Sunday, August 19, 2018

Lakki sain

Ei elult ega inimestelt maksa eeldada, et nad on normaalsed. Elu on ebatavaline. Inimesed on ebatavalised. Selle lihtsa teadmisega leppides on ka elu ise lihtsam ja arusaadavam. Aga proovi sa leppida! Kui asi sinust kaugel, on väga lihtne tolerantne ja salliv olla, aga kui oma särgi alla poeb, on lugu hoopis teine.

Keegi tark on öelnud, et sallivus on inimese aju jaoks nagu sport - alati nõuab pingutust. Nüüd me teemegi kogu meeskonnaga ajusporti. Sest Nainekokk välgatas vapustava säutsatuse: paneme karmanid kokku ja  kintsukaapija sahtli särama! Nainekokk kujutab endale väga elavalt ette, kui õnnelik kintsukaapija meil siis saab olema! Igaüks kougib karmanist justtäpselt nii palju, kui süda ja muud siseorganid lubavad ja ehk me oleme valmis tipipurgikarbitäiest ka loobuma ja siis peapäälik ehk paneb omalt poolt puuduva juurde ja mõtle, kui lavli see kõik kõlab ja kui naiss see kõik lõpuks välja näeb...
Nainekokk välgatas lõunalauas. kesk püha ja õndsat puhkehetke. Eriliselt innustavale ning vaimustust purskavale sõnavõtule - nagu nõukaaegse agitbrigaadi peaesineja oleks sõna saand - reageeris kuulajaskond... haudvaikusega. Tükk aega pärast esimest ehmatust  piuksatas napoljoonimaa Leenotška: "Aga mul oleks autot vaja!"

Ajusporti nõuab arusaam seepärast, et Kintsukaapija on meie hulgas palgalise poole päält peaaegu nagu parlamendisaadik. Kuid Kintsukaapija on ka paadunud lakekrants, kes ise väidab, et napsutamine ongi tema viis õnnelik olla. Ja suurustleb  summadega, mis igas kuus vägijookide alla maetud saavad. 
Ajusportlaste ülesanne ongi nüüd välja mõelda, miks nad peaksid toetama tüüpi, kes võiks veerandi kuupalga eest ise oma murekoha ära lahendada.
Tundub, et keegi ei taha eriti seda sporti teha. Peale naiskoka, kelle jaoks kintsukaapija on eluliselt oluline tööriist - naiskokk oma vormirikkuses lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jaksa kõiki neid liigutusi teha, mida tema amet talt eeldab.
Ja nii istuvad kõik küll omaette, küll paarikaupa ja püüavad kaine mõistuse, südametunnistuse ja viisakasolemise vahel kompromissi leida. 
Kui kõiki neid asju kainelt vaadata, ajab ausalt öelda jooma küll. Aga omamoodi põnev on ka, et kumb meist nüüd lõpuks ikkagi lakki saab - kas mina sellega, et  lasen järjekordselt  südametunnistusel mõistust võita või lakekrants, kelle auks korraldatud kihvaaktsiooni meeskond lõpuks üksmeelselt kihva keerab...

*  *  *
Viimne Reliikvia saab ka kogu aeg lakki. Viimne Reliikvia on kohalikust rahvatõust personaaltreener, kes kah suveks pealinnast maale rahakorjele tulnud. Kahe täiskasvanud lapse ema ja ilma igasuguse mäluta.  See teeb temaga koos töötamise veidi keeruliseks. Aga muidu väga kena inimene. 
On ainult kaks asja, mis Viimsel Reliikvial iialgi meelest ei lähe: gümnastika ja piltide postitamine instagrammi.  

Esimesed poolteist kuud kuulutati ülepäeviti, kuidas see ja see kell on maja ees heinamaal džemm. Või džinn. Või midagi niisugust. Ja et kuidas kõik on oodatud. Aga kõik oodatud ei oodanud gym'i karvavõrdki - kui sa ikka hommikust saati füüsilist vihud ja kui sul juhtumisi lisaks ka õhtune vahetus peaks trehvama,  siis ei ole kohe mitte mingisugust isu sinna vahele veel võimlemispidu panna, ausõna! Ja samas oli jube piinlik kenale inimesele kogu aeg vastu vingerdada.

Esimesed poolteist kuud päästis meid vihm.  Nii, nagu džinn välja kuulutati, oli Päästja platsis. Vihmaga ei tahtnud isegi personaaltreener heinamaal urvitada. Islandi jumalad on meiega, kindel värk!
Kuid Islandi naised on kanged ja nemad juba jonni ei jäta. Viimne Reliikvia lükkas kokku lauad-toolid puhketoas ja ütles, et nüüd on stuudio ja kõik on teretulnud ja endiselt väga oodatud. 

Puhketoa vastu jumaliku vihma vägi ei hakanud. Valisin kostüümi. Sellise suurejoonelise ürituse vastu ma ei olnud ausalt öeldes üldse valmistunud... Kuid Eesti Ema garderoob on loomulikult niimoodi komplekteeritud, et kannatab nii pulma kui džemmi välja.  

Suure hirmuga olin veerand tundi varem platsis. Mingid turistid olid ennast stuudiosse sööma sättinud. Ja kuna klient on kuningas, ei sobi teda ometigi pühal õhtusöömaajal oma džemmide ja džinnidega segada.
Hingasin kergendatult, tänasin Islandi jumalaid ja varjusin (igaks juhuks) oma urkasse.

Järgmisel päeval selgus, et Saagu Valgus oli õigeks ajaks läinud ja pidanud üksinda kõik võimlemised ära võimlema ja jumalast raske oli olnd ja ta ei tunne oma ässagi enam ja... No aga vähemalt sai personaaltreener endale korrakski persooni, kelle peal oma ihasid rahuldada!
Kahe nädala pärast läheb personaaltreener minema - näis, kas õnnestub lõpuni kõrvale vingerdada...

 *  *  *
Aga tegelikult ma sain ikka Lakki ka. Kohe päriselt.

Kakssada viiskümmend aastat tagasi rebenes maa Lõuna-Islandil Kirkjubæjarklausturi taga 25 km pikkuselt katki ja lõhest hakkas igasugust värki välja tulema. Sellise hooga, et kogu maailm sai osa. Viimased riismed rehitses endale Jaapan, lähemalolijatele jagus muidugi rohkem. Prantusma näiteks sai endale revolutsiooni - kuna päike läbi tuha enam maale pääle ei paistnud, ikaldus iga viimane kui lible ning näljastel inimestel ei jäänud muud üle kui barrikaadidele ronida ja vabariik välja kuulutada. Islandil endal suri viiendik rahvast ja kolmveerand kariloomadest. Laki purse on Wikipedias maailma 10 vägevaima vulkaanipurske hulka arvatud. 

Korotše: Laki kraatrite juures ehk Lakagigaris ma ei olnud veel käinud. 

Enne minekut tuli muidugi ja tingimata Kirkjubæjarklausturi tanklas traditsioonide (isiklike traditsioonide) kohaselt sealseid imemaitsvaid saiakesi manustada. Üks saiake ei jookse ometigi mööda külgi maha! Minul jäävad nad kõik ilusasti puusa ja pee peale pidama.


 See pilt on nüüd küll infotahvlilt maha pildistatud, kuid tegelikus elus on Lakagigar ehk Laki kraatrite riba sama hästi nähtav. Ainult et telefoniga pildistades pole tulemus nii efektne. 
Tagaplaanil on liustik. Vatnajökull.

 Teel Laki otsa. Laki on piirkonna kõrgeim mägi ja seisab enam-vähem kraatrirea keskel. Laki ise vulkaan ei ole, vaatamata sellele, et kraatrite rida on tema järgi nime saanud.
Taha paremale jookseb kraatririvi.


 Pannkoogikivi?
Nagu ikka: kui juba purskab, siis on Mendelejevi tabel kivisse raiutud. Kindel värk.


Ülemine pilt on nüüd küll netist näpatud, aga täpselt nii oli... Siit näpatud.   


 Ainult üks kraatritest - Tjarnagigar - on täidetud veega. "Tjarnagigar - mida see tähendab?" küsisin jutukalt rahvuspargipoisilt. 
"Tiigikraater." 
No täpselt - mida muud olekski islandlastelt oodata! Nimed käivad täpselt nii, nagu asjad on - Pihlaväljad, Nõlvaotsad, Tiigikraater,...

"Mida see nimi tõlkes tähendab - Fagrifoss?" küsisin kohalikult bussijuhilt. ""Foss" on kosk, aga "Fagri?" - "See on "ilus", aga tükk maad rohkem, kui lihtsalt "ilus". Umbes nagu ilusa kõrgeim aste." 
Niisugune näeb siis välja Vägailuskosk Geirlandsá  jõel.

 Teele jääb ka Fjaðrárgljúfur - tuttav koht, isiklikus kõnepruugis Justin Bieberi kanjoniks ristitu. 

Reisi mõistatus: mis issandama põld saab olla keset samblavälju, kust lähima taluni on ca 30 km? Vastust teab vaid tuul... no ilmselt keegi veel...

Elu on ebatavaline. Inimesed on ebatavalised...  Ühel hetkel selgus, et Lakkisaamine on pühendatud minu sünnipäevale - einoh, miks ma siis rõõmus ei ole, kohe vägagi olen...

 

Thursday, August 16, 2018

Jää ja tuli ja värk

Mul ei olnud mingeid erilisi ootusi.
Kolm aastat tagasi osalesime sellel üritusel: külm, tuuline ja märg. Poole paugumaterjalist võttis vihm endale, nii et peale jääpankadele paigutatud hauaküünalde muud tuld ja värki eriti polnudki. Elu mälestusväärsemate elamuste hulka see märgkülm õhtu kindlasti ei kuulu.

Lobsterifestivalile me kolm aastat tagasi ei jõudnud. Kõigis turismiteatmikes  kuulsaks kuulutatud ja vägevaks värvitud pidustuste puhul tuleb endale järjekordselt meelde tuletada: Islandil elab neli korda vähem inimesi kui Eestis ja ta on pindalalt kaks korda suurem kui Eesti. Seega on need vähesed inimesed veel rohkem laiali pillutatud kui haja-Eestis. Miska maailmakuulsat merivähifestivali Höfnis võib osalejate  hulga poolest vabalt võrrelda Kihnu külapeoga, kuhu on kogunisti Ruhnust kohale rutatud.
Juuni lõpus toimunud lobsterifestival avaldas meile eelneva reklaamkirjanduse põhjal oluliselt suuremat muljet kui koha peal olles.

Väikseimgi vigin tänavuse  ilutulestiku teemal Jökulsarloni jääpankade vahel oleks aga ilmselge patt. Tänavune tulevärk tundus olema nii Jumalale kui ilmarahvale meelepärane tegu, sest rahvast oli kohal murdu, sealhulgas minu suureks rõõmuks ka palju islandlasi - turismiäris töötades jääb mulje, et islandlased on kõik viimseni meie eelmise retseptsionisti Elli nõu kuulda võtnud ja saarelt minema kolinud. Isegi pealkirja "kohalik giid" all lollitatakse turiste hoojatööl olevate tšehhide, poolakate jne-ga. Meiegi majast on mitu inimest "kohalikuks giidiks" käinud...

Niisiis - rahvast oli murdu, tuult ei olnud (imede ime!) vihma ei sadanud - ja selle üle, et külm, et sobi ju eriti kaevelda, kui sa seisad jääpanga kõrval. Mis siis, et on augustikuu - jääl on kuudest täiesti suva.
Fotod kolleegidelt,...

 nagu näiteks taani tüdrukult Franciskalt...
 Ja siis hakkaski paukuma ja peegelduma ja susisema ja särisema ja tossama ja virvendama ja niimoodi pool tundi jutti. Rahvas jäi vaikseks nagu kontserdisaalis.   Jääpangad  kord punastasid, kord kolletasid, toss susistas  sinist ja rohelist, palmid muudkui puhkesid ja hääbusid ja ilmatul hulgal tähekesi uppus sel ööl laguunivette...





Viimaste piltide eest tänu isiklikule ihufotograafile :)
Vat selline üritus toimubi igal aastal Jökulsarlonis kunagi augustikuus. Kuid ilma suhtes mina veksleid välja ei anna!




Tuesday, July 31, 2018

Kokamoori pralle

"Välja!" Kintsukaapija väriseb vihast. Juba kaks päeva on ta ringi käinud, pomisedes omaette viimsepäeva ootuse issameiet: "Ainult poolteist päeva veel, ainult üks päev veel, ainult pool veel..."
"Tüdrukud, läheme ära, Kintsukaapija peab tööd tegema," püüab pruutkokk oma lihavat kaaskonda köögist välja loovida.
Ja ometi oli kõik alanud nii lootusrikkalt. Pruutkokamoor, kelle hobiks on ka inimeste paaritamine - no ja miks ka mitte, tal tuleb see ju hästi välja, ise, näe, läheb uljalt juba kolmandale pulmale vastu - on pakkunud oma teeneid paarilise leidmiseks nii Valgele Roosile kui Eesti Emale. ("Pagan, kas ma tõesti näen nii saamatu välja?" küsis Eesti Ema endalt seepeale üllatunult.)
Igatahes oli käes Kintsukaapija kord kohtuda väljavalituga. (Parafraseerides apelsine - pruutkokk valis tema välja, järelikult on ta pruutkoka väljavalitu). Tegelikult on kokamoori suure kere sees ka suur süda ja sestap valiti Kintsukaapijale kohe kaks tidrikut välja. Et kutile endale ka mingigi valikuvõimalus ja sõnaõigus jääks. (Nii, nagu meie suguvõsas, et mehele jääb alati viimane sõna: ta võib öelda "Olgu!")

Valimised toimusid elektroonilisel teel. Ja kuna üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis läks Kintsukaapija ikka väga elevil olekus oma tulevikule vastu. Olgu siinkohal öeldud, et Kintsukaapija on kolgend kuus.

Saabus hulk roosat pitsvahtu. Tõsi, seda ei olnud jätkunud terve torso katmiseks, nii et päästevöö ja naba nautisid omaette vabas olekus Islandi sumedat suveõhku (tuletan meelde, et juunikuu keskmine oli meil siin 8 kraadi üle nulli ja ega juuligi midagi enamat pole pakkunud.) Roosa pitsivahu sees lainetas väljavalitu. Silmaga hinnates kuuskend kuus.  Teine valitu, esimese eakaaslane, oli küll päästevöö ära peitnud, kuid sellevõrra oli rüü jälle lühem saanud. Ega seegi variant silma rohkem silitanud..
Mul on tõsiselt kahju, et ma ei näinud Kintsukaapija esmareaktsiooni. Kuid piisas Eesti Ema omastki - sellel oleks äärepealt taldrik lõunasöögiga käest kukkunud.

Väljavalitute ülesandeks oli - niipalju kui stafirahvas asjast aru sai - pruutkoka abistamine piduroogade valmistamisel.  Kuid oma särk, olgu või lühike, on teadagi ihule kõige lähemal ja siin oli ometigi meeshing saadaval! Mis sellest, et tühja sahtliga, kuid pikk ja sirge! Ja kuna ei olnud veel selge, kellele õnn näkku irvitada kavatseb, andsid mõlemad konkurendid köögilaua najal lösutades oma parima - rüüpasid märjukest ja laulsid aga kiidulaule Kintsukaapija käbedatele kätele, maitsvatele roogadele ja müristasid naerda. Viimast kenal kahehäälsel moel - üks väljavalituist osutus bassimast bassiks. Kunagi "Oklahoma" etenduses oli hää hobuhäälne naer, see siin oli sama suurepärane, lihtsalt kolm oktaavi madalam.
"Ainult pool päeva veel," mõmises Kintsukaapija, kui ma tast mööda juhtusin minema.

*  *  *
"Teil ei tule mitte midagi teha, kõik on ette valmistatud - ainult natukene aitate liudasid ette kanda ja vaatate, kui kuskil on miskit tühjaks saanud. Natu-natuke, kõik on ette valmistatud! Veri vell organaisd!" palus pruutkokk Eesti Emasid kuu enne pidustusi. Ja kaks nädalat enne pidustusi. Ja nädal enne pidustusi. Loomulikult olime me nõus - lõpuks ei ole meie selle peo peakülalised! Nädalate viisi olime kuulnud vaimustavaid lugusid, millised road saavad külalisi hõrgutama - kreemisest homaarisupist lagritsamarinaadis lambani. Kuidas neid valmistatakse ja kui suurepärane kõik saab olema. Ja kui oivaliselt organiseeritud, põhjalikult planeeritud, eelnevalt ette valmistatud.
Kolme kingapaari ja kahekümne meetri punase vaiba luuletus on meil ka ammu pähe kulunud.
"Uiiiiiii, ma abiellun!" kilkas pruutkokk käsi pea kohale tõstes sedasorti etteaste lõpuks iga kord. "Jepppiiii!"
Igatahes olid meie ootused üles kruvitud.
Kui te märkate meie nägudel teatavat kergendust, on teie nägemisega kõik korras. Pilt on tehtud napilt enne südaööd ja selleks ajaks on kõik probleemid juba lahendatud.

*  *  *
"Ma kardan oma "abiliste" pärast", joonistab pruutkokk pulma eelõhtul kell seitse jäämägede vahel sõrmedega õhku jutumärke. Paadisõit liustikulaguunil kogu pulmarahvale on peigmehe tööandja-poolne kingitus noorpaarile. "Nad pidid mind aitama, aga on kaks päeva ainult trimbanud. Terve tänase öö valmistasin oma perega sööke ette."
Me olime sellest aru saanud - õhtul klaariks tehtud kööki ei mahtunud hommikusöögi valmistajad sissegi ja kraanikauss leiti üles ainult tänu eelnevale elukogemusele.

*  *  *
"Teil ei tule mitte midagi teha, kõik on ette valmistatud. Ainult natukene tuleb teha." 
No kui just väga natukene... (3 apelsini...)
"Ma kirjutasin kõik täpselt üles," annab pruutkokk meile pulmapäeva eel kaks täiskirjutatud paberilehte. Viskame pilgu peale - see ei tundu tõepoolest ülejõu käiv. Punktikaupa on kõik kirjas - supi soojendamine, kokteiliretsept, mingil ajal magustoit ehk jäätis lauale viia... Tõesti põhjalikult ette valmistatud!

Ja siis me seisame keset pidumaja kööki ja mitte kedagi peale meie seal ei ole ja mitte keegi mitte millestki midagi ei tea. Külmutuskapp on küll igasuguseid totsikuid-potsikuid täis - kas need kõik tuleb lauale kanda? Millisele lauale - kas sellele, mis on pruutpaari selja taga või sellele, mis on akna alla ehitatud? Kas nendesamade transport-plastanumatega lähevadki Prantsusmaal kokandust õppinud pruudi pulmas söögid lauale? See ongi kõrgem tase? Kas kusagil on ka neid riistu, millega salateid tõsta? Mida me nende kümnete taimetotsikutega peale hakkame? Kirjas on, et me peame laudadele panema karpidega šampusepokaalid - miks karpidega? Pealegi, laudadel on juba šampusepokaalid? Ja kas kogu pulma alkoholivarustus ongi ainult kaksteist šampust? Kuidas me need laudade vahel jagame? Ja kus on see supp, mida me peame soojendama hakkama? Kus on see alkohol ja need mahlad, millest kokteili peab tegema? Miks siin on kahte sorti pappkausid - ühed on ilmselt supi jaoks, aga teised?
Pidulised hakkavad saabuma. Püüame leida kedagi, kes millestki midagigi teaks. Sellist inimest ei ole.
Ei tule ka. Niisiis pöördume viimases hädas kümmekond minutit enne piduliku tseremoonia algust pruudi poole, kes ootab väljas ukse taga oma suurt etteastet. Pruudil õnnestub tuvastada, et supp on ikka veel alles 10 km kaugusel, keegi pole seda sealt ära toonud, nagu ka alkohol ja mahlad ja jäätised jne...
 Enne pidu. 
 Peategelased. 
"Kas sa lubad armastada pruuti ja tema tehtud sööke elu lõpuni?" küsib kirikuõpetaja Vidrikult. Kõige klounim jumalasulane, keda ma olen oma elus trehvanud. Nõudis, et me õpetaksime talle selgeks eestikeelse väljendi "Tere hommikust" ja tervitas meid sellega siis öö läbi.

Hoolikalt kavandatud sajandi suursündmus ähvardab kujuneda nigelnäljaseks kaootiliseks pralleks. Kuid tänu Eesti Emade ning ühe taani tüdruku ennastohverdavale ja -salgavale panusele saavad kõik  söödetud-joodetud ning pidu täie hoo sisse - ikka sellise hoo, kus veri lendab ja autosid sõidetakse lömmi ja... 

Tuhkatriinud, kes olid päeva alustanud saja inimese toitmisega hommikusöögil ja kelle õlgu ootasid järgmised sada uuel varahommikul, lahkuvad enne keskööd. Seetõttu jäävad nad ilma Valgele Roosile välja valitud peigmehe lauluetteastest, mida meenutades kogu stafirahvas mitu päeva hiljemgi veel punastab, ning mitmetest teistestki värvikatest nüanssidest... 

 Nemad selle pidupralle päästsid! Igavene au ja kuulsus kangelastele!

 Mida sa teed siis, kui sa saad kätte kaks korda viiskümmend liitrit külma suppi, mis peab mõne minuti pärast kuum olema? Ja kuidas sa pulmalauale suppi serveeriksid? Potiga, ikka potiga! Ja poti alla paned lõikelaua - elementaarne, Watson!
 "Sibulamoos! Kus on sibulamoos? Ma tegin ju sibulamoosi ka, see tuleb panna pasteedi kõrvale!" - "Kuule, mis sa arvad, kas see võib olla sibulamoos?" - "Ma arvan, et on. Paneme!"
Tehtud!
*  *  *
Aga nüüd on pidu läbi. Peremees isiklikult tõi Kintsukaapija koju, silitas, paitas ja meelitas ning tõstis ta voodisse magama...
Vat niukene pöörane pulm. Segane nagu Islandi ilm...



Saturday, July 21, 2018

Eesti Verbaalvaimukuste Parariik

Kuskilt peab ju alustama, nagu me kõik teame. Rain Laane on seda meile kõigile värskelt meelde ka tuletanud.
Niisiis ma alustan oma süvaärrituse transformeerimist nende inimeste vaimuvälgatuste jagamisega, kes "hoolimata külmast ilmast, vaatamata põuale" on säilitanud terve mõistuse, mõtlemisvõime ja huumorimeele.

Tõsielul põhinev näitemäng ühes vaatuses.  Esialgu ühes vaatuses, kuid küllap annavad armsad tippametnikud peagi ainest uuele folklooripuhangule... 
Inspireeritud Haigekassa ja Töötukassa soovist muuta organisatsioonide nimesid. Nimede muutmisele kuluks hinnanguliselt veidi alla miljoni euro. 
Tegevuspaik: feisspukk.

TUNDMATU AUTOR: Sel aastal soovib "Jõulutunnel" toetada annetajate abil Haigekassa ja Töötukassa nimemuutmist vastavalt Tervisekassaks ja Töökassaks!
TRIINU: Nimemaagia... haigekassa ja töötukassa hakkavad ka esoteerikasse kalduma!
MARJU: Minul Eesti Verbaalvaimukuste Vabariigi kodanikuna on tõsine mure: kus hakatakse in spe menetlema selliseid depressiiv-kurioosseid nähtusi nagu tööõnnetus ja kutsehaigus?
ARNOLD:  Edaspidi puutume kokku ainult tööõnne ja kutsetervisega! Ja pärast seda, kui me oleme haiglad ümber nimetanud tervelateks, saab edasi kulgeda rekreatsioonialale - vana nimega kalmistule.
JANA: Saaks ka eestipärasemalt: lahkunute puhkeala.
MARJU:
Ja matusetoetus oleks transformermani ehk teiseilmasiirdumistoetus. Surma pole, on popp ja noortepärane transformeerumine.
MARTEN: 
Mind pisut kohutab ka Maksuamet - võiks ju ikka tulu- või kasumiamet olla! Ja mismõttes meil üldse on maksu ja tolliamet - meil on ju päris pikalt olnud meetermõõdustik ning tollides ei arvestata enam ammu.
ERIK-NIILES:  Just-just, ja vaestemaja peaks nimetama rikastemajaks, vanadekodu noortekoduks, telemaja raadiomajaks ja vastupidi. Esialgu ei tule pähe, milleks nimetada hullumaja. 
KRISTJAN: Vaimse Mitmekesisuse Maja.
MARTEN: Ja kas meile ikka on kohane, et meil on poLITSei amet - ilma litsideta kõlaks ju paremini.
INDREK: Kas kaitseministeerium ja sõjakool võiksid ka nimevahetusele mõelda!? 
ULVI: Ründeministeerium ehmataks Putinit kindlapeale.
ANU: Kas pole toredad nimed ka Külluse-, Tõe- ja Armastuseministeerium?
ANDRUS: Ministeeriumid peaks ümber nimetama maksisteeriumideks. 
KÜLLI: Peaminister tuleks nimetada praegu tagumikuministriks, siis on näha, et Eestis on veel tagumine aeg midagi ette võtta.
MARTEN: Ja üldse ei pea piirduma vaid miljoniga - kui ikka pea korralikult tööle panna, saaks tervisekassa tegemiseks kulutada vähemalt 11,7 miljonit eurot.
KRISTEL: Paneks siis riigile ka ühe valuga uue nime? Milleks vabariik?
ULVI: Jah, ja kulutada saaks kohe palju-palju rohkem!
ARNOLD: Parariik?
ULVI: Üks pakkumine oli  Eesti nimetada Virooniaks. Minu poolest võib "V" eest ära ka jätta...

MERLIN: On tunne, nagu iga päev selles riigis oleks 1. aprill...

 *  *  * 
TIINA KANGRO:
Ametnikud on Eestis ikka täielikult unustanud, milleks nad olemas on. Süüdimatu valmisolekuga seda miljonit lennutada ei saa nad paraku aru sellest, et see raha ei ole üldse nende oma, vaid seda raha maksavad haigekassasse ja töötukassasse töötajad, et tagada solidaarse tervisekindlustuse ja töötuskaitse süsteemi toimimine." 
Kangro tõstatab ka küsimuse, miks tõi töötukassa juht nimevahetuse üheks põhjuseks klientuuri suurendamise. "Kas me tõesti peame töötukassa hea töö mõõdupuuks üha suuremat klientide arvu... see tähendab siis, et enam ei kehti normaalsus, et suurem osa inimesi peaksid ise oma eluga hakkama saama?" 

Lõuna-eestlaste jaoks on nimemuutuse jutt koos juurdekuuluva miljoniga muidugi eriline hingepalsam.  Veel üks tore netileid:

  

Wednesday, July 18, 2018

Murtud ja murdmata mured

 "Nõuka ajal oli feisspuki asemel piimapukk - kas mäletad?" küsis telefon minult ühel hommikul. No mis ma ei mäleta - hirmvara pidi üles tõusma, hommikune kaste pani jalad külmetama ning need anumad, mida puki peale tarida ja üles punnitada tuli, kaalusid vähemalt kolm pool tonni. Mul on siiamaani naba selja taga.
Igatahes ehmusin üles ja olin samas siiralt rõõmus, et piimapuki asemel on see teine pukk. 

Jökulsarlon. Meie külje all. Ilus iga ilmaga.
Niiet me elame hästi. Süümi, juumi, makami ja kui sõs tüüle nakami... sõs selgus, et ei olõki midägi suurõmbat tetä! Sest mingil issandama põhjusel on pererahvas siia ilmatu hunniku rahvast seitsme maa ja mere tagant kokku korjanud ja on nüüd ise ka üllatunud, et tegelikult oleks poole vähematega hakkama saanud. Aga kõik kutsutud on kohal, kõigil jalad harki ja nõuavad tööd. Ja kui tööd ei ole, siis tuleb keegi seitsmekümne kilomeetri taha õlle järele saata, sest kuidas sa hing muidu kogu selle perioodi, mida kohalikud sügava sisemise veendumusega suveks nimetavad, üle elad!

Kui inimestel on õlut, siis on neil ka keelepaelad tükk maad lõdvemas lipsus.

"Tegelikult oli see üks põhjustest, miks ma siia tagasi tulin," avab Nõiaplika järjekordset purki. Taani tütrik, kes elab mingi Iisraeli kutiga kusagil Hispaanias. Kutil on mure: Nõiaplika ei luba mehel ennast raseerida! Kutil on hirmraske uskuda, et ilma pääl võib olla naisi, kellele meeldivad karvaste kaenlaaluste jms kohtadega mehed. Nõiaplika peab talle ülepäeviti kinnitama, et talle meeldivad mehed, mitte tiinekad. Kui Nõiaplika kuti pilti näitab, ei suuda mina jälle uskuda, et sihuke sell üldse julgeb raseerimise peale mõelda - tüüp näeb välja selline, et kui ühest otsast pügama hakata, on lõppu jõudes vaja otsast alustada. No võib-olla jõuab vahepeal nuga ihuda, aga ei enamat.

"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" on läikvel silmadega Hopp! täis osavõtlikkust. (Kõik ju teavad laulu "Hopp, Johanna, hopp!") Nõiaplika pihtimus on vahepeal jõudnud järgmise tegelase, konnasööjamaa-kutini, kes samuti kolm aaastat tagasi suvel siin töötas ja siis kõigi suureks üllatuseks koos Nõiaplikaga lahkus. Üllatav oli lugu seetõttu, et need kaks erinesid teineteisest veel rohkem kui siga ja saeveski.

Tundub, et hetkel on Hopp! oma mure - selle, et Peetrike paariks nädalaks koju Tšehhimaale lendas - tahaplaanile tõrjunud. Kolm aastat tagasi Gerdis kohatud Hopp! on vahepeal nii ilusaks nooreks naiseks kasvanud, et Valge Roos nõudis talt saabumisel isikutunnistust. Ja filmimees Peetrike ei ole pimemees.

"Eksole! Ta saab!" Nõiaplika on tuurid üles tõmmanud. "Ta lihtsalt võtab kätte ja kolib sellesse linna, kus mina olen sündinud ja kasvanud, kus elab mu perekond ja kõik mu sõbrad, ja seab ennast seal täiesti süüdimatult sisse! Ma ei saa enam kunagi koju minna, ilma et ma mõtleks: "Issand, äkki selle nurga tagant...
 "Uskumatu tüüp!" Hopp! rüüpab lonksukese. Suurest kaastundest. Aga võib-olla ka suurest hämmingust, et keegi võib maailma tuhandete linnade hulgast valida endale elupaigaks  suvalise Taani väikelinna. Uppsala näiteks oleks tükk maad arusaadavam. Hopp! ise tudeerib seal ajalugu.
"Ta lihtsalt tuleb ja röövib mult kogu mu lapsepõlve ja kodu ja..."
"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" ütleb Hopp! uuesti.
"Mul oli vaja iseendale kinnitust, et see koht siin  toimib ka ilma Alexelata," ütleb Nõiaplika. "Meie lugu on lõpetamata. Ma tahan sellele lõppu. Vähemalt enda jaoks."
Aga minu elukogemus sosistab mulle kõrva: olgu iisraeli tüüp kui karvane tahes, Nõiaplika süda jääb veel pikkadeks aastateks prantsuse Alexelat taga nutma.

 Eestlane, rootslane ja taanlane.

Päikesepoisi, lusti- ja luhvtivenna Alexela asemel on tänavu Pjäär. Leenotška toodud. Pjäär ei saa veel esialgu päris hästi aru, milleks ja kuhu Leenotška ta toonud on. Vaatas mulle täna hommikul õudust täis silmadega otsa ja teatas: "Uues majas on kõik toad koristada. Kõik toad!"  Leenotška ise on taani-prantsuse segavereline blondiin, kaunitar, kes hakkab oktoobrikuust juveliiriks õppima. Käbe ja kabe, aga poissi pole küll keegi kodutöödega koormanud. Nii toob iga päev Pjäärile uue üllatuse - kord on selleks traadipusast nõudepesunuustik, kord mopivars, kord plekieemaldi... Poiss imetleb hoolega kõike, mis elul talle pakkuda on. Temal pole kuhugi kiiret ega mingit muret. Temal on Leenotška.

Käbil  on ka mure.
"Kas see Akureyri tüdruk on ilus?" küsib ta Saaguvalguselt.
"On küll. Sina oled ju ka ilus türduk. Jessuke koledatega ei tegelegi."
Saaguvalgus on Käbi usaldusisik, sest Saaguvalgus räägib Jessukesega ühte keelt ja Käbi püüab sedapidi täiendvat infi hankida.
"Ma ütlen sulle, et Jessuke ei ole mees kogu eluks! Lõbutse temaga, kui tahad, aga meheks, kellega elada, ta ei kõlba," õpetab Saaguvalgus. 
Ka Käbi ja Jessuke kohtusid mõni aeg tagasi siin, Islandi liustiku serva all. Järgmisena kohtusid nad Kolumbias, kuid selle kohta on mõlemal oma versioon - Käbi arvates tema töötas seal ja Jessuke tuli külla, Jessukese versioon on täpselt vastupidine. Igatahes on Jessukese süda praegusel hetkel umbes 500 km kaugusel Põhja-Islandil ja Käbi oma ikka veel Jessukese sees.

 Vahetult enne ristilöömist.
Ükspäev keerasin kitsukeses köögis toimetushoos ringi ja peaaegu et põrkusin millegi vastu, mida selle koha peal ei pidanud olema. Jessas! "Ma just hakkasin mõtlema, et kui sa ümber pöörad, siis millist kohta sa minust näed," naeris Pavel. Millist, millist...  Tisse loomulikult!

Kuid kõige suurem mure on pruutkokal. (Pruutkokk on muidugi ise ka kõige suuem). Kahe nädala pärast on pulm, sada viiskend hinge on kohale kutsutud, kolm paari kingi ära ostetud, feisspuugis pidukuulutus avaldatud,  päevapiltnikud ja kirjatsurad mägäziinist kohale tellitud  - ja täiesti ootamatult selgub, et pruut on eelmisest mehest veel lahutamata...

Hakkab looma, hakkab looma...


Sunday, July 15, 2018

Mõnikord võib olla

Mõnikord võib olla nii, et sa ei oska aimatagi, mismoodi miski lugu sulle mõjuda võib.

Ta oli juba korra helistanud ja öelnud, et nüüd ta tuleb. Ei tulnud. Sekkusid meist sõltumatud asjaolud. Nagu ikka.
Nii et ma polnud ka see kord päris kindel. Õige natuke kindlamaks läks asi siis, kui ta helistas ja ütles, et nüüd on ta vähemalt startinud. Aga vahemaad oli ikkagi veel omajagu pluss Islandi ilm ja üldse...
"Kas otse üle kuru ka saab? On see tee okei?"
"On."
Niisiis on ta tõepoolest teel.

"Kus te nüüd olete?"
"Sõitsime just üle ühe silla, mis tundus väga värske olema."
"Mis värvi auto teil on?"
"Valge."
"Ma arvan, et ma näen teid. Vaata nüüd punaste katuste poole ja otsi helesinist täpikest, mis lehvitab ja viipleb ja vehkleb!"
"Oojaa, ma näen täpikest!"

"Üheksakümne esimese aasta augustis Sahhalinil?"
"Kas süstamatk Koolas oli enne või pärast Sahhalini?"
"Ju ta ikka enne oli. Pärast Sahhalini hakkasime ju kõik iseseisvalt lääne poole vaatama."
"Siis võib-olla Põhja-Norra jalgrattamatk?"
"Võimalik... "

Kui äraütlemata lahe on kohtuda inimesega, keda sa pole silmast silma trehvanud veerandsada (!!!) aastat, kuid kellega kokkusaamisel on tunne, et tõenäoliselt nägime viimati, noh, ütleme, kui mitte mineval nädalal, siis võib-olla oli see mullu... Sa mõtled veerandsaja peale ja seda on ühest küljest ikka väga palju ja siis sa vaatad inimesele otsa ja mingit veerandsadat pole justkui olnudki - olgu peale, et sa hõbehabet ei mäleta, aga inimene ise on ikka täpselt seesama... Sul pole mingit ebamugavustunnet, et kuskohas me oma jutuga pooleli jäimegi või et kas seda või teist teemat sobib puudutada - kõik on õige ja kõik sobib.
Veider, et mõnikord võib niimoodi olla. Ja kui imehea tunne see on, kui niimoodi on!

Aitäh, Urmas, selle imevahva emotsiooni eest!


Tippkohtumisel osalesid lisaks eelnimetatule veel Uue-Antsla, Rõuge, Maaritsa, Laiuse, Ukraina ja Rumeenia esindajad. Kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Aitäh kõigile osalejatele :)!








Friday, July 13, 2018

Jalgpall on parem, eks!

Olime sunnitud siirduma väljateenitud puhkusele. Teenisime teist kohe kolm päeva. Kaks vaba, kolm tööl, kaks vaba... Või nagu Ilmar Trull ütleb:

Mina puhkamast ei väsi.
Kõigepalt ma puhkan käsi.
Aga ainult esialgu.
Pärast mina puhkan jalgu.

Esmalt puhkan esijalgu.
(Sellest oli juba juttu).
Pärrst puhkan tagajalgu.
Neid ma puhkan hästi ruttu.

Siis ma puhkan kõhtu, selga,
peadki puhata ei pelga.
Puhkan keelt ja puhkan meelt,
pärast mina puhkan nina.

Noh ja siis ma lähen tuttu.

Tudusime ära ja kihutasime minema. Sest Eesti Ema nr 3 on täielikul jalgpallilainel. Kui selgus, et Nõmme Kalju tuleb Reykjavikki Islandi Stjarnaniga mängima ja seda meie vabast ajast, oli asi enam-vähem otsustatud. Selginemine toimus vaba päeva eelõhtul ja Reykjavikki on siit 400 km, nii et ma palun meie otsustusvõimet vääriliselt hinnata.

Ma ei ole elu sees ühtegi jalgpallimatši otsast lõpuni ära vaadanud ja ma ei ole elu sees ühelgi jalgpallivõistlusel käinud. Seega olin kohe nõus.

 Kalju oli viis fänni kaasa võtnud ja nii sai meid kokku juba kaheksa. Proff-fännidel oli ettenägelikult lisavarustus kaasas ja nõnda saime meiegi endile stiilipeo sallid kaela ja mütsid pähe. Eesti Ema nr 3 pälvis juba saabumisel üldrahvaliku austuse, imetluse ja lugupidamise. Kostüümi eest - puhtjuhtumisi selgus, et justtäpselt seesama roosa on Kalju lemmikvärv. 
Niisiis oli Kalju meie saabumise üle väga rõõmus.
 Tõe huvides tuleb mainida, et müts Eesti Ema peas on Kalju oma.
 Mina sain Kalju käest salli. 
Tõe huvides tuleb sedagi öelda, et me andsime kogu saadud kraami Kaljule ausalt tagasi. Ei saatnud seda ei nälgivatele Nigeeria lastele ega annetanud ühelegi kodutute loomade varjupaigale.

Kostümeerimine - sallide, mütside ja lippude jagamine - oli kahtlemata naissoost esmakülastajate jaoks üks põnevamaid (ja soojemaid) hetki kohtumise jooksul.
(Ma seon ise kingapaela, panen ise salli kaela; sõrm läheb supsti! sõrmikusse, kõrv läheb kõpsti! kõrvikusse... Ellen Niidu pühendus Islandi suvele.)
Teine tore hetk saabus siis, kui islandlased kõik nagu üks mees püsti tõusid ja "Oeh!" ütlesid. Nagu mõni Järvidest oleks võlukepikest vibutanud, nii hästi tuli üheshingamine välja. Emapiima asemel koorilauluga üles kasvatatud eestlasel tõmbas suisa turjakarvad turri. Islandlased võiks vabalt laulupeole kutsuda, jalgpallis meil nagunii nendega lootust ei ole: staadioni ümber lademes harjutusväljakuid, kõik paksult triblajaid täis - sõltumata vanusest, rassilisest kuuluvusest, soost, nädalapäevast, kellaajast ja platsi suurusest... Vaevalt, et need sinna eestlaste auks ja taustadekoratsiooniks toodud olid.
Kolmas üllatav moment oli siis, kui fännid Hunti hurjutama hakkasid. Kaljul oli kaks meest platsil, ühel nimeks Volkov ja teisel Hunt. Üks kriimsilmadest sai kogu aeg tukast sugeda.
Neljas üllatus tuli siis, kui islandlased eestlaste auks plaksutasid.  Eesti Ema nr 3, haritud inimene, teadis öelda, et nii tehakse, kui on hästi mängitud ilus situatsioon, ükskõik siis, kes parajasti seda ilu kokku keerab.

"See on minu jaoks nagu teraapia. Ma käin mängudel ja saan seal karjuda ja ennast välja elada," kinnitas meile üks "elukutselistest fännidest", kes enda sõnul käib aastas umbes 70 Nõmme Kalju mängu vaatamas.

Igatahes andsime endast parima.  Karjusime nagu jaksasime (mina väga palju ei jaksa, mul jääb kurk kohe valusaks ja kähedaks), huilgasime ja vilistasime püüdlikult. Kahekümnendal minutil lõid islandlased esimese värava. 52. minutil teise.  Otsustasime, et me võime oma 400 kilomeetrit otsast lahendama hakata.
Nii et ma ei ole ikkagi ühtegi mängu otsast lõpuni ära vaadanud... Aga ikka oli äge!

Seda, et kohtumine lõppes seisuga 3:0, lugesime hommikul netist.

*  *  *

Korduskohtumine Kalju ja Stjarnani vahel toimub 19. juulil Tallinnas.
Veel netist:
 Kuigi Stjarnani ajalugu ulatub peaaegu 60 aasta taha, ei ole nad Islandi kõrgliigas väga kaua mänginud. Esimest korda pääseti eurosarja alles kolm hooaega tagasi.
 Kõige suurema jälje on Stjarnan Islandi, Euroopa ja kogu maailma jalgpallile jätnud kuulsa "viikingiplaksu" abil: 2014. aastal Motherwelliga kohtudes nägid nende fännid, kuidas šotlased tribüünidel just sellesama "huh"-plaksutusega omasid ergutasid. See jättis islandlastele sedavõrd sügava mulje, et seda hakati ka ise kodus järgi tegema - ning peagi kandus see komme üle ka Islandi koondise mängudele, kust see juba üleeuroopaliseks fenomeniks sai.