Önvökaagõu on linn, mille serva peal me sedapuhku
vuhvime. Nii nad räägivad. Kirjutavad muidugi midagi hoopis muud.
Uus pererahvas ei väsi meile väljakutseid esitamast
ja meie oleme piisavalt kanged, et need kõik vastu võtta. Seetõttu istusime
rataste selga ja väntasime kangelaslikult läbi tuisu ja tormi kesklinna. See oli väljakutse, kinnitasid hiljem meie mõlema tagumikud.
Täiesti sõidu pealt saime teada, et ka UM-l elavad kängurud,
sellised pisikesed, umbes nabani loomad, aga neid olla päris vähe. Loomaaias
olid ka dalmaatsia kanad. Vähemalt meie arvasime, et dalmaatsia omad.
Invercargill’ muuseumis kohtusime tuataaraga.
Tuataara on
üks eriliselt eriline elajas. Ei teinud kohe üldse külalistest välja. Ükski
neist ei teinud, ehkki neid oli seal päris mitu. Isegi tuatara lapsed ei
liigutanud lillegi. Lihtsalt olid. Nii liikumatult kui veel vähegi saab. Me
isegi kontrollisime, et kui me vahepeal ära käime, kas nad siis salaja
liigutavad ennast. Ei! Isegi lapsed mitte!
See oli jumala põnev elamus – et kuidas ikka nii
liikumatu saab olla! No krokodillifarmis just ka ei rabeleta, aga mõni
silmalaug või miski siiski annab märku, et tegemist on elus loomaga. Siin me
pole kindlad – võib-olla olidki klaasi taga mulaažid.
Juuresolevad tekstid teatasid, et tuataarad on
ainukesed dinosauruste-aegsed loomad. Et kõik ülejäänud said 60-65 miljonit
aastat tagasi hukka ja otsa, aga tuatarad elavad vapralt juba 225 miljonit
aastat. Kui seda tardumist muidugi elamiseks saab nimetada… Sihuke
säästurežiimiloom et lase olla: jahedamates oludes hingab ainult korra tunnis.
Südamel laseb põksuda kiirusega 10 lööki minutis. Jahedam tähendab nii umbes
pluss kuut. Veel selgub, et UM ongi selline maa, kus magavale kassile
pannkoogid ise suhu jooksevad. Tuataara nimelt laseb kõigil arvata, et ta on
puunott või surnd või mis iganes ja siis kui keegi tuleb ja talle pähe lendab,
siis selle sööb ära. Ei mingit rabelemist toidu pärast. Muuseumis väitsid nad endid
loomi toitvat 2-3 korda nädalas, kuid talvel pidid tuataarad 3-4 kuud suurepäraselt
ilma söömata hakkama saama. Ja elavad sellisel moel 100-aastaseks...
Meestuatarad kasvavad 60 cm pikkuseks ja 1 kg
raskuseks, naised 50 cm ja 500g. Muneda viitsivad nad korra nelja aasta
jooksul.
Selliste isiksuseomadustega lemmikloom sobiks isegi
mulle… Muuseumi teiseks väga lahedaks eksponaadiks oli võtmete kogu. Lihtsalt oligi palju-palju võtmeid, vanglate omi ja muidu toredaid...
Kolmandaks avastasime, et meie UM lemmiklinnul tuil ei olegi noka all
lumemarjad, on hoopis paar kaardutõmmanud sulge. Curly strings. Neljandaks oli
seal väga suure südamega vaal olnud. Peaaegu sada kilo südant.
Ilm trehvas islandlikult suvine olema, kõva 13
kraadi. Sestap ei saanud ratta seljast üldse maha tulla, kohe oli
kangestuskramptõbi kallal. Mistõttu pidime kõiki roosi- ja loomaaedu sõidu
pealt nautima.
Väike tervitus Märdile ka :)
Toredaid väljakutseid teilegi :)!
No comments:
Post a Comment