Friday, November 1, 2019

Veel risti-rästi Aserimaa asju

Khachmaz'i sattusime vaid selle pärast, et otsisime Isti Su'd - kuuma vett. No et ikka talvele võimalikult tervetena vastu minna.  Ja leidsime niisuguse suurejoonelise kuurortlinna, et lase olla... Laiemale avalikkusele täiesti tundmatu linn, üheski portaalis pole tema kohta sõnakestki, pole merd, pole mäge, keset suurt lagedat lihtsalt üks linn - uhke ja pika keskpromenaadiga...
Kuumas vees käisime ära. Kuna me ei soovinud enam täiendavaid arstlikke läbivaatusi ega pikaajalist raviplaani, sattusime umbes nagu kohalikku linnasauna. Sauna pealkiri oli täpselt see, mida me olime otsinud - IstiSu. 

Khachmaz'ist lihtsalt niisama läbi sõites võib ennast nii paremale kui vasakule vahtima unustadagi: kahel pool peamagistraali uhked hirmkõrged skulptuurid, haljasalad,...


Aserbaidžaanis on linna olulisim tunnus tema väravad. Isegi kui linna pole veel olemaski, võib juhtuda, et väravad on juba valmis ehitatud. Nii on lood näiteks Valge linnaga. Aga Khachmaz on täiesti olemas.



"Keset suurt ja laia lagedat" on väljend, mida ma enne reisi Aserbaidžaaniga seostanud ei oleks. No ikka ju mägede pojad ja nii edasi. Tegelikult on mäed põhjas ja lõunas, riigi keskosa ja Kaspia rannik on lamedad nagu lestakalad. Kaspia-äärse lageda peale on rajatud hirmus hulk linnu ja - kui nad juba midagi ette võtavad, siis ikka hulgim - kui kasvuhooned, siis kilomeetrite viisi, kui kanalad, siis kahesaja kaupa...
Aga mägesid on ikka ka. Ja mägedes karjused koos lammastega. Jälle täiesti uut sorti lambad - nägu ja käed-jalad pruuniks päevitatud ja saba asemel rasvasaba. (Rasvasabade teemal haris Mare mind juba viis aastat tagasi Hiinas).

Lehmad siin piimaloomad küll ei ole - väidetavalt 1-1,5 liitrit päevas tuleb ehk ära. Tööle ja töölt koju ehk karjamaale ja tagasi käivad loomad täiesti ise. Niisugused õnnelikud lehmad - lähevad kuhu tahavad, magavad, kus tahavad ja kellega tahavad... Noh, ja siis ei saagi ju keegi neid lüpsta ka.


Põllumaa ostetakse välja ja seda saab kasutada ja pärandada 100 aastat. Kui see lapselapselapselaps, kellele aastaid enam eriti palju ei jagu, tahab pärast 100 aasta otsasaamist põllumajandusega edasi jännata, peab ta maa uuesti välja ostma.
Maad ja varad pärandatakse kõige nooremale lapsele. Mitte vanemale pojale, nagu mõnes muus kultuuris.

Sellist kalamüüki teede ääres ei olnud ma kah varem näinud.
Loodetavasti ei pärine need kalad jõest, mille kohta Ali ütles, et tolle veega saab saab ravida neerukive ja pesta Žiguli radiaatoreid. Võimalik, et tolle jõe nimi oli Sdk, aga võimalik, et mitte. Igatahes on Aserbaidžaanis jõgi nimega Sdk. Ma loodan, et kõik ristsõnategijad panid selle nüüd kõrva taha. 

Lisaks kaladele pakuti tee ääres kõrvupidi peos siputavaid jäneseid ja valgetesse plakatesse mässitud rümpasid. Vahvalt värvide kaupa mustrisse laotud frukte nagunii. 

Niisiis jõudsime vaikselt toiduni.
Sellise kujuga nuga ei olnud mulle ka varem ette sattunud. Nüüd sattus. Restoranis, kus ei ole võimalik tellida alkohoolseid jooke. 

Halvaa ei ole tegelikult selline kõva pätsike nagu meie arvame. Halvaa on hoopis mett välja ajav pehme plöga - ja täpselt sama magus, nagu mesi isegi. Pildil Sheki halvaamüüja.

Samasuguste suurte pannide peal, kus valmistatakse halvaad, tehakse ka pahlavat - traditsioonilist kohalikku maiust, veidi rohkem koospüsiv kui halvaa ja täpselt sama magus.

Me ei suutnudki välja mõelda, mis imemaitsev roog see siis nüüd on. Maigutame ja mekitame, aru ei saa... Lõpuks selgub - šuba, kasukas! Ainult et kõik koostisosad on imepeene riiviga riivitud, nii, et sa isegi kartulit ära ei tunne, serveeritud ca 2-3-cm paksuse kihina ja kõige peale puistatud  granaatõunajubinaid.

"Siin käib president oma sõpradega ka söömas! Ja ma palusin, et nad teeksid sellise laua ja teeninduse, mida te surmatunnini ei unusta!" ütleb Ali. Niisiis on meid ootamas presidentlik eine. Poisid pingutavad, iga ampsu järgi tuuakse uus puhas taldrik ja magustoidulaud kaetakse eraldi, veel veidi eemale. Meie auks lülitatakse tööle purskkaev... . 
Et palju siuke peenike pidu ka maksma läks? Ca 35 eurot nägu. Alkoholi ei tarbita ka selles restoranis.

Üks maitsvamatest roogadest toodi poole küpsemise päält lauda. Issand ise teab, mis selle toidu "liha koos köögiviljadega" pärisnimi oli. 

Sinise järve ääres asuv söögikoht on ennast sügise auks kokku pakkinud.

Göygöl või Goygol tähendab Sinist Järve. Asub ca 1500 m kõrgusel ümp. Järve said nad endale siia niimoodi, et aasta 1139 maavärisemise käigus kukkus kokku Papazi mägi ja blokeeris Küräkcay jõe tee. 

Järv on ilus, aga mitte maailma ilusaim. Mägijärved on üldjuhul kõik ilusad. Ja kui on ilus, siis kes peab ilust ennekõike osa saama? Ikka president! Nii on president lasknud endale ehitada Sinise järve äärde kahe vaateplatvormiga villa. 
Kaks ehituslikku jõnksu pildil on presidendi villast vaateplatvormideni viivad galeriid. Lihtinimesel neid vaateid vaja ei ole.
(Presidendi villa on tagumine, suhteliselt puude taga olev hoone. Eespool olevas hoones peetakse vajaduse korral kõrgeid külalisi. 

Vaateplatvorm järve äärest vaadatuna. 

"Alguses ei lasknud nad järve äärde enam kedagi," kaebab Ali. "Siis hakkas rahvas nurisema, et president on kõige ilusama järve ära kaaperdanud. Siis hakati natukene lubama - 50 manati (ca 25 euro) eest. Aga see on tavainimesele ikka liiga kõrge hind. Rahvas jätkas virisemist. Nüüd nad lasevad igal aastal hinda natuke allapoole." 

Sinise järve lähedal asub ka Helendorf - saksa vähemuse asula aastast 1819. Aastal 1941 asustati sakslased sovjetikuste poolt Kasahstani ümber ja nende majad anti armeenlastele - et ikka rahvad võimalikult segamini ja omavahel kaklema ajada...
Rahvuspark sai Göygölist 2008. aastal. 

Ganjast 9 km kaugusel asub ka Nizami Ganjavi, Aserbaidžaani kuulsaima poeedi (12. saj) memoriaal, mausoleum ja muuseum. Ikka võimas ja suurejooneline, kuis siis muidu.


Veel mõni km Ganjast eemal asub Imamzadeh, šiiitide pühapaik. 
Šiiidid on islami suuruselt teine rühm sunniitide järel, aserid on üldjuhul šiiidid. 
Kui prohvet Muhammad suri, tekkis tema järgijate seas lahkarvamusi, kes peaks saama Muhammadi järglaseks islamikogukonna eesotsas. Ühed arvasid, et Abu Bakr, nendest said hiljem sunniidid. Šiiidid aga peavad Muhammadi seaduslikuks järglaseks tema onupoega ja väimeest, prohvet Ali'd. 

Imamzadeh on tõlkes "prohveti pojad" ja vihjab seega prohvet Ali järeltulijate matmispaigale. Mausoleum pärineb 14. sajandist ja koosneb mošeest ning matusemonumentidest. On Aserbaidžaani moslemite palverännusiht. 



Vaatamata sellele, et pühakoja ukse ees on selgelt näidatud, kes kuhu ona papud peab panema, õnnestus minul enda omad ikkagi meeste poole pääle sokutada :( Õnneks ei tuld keegi kallale. 

Üks ülimalt püha kirst, Kõik käisid ja musitasid. 

Siin me oleksime tahtnud ööbida - Sheki Karavansarai, ajaloolises karavansarais tegutsev hotell. Aga Ali ajas asjad untsu. 
Igatahes ei tähenda sarai mitte kuuri, vaid paleed. Ja karavansarai on olnud midagi meie postijaama taolist - neljast küljest kindlustatud  siseõu koos ööbimis- ja söömisvõimalusega kaubakaravanidele. Antud juhul siis Siiditeel liikuvatele karavanidele.

"Ja siis ma viin teid tervendavatele allikatele ja..." lubas Ali. Viiski! Aga kuna islamiusus ei tohi ometigi meesterahvas naisterahva ihuraasukestki näha - muide, isegi imekauneid valgetes euroopalikes pulmakleitides pruute ei lubanud Ali meil pildistada! - siis on iga allika peale ehitatud kole sinine onn, kus sa ihuüksinda istud ja tervened. Väga igav. Islandil on ikka parem, näed, mis laias ilmas toimub ja...

Elekter ja gaas on tavatarbijale normeeritud. Kui jääd oma tarbimisega normi piiridesse, maksad 7 käpikut ühiku päält, kui lähed üle piiri, hakkad edasi maksma 13 käpikut ühiku päält. Ehk peaegu kaks korda rohkem.

Tormist räsitud eestlased tõstavad külmkappe õue külma kätte, et noil natukenegi külmem oleks, Aserbaidžaanis on kombeks pesu õues pesta. Ja et masin ennast liiga alasti ei tunneks, tõmmatakse talle kilekott selga. (Venekeelne "mašina" on naissoost sõna...?) 

Kui  olime "tervisevetelt" lahkumas - olime ööbnud nn eramajutuses - läigatas perenaine meile pooleliitrise purgiga vett järele. Niimoodi soovuitakse lahkujaile, et nende reis libedalt läheks ja siledalt kulgeks. 
"Me armastame külalisi," ütlevad nad. "Aserbaidžaanis on vanasõna: majas, kus on külalised, ei ole kurjust."

*   *   *

Presidendi peale ollakse praeguseks juba suhteliselt pahased. Kui kuuleme raadiost, et Bakuus on nädalavahetusel tulemas valitsusevastane meeleavaldus, selgitab Ali: "Neid on igal nädalavahetusel. Lihtsalt bussid tulevd kohale ja viivad demonstrandid kuskile linnaserva ja lasevad neil seal rahumeeles karjuda. Ja ega neid demonstrante enam kuigi palju pole jäänud ka - kes see ikka viitsib iga nädalavahetus jaurata."

"Meil o 60 % noortest ilma tööta, aga preident toob töölised Venemaalt sisse. Miks? Meie noored lähevad kõik ära."
Aserbaidžaanist minnakse Iraani - see on umbes sama suhe, mis meil Soomega - keeled on sarnased ja ajalugu ka.
"Vietnamlased ajas ta küll minema. Mingil hetkel oli neid  meil ikka väga palju. Aga siis hakkasid koerad kaduma ja siis aeti vietnamlased minema."

Igas keskuses on uhked spordikompleksid nimega olümpiakeskus. Heydar Alijevi nimelised loomulikult. Igas linnas on mitu Alijevi tänavat - üks surnud presidendi auks, teine tema poja, praeguse presidendi auks, mõlema emade ja naiste auks. Heydar Alijevi tänav, Ilham Aliyevi, Mehriban Aliyevi, Aziz Aliyevi, Zarif Alyjevi...
Igas linnas lehvib uhkelt riigilipp. Vähemalt kõrged lipumastid on olemas, isegi kui lipp ei lehvi. Lipp ei pruugi lehvida seetõttu, et pole piisavalt tuult -  niisama loperdada tal kah ei lasta. Pealinn Bakuu lipuvardas lehviva lipu mõõtmed on 60 x 100 m.

*   *  *
Läheneb vanem mees  ja tõstab meie teelauale kuivatatud ravimtaimepakid. Oregano. Pune.
"Minu vanaema võitles II maailmasõjas teie vabaduse eest, tema mälestuseks peaksite ostma," ütleb ta veidi solvunult, kui me keeldume.  Meil on ainult käsipagas ja meil pole mingit tahtmist ega vajadust siit kaugelt punet osta. "Ma püüan ju ka lihtsalt leiba lauale saada," lisab ta lahkudes.
Kripeldama jääb.
Riigis, kus nafta toob sellises koguses sisse, et iga selle elanik võiks kuus 325 dollarit peo peale saada.
*   *   *

"Ahhaa, teie lagundasitegi Nõukogude Liidu!" muhelevad näännimüüjad vanalinnas. "Teie olite ju esimesed, kes välja astusid!"

*   *   *

  • Aprikoosipuskar. Kastanimoos.  Lepaurbade näoga magusad asjad.
  • Hurmaahektarid.
  • Smart-kaamerad, mis oskavad auto liikumiskiiruse kahe kaamera vahel välja arvutada. Kaameraid on maanteed paksult täis. Nagu ka tööle ja töölt koju hääletavaid politseinikke. 
  • "Politseinikud töötavad eelkõige laupäeviti, siis on inimesed kodus ja näevad, et nad töötavad," kinnitab üks taksojuht. 
  • Qonakand - linn mägede vahel, kuhu me sõitsime küll kohale, kuid kuhu sisse meid ei lastud - tee oli blokeeritud, blokeeringute taha tänavalaiune telk paigaldatud ja selle ees mehed laulujoru ajamas. Mulla ise tuli meie juurde vabandama, et täna ei saa...
  • Õpetaja palk 150-200 USD kuus, pension 100-125 USD, ehtaja päevpalk 8-10 USD. Korteriüür Bakuus 150-250 USD kuus. Noh ja euro ning dollar on ju peaaegu võrdsed.
  • Üks linn, millest me oma teel läbi sõitma satume, koosneb ainult mööblipoodidest. Mis värk sellega küll peaks olema? Linna nimi on Goran
  • Kuidas nad ehitavad, kui mitte ühtegi veo- ega seguautot ole näha? Selgub, et need tohivad sõita vaid öösiti!
  • "Meie silmaarstid on väga head, maailmatasemel!" kinnitab Ali. "Igalt poolt (st Iraanist) tullakse meile silmaarsti juurde." Meie näeme oma teel silmaarstibussi - umbes nagu meie mammograafiabussid, aga silmaga hinnates veel tükk maad suurem. Võib ka olla, et lihtsalt tundus suurem.


Heydar Aliyevi (no kelle veel, eksole!) nimeline Bakuu Rahvusvaheline lennujaam. 

Aserbaidžaaniga saame selleks korraks ühele poole. Terve rida küsimusi jääb õhku - no näiteks, et kas Ali siis ikkagi oli nuhk või ei. See mõte kerkis mu pähe uuesti täna, nädal aega pärast reisi.

Istun ABZ Reiside miljonivaatega kontoris. Ma olen oma nägemuse ja programmi järgmise aasta sügiseks kokku pannud ja saatnud päringu mitmele Aserbaidžaani turismifirmale, et uurida bussi hinda jne. Üks neist vastabki, vahetame mitu meili.
"Ulvi, tule vaata!" hüüab järsku Kristi hämmeldunud näo ja tooniga. 
Meile on saabunud meil Aserbaidžaani Turismiliidult ehk siis keskselt turismiorganisatsioonilt.

"Nagu me näeme, olete te ühenduse saanud selle ja selle turismibürooga. Kui teil peaks probleeme tekkima, oleme valmis aitama."

Oh sa pime-pime-pime, maa-ilm on imeline...


Naftamaastikud tule maal

"Kas teil mõni aruraasuke on kuskil pea sees olemas?" teeb tulede ja viledega kohalesaabunud härra Ohraana kurja nägu ja häält.
"On."
"Kuskohas ta teil on! Siin ei tohi ju ometi pildistada! Saadsa aru - ei tohi! Mulle helistati, et lilleline pluus muudkui kõnnib ringi ja teeb pilte!"
"Jah, ma olen turist. Turistid kõnnivadki ringi ja teevad pilte." Kusjuures ma olin saanud imelaheda pildi - ühes servas Aserbaidžaani vapileegike, teises servas vaatab kaamerasse naftatornide vahel ringijõlkuv lehm ning nende kahe vahelt sajad puurtornid mäenõlvadelt Kaspia mereni välja. Üle kuuesaja väitis üks mees, kellega me juttu ajasime, siin neid torne ja pumpasid olema. 
"Aga mitte ometi sellises kohas!" oigab Ohraana. "Iga täie mõistusega inimene saab ju aru, et sellises kohas ei tehta pilte! Te saate ju ise ka aru, et ei tehta?"
"Ei saa. Ma olen turist. Eestist. Ma ei ole elu sees ühtegi naftapuurtorni näinud. See on minu aoks põnev.  Ja siin pole ühtegi keelavat märki! Me tuleme hotellist - te ju teate seda hotelli sääl mäe otsas? - ja täpselt tee peal on imelahe naftamaastik, mitte ühtegi sissesõitu või peatumist keelavat märki ei ole - muidugi me peame kinni ja teeme pilti! Miks te märke üles ei pane, kui siin peatuda pildistada ei tohi?!"
"Sellepärast, et siis hakkavad kõik kinni pidama ja pildistama! Aga ei tohi!"
See on küll huvitav loogika.
"Näidake oma pildid ette!" kamandab härra Ohraana. "Ui-ui-ui! Ei tohi, ei tohi! Need tuleb kõik ära kustutada!"
"Aga see lehm - kas tema võiks jääda? Vaadake, kui ilus ta on!"
"Kas te olete peast segi?" jõllitab Ohraana mu telefoni. Lehmaga ühe pildi peal oleval vapileegil ilutseb mingi number - ilmselt umbes nagu naftakvartali tähis. "Mitte mingil juhul! Kustutage kohe ära!"
Samal ajal pildistab Ohrana meid, meie passe ja viisasid igast küljest ning suhtleb kellegagi kuskil telefoni teises otsas. "Jaa, turistid. Jaa, pildistavad. Jaa, kõike-kõike.  Jaa, pildistasin."
"Kuule, sa oled minuga ühel aastal sündinud!" ütleb Ohrana korraga.
"Äkki ma siis tohin selle lehmapildi ikka alles jätta, nii mälestuseks? See on nii ilus pilt..."

Ohraana ei  luba ühtegi pilti alles jätta. Võtab telefoni enda kätte ja lappab ka eelneva galerii läbi. Sealt midagi kahtlast silma ei hakka, kuid kuna talle on öeldud, et ma kõnnin  ringi fotoaparaadiga, hakkab ta seda nõudma. Mul pole aparaati kuskilt võtta. Ohrana nõuab, et ma oma koti sisu ette näitaksin. Ühes riidest kotikeses on mul peotäis tehnikavidinaid - erinevate riikide jaoks pistikuotsi jms. 
"Milleks sulle need?" satub Ohraana jälle ärevusse.
"Selleks, et erinevates riikides telefoni laadida ja siis nende lehmi ja naftväljasid pildistada."
Ohrana muigab. "Mis su nimi on?"
"Sa ju pildistasid üles. " Nüüd muigab Ohraana kaaslane. 

"Aga ikkagi, miks te siitkaudu sõidate ja miks te siin pildistate?"
"Sest see on huvitav ja ühtegi keelavat märki kuskil ei olnud."
"Kas te Armeenias olete käinud?"
Ohraana süda läheb tükk maad kergemaks, kui kuuleb, et me ei ole. 
"Aga kust te teadsite, et siit tee läheb?"
"Meil on silmad, me näeme teed ja GPS ka väidab, et siitkaudu saab ka Bakuusse."
"Aga nüüd sõidate kõige otsemat teed siit minema: siit-siit-siit..."

Ehkki Ohraana tundub tõredust rohkem mängivat kui asi väärt, jääb hinge väike ärevus: kas meid lastakse siit riigist rahumeelselt välja või - kas meile järgmine kord viisa antakse? Nüüd, kus me teame, et need tornid kuuluvad firmale Socar, kellel on Aserbaidžaanis 25 aastat edulugu?...

Bakuust lõuna poole jäävad samuti avarad naftamaastikud ning meres endas seisavad naftaplatvormid üksteise taga reas nagu Hiiumaa madalikud. Kui rannas mõni plats tühjaks imetud saab, ehitatakse selle pääle plääž. Ja uus linn. Aserbaidžaanis algab linn suurte ja võimsate linnaväravatega. Nii oli ka Kaspia ääres üks linn tulekul - keset tühjust ja lagedat seisid võimsad modernsed väravad kirjaga "Valge linn"...
See pilt on tehtud mõned päevad varem Bakuu lähedal ja oli juba arvutisse laetud. Hääletult koogutavad nokatsid pumpavad igaüks ööpäevas 2-6 tonni naftat välja - vähemalt väitsid niimoodi mehed, kellega me enne Ohraana saabumist juttu ajasime.

Järgmised pildid on äärmiselt salajased. 
Et vaguralt auto tagaistmel kössitaval vanaproual ka nutitelefon võiks olla, selle peale Ohraana muidugi ei tulnud. 
Taamal Kaspia. Nafta on siinkohal ca 1200 m sügavusel.


Aserbaidžaan põleb. Mõnikord põleb vesi, ,...



... mõnikord maa. Mõnikord lehvib tulelont mõne torni otsas - kaugelt maanteelt ei saa täpselt arugi, mis torn või korsten see siis nüüd on, mis niisuguse laia leegiga lehvitab. Mõni ime siis, et siin tulekummardajate ehk zoroastrite usund hääd kõlapinda on leidnud. 

Zoroatrism on maailma vanim monoteistlik usund, pärit 1. aastatuhandest e Kr. Selle järgi on peajumal ja maailma looja Tark Isand (Ahura Mazda), kellele vastandub Kuri Vaim (Ahriman). 
Zoroatrism põhineb prohvet Zoroasteri õpetusel (Avesta), on mõju avaldanud nii judaismi kui kristluse kujunemisele ja on tänaseks säilinud Indias Mumbai lähistel elavatel parsidel. 
Zoroatrismi kohta on rohkem infot siin

Aserbaidžaanis on säilinud hulk tulekimmardajate templeid, mille kõigi kohta käib sõna Ateshgah (atesh  = pärsia k 'tuli'). Bakuus asuv Ateshgah on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. 

Usk on ikka imelik värk. Mida kõike inimesed ei usu - üks Postimehe artikkel väidab, et Eestis on üle 90 usundi, sealhulgas niisugused toredad sektid nagu Lilla Leegi Hoidjate Vennaskond, Rõõmsa teaduse Liikumine, Unitaarsed Universalistid... (Artikkel on siin.

Askeetlik tulekummardaja, kes on otsustanud mingil põhjsel oma ühte kätt aastaid ühes ja samas asendis hoida. 

Ateshgah Bakuu serva pääl.

Ja siis on igal pool kirjas, kuidas Aserbaidžaanis põleb mägi. Yanar Dag = Põlev Mägi. Iga issandama turismiprogramm prestenteerib mäge kui Bakuu kõige vägevamat atraktsiooni ja internett on ühte ja sama pilti täis.
2017 võeti mägi kaitse alla ja...
Igatahes oli Yanar Dag Aserbaidžaani-reisi suurim pettumus: neljameetrilise põlevale ribakese ette on ehitatud korralik amfiteater 900-le pealtvaatajale ja tuleriba külastamise eest nõutakse väljamaalaselt nüüd ca 5 eurot. Olgu, põleb juba ammust ajast, aga... 5 eurot paarimeetrise põleva riba eest...

Milleks neile see amfiteater?
Ilmselt selleks...





Tundub, et on aeg hakata kodu poole liikuma.


Thursday, October 31, 2019

Saunast ja armeenlastest Aserbaidžaanis

Saunamuuseumis ei olnud ma ka veel kunagi käinud.

Kuid Quba saunamuuseum oli kinni. Aga kinnise ukse pääl lehvis telehvooninummõr. Poiss oli kolme minuti pärast kohal nagu kõpsti.
Ma olen oma elukese sees igasuguseid keeletasemeid kohanud, kuid elu ei väsi üllatamast. Ühest küljest tundus kutt vene keelt jumala vabalt valdavat, teisest küljest...
"Kas siin ruumis pesti või riietuti?"
"Ja-jah, pesti või riietuti."
"Kas siin oli külm või kuum vesi?"
"Jajah, külm või kuum vesi."
"Kas need siin on koopiad või originaalid?"
"Ja-jah, koopiad või originaalid."
Ma arvan, et see giid-kutt pole elus saunas käinud. Ma kahtlen, kas ta üldse teab. mis asutus saun kui sihukese üldse on. Tal pole õrna aimugi, kuidas tema poolt tutvustatavat sauna köeti, kust sinna vesi saadi või mida seal üldse tehti. Ja ometigi on kogu kompleksil vanust kõigest ca 200, mitte 2000 aastat...

Kuid pole halba ilma heata.  Kui meie giid oleks osanud küsimustele vastata, poleks me võib-olla iga viimast kui sildiraasukest, mis sinna USA toel (!) sattunud olid, läbi lugenud. Ja siis me poleks iialgi teada saanud, et... vene- ja inglisekeelsed tekstid on totaalselt erinevad! Häid suhteid tuleb ju kõigiga hoida, eksole...

Ma ju tean küll, et ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber ja kõik sõltub vaatenurgast. Aga et seda ka saunamuuseumis ja nii mustvalgelt peab tegema, see kogemus oli minu jaoks esmakordne. 

Selline saun on muuseumiks saanud. Makett-eksponaat.

Kas siin ruumis pesti, püherdati või aeti poliitilist lobajuttu - ei tea. Milleks on "istmete" all orvad - ei tea. 

Tüüp meelitab meid ka kõrvalasuvasse etnograafiamuuseumi ja palub lõpuks, et me talle külalisteraamatusse personaalse, nimelise tänu kirjutaksime. Ohjee, ka sellist asja pole minult varem palutud! Aga ega me siis mingid kiusukotid pole. Tänme Timurit ja tema meeskonda omaenda imelises emakeeles ja soovime neile pikka iga ning helgeid vanadusepäevasid. 

Mis on pildil - mitte valesti, vaid lihtsalt; mis on pildil?
Vastus: aserite pird/peerg/küünal ehk vana aja valgusti. 

Sama, mis ülemisel pildil, lihtsalt veidi noorem versioon. 

Need atribuudid, mida mina oma südames ajalehehoidjateks pidasin ja millega me olime mõnes majutusasutuses kohtunud, on tegelikult hoopis 
koraani lugemise lauad.

Kuna mina olen nagunii Leylaks ristitud, siis oli etnograafiamuuseumis rõõm kohtuda ka kohaliku Leylaga, Leyla Mammadbeyovaga (1909-1989), keda meie giid nimetas maailma esimeseks naislenduriks. Nii hull asi muidugi ei ole, on lihtsalt Aserbaidžaani esimene. 
Kokkuvõte Wikipediast: kunstikalduvustega vanemad sundisid Leylat nii irmsaste klaverit mängima, et plika pika pilli peale 14-aastaselt hoopis mehele läks. Mehest sai Bakuu Panga päälik, nii et väga halba valikut tüdruk ei teinudki. Esimest korda tõusis proua lendu 22-aastaselt, hakkas elukutseliseks, sünnitas möödaminnes kuus last, tänu millele teda II MS ajal sõjalendama ei lubatud. Treenis siis hoopis instruktorina piloote ja vormis neist kangelasi. Kuna ta lastega varakult pihta hakkas, jõudis esimene poeg II MS-s lennelda  ja viimane Mägi-Karabahhia sõjas.

Mingil seletamata põhjusel tahtsin mina hirmsasti ka memoriaali juurde. Teised esiotsa niiväga ei hoolinud, aga kui selgus, et selle juurde pääseb vaid isikut tõendava dokumendi alusel, läksid kõik kohe kuidagi rõõmsamaks. Mingi keelatud vilja mõnus mekk justkui tuli asjale juurde.
No tegelikult kukkus karp üllatusest ikka päris pärani, kui memoriaali juurde rajatud infopunktis passe nõudma hakati.  Ja küsiti, et ega me Armeenias käinud ei ole.

Viha armeenlaste vastu on aseritele emapiima ja isaviinaga sisse söödetud. See avaldub kohati suisa veidral moel - näiteks saame ühelt abivalmis onult surnuaial selgitusi ja küsimuse peale, kas siia maetkse ainult moslemeid või võib ka nt kristlasi, vastab ta: "Varem maeti ainult moslemeid, aga nüüd juba kõiki - kristlasi ja isegi armeenlasi ja..."
Lugu armeenlastega jääbki segaseks - õigemini küll see, et kui palju siis keegi milleski ikkagi osales. Aserid näikse tahtvat kõik maailma õnnetused armeenlaste kaela kirjutada ja unustavad - kas meelega või kogemata - kõige selle juures ära venelaste rolli. Just venelased on aga need, kes on Kaukaasia ajaloos mitmel korral piire tõmmanud - ja mitte nii, ngu Jumal või Allahh juhataks, vaid nii, nagu neile  parasjagu  pähe on tulnud. 

Ka  Quba memoriaali juures, mis on rajatud väidetavalt armeenlaste poolt aastal 1918 tapetud 600 kohaliku elaniku mälestuseks, ei saa mina teps mitte lõpuni kindel olla, et kes selle kokkukeedetud supipaja ääres siis ikka peakokk oli. Armeenlased ei tegutsenud ju teps mitte üksinda, vaid ikka bolševike targal nõul ja juhtimisel...
Aga memoriaal on vägev ja on tegelikult hoopis muuseum. 


Küll on hea, et meil lätlaste või soomlastega mingeid sedasorti kanu pole kitkuda...

Wednesday, October 30, 2019

Pulgakommimäed, Noa järglased ja põlev vesi

"Mina arvan, et ta on nuhk!"
Vaatan Majnunile üllatunult otsa: "Kas me oleme nii tähtsad külalised?"
"Võib-olla ma olen rikutud mõtlemisega. Aga. Tema onu on politseipealik. Tema autol on valitsuse numbrimärk. Ja ta ei lase meid hetkekski silmist."
See on tõsi ja ajab juba tükk aega vaikselt närvi. Me ei saa sammukestki astuda ega kellegagi silpigi vahetada, kogu aeg on Ali ees, taga ja jalus. Ikka selleks, et meid kaabakate kaasmaalaste eest kaitsta -  muidu tõmbavad need meil kohe naha üle kõrvade. Paraku hakkab süvenema tunne, et Ali hoiab meid kuldpuuris selleks,  et me jumala eest aru ei saaks, kuidas ta ise meid vaikselt koorib.

Kui Ali on meid keset päeva hotelli surunud, et me puhkaks ja et tema saaks sellel ajal oma uhiuue, kaks kuud vana Lada loksumalöönud mutrid üle keerata (mis mõttega ostab elukutseline autojuht endale Lada? Kas ta tõesti ei ole kordagi saanud ühtegi väljamaa marki proovida???) otsustame tema teenetest loobuda. Nuhk või mitte, aga me tahame ise oma elu korraldada.

Niisiis jätkame rendiautoga. Juhhuu! Me tohime sõita igale poole, kuhu me tahame ja peatuda igal pool, kus me tahame ja...  
Kõigepealt me tahame Altıağac'i rahvusparki, kus peavad olema Pulgakommimäed. Candy Cane mäed. 
Triibud on mägede peale joonistanud mägedes leiduvate rauühenditega reageerinud põhjavesi. Pulgakommimägedes olla arvukalt kriidiajastu belemiite - kalmaaritaolisi peajalgseid elik koonusekujulisi kuradi sõrmi, aga see tarkus jõuab meieni hljem. Nii et kuradile me sõrme ei anna ega võta, puhtast teadmatusest. Küll on tore olla loll! (Või siis mitte.)

Pulgakommimäed


Kui palju võib ühel külal nimesid olla? Khinalug, Khinalugh, Khinalig, Xinaliq, Käts, Khanaluka, Khanalyk, Khinalykh, Khynalyk - Kuuba (Quba) lähedal Kaukasuse mägedes asuv küla. Üks kõrgemailasuvaid külasid kogu Kaukasuses, 2100 või 2350m ümp - andmed on netis erinevad.  Samaaegselt üks vanemaid pideva inimasustusega külasid maailmas - 5000 aastat vähemalt on siin toimetatud. Praegu väidab nett toimetajate arvuks ca 2000. Külaelanikel on oma keel ja nad usuvad endid olevat Noa järeltulijad. 

Legendi järgi visanud Noa just siin Arki ankru välja ja käskinud kõigil laevast lahkuda. Noa pojad Sim ja Kham liikunud edasi, kuid Iafet oma poegadega otsustanud siia jääda ja nendest saanud kaukaasia rahvaste esiisad. 
Legendid legendideks, kuid siin, 2300 m kõrgusel on mägedest leitud kivistunud merikarpe ja kalade jäänuseid...

Üks Noa järeltulijatest, kohaliku etnograafiamuuseumi giid. 

Kätsi keele tähestik. 
Nii ütlevad kohalikud - kätsi keel. Internet ütleb, et see on Põhja-Kaukaasia keelkonda kuuluv khinaligi keel.

Khinalugi inimesed nimetavad oma küla Ketshiks, iseendid kettidiks ja oma keelt ketshmitiks. Hääldub see kõik eestlase kõrva jaoks Kätš - kätid- kätšmiti. Nime  'Khinalug' hakati kasutama 1950-60ndatel. Nimi tuleb kas ümbritsevate kivimite henna-laadsest värvist või Huni hõimu nimest. Viimastel oli omapärane soengustiil - täielikult raseeritud pealaelt ripub alla pikk peenike punutud pats. Siuke soeng on olnud populaarne nii türgi sõdalaste hulgas kui ka Siberis ja Mongoolias. Aserbaidžaanis niisugust stiili mujal kuskil põle harrastatud. 

Kõrgel mägedes asuv küla on läbi aegade olnud väga isoleeritud. Suhtles varasemalt Venemaaga, sinna olla neil üle mägede vaid kümmekond kilomeetrit, Qubasse tuleb pea 50 ära. Aastal 2006 käis külas külas president Ilham Alijev ja sirutas seejärel  oma isalikult toetava käe ka Khinaligini: ehitas  asfaltkattega tee Qubast Khinaliqi, koolimaja 500 lapsele (ka kõrvalkülade lapsed õpivad siin, koolil on internaat, et vanemad saaksid nt Qubas tööl käia) ja hoone kohalikule omavalitsusele. Kohe pärast seda kirjutas Maailma Mälestusmärkide Fond (WMF) küla oma "ohustatud objektide" nimekirja, kartuses, et turistid ja kaubandus küla omapära ja iseloomu ära rikuvad. 

Tee Khinaliqi läheb läbi muljetavaldava kanjoni...


... ja kerib vaikselt järjest kõrgemale...


Fondil võib õigus olla. Lubatud vaipasid uste asemel - et oleks hea naabriga juttu puhuda - meie enam eriti ei näe. Küll aga näeme me arhitektuuriliselt vahvat kohalikku kempsu, mis käib tabaga lukku ja mille uksel on rebenenud, käsitsi kirjutatud silt infoga, kuidas kempsu ehitamist on toetnud Euroopa Liit...

Majad on enamasti 200-300 aastat vanad ja ehitatud eestlase arusaama järgi sillutisekividest. Traditsioonilised majad koosnevad vaid ühest ruumist. Kui juhtub olema kahekorruseline maja, on alumine korrus majapidamistoimetuste tarvis ja ülemine elamiseks. Mööblit majades reeglina ei ole, kuid on hulgalisel patju (mutakkah - pikliku kujuga padjad), vaipu ja tekke ning suuremaid ja väiksemaid madratseid. Laudu ei ole, istutakse tavaliselt põrandal. (Ja veel - tikandite ning tikitud vaipade kohta öeldakse siin "tikmes" - äkiste on nad meie sugulased???)
Alumiste majade katused on ühtlasi ülemiste verandadeks ja kõnniteedeks. 
Küla kaks mošeed - üks 12., teine 15. sajandist, on ümbritsevatest hoonetest praktiliselt eristamatud. 

Siniste kilepalakate all hoitakse väärtuslikku talvist kütust, maailma kõige ökomat - põhuga segatud sõnnikupätse. 


Mida sa sääl mägedes ikka muud teed kui kasvatad lambaid! Niimoodi teevad nad Norras, Fääri saartel, Islandil ja Khinaliqis ka.
Ja siis tuleb midagi selle villaga ette võtta, see näiteks vaipadeks ja sokkideks teha. Siinsed sokid sarnanevad minivaipadele - mustri mõttes - ja on tänaseks peaaegu et küla sümboliks kujunenud. 

On küll soe. 

5 km kaugusel ja veel kilomeetri jagu kõrgemal Khinaliqi külast asub Atashgah - Aserbidžaani kõige kõrgemal asuv tuletempel (Tuletempel - just seda atashgah tähendabk ja Atashgah'e on Aserbaidžaanis hulgim). 

Külaelanikud on näinud lumeinimest. Vähemalt üks nendest. 1988. aastal redutanud jahimees Babaali Babaaliyev (kes on tänaseni elu ja tervise juures, mis aga ei pruugi tähendada vaimset tervist) ühes koopas Khinaliqi lähedal. Jahtinud teine metskitsi, kes käisid koobastesse kaljude küljest soola lakkuma. Jahimees jäänud tukkuma ja ärganud selle peale, et keegi oli kogu koopaava oma kehaga blokeerinud. Babaali väitel olnud see inimesetaoline olend, kes teda sääl absoluutses vaikuses jõllitanud. Babaali olnud hirmust halvatud ega saanud loibagi liigutada, rääkimata relva haaramisest.  Jätkuvalt jahimeest jõllitades hakanud olend lahkuma. Babaali on sellest ajast peale šokis, polegi taastunud, ja keeldub minemast kohta, kus lugu juhtus...

Aga ütle, mis tahad - kõige imelikum asi, mis Aserbaidžaanil ikkagi pakkuda on, on põlev vesi, Yanar Bulag. Lõhnatu, maitsetu, külaelanikud käivad vee järel nagu Võru linna rahvas tormikahjustuste ajal Petseri tänavasse, - ja põleb... Seda on ikka vääääga veider vaadata...

Kui gaas ja vesi koos ühest august välja tulevad, kas see on siis gaseeritud vesi?

Sunday, October 27, 2019

Tants mudavulkaani ümber

Palun ärge peske kraanikausis jalgu!
Palun ärge puhastage tualettpaberiga oma jalanõusid!
Palun ärge peske tualetis jalanõusid!

Sellised vene-, inglise- ja pildikeelsed manitsused tervitavad saabujaid Gobustani külastuskeskuse kempsus. Vangutame vaid päid - ennäe inimest...

Gobustani oleme läinud selleks, et üle vaadata kõik need kuus tuhat kuulsat kaljujoonistust, mis keegi neile sinna võibolla 5000, aga võibolla hoopis 20 000 aastat tagasi joonistas ja mis tükk maad vähem aega tagasi UNESCO nimekirja ja kaitse alla võeti. Selleks oli ilmselt ka kõige viimane aeg, sest praegusel hetkel jääb juba arusaamatuks, kuidas on võimalik, et need joonised üldse säilinud on - kaljude küljest muudkui murduvad uued ja uued liistakud koos hirmväärtuslike piltidega maapinnale ja kadunud nad ongi ...

Meie kõiketeadja reisijuht Ali ei ole kunagi Gobustanis käinud. Küll aga on nii siin kui mujal Aserbaidžaanis ohtralt ringi tuuseldanud ja Odinit taga otsinud norrakas Thor Heyerdahl. Tema on pakkunud välja  rea selgitusi-tõlgendusi osadele petroglüüfidele - küastuskeskuse interaktiivne väljapanek on selles mõttes väga sümpaatne, et ta ei ütle: "Nii on!", vaid pakub välja, et võis olla ka naa. 
Noh, näiteks, mida kujutab teie arvates järgmine kaljujoonis?

"Kannu sisse saab igasuguseid asju panna..."

Selle kohta on teadlased praeguseks hetkeks otsustanud, et see on naine. Et naistele miskipärast ei joonistatud päid otsa. 
Ma arvan, et need teadlased on kõik mehed olnud. Minu jaoks on see pigem veidra kujuga kann. "No vaata, kannu sisse saab asju panna ja naise sisse ka," arvab seepeale üks meeshing. "Nii et see võib väga vabalt naine olla."
Meeste ja naiste loogika on tõesti kaks väga erinevat asja. 
Külastuskeskus ise on tõeliselt huvitav. Võib-olla on need jahistseenid, ag võib-olla ka mitte. Võib-olla on seal kujutatud teekonda teispoolsusesse, aga võib-olla ka mitte... kui kaasaegsetestki ei saa aru - ei trumpidest, ei johnipoegadest ega helmestest...

Igatahes on üks osa petroglüüfidest tõlgendatud tantsuks - võib-olla tantsiti niimoodi enne jahti, võib-ollatänuks taevastele jõududele  peale jahti, võib-olla heast meelest pulmade puhul, võib-olla kurvastusest kadunukese ümber -  kes pagan seda täna ikka nii täpselt teab, mida üks kivi- või rauaaja inimene mõtles või arvas...

Igatahes on aserid endid tantsurahvaks kuulutanud ja rahvatants nimega yalli, mida nende väidetel juba kaljujoonistel kujutatud, sai 2018 UNESCOsse nagu meie Seto leelo või suitsusaun. Yalli't võib tantsida ringis, võib ühe joone peal nagu line-tantsu või... 
Kes näha tahab, see nähku.



Matkarajal kohtume lisaks seinaspüsivatele ja allakukkunud petroglüüfidele ka madude eest hoiatavate maamärkide ning muusikakividega. 
Muusikakivid on vulkaanilist päritolu õhulised kivimid, mille sees kunagi suuremad ja väiksemad mullid on olnud ja mis seetõttu eri koha pealt erinevalt kõmisevad. Oletatavasti on kivi-ja rauaaja inimesed nende kõmisevate kivide abil oma yalli-tantsule saadet sättinud.
Kes näha tahab, see nähku.




Gobustani petroglüüfide matkarajal. Rosa taustaks on muusikalised kivid. 


Gobustani petroglüüfide matkarajal. Augud kivides olid võib-olla vee. aga võib-olla millegi muu säilitamiseks-hoidmiseks kujundatud anumad. 


Tervelt pooled maailma mudvulkaanidest ehk umbes 400 asuvad Aserbaidžaanis. Tekkisid nemad siia ca 25 000 aastat tagasi ja podisevad tänse päevani. Kõige vägevam neist olla omal ajal muda tervelt kilomeetri kõrgusele lennutanud, kuid enamus neist on pisikesed, mõnemeetrise läbimõõduga koonused, mille südamikus väike mudamull pulpsub. Mõni pulpsub koos leegiga, suurem osa siiski ilma, ja aeg-ajalt sülitab mõni suutäie muda maailma. Ma saan neist täiesti aru. Kõik need trumbid ja...

  • Taragay ja asub Gobustani LK lõunaosas. Aastal 2004 kanti see maailma suurima mudvulkaanina Guinnessi rekordite raamatusse.
  • Aserbaidžaani suuruselt teine mudavulkaan kannab nime Otman Bozdag. Septembris 2018 purskas see välja 4 km pikkuse mudajõe, millesse omakorda kuivasid 80 m sügvused lõhed.
  • NASA geoloogid vädavad, et et Aserbaidžaani mudavulkaanid sarnanevad planeet Marsi struktuurile. 
  • Mudavulkaanide savisegust muda kasutatakse farmaatsiatööstuses närvisüsteemi. nahahädade ja reuma raviks.
Üks väike mudavulkaan on äsja maailma peale sülitanud.

Siin on juba tükk maad kopsakama mudavulkaaniga tegu...

... sellisega, mille ümber ikka annab juba joosta. Mudavulkaani kraatri servad õõtsuvad nagu soo...


Palun ärge peske kraanikausis jalgu!
Palun ärge puhastage tualettpaberiga oma jalanõusid!

Palun ärge peske kempsus jalanõusid!

Täitsa arusaadavad palved muuseas...