Puhas Bluff ja paljas tõde

Me ahmisime ainult õhku, kui avastasime meilikastist 87-aastase Alva kirja: „Meile nii meeldis teie mõte minna Bluffi ainult seepärast, et sellel linnal on veider nimi – meie oleme terve elu siin elanud ja meile pole iial pähe tulnud, et selles midagi naljakat võiks olla! Niisiis teeme teile pakkumise: viime teid mõnel pärastlõunal, mis mõlemale poolele sobib, Bluffi, ja pärast sööme meie pool õhtust. Ja see ei ole bluff!

Meil ei olnud selle pakkumise vastu kohe mitte kõige vähematki. Meil oli kohe palju selle poolt. Mis siis, et vahepeal olime teada saanud ka sõna „bluff“ teise tähenduse – pankrannikuga neeme tipp. Või umbes nii.

Niisiis sõitsid Alva ja John taas oma peene pemariga treppi. 90-aastase mehe pärisnimi on John, aga Alva kutsub teda Jackiks (juhuks kui te vahepeal aru ei saa, et kui palju mehi selles loos on. Ja juhuks kui te ei tea, kes on Alva ja John, siis tuleb vaadata üleelmist postitust).

Blufi peamine vaatamisväärsus on teeviit Stirlingi neeme tipus, mis väidab, et kogu Uus-Meremaa on üks paras bluff. Ja et näiteks Londonisse on siit peaaegu 19 000 km. Imelik, et Urvastet ei olnud ära märgitud!

Kaili oma uue vana autoga. Bluff.

Stirlingi neem on nime saanud Williami järgi, kes oli Blufi piirkonna esimene lendur. Ja nende ahelatega on UM külge sümboolselt seotud viimane jupp normaalset maad, Stewarti saar, enne, kui hakkab pihta Antarktika.

Tee vaateplatvormile oli tähistatud igasuguste tarkustega, mis oli parasjagu jube, sest tuulas tohutult. Kartsime oma vanainimeste pärast, kes näisid nii hõredalt riides olema, et nüüd külmetame teised ära, ehkki Alva kinnitas, et temal on Alaskalt ostetud jakk ja see on soe küll.

Vaateplatvormi kõige lahedam osa oli see, et igasuguste ümbruse saarekeste maoorikeelsed nimed olid ära tõlgitud. Need nimepanijad maoorid on ühed toredad naljamehed olnud!

Kui olime piisavalt külmetanud, sõitsime tagasi Önvökaagõusse. Viskasime pilgu peale Johni töökohale – isalt päritud ettevõte, mida nüüd viivad edasi tema kaks poega. „On Sul hea meel, et pojad jätkavad sinu ja su isa tööd?“ – „Ikka on. Eks ma oleksin teistsuguste valikutega ka leppinud, aga see praegune situatsioon on ikka minu hinge jaoks parim. Ja nad on tublid – praegu on meil käsil Invercargill’ lennujaama kütte- ja ventilatsioonisüsteemid. See on suur asi ja hea asi – lihtsam on teha ühte suurt asja kui sadat pisikest.“
Vahepeal oleme jõudnud spordikeskuse juurde. See on peaaegu et verivärske – kaks aastat tagasi kukkus vanal katus lume tõttu sisse („10 cm lund!“ naerab meie vuhvinguperemees). Ja kuna Johni firma on ka siia oma panuse andnud, saame spordikeskuses korraliku ekskursiooni.

Ronimisnurk on äge – vähemalt 8 erinevat seina. Rida squashibokse. 7 korvpalliväljakut, mida saab kardinate abil liita ja lahutada. Tribüünid pealtvaatajate jaoks, mis vajadusel laest alla sobivasse kohta lastakse. Ja mis eriti lahe – kogu see keskus on väga polüfunktsionaalne. Siin on võimalik korraldada bankette, pulmi (ka köögid olemas) ja igasuguseid rahvaüritusi. Ronimisseina kohal on näiteks sünnipäevade pidamise koht. Jõulude ajal oli spordikeskuses jõulupuude näitus – 26 erinevalt ehitud jõulupuud. Jne.

Ja väga vahva oli ka stend, kus peal kõikide spordikeskuse töötajate nimed – aastate kaupa, pikema staažiga tegelastel eri värvi tärnid juures.

Ja siis kogu kompleksi au ja uhkus – tenniseväljakutega velotrekk!!!

Teel Alva ja Johni koju möödusime vanurite külast. Ilmatu lahmakas maa-ala täis ühes stiilis elamuid. Seda teemat me peame veel uurima, et kes seal elavad. Alva ja John ilmselt on selle küla jaoks veel liiga noored…

Alva ja Johni pool saime kohe koduekskursiooni. Ja millise! Alva tõmbas iga viimase kui kapiukse lahti ja näitas, kus on käterätid, kus on voodipesu jne.

Ma ei tuleks eales selle peale, kuid Alva puhul oli see nii lihtne, nii iseenesestmõistetav… Ja siis korraga kostis podinat ja Alva pani JOOKSUGA kööki – kartulid hakkasid üle ajama. Meie imetlesime seni nelja meest seina peal edasi – Johni isa, vanaisa ja veel kaks isa-meest kaugemale ajalukku.

Me oleme seda juba maininud: midagi pole parata, kui inimesed on luksuse jaoks loodud. Kristallklaasid ja lauahõbe – olime just jõudnud nendest puudust tundma hakata…

Alva ja John võtavad hääletajaid peale tubli 40 aastat – ajast, mil nende poeg Peter Euroopas hääletas ja hiljem vaimustunult kodus rääkis, milliseid imelisi inimesi ta seal kohtas. „Johnil oli varem tööalaselt väga palju ringisõitmist ja nii ta tuli sageli hilja koju ja jälle oli mõni võõras kaasas,“ naerab Alva.

Mõlemad, nii Alva kui John, on nii pagana elus, nii soojad, nii lihtsa olemisega… Ja samas on mõlemal ka keerulisemad perioodid olnud. John on kahel korral vähi seljatanud – korra ronis teine kopsu, korra kuskile soolestikku. Alval on vähk kõri kallal käinud. Nemad, näe, said jagu, kuid 3-aastase tütrepoja viis ajukasvaja minema - see on mõlema jaoks eriti hell teema.

Lehitseme vahele Johni 90. sünnipäeva albumit.

Vaade Alva ja Jacki elutoa-söögitoa aknast

„Kas te vahepeal tülitsete ka?“ – „Mina ei tülitse, Alva tülitseb,“ naerab John. „Oh-oh-oo,“ naerab Alva. „Me oleme 63 aastat abielus olnud – ma peaksin selle eest medali saama!“

Alval juba on kaks medalit. Kuninganna käest. Sellest oli eelmisel korral juttu, nüüd on meil au neid oma silmaga näha. Ja seinal ripub kiri, mis tunnistab, et Elizabeth II on Alva Maryle ordeni andnud…

Kui vanapaar meid koju hakkab sõidutama, torkab Alvale pähe: aga sõidame „sealtkaudu“… Nii saame osa veel portsust lõvilõugadest, gladioolidest, maoori majast ja roosadest roosidest Andersoni pargis…

Meil on siiralt hea meel, et saatus tõi meie teele sellised inimesed.