Kokamoori pralle

"Välja!" Kintsukaapija väriseb vihast. Juba kaks päeva on ta ringi käinud, pomisedes omaette viimsepäeva ootuse issameiet: "Ainult poolteist päeva veel, ainult üks päev veel, ainult pool veel..."

"Tüdrukud, läheme ära, Kintsukaapija peab tööd tegema," püüab pruutkokk oma lihavat kaaskonda köögist välja loovida.

Ja ometi oli kõik alanud nii lootusrikkalt. Pruutkokamoor, kelle hobiks on ka inimeste paaritamine - no ja miks ka mitte, tal tuleb see ju hästi välja, ise, näe, läheb uljalt juba kolmandale pulmale vastu - on pakkunud oma teeneid paarilise leidmiseks nii Valgele Roosile kui Eesti Emale. ("Pagan, kas ma tõesti näen nii saamatu välja?" küsis Eesti Ema endalt seepeale üllatunult.)

Igatahes oli käes Kintsukaapija kord kohtuda väljavalituga. (Parafraseerides apelsine - pruutkokk valis tema välja, järelikult on ta pruutkoka väljavalitu). Tegelikult on kokamoori suure kere sees ka suur süda ja sestap valiti Kintsukaapijale kohe kaks tidrikut välja. Et kutile endale ka mingigi valikuvõimalus ja sõnaõigus jääks. (Nii, nagu meie suguvõsas, et mehele jääb alati viimane sõna: ta võib öelda "Olgu!")

Valimised toimusid elektroonilisel teel. Ja kuna üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis läks Kintsukaapija ikka väga elevil olekus oma tulevikule vastu. Olgu siinkohal öeldud, et Kintsukaapija on kolgend kuus.

Saabus hulk roosat pitsvahtu. Tõsi, seda ei olnud jätkunud terve torso katmiseks, nii et päästevöö ja naba nautisid omaette vabas olekus Islandi sumedat suveõhku (tuletan meelde, et juunikuu keskmine oli meil siin 8 kraadi üle nulli ja ega juuligi midagi enamat pole pakkunud.) Roosa pitsivahu sees lainetas väljavalitu. Silmaga hinnates kuuskend kuus.  Teine valitu, esimese eakaaslane, oli küll päästevöö ära peitnud, kuid sellevõrra oli rüü jälle lühem saanud. Ega seegi variant silma rohkem silitanud..

Mul on tõsiselt kahju, et ma ei näinud Kintsukaapija esmareaktsiooni. Kuid piisas Eesti Ema omastki - sellel oleks äärepealt taldrik lõunasöögiga käest kukkunud.

Väljavalitute ülesandeks oli - niipalju kui stafirahvas asjast aru sai - pruutkoka abistamine piduroogade valmistamisel.  Kuid oma särk, olgu või lühike, on teadagi ihule kõige lähemal ja siin oli ometigi meeshing saadaval! Mis sellest, et tühja sahtliga, kuid pikk ja sirge! Ja kuna ei olnud veel selge, kellele õnn näkku irvitada kavatseb, andsid mõlemad konkurendid köögilaua najal lösutades oma parima - rüüpasid märjukest ja laulsid aga kiidulaule Kintsukaapija käbedatele kätele, maitsvatele roogadele ja müristasid naerda. Viimast kenal kahehäälsel moel - üks väljavalituist osutus bassimast bassiks. Kunagi "Oklahoma" etenduses oli hää hobuhäälne naer, see siin oli sama suurepärane, lihtsalt kolm oktaavi madalam.

"Ainult pool päeva veel," mõmises Kintsukaapija, kui ma tast mööda juhtusin minema.

*  *  *

"Teil ei tule mitte midagi teha, kõik on ette valmistatud - ainult natukene aitate liudasid ette kanda ja vaatate, kui kuskil on miskit tühjaks saanud. Natu-natuke, kõik on ette valmistatud! Veri vell organaisd!" palus pruutkokk Eesti Emasid kuu enne pidustusi. Ja kaks nädalat enne pidustusi. Ja nädal enne pidustusi. Loomulikult olime me nõus - lõpuks ei ole meie selle peo peakülalised! Nädalate viisi olime kuulnud vaimustavaid lugusid, millised road saavad külalisi hõrgutama - kreemisest homaarisupist lagritsamarinaadis lambani. Kuidas neid valmistatakse ja kui suurepärane kõik saab olema. Ja kui oivaliselt organiseeritud, põhjalikult planeeritud, eelnevalt ette valmistatud.

Kolme kingapaari ja kahekümne meetri punase vaiba luuletus on meil ka ammu pähe kulunud.

"Uiiiiiii, ma abiellun!" kilkas pruutkokk käsi pea kohale tõstes sedasorti etteaste lõpuks iga kord. "Jepppiiii!"

Igatahes olid meie ootused üles kruvitud.

Kui te märkate meie nägudel teatavat kergendust, on teie nägemisega kõik korras. Pilt on tehtud napilt enne südaööd ja selleks ajaks on kõik probleemid juba lahendatud.

*  *  *

"Ma kardan oma "abiliste" pärast", joonistab pruutkokk pulma eelõhtul kell seitse jäämägede vahel sõrmedega õhku jutumärke. Paadisõit liustikulaguunil kogu pulmarahvale on peigmehe tööandja-poolne kingitus noorpaarile. "Nad pidid mind aitama, aga on kaks päeva ainult trimbanud. Terve tänase öö valmistasin oma perega sööke ette."

Me olime sellest aru saanud - õhtul klaariks tehtud kööki ei mahtunud hommikusöögi valmistajad sissegi ja kraanikauss leiti üles ainult tänu eelnevale elukogemusele.

*  *  *

"Teil ei tule mitte midagi teha, kõik on ette valmistatud. Ainult natukene tuleb teha." 

No kui just väga natukene... (3 apelsini...)

"Ma kirjutasin kõik täpselt üles," annab pruutkokk meile pulmapäeva eel kaks täiskirjutatud paberilehte. Viskame pilgu peale - see ei tundu tõepoolest ülejõu käiv. Punktikaupa on kõik kirjas - supi soojendamine, kokteiliretsept, mingil ajal magustoit ehk jäätis lauale viia... Tõesti põhjalikult ette valmistatud!

Ja siis me seisame keset pidumaja kööki ja mitte kedagi peale meie seal ei ole ja mitte keegi mitte millestki midagi ei tea. Külmutuskapp on küll igasuguseid totsikuid-potsikuid täis - kas need kõik tuleb lauale kanda? Millisele lauale - kas sellele, mis on pruutpaari selja taga või sellele, mis on akna alla ehitatud? Kas nendesamade transport-plastanumatega lähevadki Prantsusmaal kokandust õppinud pruudi pulmas söögid lauale? See ongi kõrgem tase? Kas kusagil on ka neid riistu, millega salateid tõsta? Mida me nende kümnete taimetotsikutega peale hakkame? Kirjas on, et me peame laudadele panema karpidega šampusepokaalid - miks karpidega? Pealegi, laudadel on juba šampusepokaalid? Ja kas kogu pulma alkoholivarustus ongi ainult kaksteist šampust? Kuidas me need laudade vahel jagame? Ja kus on see supp, mida me peame soojendama hakkama? Kus on see alkohol ja need mahlad, millest kokteili peab tegema? Miks siin on kahte sorti pappkausid - ühed on ilmselt supi jaoks, aga teised?

Pidulised hakkavad saabuma. Püüame leida kedagi, kes millestki midagigi teaks. Sellist inimest ei ole.

Ei tule ka. Niisiis pöördume viimases hädas kümmekond minutit enne piduliku tseremoonia algust pruudi poole, kes ootab väljas ukse taga oma suurt etteastet. Pruudil õnnestub tuvastada, et supp on ikka veel alles 10 km kaugusel, keegi pole seda sealt ära toonud, nagu ka alkohol ja mahlad ja jäätised jne...

 Enne pidu. 

 Peategelased. 

"Kas sa lubad armastada pruuti ja tema tehtud sööke elu lõpuni?" küsib kirikuõpetaja peigmehelt. Kõige klounim jumalasulane, keda ma olen oma elus trehvanud. Nõudis, et me õpetaksime talle selgeks eestikeelse väljendi "Tere hommikust" ja tervitas meid sellega siis öö läbi.

Hoolikalt kavandatud sajandi suursündmus ähvardab kujuneda nigelnäljaseks kaootiliseks pralleks. Kuid tänu Eesti Emade ning ühe taani tüdruku ennastohverdavale ja -salgavale panusele saavad kõik  söödetud-joodetud ning pidu täie hoo sisse - ikka sellise hoo, kus veri lendab ja autosid sõidetakse lömmi ja... 

Tuhkatriinud, kes olid päeva alustanud saja inimese toitmisega hommikusöögil ja kelle õlgu ootasid järgmised sada uuel varahommikul, lahkuvad enne keskööd. Seetõttu jäävad nad ilma Valgele Roosile välja valitud peigmehe lauluetteastest, mida meenutades kogu stafirahvas mitu päeva hiljemgi veel punastab, ning mitmetest teistestki värvikatest nüanssidest... 

 Nemad selle pidupralle päästsid! Igavene au ja kuulsus kangelastele!

 Mida sa teed siis, kui sa saad kätte kaks korda viiskümmend liitrit külma suppi, mis peab mõne minuti pärast kuum olema? Ja kuidas sa pulmalauale suppi serveeriksid? Potiga, ikka potiga! Ja poti alla paned lõikelaua - elementaarne, Watson!

 "Sibulamoos! Kus on sibulamoos? Ma tegin ju sibulamoosi ka, see tuleb panna pasteedi kõrvale!" - "Kuule, mis sa arvad, kas see võib olla sibulamoos?" - "Ma arvan, et on. Paneme!"

Tehtud!

*  *  *

Aga nüüd on pidu läbi. Peremees isiklikult tõi Kintsukaapija koju, silitas, paitas ja meelitas ning tõstis ta voodisse magama...

Vat niukene pöörane pulm. Segane nagu Islandi ilm...

Eesti Verbaalvaimukuste Parariik

Kuskilt peab ju alustama, nagu me kõik teame. Rain Laane on seda meile kõigile värskelt meelde ka tuletanud.

Niisiis ma alustan oma süvaärrituse transformeerimist nende inimeste vaimuvälgatuste jagamisega, kes "hoolimata külmast ilmast, vaatamata põuale" on säilitanud terve mõistuse, mõtlemisvõime ja huumorimeele.

Tõsielul põhinev näitemäng ühes vaatuses.  Esialgu ühes vaatuses, kuid küllap annavad armsad tippametnikud peagi ainest uuele folklooripuhangule... 
Inspireeritud Haigekassa ja Töötukassa soovist muuta organisatsioonide nimesid. Nimede muutmisele kuluks hinnanguliselt veidi alla miljoni euro. 
Tegevuspaik: feisspukk.

TUNDMATU AUTOR: Sel aastal soovib "Jõulutunnel" toetada annetajate abil Haigekassa ja Töötukassa nimemuutmist vastavalt Tervisekassaks ja Töökassaks!
TRIINU: Nimemaagia... haigekassa ja töötukassa hakkavad ka esoteerikasse kalduma!

MARJU: Minul Eesti Verbaalvaimukuste Vabariigi kodanikuna on tõsine mure: kus hakatakse in spe menetlema selliseid depressiiv-kurioosseid nähtusi nagu tööõnnetus ja kutsehaigus?

ARNOLD:  Edaspidi puutume kokku ainult tööõnne ja kutsetervisega! Ja pärast seda, kui me oleme haiglad ümber nimetanud tervelateks, saab edasi kulgeda rekreatsioonialale - vana nimega kalmistule.

JANA: Saaks ka eestipärasemalt: lahkunute puhkeala.
MARJU: Ja matusetoetus oleks transformermani ehk teiseilmasiirdumistoetus. Surma pole, on popp ja noortepärane transformeerumine.
MARTEN:  Mind pisut kohutab ka Maksuamet - võiks ju ikka tulu- või kasumiamet olla! Ja mismõttes meil üldse on maksu ja tolliamet - meil on ju päris pikalt olnud meetermõõdustik ning tollides ei arvestata enam ammu.

ERIK-NIILES:  Just-just, ja vaestemaja peaks nimetama rikastemajaks, vanadekodu noortekoduks, telemaja raadiomajaks ja vastupidi. Esialgu ei tule pähe, milleks nimetada hullumaja. 

KRISTJAN: Vaimse Mitmekesisuse Maja.

MARTEN: Ja kas meile ikka on kohane, et meil on poLITSei amet - ilma litsideta kõlaks ju paremini.

INDREK: Kas kaitseministeerium ja sõjakool võiksid ka nimevahetusele mõelda!? 

ULVI: Ründeministeerium ehmataks Putinit kindlapeale.

ANU: Kas pole toredad nimed ka Külluse-, Tõe- ja Armastuseministeerium?

ANDRUS: Ministeeriumid peaks ümber nimetama maksisteeriumideks. 

KÜLLI: Peaminister tuleks nimetada praegu tagumikuministriks, siis on näha, et Eestis on veel tagumine aeg midagi ette võtta.

MARTEN: Ja üldse ei pea piirduma vaid miljoniga - kui ikka pea korralikult tööle panna, saaks tervisekassa tegemiseks kulutada vähemalt 11,7 miljonit eurot.
KRISTEL: Paneks siis riigile ka ühe valuga uue nime? Milleks vabariik?

ULVI: Jah, ja kulutada saaks kohe palju-palju rohkem!

ARNOLD: Parariik?

ULVI: Üks pakkumine oli  Eesti nimetada Virooniaks. Minu poolest võib "V" eest ära ka jätta...

MERLIN: On tunne, nagu iga päev selles riigis oleks 1. aprill...

 *  *  * 

TIINA KANGRO:

Ametnikud on Eestis ikka täielikult unustanud, milleks nad olemas on. Süüdimatu valmisolekuga seda miljonit lennutada ei saa nad paraku aru sellest, et see raha ei ole üldse nende oma, vaid seda raha maksavad haigekassasse ja töötukassasse töötajad, et tagada solidaarse tervisekindlustuse ja töötuskaitse süsteemi toimimine." 

Kangro tõstatab ka küsimuse, miks tõi töötukassa juht nimevahetuse üheks põhjuseks klientuuri suurendamise. "Kas me tõesti peame töötukassa hea töö mõõdupuuks üha suuremat klientide arvu... see tähendab siis, et enam ei kehti normaalsus, et suurem osa inimesi peaksid ise oma eluga hakkama saama?" 

Lõuna-eestlaste jaoks on nimemuutuse jutt koos juurdekuuluva miljoniga muidugi eriline hingepalsam.  Veel üks tore netileid:

  

Murtud ja murdmata mured

 "Nõuka ajal oli feisspuki asemel piimapukk - kas mäletad?" küsis telefon minult ühel hommikul. No mis ma ei mäleta - hirmvara pidi üles tõusma, hommikune kaste pani jalad külmetama ning need anumad, mida puki peale tarida ja üles punnitada tuli, kaalusid vähemalt kolm pool tonni. Mul on siiamaani naba selja taga.

Igatahes ehmusin üles ja olin samas siiralt rõõmus, et piimapuki asemel on see teine pukk. 

Jökulsarlon. Meie külje all. Ilus iga ilmaga.

Niiet me elame hästi. Süümi, juumi, makami ja kui sõs tüüle nakami... sõs selgus, et ei olõki midägi suurõmbat tetä! Sest mingil issandama põhjusel on pererahvas siia ilmatu hunniku rahvast seitsme maa ja mere tagant kokku korjanud ja on nüüd ise ka üllatunud, et tegelikult oleks poole vähematega hakkama saanud. Aga kõik kutsutud on kohal, kõigil jalad harki ja nõuavad tööd. Ja kui tööd ei ole, siis tuleb keegi seitsmekümne kilomeetri taha õlle järele saata, sest kuidas sa hing muidu kogu selle perioodi, mida kohalikud sügava sisemise veendumusega suveks nimetavad, üle elad!

Kui inimestel on õlut, siis on neil ka keelepaelad tükk maad lõdvemas lipsus.

"Tegelikult oli see üks põhjustest, miks ma siia tagasi tulin," avab Nõiaplika järjekordset purki. Taani tütrik, kes elab mingi Iisraeli kutiga kusagil Hispaanias. Taani tüdrukud on muide omaette klass - iga viimane neist siin eksponeerituist on kiire, käbe, töökas ja mingil omal moel eriliselt lahe. 
Nõiaplika kutil on mure: tal ei lubata ennast raseerida! Kutil on hirmraske uskuda, et ilma pääl võib olla naisi, kellele meeldivad karvaste kaenlaaluste jms kohtadega mehed. Nõiaplika peab talle ülepäeviti kinnitama, et talle meeldivad mehed, mitte tiinekad. Kui Nõiaplika kuti pilti näitab, ei suuda mina jälle uskuda, et sihuke sell üldse julgeb raseerimise peale mõelda - tüüp näeb välja selline, et kui ühest otsast pügama hakata, on lõppu jõudes vaja otsast alustada. No võib-olla jõuab vahepeal nuga ihuda, aga ei enamat.

"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" on läikvel silmadega Hopp! täis osavõtlikkust. (Kõik ju teavad laulu "Hopp, Johanna, hopp!") Nõiaplika pihtimus on vahepeal jõudnud järgmise tegelase, konnasööjamaa-kutini, kes samuti kolm aaastat tagasi suvel siin töötas ja siis kõigi suureks üllatuseks koos Nõiaplikaga lahkus. Üllatav oli lugu seetõttu, et need kaks erinesid teineteisest veel rohkem kui siga ja saeveski.

Tundub, et hetkel on Hopp! oma mure - selle, et Peetrike paariks nädalaks koju Tšehhimaale lendas - tahaplaanile tõrjunud. Kolm aastat tagasi Gerdis kohatud Hopp! on vahepeal nii ilusaks nooreks naiseks kasvanud, et Valge Roos nõudis talt saabumisel isikutunnistust. Ja filmimees Peetrike ei ole pimemees.

"Eksole! Ta saab!" Nõiaplika on tuurid üles tõmmanud. "Ta lihtsalt võtab kätte ja kolib sellesse linna, kus mina olen sündinud ja kasvanud, kus elab mu perekond ja kõik mu sõbrad, ja seab ennast seal täiesti süüdimatult sisse! Ma ei saa enam kunagi koju minna, ilma et ma mõtleks: "Issand, äkki selle nurga tagant...

 "Uskumatu tüüp!" Hopp! rüüpab lonksukese. Suurest kaastundest. Aga võib-olla ka suurest hämmingust, et keegi võib maailma tuhandete linnade hulgast valida endale elupaigaks  suvalise Taani väikelinna. Uppsala näiteks oleks tükk maad arusaadavam. Hopp! ise tudeerib seal ajalugu.

"Ta lihtsalt tuleb ja röövib mult kogu mu lapsepõlve ja kodu ja..."

"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" ütleb Hopp! uuesti.

"Mul oli vaja iseendale kinnitust, et see koht siin  toimib ka ilma Alexelata," ütleb Nõiaplika. "Meie lugu on lõpetamata. Ma tahan sellele lõppu. Vähemalt enda jaoks."

Aga minu elukogemus sosistab mulle kõrva: olgu iisraeli tüüp kui karvane tahes, Nõiaplika süda jääb veel pikkadeks aastateks prantsuse Alexelat taga nutma.

 Eestlane, rootslane ja taanlane.

Päikesepoisi, lusti- ja luhvtivenna Alexela asemel on tänavu Pjäär. Leenotška toodud. Pjäär ei saa veel esialgu päris hästi aru, milleks ja kuhu Leenotška ta toonud on. Vaatas mulle täna hommikul õudust täis silmadega otsa ja teatas: "Uues majas on kõik toad koristada. Kõik toad!"  Leenotška ise on taani-prantsuse segavereline blondiin, kaunitar, kes hakkab oktoobrikuust juveliiriks õppima. Käbe ja kabe, aga poissi pole küll keegi kodutöödega koormanud. Nii toob iga päev Pjäärile uue üllatuse - kord on selleks traadipusast nõudepesunuustik, kord mopivars, kord plekieemaldi... Poiss imetleb hoolega kõike, mis elul talle pakkuda on. Temal pole kuhugi kiiret ega mingit muret. Temal on Leenotška.

Käbil  on ka mure.

"Kas see Akureyri tüdruk on ilus?" küsib ta Saaguvalguselt.

"On küll. Sina oled ju ka ilus türduk. Jessuke koledatega ei tegelegi."

Saaguvalgus on Käbi usaldusisik, sest Saaguvalgus räägib Jessukesega ühte keelt ja Käbi püüab sedapidi täiendvat infi hankida.

"Ma ütlen sulle, et Jessuke ei ole mees kogu eluks! Lõbutse temaga, kui tahad, aga meheks, kellega elada, ta ei kõlba," õpetab Saaguvalgus. 

Ka Käbi ja Jessuke kohtusid mõni aeg tagasi siin, Islandi liustiku serva all. Järgmisena kohtusid nad Kolumbias, kuid selle kohta on mõlemal oma versioon - Käbi arvates tema töötas seal ja Jessuke tuli külla, Jessukese versioon on täpselt vastupidine. Igatahes on Jessukese süda praegusel hetkel umbes 500 km kaugusel Põhja-Islandil ja Käbi oma ikka veel Jessukese sees.

 Vahetult enne ristilöömist.

Ükspäev keerasin kitsukeses köögis toimetushoos ringi ja peaaegu et põrkusin millegi vastu, mida selle koha peal ei pidanud olema. Jessas! "Ma just hakkasin mõtlema, et kui sa ümber pöörad, siis millist kohta sa minust näed," naeris sein. Millist, millist...  Tisse loomulikult!

Kuid kõige suurem mure on pruutkokal. Pruutkokk on muidugi ise ka kõige suuem. Kahe nädala pärast on pulm, sada viiskend hinge on kohale kutsutud, kolm paari kingi ära ostetud, veisspuugis pidukuulutus avaldatud,  päevapiltnikud ja kirjatsurad mägäziinist kohale tellitud  - ja täiesti ootamatult selgub, et pruut on eelmisest mehest veel lahutamata...

Hakkab looma, hakkab looma...

Mõnikord võib olla

Mõnikord võib olla nii, et sa ei oska aimatagi, mismoodi miski lugu sulle mõjuda võib.

Ta oli juba korra helistanud ja öelnud, et nüüd ta tuleb. Ei tulnud. Sekkusid meist sõltumatud asjaolud. Nagu ikka.
Nii et ma polnud ka see kord päris kindel. Õige natuke kindlamaks läks asi siis, kui ta helistas ja ütles, et nüüd on ta vähemalt startinud. Aga vahemaad oli ikkagi veel omajagu pluss Islandi ilm ja üldse...
"Kas otse üle kuru ka saab? On see tee okei?"
"On."
Niisiis on ta tõepoolest teel.

"Kus te nüüd olete?"
"Sõitsime just üle ühe silla, mis tundus väga värske olema."
"Mis värvi auto teil on?"
"Valge."
"Ma arvan, et ma näen teid. Vaata nüüd punaste katuste poole ja otsi helesinist täpikest, mis lehvitab ja viipleb ja vehkleb!"
"Oojaa, ma näen täpikest!"

"Üheksakümne esimese aasta augustis Sahhalinil?"
"Kas süstamatk Koolas oli enne või pärast Sahhalini?"
"Ju ta ikka enne oli. Pärast Sahhalini hakkasime ju kõik iseseisvalt lääne poole vaatama."
"Siis võib-olla Põhja-Norra jalgrattamatk?"
"Võimalik... "

Kui äraütlemata lahe on kohtuda inimesega, keda sa pole silmast silma trehvanud veerandsada (!!!) aastat, kuid kellega kokkusaamisel on tunne, et tõenäoliselt nägime viimati, noh, ütleme, kui mitte mineval nädalal, siis võib-olla oli see mullu... Sa mõtled veerandsaja peale ja seda on ühest küljest ikka väga palju ja siis sa vaatad inimesele otsa ja mingit veerandsadat pole justkui olnudki - olgu peale, et sa hõbehabet ei mäleta, aga inimene ise on ikka täpselt seesama... Sul pole mingit ebamugavustunnet, et kuskohas me oma jutuga pooleli jäimegi või et kas seda või teist teemat sobib puudutada - kõik on õige ja kõik sobib.
Veider, et mõnikord võib niimoodi olla. Ja kui imehea tunne see on, kui niimoodi on!

Aitäh, Urmas, selle imevahva emotsiooni eest!

Tippkohtumisel osalesid lisaks eelnimetatule veel Uue-Antsla, Rõuge, Maaritsa, Laiuse, Ukraina ja Rumeenia esindajad. Kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Aitäh kõigile osalejatele :)!

Jalgpall on parem, eks!

Olime sunnitud siirduma väljateenitud puhkusele. Teenisime teist kohe kolm päeva. Kaks vaba, kolm tööl, kaks vaba... Või nagu Ilmar Trull ütleb:

Mina puhkamast ei väsi.
Kõigepalt ma puhkan käsi.
Aga ainult esialgu.
Pärast mina puhkan jalgu.

Esmalt puhkan esijalgu.
(Sellest oli juba juttu).
Pärrst puhkan tagajalgu.
Neid ma puhkan hästi ruttu.

Siis ma puhkan kõhtu, selga,
peadki puhata ei pelga.
Puhkan keelt ja puhkan meelt,
pärast mina puhkan nina.

Noh ja siis ma lähen tuttu.

Tudusime ära ja kihutasime minema. Sest Eesti Ema nr 3 on täielikul jalgpallilainel. Kui selgus, et Nõmme Kalju tuleb Reykjavikki Islandi Stjarnaniga mängima ja seda meie vabast ajast, oli asi enam-vähem otsustatud. Selginemine toimus vaba päeva eelõhtul ja Reykjavikki on siit 400 km, nii et ma palun meie otsustusvõimet vääriliselt hinnata.

Ma ei ole elu sees ühtegi jalgpallimatši otsast lõpuni ära vaadanud ja ma ei ole elu sees ühelgi jalgpallivõistlusel käinud. Seega olin kohe nõus.

 Kalju oli viis fänni kaasa võtnud ja nii sai meid kokku juba kaheksa. Proff-fännidel oli ettenägelikult lisavarustus kaasas ja nõnda saime meiegi endile stiilipeo sallid kaela ja mütsid pähe. Eesti Ema nr 3 pälvis juba saabumisel üldrahvaliku austuse, imetluse ja lugupidamise. Kostüümi eest - puhtjuhtumisi selgus, et justtäpselt seesama roosa on Kalju lemmikvärv. 

Niisiis oli Kalju meie saabumise üle väga rõõmus.

 Tõe huvides tuleb mainida, et müts Eesti Ema peas on Kalju oma.

 Mina sain Kalju käest salli. 

Tõe huvides tuleb sedagi öelda, et me andsime kogu saadud kraami Kaljule ausalt tagasi. Ei saatnud seda ei nälgivatele Nigeeria lastele ega annetanud ühelegi kodutute loomade varjupaigale.

Kostümeerimine - sallide, mütside ja lippude jagamine - oli kahtlemata naissoost esmakülastajate jaoks üks põnevamaid (ja soojemaid) hetki kohtumise jooksul.
(Ma seon ise kingapaela, panen ise salli kaela; sõrm läheb supsti! sõrmikusse, kõrv läheb kõpsti! kõrvikusse... Ellen Niidu pühendus Islandi suvele.)

Teine tore hetk saabus siis, kui islandlased kõik nagu üks mees püsti tõusid ja "Oeh!" ütlesid. Nagu mõni Järvidest oleks võlukepikest vibutanud, nii hästi tuli üheshingamine välja. Emapiima asemel koorilauluga üles kasvatatud eestlasel tõmbas suisa turjakarvad turri. Islandlased võiks vabalt laulupeole kutsuda, jalgpallis meil nagunii nendega lootust ei ole: staadioni ümber lademes harjutusväljakuid, kõik paksult triblajaid täis - sõltumata vanusest, rassilisest kuuluvusest, soost, nädalapäevast, kellaajast ja platsi suurusest... Vaevalt, et need sinna eestlaste auks ja taustadekoratsiooniks toodud olid.

Kolmas üllatav moment oli siis, kui fännid Hunti hurjutama hakkasid. Kaljul oli kaks meest platsil, ühel nimeks Volkov ja teisel Hunt. Üks kriimsilmadest sai kogu aeg tukast sugeda.

Neljas üllatus tuli siis, kui islandlased eestlaste auks plaksutasid.  Eesti Ema nr 3, haritud inimene, teadis öelda, et nii tehakse, kui on hästi mängitud ilus situatsioon, ükskõik siis, kes parajasti seda ilu kokku keerab.

"See on minu jaoks nagu teraapia. Ma käin mängudel ja saan seal karjuda ja ennast välja elada," kinnitas meile üks "elukutselistest fännidest", kes enda sõnul käib aastas umbes 70 Nõmme Kalju mängu vaatamas.

Igatahes andsime endast parima.  Karjusime nagu jaksasime (mina väga palju ei jaksa, mul jääb kurk kohe valusaks ja kähedaks), huilgasime ja vilistasime püüdlikult. Kahekümnendal minutil lõid islandlased esimese värava. 52. minutil teise.  Otsustasime, et me võime oma 400 kilomeetrit otsast lahendama hakata.

Nii et ma ei ole ikkagi ühtegi mängu otsast lõpuni ära vaadanud... Aga ikka oli äge!

Seda, et kohtumine lõppes seisuga 3:0, lugesime hommikul netist.

*  *  *

Korduskohtumine Kalju ja Stjarnani vahel toimub 19. juulil Tallinnas.

Veel netist:

 Kuigi Stjarnani ajalugu ulatub peaaegu 60 aasta taha, ei ole nad Islandi kõrgliigas väga kaua mänginud. Esimest korda pääseti eurosarja alles kolm hooaega tagasi.

 Kõige suurema jälje on Stjarnan Islandi, Euroopa ja kogu maailma jalgpallile jätnud kuulsa "viikingiplaksu" abil: 2014. aastal Motherwelliga kohtudes nägid nende fännid, kuidas šotlased tribüünidel just sellesama "huh"-plaksutusega omasid ergutasid. See jättis islandlastele sedavõrd sügava mulje, et seda hakati ka ise kodus järgi tegema - ning peagi kandus see komme üle ka Islandi koondise mängudele, kust see juba üleeuroopaliseks fenomeniks sai.

Mina ise Islandiga

Mmmminaise, minaise... 

No ma ei ole ju esimest korda siin, eksole. Islandil, ma mõtlen. Ja kuna ma eelmistel kordadel olen kõik imekaunid postkaardivaated ära pildistanud ja postitanud ja üldse igati kena ja korralik turistinime olnud, siss maisaa ju uuesti samasuguseid pilta panna...   niiet ma nüüd olen seekord ise Islandiga (peaaegu) iga pildi peal. Täpsemalt - Lõuna-Islandiga.

Elu Islandil on lill. No vaata ise:

Mina ja lupiinid.

 Lupiinid ilma minuta, aga see-eest sinise taevatripsuga.

 Lupiinid autodega.

 Lupiinid kinnisvaraga.

 Eesti Ema nr. 3 on kohal - jee!

 Fotosessiooni "Lillekesed rohus" viimane stseen.

Kui Sa nüüd mõtled, et elu ongi nii ilus, nagu piltide pealt paistab, siis ma pean Sulle muidugi väikese pettumuse valmistama. Eestimaa suve sees on ehk natuke raske endale ette kujutada, et siinses pealinnas Reykjavikis rehkendati juunikuu viimase 30 aasta kõige päiksevaesemaks - terve kuu peale kokku saadi ainult 71 päikesetundi. Kogu riigi  keskmiseks õhutemperatuuriks juunikuus saadi 8,6 kraadi ja sellega on tehtud viimase saja aasta rekord.

 "Vaadake neid kahte - need kavatsevad keset Islandi suve surnuks külmuda!", kommenteeris pruutkokk seda pilti veisspuugis. Tšehhitar Lucie'ga teemandirannas. Ainult et teemandid on vaatamata kõigile temperatuuridele hetkel ära sulanud...

 Kui tavaliselt eksponeerib Island basaltsambaid sambavaates, (antud juhul Dverghamrar - Kääbuste Kaljud. Islandlaste arvates elavad siin 20-30 sm pikkused kääbused) ...

 siis järgmisks on sambad pealtvaates. Pealtvaatamise koht kannab nime Kirkubjaerklausturgolf.

 Noh ja mida ma nüüd siis teen???

  Lõunarannik I

 Lõunarannik II

 Uhvo?

Hraun. Samblane hraun. Ma ei pea silmas sellenimelisi küpsiseid, mis maitsevad umbes nagu "Kalevi" ananassikommid. "Hraun" tähendab  laavavälja. Selle hrauni on siia pursanud Laki aastal 1784. Mõnede teooriate järgi saab Laki purset pidada kogunisti Suure Prantsuse revolutsiooni üheks põhjustajaks - vähe sellest, et vulkaanilised gaasid ja tuhk hävitasid viiendiku Islandi elanikkonnast (tuha alla mattunud heinamaad, nälga surnud kariloomad ja inimesed), tuhapilved jõudsid atmosfääri ülemistesse kihtidesse ning põhjustasid nii külma suve kui külma talve ka Euroopas (ja kaugemalgi). Näljas rahvast on lihtsam barrikaadidele õhutada...

Igatahes on Laki 1784. aasta purse maailma katastroofilisemate vulkaanipursete top-10 hulgas.

Seda samblavaipa on niisiis punutud ca 250 aastat...

 Islandi kivid on omaette vaatamisväärsus. Rand Vikis.

 Eesti Ema nr 3 ja kivid teel Jöklasa juurde.

Jökulsárlóni laguun. Ilus iga ilmaga ja igal kella- ning aastaajal.

Jökulsárlóni laguun hakkas Breiðamerkurjökulli liustiku äärde moodustuma 1930ndatel aastatel. Laguuni põhi on merepinnast tükk maad allpool ja seetõttu voolab merevesi tõusu ajal laguuni ning mõõna ajal jälle mere poole. Laguunis hulbivad liustikust murdunud jääkamakad ja purjetavad aeglaselt sulades mere poole. Pärast tugevamaid tuuli-torme on kamakaid rohkem ja nad on suuremad.

Külmetab ega söö midagi...

Kuidas teile meeldiks omada... vaat seda!

 "Mäkke! Mäkke! Mäkke!" kamandab Eesti Ema nr.3 ja ei pea selle all üldse õunatooteid silmas...

Poolel teel mäe otsa. All meie "koduküla".

 Kviamyrarkambur. Teel järjekordse liustikusaba juurde.Ja eksole, küll on hea, kui inimesed ennast korralikult riidesse paneevad - noh nii, et neid on võimalik pildi pealt üles leida!

 Tuleb täpike. Ühelt poolt. Istub kivile. Kivi on Haadla kraater-augus.

Svinafell ja Svinafelljökull. Imelikul kombel ei olnud ma sellesse imeilusasse kohta veel sattunudki!

Svartifoss.

 Teel Svartifossi juurde. Kindlapeale on sellel kosel ka nimi!

Vat nii toredasti me siin elamegi. Oh Kaera-Jaan, oh Kaera-Jaan...!
 Ilusat suve teilegi!

Ahjaa, kui keegi peaks ka tahtma nii ilusatest asjadest osa saada, siis järgmise aasta augustikuus on näiteks selline võimalus: http://abz.ee/tours/island-2019/