti :)!

* * *

Hääletame Invercargilli

Järgmine elurõõmus inglastest vanapaar on UM-le kolinud tütrele külla tulnud. Nemad lõpetasid 10 aastat tagasi töötegemise ja sättisid seejärel oma elu endale meelepäraseks – müüsid maha majad ja varad külmal ka koledal Inglismaal, ostsid maja Prantsusmaa lõunarannikule ja jahi. Ja on muudkui purjetanud ja purjetanud, kõik Karriibid ja Fijid ja jmal-teab-misasjad läbi. Ehkki naisele see niiväga ei meeldigi – kui nad üle Atlandi seilasid (see võtab tubli kolm nädalat!), tuli naine lennukiga Euroopasse tagasi. Küsime mehe käest, miks talle purjetamine meeldib. „Seal on vaikne. Isegi tema (viibe naise suunas) ei räägi,” muheleb mees. Kuidas merehaigusega hakkama saadakse, küsime. „Minul kestab paar päeva ja siis läheb üle,” ütleb naine. „Aga temal (viibe mehe suunas) pole kunagi mingit merehaigust.” Mõlemad on meie tegutsemisviisi üle väga rõõmsad ja tulevad hüvastijätuks suisa autost välja kallistama.

Eks igaüks otsi enesesarnast, sile siledat, karvane karvast...

* * *

Järgmine peatuja sobiks suurepäraselt jätkuks eelmistele: sõidame paarkümmend kilomeetrit naisega, kes 22 a tagasi tuli Inglismaalt siia, farmeriks. Naine on oma valikuga väga rahul ja seda kinnitab tema särav olek. Naine on hobusekasvataja ja ratsutaja. Kohe-kohe on tulekul suured võistlused. Lubame pöialt hoida.

* * *

JACK ja ALVA

Peatub peen pemar, kreemi naha peal taas eakamat sorti rahvas. Sõbralik, naerune ja uudishimulik. Midagi elegantset on selles paaris. „Te olete Eestist! Kui vahva! Me pole kunagi ühtegi eestlast kohanud! Ja oot-oot, mul oli ristsõnas just küsimus Eesti pealinna kohta,” rõõmustab naine.
„Ta on juba 90,” kihistab ta järgmiseks mehe poole viibates ja veidi justkui õrritades. „Ja käib ikka veel tööl!” Mees roolis kinnitab öeldut. Jah, ta on 90 ja ta on küttesüsteemide insener, jah ta käib ikka veel tööl. Kunagi isa käest ülevõetud pereäri. C H Faul and Co Ltd. Ehkki noorena õppis ta sõjalenduriks. Ega naine nüüd ka palju noorem pole – 87. 1950ndal abiellunud paaril on 4 last ja on omamoodi tunne kuulata, kuidas nad laste vanuseid üles loevad: 60, 59,57,53... Jõulude ajal olnud kogu see punt üle tüki aja jälle nende suvemajas mägedes koos.
Kui naise käest uurime, mis eriala inimene tema on, vastab naine, et tema pole 1954. aastast peale tööd teinud. Ju siis koduperenaine, jõuame mõelda, kui mees sekkub: „Kuidas ei ole! Vägagi on! Ta on oma tegutsemise eest tervelt kaks korda Kuninganna käest ordeni saanud!” Selgub, et naine on miskitmoodi kogu lõunasaare õenduse kuraator olnud ja palju ka gaidide-skautidega tegelenud. Võimalik, et miskit esmaabi-laadset, ehkki sõna-sõnalt nii see ei kõla.
Mõlemad olla pooleldi austraallased – naise ema ja mehe isa on päris Austraaliast, nemad ise on siin maal sündinud-kasvanud-elanud. Vanapaarist on näha, kui elus nad on. Naine itsitab vahepeal nagu teismeline. Midagi sõbralikult tögavat on selles naerus. Ja autotäis lugupidamist teineteise suhtes on selles masinas. Kingime neile Eestit tutvustava reklaambrošüüri, nad on täiega rõõmsad. Ja pakuvad, et me võiksime neile külla minna. No meil on just vuhvimiskohaga kokkulepe...
Kui me järgmisel päeval meilikasti avame, on seal kiri 87-aastaselt Alvalt: „Nii tore oli teiega kohtuda! Kui see teie plaanidesse kuidagi peaks sobima, siis meil on tervelt 6 vaba voodit...”

Meile meeldib mõelda, et Eesti on mingi hirmosav netiriik. Kuid me kohtame siin järjest inimesi plussmiinus 70, kes igapäevaselt internetis toimetavad. Mul pole mingit statistikat tagataskus, kuid mulle tundub, et UM teeb meile siinkohal ära. Ja muidugi võib kõik ka juhus olla. Austria noored, kellega Tomi juures kohtusime, olid jälle meie IT-alastest oskustest hämmingus. Nende vanemate puhul – no ei!!!

 *   *   *
Leegi ja Jassu on oma blogisse  meist toreda pildi pannud - kopime selle siia lõppu :)

Eestlased Westportis teel raamatukokku...

Ja  kõik need, kes on kurtnud, et me liiga vähe pilte endast postitame - palun minge Leegi ja Jassu lehele, nemad tegid meist nüüd kohe kolmepäevase fotosessiooni :) -Jassu on ju professionaalne fotograaf!

http://www.leegi.jassu.ee/2016/01/26/ulludmutid-ja-pancakes/

 Ikka head meile kõigile!