Me olime täiesti ausalt matkarajal. Piletiga ja puha. Südamest ähkimas. Sest rada asus ikkagi kõrgemal kui 3 km ja vintsutas oma inimesi üles-alla. Me olime kõik ausalt läbi teinud ja ära kannatanud. Ja siis äkki niisugune tekst...
Ingapirca tähendab kitšua keeles (see on üks versioon ketšuast, mis omakorda on üks suuremaid indiaanikeeli Lõuna-Ameerikas) "Inka müüri" "Müür asub ca 80 km meie "kodulinn Cuencast", Cañari
provintsis,
on Ecuadori tähtsaim-suurim-kõigeparemini säilinud inkateemaline
mälestis ja kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.
Cañari rahvas on praegu üks eneseteadlikumaid etnilisi indiaani rahva gruppe, kes on uhke oma päritolu üle ja kannab uhkusega oma rahvariideid (need ilusad lilltikandiga seelikud linnatänavatel on just nende omad!)
Cuenca jõuluparaadil oli näha ka selliseid karvajalgseid tüüpe -
Cañari
on umbes sama, mis Võro või Seto. See tähendab, et Cañari
provintsis elab oma keele ja kultuuriga cañari rahvas. Indiaanlaste
hulka kuuluv punt, kellel enne inkade tulekut 15. saj lõpus oli
olnud oma riik tükkis pealinnaga. Pealinna nimi oli Hatun Kañar
("Suur-Kañar"). Inkad, kes järjest uusi piirkondi oma
võimu ja valitsemise alla sebisid, nimetasid pärast
vallutamist linna ümber Ingapircaks.
Cañarid
olid inkdele eriti visad vastalised ja said seetõttu hiljem väga
suures osas sundümberasustatud. (Nagu Siberisse saatmine?) Nii
kannabki ka Peruus üks piirkond Cañari nime. Samas on raske ette
kujutada, kuidas see kõik siiski täpsemalt käis - inkad olid
niipalju kavalad, et kedagi suurte-vägevate lahingutega ei
alistatud, nad lihtsalt "imbusid" kohaliku rahva sekka,
ostsid ühed ära, teistele tegid muid ahvatlevaid ettepanekuid
(paneme su linnapeaks!) ja said endale sellisel moel igal pool
piisavalt truid alamaid ning järgijaid. Ka cañari rahvas alistati
ilma suurema verevalamiseta. (Võib.olla).
Cañari
rahva ümberasustamine, millega inkad alustasid ja mida hispaanlased
jätkasid, on põhjustanud cañari keele segunemise kitšuaga. Nii on
sellest tänaseks saanud cañari kitšua, Ecuadoris räägitava
kitšua keele murre. Kitšua ise, nagu eespool öeldud, on üks
variant ketšua keelest.
Cañari rahvas on praegu üks eneseteadlikumaid etnilisi indiaani rahva gruppe, kes on uhke oma päritolu üle ja kannab uhkusega oma rahvariideid (need ilusad lilltikandiga seelikud linnatänavatel on just nende omad!)
Cuenca jõuluparaadil oli näha ka selliseid karvajalgseid tüüpe -
Paraadil me ei osanud neist midagi rohkemat arvata kui teistest. Ingapircas aga öeldi, et see tüüp on cañari devil huma. Mis tõlkes tähendab "kuradi pead". Ja et see oli vanasti kogukonna pea ja eluenergia juht ning kõva sõdalane. Praegu on ta põhitegelane cañari rahvatantsudes, eriti nendes, mida tantsitakse juunikuus toimuval Inti Raymi'l, Päikese Peol.
Devil
huma'l oli oluline roll katoliikluse pealetungi ajal. Siis
korraldasid cañarid midagi tantsiva revolutsiooni taolist -
Kuradipead käisid ja tantsisid oma protestitantsu nii
linnaväljakutel kui vastrajatud kristikes kirikutes.
Devil
huma ei ole "negatiivne kurat" - kõikide vanade
indiaanirahvaste maailmapilt põhines duaalsusel. Öö-päev,
mees-naine, külm-kuum - duaalsus on osa elu dünaamikast. Selle ilma
paariliseks on allilm ja sinna on kah kedagi toimetama vaja.
Devil
huma kaastantsijateks on enamasti Rucuyaya
– esivanemad.
(Ka
nemad olid paraadil täiesti esindatud). Need on ainsad, kellel on
lubatud rääkida tõtt ja iga kohalviibija üle nalja teha.
Rucuyaya'd kannavad valgetest jahukottidest valmistatud maske.
Aga
jah, lugu algas ju sellega, et me läksime Ingapircasse.
Ingapirca
varemed asuvad üsna maaliliselt ca 3200 m kõrgusel mäeseljandikul
ning pakuvad esiteks ise päris kena-avarat vaatepilti, teiseks on
varemete otsast omakorda ilus vaade ümbritsevatele
mägedele-orgudele.
Ingapirca
ehk "Inka Müüri" näol ei ole tegemist mitte üksnes
kindluse-, vaid ka kultusepaigaga. Cañari rahva poolt ehitatud
kultusepaigaga, mille inkad oma maitsele vastavalt ümber
kujundasid.
Kompleksi
kuuluvad Päikesetempel, observatoorium Kuu ja Päikese vaatlemiseks,
keldrid-sahver-aidad ehk lao- ja hoiustaamisruumid, rituaalsed
basseinid-saunad, hauad, tänavad ja väljakud.
Need
ümmargused augud olid teraviljahoidlad. Küllap olid seinad omal
ajal ikka kõrgemad :)
Tagapool
on inimesed ühe suurema kivi juures. Sinna alla on keski tähtis
maetud. Võib-olla inka, aga võib-olla hoopis kanaarilinnuke.
Hoone
rekonstruktsioon. Jassu imetleb katuse kinnitamise süsteemi
(tagapool tuleb pilt, millel see on paremini näha)
Enam-vähem
keskse sirgjoone lõpus asub spiraalne Päikesetempel
Päikesetempel
Ehitusstiil
– suured, täpselt haakuma tahutud kiviplokid ja mördi
mittekasutamine – sarnaneb teistele säilinud inkavaremetele.
Maavärinakindlust lisavad trapetsikujulised uksed ja aknad.
Jalutusraja
ääres juhitakse rändaja tähelepanu mõnedele huvitavamatele
loodusvormidele. Selle kivimüraka nimi on Kilpkonn.
Päikese silm
Mahalõigatud
aaloe
Ja
siis teatas Jassu, et vaata, tomatid kasvavad puu otsas. Ma ei
tahtnud teda alul uske. Ma olen terve aasta tomateid uurinud (Räpina
Aianduskooli tomatiprojekt!) ja isegi seda imet näinud, kuidas ühel
taimel olid all kartulid ja peal tomatid - ikka Räpinas! - aga puu
otsas kasvavatest tomatitest ei olnud ma veel kuulnud.
Tuli
välja, et Jassul oli õigus. Tomato tree kasvatab
munakujulisi tamarillo'sid, mille orki me olime juba ühe
korra läinud. Me pidasime neid turul kellekski teiseks. Kui
Joanne majas oma ostu näitasime, käitus Joanne väga ebamääraselt
ja kutsus kohe Emilio kohale. Emilio on Joanne Ecuadori poiss-sõber.
Noor kohalik, kes kõik Joanne mured ära lahendab. Emilio tuli terve
oma perega kohale ja ütles, et neid üldiselt väga ei sööda,
neist tehakse mahla.
Me
ei hakanud mahla pääle panustama, pudistasime neid vaikselt
niisama sinna-tänna söögi sisse. Sest ei saa öelda, et me nende
maitsest vaimustunud oleksime olnud. Aga minem ka kahju visata,
eksole.
Ja
nüüd ütleb guugel, et need on ikka ühed väga vahvad fruktid,
pooleldi puuvili, pooleldi Gemüse, võib panna suhkrut juurde ja
teha moosiks või panna soola ja pipart ning kasutada liharoogade
maitsestamiseks, et sobib nii magusatesse kui soolastesse
salatitesse... nomaitea.
Aga
see oli igal juhul äge, et tomatid olid otsustanud puu otsa kasvama
minna.
Tomatipuud.
Tagumise otsas on üks pisike punane täpp täiesti näha. Eriti kui
pilt suuremaks klõpsata. Leegi ja Jassu blogis on tamarillodest
ilmselt parem ja arusaadavam pilt.
Jalutusrada
viib cara del inca’ ni, inka näoni – tagaplaanil olev kalju,
mille kuju peaks indiaanlase nägu meenutama.
Väga
vähe jäi puudu, et me oleksime koju pöördunud paari savipoti, ühe
Cañari-aegse pealuu ja kivikirvega. Nimelt peatas meid matkateel üks
vanem naine ja viipas oma aita, kus kõik see varandus ettevaatlikult
kirstudest välja võeti. Memm ise piilus kogu aeg ettevaatlikult üle
õla, et ega keegi ometi tema peenikesele ärile peale ei satu... Ma
kujutasin endale elavalt ette, kui palju sõpru ma igal pool
koguksin, kui seljakoti küljes üks kolju töllerdaks. Eriti
lennujaamades, ma pakun...
Veelkord
katusekonstruktsioon. Oleme just välja astunud müügimoori juurest
- ilma ühegi surnupealuuta..
Koduteel
kohtasime vana valimisreklaami. Leninist, kes 2017 aprillikuus
Ecuadori presidendiks sai, oli pikemalt juttu eelmises postituses.
Niimoodi
me siin vaikselt kulgeme. Kodused toimetused on kõik ausalt ära
jagatud: Leegi söödab Jassut, Jassu söödab koeri... Mina hoian
lihtsalt silma peal, et kõik söödetud ja söönud oleksid.
Olge
hoitud ja ärge endale söögiga liiga tehke!
Leegi
ja Jassu blogiversioon:
No comments:
Post a Comment