"Pead hakkan pesema vihmaperioodil," teatab Mare hommikul linnakeses nimega Fiantsanaroa. Täiesti reipalt. Meil on selle üle ülimalt hea meel. Mitte peapesu üle. Rõõmustame, et inime elus ja ilus ja reibas päälekauba. Sest õhtuks oli Tõeline Daam korraldanud meile väikese mure. Olime püüdnud seda lahendada nii sees- kui välispidiseid võtteid kasutades. Edukalt, nagu selgus.
Et kõik ausalt ära rääkida... olime otsustanud pealinnast 400 km lõunasse liikuda ja teha seda ühistranspordiga. Teisisõnu mikrobussiga.
Bussijaam ise on hommikuks täiesti piisav atraktsioon. Me ei ole veel jõudnud jaama territooriumile keerata, kui takso igast aknast on sisse pistetud pea, mis püüdab ära aimata, kuhu suunda me sõita kavatseme ja kuidas meid endale rabada. Autost lahti enam ei lasta - juht oleks võinud mootori seisma jätta, meid oleks kätel kohale kantud.
Maksame mingis urkaaugus oma sõidu ära, saame isegi pileti ja puha. 400 km, kamba pääle 25 eurot koos kinnitusega, et buss väljub 10 min pärast ja kinnitusega, et me saame endale bussi tagumised neli istet ning sinna kedagi juurde ei panda. Õigemini, meile maksame selle ühe istme kinni. Meile sobib. Üks sinisärk on vahepeal meid enda omaks tunnistanud ja peletab ülejäänuid nagu kärbseid eemale.
Jõuame bussi juurde. Seljakotid lähevad katusele, meie ise oma tahaistmele. Ja voila - lõksus me olemegi! Sest nüüd nad tulevad kõik kambaga meile sinna tahaistmele kallale! Igaüks kinnitab, et just tema tõstis meie koti bussi katusele ja et nüüd me peame selle eest maksma (kotte olime me selleks ajaks ju õppinud juba ise kandma, nagu kõik mäletavad). Nad kinnitavad seda puhtas malagassi-prantsuse segakeeles, igaüks omal moel ja väga veenvalt, kõige süütuma näoga on aga üks väike rastapatsinähvits. Sinisärk on kadunud ja ega me ju rohkematest nägudest suurt sotti pole saanudki - meid topiti ju kohe sinna tagaotsalõksu!
Rastapats hüpleb ukse vahel ja selgitab meile ülima näitlejameisterlikkusmiimika abil, et "ära sellele maksa" ja "ära tollele maksa" - ja siis on korraga kohal mees, kes nõuab näha piletit ja kinnitab, et tema on meie bussi juht ja et me peame pagasi eest lisaks maksma, iga koti pealt 10 000 ariaryt (ehk 2,5 eurot). Rastapats ukse vahel noogutab innukalt. Maksame. Juht kaob. Ette rutates olgu öeldud, et koos rastapatsiga ja igaveseks. Grammi aja pärast on kohal sinisärk ja ütleb, et me peame pagasi eest maksma. 10 000. Küsime, et kas 3 x 10 000, mees arvab lahkesti, et 1 x 10 000 on kah ok. Püüame talle selgeks teha, et me just maksime 3 x 10 000, mees ei saa aru ja on jätkuvalt lahkesti 10 000-ga nõus... Võtame välja google tõlkemootori. Nüüd on sinisärk väga pettunud, kuid jätab meid rahule ja imekombel rohkem polegi enam kedagi, kes tahaks pagasitasu sisse kasseerida... Piletit üle lugedes on seal küll ka kirjas, kuidas 15 kg kotti on igaühel hinna sees. Vist. Sest pilet on malagassikeelne.
Pole just kõige suurem kooliraha, aga hea kool ikka.
Esiotsa on kõik kena. Noh, start venib 10 minuti asemel pooleteise tunni peale, aga tühja sellest. Mora-mora, aega on! Urmas pildistab üles kõik uksed, aknad, lingid, vedrud ja viled, mis on nööriga bussi külge seotud ja arvab, et et tegelikult oleks võinud ümber bussi ka ikka igaks juhuks ühe või kaks koormarihma tõmmata. Kuid meil on tagaistmel ruumi, õhk käib igast aknast läbi, ilm on soe ja liikumiskiiruses teeme tükk maad paremaid tulemusi kui see meil saare põhjaosas õnnestus.
Vaated on ilusad, hoopis teistsugused kui põhjas. Maastik ja teeveered ergutavad mõttelendu. Mida nad seal teevad? Miks nad nii teevad? Kuidas nad seda teevad? Kellele nad seda teevad? Mis see on? Milleks see on? Kes ostab lutsukive? Neid müüakse vähemalt kolmes järjestikuses külas iga maja ees. Järgmises kolmes külas müüakse iga maja ees apelsine. Järgmises kolmes porgandeid. Siis ühes külas trumme ja teises kitarre. Ja siis kolmes järjestikuses külas mänguveoautosid? Miks? Kellele? Need on muide esimesed mänguasjad üldse, mida me siin saarel näeme.
Ja lõpuks, pärast pissipeatust - miks on kogu Madagaskaril prill-lauad väiksemad kui potid?
Meie ees istuvad kutid närivad tubakat ja joovad dzamat. Vahepeal teevad bussiaknast salasuitsukest. Kuidagi keerutab tuul akende vahel nii, et meil pole häda midagi, kuid need lõhnad on Mare ära hullutanud . Igatahes varsti tal enam südamega korras pole lood.
Ja siis tuleb välk ja pauk ja sadu. Buss on hõre nagu looreha, iga serv saab oma osa. Kõik meie soojemad hilbud, vihmakaitsevahendid ja isegi alkohol on bussi katusel...
Püsisoojane Urmas püüab küll kaht kõigusoojast üleval pidada, aga kindluse mõttes võtab Mare lõpuks hotelli jõudes vastu nii kuuma duši, pisikese pitsikese, soojad sokid kui ka värvilise vatiteki. Ja siis koputab tõelise boonuse ja üllatusena uksele uhke malagassipärane õhtusöök - armas ja püüdlik respapiiga on segamini ajanud sõnad "hommikusöök" ja "õhtusöök"... Enne seda on bussijuht meid spetsiaalselt hotelli ukse ette toonud...
Kenad inimesed selles Fiantsanaroas - linnas, mille nimi tõlkes on "hea kool".
Esiotsa on kõik kena. Noh, start venib 10 minuti asemel pooleteise tunni peale, aga tühja sellest. Mora-mora, aega on! Urmas pildistab üles kõik uksed, aknad, lingid, vedrud ja viled, mis on nööriga bussi külge seotud ja arvab, et et tegelikult oleks võinud ümber bussi ka ikka igaks juhuks ühe või kaks koormarihma tõmmata. Kuid meil on tagaistmel ruumi, õhk käib igast aknast läbi, ilm on soe ja liikumiskiiruses teeme tükk maad paremaid tulemusi kui see meil saare põhjaosas õnnestus.
Vaated on ilusad, hoopis teistsugused kui põhjas. Maastik ja teeveered ergutavad mõttelendu. Mida nad seal teevad? Miks nad nii teevad? Kuidas nad seda teevad? Kellele nad seda teevad? Mis see on? Milleks see on? Kes ostab lutsukive? Neid müüakse vähemalt kolmes järjestikuses külas iga maja ees. Järgmises kolmes külas müüakse iga maja ees apelsine. Järgmises kolmes porgandeid. Siis ühes külas trumme ja teises kitarre. Ja siis kolmes järjestikuses külas mänguveoautosid? Miks? Kellele? Need on muide esimesed mänguasjad üldse, mida me siin saarel näeme.
Ja lõpuks, pärast pissipeatust - miks on kogu Madagaskaril prill-lauad väiksemad kui potid?
Meie ees istuvad kutid närivad tubakat ja joovad dzamat. Vahepeal teevad bussiaknast salasuitsukest. Kuidagi keerutab tuul akende vahel nii, et meil pole häda midagi, kuid need lõhnad on Mare ära hullutanud . Igatahes varsti tal enam südamega korras pole lood.
Ja siis tuleb välk ja pauk ja sadu. Buss on hõre nagu looreha, iga serv saab oma osa. Kõik meie soojemad hilbud, vihmakaitsevahendid ja isegi alkohol on bussi katusel...
Püsisoojane Urmas püüab küll kaht kõigusoojast üleval pidada, aga kindluse mõttes võtab Mare lõpuks hotelli jõudes vastu nii kuuma duši, pisikese pitsikese, soojad sokid kui ka värvilise vatiteki. Ja siis koputab tõelise boonuse ja üllatusena uksele uhke malagassipärane õhtusöök - armas ja püüdlik respapiiga on segamini ajanud sõnad "hommikusöök" ja "õhtusöök"... Enne seda on bussijuht meid spetsiaalselt hotelli ukse ette toonud...
Kenad inimesed selles Fiantsanaroas - linnas, mille nimi tõlkes on "hea kool".
Antananarivo bussijaamas
See tundub küll jõhker - palava päikese käes kilesse mähitud talled (?) või vasikad (?)...
Pooleteiseminutiline klipp, kus keegi ei märkagi kolme kahvanägu tagaistmel...
No comments:
Post a Comment