Wednesday, July 18, 2018

Murtud ja murdmata mured

 "Nõuka ajal oli feisspuki asemel piimapukk - kas mäletad?" küsis telefon minult ühel hommikul. No mis ma ei mäleta - hirmvara pidi üles tõusma, hommikune kaste pani jalad külmetama ning need anumad, mida puki peale tarida ja üles punnitada tuli, kaalusid vähemalt kolm pool tonni. Mul on siiamaani naba selja taga.
Igatahes ehmusin üles ja olin samas siiralt rõõmus, et piimapuki asemel on see teine pukk. 

Jökulsarlon. Meie külje all. Ilus iga ilmaga.
Niiet me elame hästi. Süümi, juumi, makami ja kui sõs tüüle nakami... sõs selgus, et ei olõki midägi suurõmbat tetä! Sest mingil issandama põhjusel on pererahvas siia ilmatu hunniku rahvast seitsme maa ja mere tagant kokku korjanud ja on nüüd ise ka üllatunud, et tegelikult oleks poole vähematega hakkama saanud. Aga kõik kutsutud on kohal, kõigil jalad harki ja nõuavad tööd. Ja kui tööd ei ole, siis tuleb keegi seitsmekümne kilomeetri taha õlle järele saata, sest kuidas sa hing muidu kogu selle perioodi, mida kohalikud sügava sisemise veendumusega suveks nimetavad, üle elad!

Kui inimestel on õlut, siis on neil ka keelepaelad tükk maad lõdvemas lipsus.

"Tegelikult oli see üks põhjustest, miks ma siia tagasi tulin," avab Nõiaplika järjekordset purki. Taani tütrik, kes elab mingi Iisraeli kutiga kusagil Hispaanias. Kutil on mure: Nõiaplika ei luba mehel ennast raseerida! Kutil on hirmraske uskuda, et ilma pääl võib olla naisi, kellele meeldivad karvaste kaenlaaluste jms kohtadega mehed. Nõiaplika peab talle ülepäeviti kinnitama, et talle meeldivad mehed, mitte tiinekad. Kui Nõiaplika kuti pilti näitab, ei suuda mina jälle uskuda, et sihuke sell üldse julgeb raseerimise peale mõelda - tüüp näeb välja selline, et kui ühest otsast pügama hakata, on lõppu jõudes vaja otsast alustada. No võib-olla jõuab vahepeal nuga ihuda, aga ei enamat.

"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" on läikvel silmadega Hopp! täis osavõtlikkust. (Kõik ju teavad laulu "Hopp, Johanna, hopp!") Nõiaplika pihtimus on vahepeal jõudnud järgmise tegelase, konnasööjamaa-kutini, kes samuti kolm aaastat tagasi suvel siin töötas ja siis kõigi suureks üllatuseks koos Nõiaplikaga lahkus. Üllatav oli lugu seetõttu, et need kaks erinesid teineteisest veel rohkem kui siga ja saeveski.

Tundub, et hetkel on Hopp! oma mure - selle, et Peetrike paariks nädalaks koju Tšehhimaale lendas - tahaplaanile tõrjunud. Kolm aastat tagasi Gerdis kohatud Hopp! on vahepeal nii ilusaks nooreks naiseks kasvanud, et Valge Roos nõudis talt saabumisel isikutunnistust. Ja filmimees Peetrike ei ole pimemees.

"Eksole! Ta saab!" Nõiaplika on tuurid üles tõmmanud. "Ta lihtsalt võtab kätte ja kolib sellesse linna, kus mina olen sündinud ja kasvanud, kus elab mu perekond ja kõik mu sõbrad, ja seab ennast seal täiesti süüdimatult sisse! Ma ei saa enam kunagi koju minna, ilma et ma mõtleks: "Issand, äkki selle nurga tagant...
 "Uskumatu tüüp!" Hopp! rüüpab lonksukese. Suurest kaastundest. Aga võib-olla ka suurest hämmingust, et keegi võib maailma tuhandete linnade hulgast valida endale elupaigaks  suvalise Taani väikelinna. Uppsala näiteks oleks tükk maad arusaadavam. Hopp! ise tudeerib seal ajalugu.
"Ta lihtsalt tuleb ja röövib mult kogu mu lapsepõlve ja kodu ja..."
"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" ütleb Hopp! uuesti.
"Mul oli vaja iseendale kinnitust, et see koht siin  toimib ka ilma Alexelata," ütleb Nõiaplika. "Meie lugu on lõpetamata. Ma tahan sellele lõppu. Vähemalt enda jaoks."
Aga minu elukogemus sosistab mulle kõrva: olgu iisraeli tüüp kui karvane tahes, Nõiaplika süda jääb veel pikkadeks aastateks prantsuse Alexelat taga nutma.

 Eestlane, rootslane ja taanlane.

Päikesepoisi, lusti- ja luhvtivenna Alexela asemel on tänavu Pjäär. Leenotška toodud. Pjäär ei saa veel esialgu päris hästi aru, milleks ja kuhu Leenotška ta toonud on. Vaatas mulle täna hommikul õudust täis silmadega otsa ja teatas: "Uues majas on kõik toad koristada. Kõik toad!"  Leenotška ise on taani-prantsuse segavereline blondiin, kaunitar, kes hakkab oktoobrikuust juveliiriks õppima. Käbe ja kabe, aga poissi pole küll keegi kodutöödega koormanud. Nii toob iga päev Pjäärile uue üllatuse - kord on selleks traadipusast nõudepesunuustik, kord mopivars, kord plekieemaldi... Poiss imetleb hoolega kõike, mis elul talle pakkuda on. Temal pole kuhugi kiiret ega mingit muret. Temal on Leenotška.

Käbil  on ka mure.
"Kas see Akureyri tüdruk on ilus?" küsib ta Saaguvalguselt.
"On küll. Sina oled ju ka ilus türduk. Jessuke koledatega ei tegelegi."
Saaguvalgus on Käbi usaldusisik, sest Saaguvalgus räägib Jessukesega ühte keelt ja Käbi püüab sedapidi täiendvat infi hankida.
"Ma ütlen sulle, et Jessuke ei ole mees kogu eluks! Lõbutse temaga, kui tahad, aga meheks, kellega elada, ta ei kõlba," õpetab Saaguvalgus. 
Ka Käbi ja Jessuke kohtusid mõni aeg tagasi siin, Islandi liustiku serva all. Järgmisena kohtusid nad Kolumbias, kuid selle kohta on mõlemal oma versioon - Käbi arvates tema töötas seal ja Jessuke tuli külla, Jessukese versioon on täpselt vastupidine. Igatahes on Jessukese süda praegusel hetkel umbes 500 km kaugusel Põhja-Islandil ja Käbi oma ikka veel Jessukese sees.

 Vahetult enne ristilöömist.
Ükspäev keerasin kitsukeses köögis toimetushoos ringi ja peaaegu et põrkusin millegi vastu, mida selle koha peal ei pidanud olema. Jessas! "Ma just hakkasin mõtlema, et kui sa ümber pöörad, siis millist kohta sa minust näed," naeris Pavel. Millist, millist...  Tisse loomulikult!

Kuid kõige suurem mure on pruutkokal. (Pruutkokk on muidugi ise ka kõige suuem). Kahe nädala pärast on pulm, sada viiskend hinge on kohale kutsutud, kolm paari kingi ära ostetud, feisspuugis pidukuulutus avaldatud,  päevapiltnikud ja kirjatsurad mägäziinist kohale tellitud  - ja täiesti ootamatult selgub, et pruut on eelmisest mehest veel lahutamata...

Hakkab looma, hakkab looma...


Sunday, July 15, 2018

Mõnikord võib olla

Mõnikord võib olla nii, et sa ei oska aimatagi, mismoodi miski lugu sulle mõjuda võib.

Ta oli juba korra helistanud ja öelnud, et nüüd ta tuleb. Ei tulnud. Sekkusid meist sõltumatud asjaolud. Nagu ikka.
Nii et ma polnud ka see kord päris kindel. Õige natuke kindlamaks läks asi siis, kui ta helistas ja ütles, et nüüd on ta vähemalt startinud. Aga vahemaad oli ikkagi veel omajagu pluss Islandi ilm ja üldse...
"Kas otse üle kuru ka saab? On see tee okei?"
"On."
Niisiis on ta tõepoolest teel.

"Kus te nüüd olete?"
"Sõitsime just üle ühe silla, mis tundus väga värske olema."
"Mis värvi auto teil on?"
"Valge."
"Ma arvan, et ma näen teid. Vaata nüüd punaste katuste poole ja otsi helesinist täpikest, mis lehvitab ja viipleb ja vehkleb!"
"Oojaa, ma näen täpikest!"

"Üheksakümne esimese aasta augustis Sahhalinil?"
"Kas süstamatk Koolas oli enne või pärast Sahhalini?"
"Ju ta ikka enne oli. Pärast Sahhalini hakkasime ju kõik iseseisvalt lääne poole vaatama."
"Siis võib-olla Põhja-Norra jalgrattamatk?"
"Võimalik... "

Kui äraütlemata lahe on kohtuda inimesega, keda sa pole silmast silma trehvanud veerandsada (!!!) aastat, kuid kellega kokkusaamisel on tunne, et tõenäoliselt nägime viimati, noh, ütleme, kui mitte mineval nädalal, siis võib-olla oli see mullu... Sa mõtled veerandsaja peale ja seda on ühest küljest ikka väga palju ja siis sa vaatad inimesele otsa ja mingit veerandsadat pole justkui olnudki - olgu peale, et sa hõbehabet ei mäleta, aga inimene ise on ikka täpselt seesama... Sul pole mingit ebamugavustunnet, et kuskohas me oma jutuga pooleli jäimegi või et kas seda või teist teemat sobib puudutada - kõik on õige ja kõik sobib.
Veider, et mõnikord võib niimoodi olla. Ja kui imehea tunne see on, kui niimoodi on!

Aitäh, Urmas, selle imevahva emotsiooni eest!


Tippkohtumisel osalesid lisaks eelnimetatule veel Uue-Antsla, Rõuge, Maaritsa, Laiuse, Ukraina ja Rumeenia esindajad. Kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Aitäh kõigile osalejatele :)!








Friday, July 13, 2018

Jalgpall on parem, eks!

Olime sunnitud siirduma väljateenitud puhkusele. Teenisime teist kohe kolm päeva. Kaks vaba, kolm tööl, kaks vaba... Või nagu Ilmar Trull ütleb:

Mina puhkamast ei väsi.
Kõigepalt ma puhkan käsi.
Aga ainult esialgu.
Pärast mina puhkan jalgu.

Esmalt puhkan esijalgu.
(Sellest oli juba juttu).
Pärrst puhkan tagajalgu.
Neid ma puhkan hästi ruttu.

Siis ma puhkan kõhtu, selga,
peadki puhata ei pelga.
Puhkan keelt ja puhkan meelt,
pärast mina puhkan nina.

Noh ja siis ma lähen tuttu.

Tudusime ära ja kihutasime minema. Sest Eesti Ema nr 3 on täielikul jalgpallilainel. Kui selgus, et Nõmme Kalju tuleb Reykjavikki Islandi Stjarnaniga mängima ja seda meie vabast ajast, oli asi enam-vähem otsustatud. Selginemine toimus vaba päeva eelõhtul ja Reykjavikki on siit 400 km, nii et ma palun meie otsustusvõimet vääriliselt hinnata.

Ma ei ole elu sees ühtegi jalgpallimatši otsast lõpuni ära vaadanud ja ma ei ole elu sees ühelgi jalgpallivõistlusel käinud. Seega olin kohe nõus.

 Kalju oli viis fänni kaasa võtnud ja nii sai meid kokku juba kaheksa. Proff-fännidel oli ettenägelikult lisavarustus kaasas ja nõnda saime meiegi endile stiilipeo sallid kaela ja mütsid pähe. Eesti Ema nr 3 pälvis juba saabumisel üldrahvaliku austuse, imetluse ja lugupidamise. Kostüümi eest - puhtjuhtumisi selgus, et justtäpselt seesama roosa on Kalju lemmikvärv. 
Niisiis oli Kalju meie saabumise üle väga rõõmus.
 Tõe huvides tuleb mainida, et müts Eesti Ema peas on Kalju oma.
 Mina sain Kalju käest salli. 
Tõe huvides tuleb sedagi öelda, et me andsime kogu saadud kraami Kaljule ausalt tagasi. Ei saatnud seda ei nälgivatele Nigeeria lastele ega annetanud ühelegi kodutute loomade varjupaigale.

Kostümeerimine - sallide, mütside ja lippude jagamine - oli kahtlemata naissoost esmakülastajate jaoks üks põnevamaid (ja soojemaid) hetki kohtumise jooksul.
(Ma seon ise kingapaela, panen ise salli kaela; sõrm läheb supsti! sõrmikusse, kõrv läheb kõpsti! kõrvikusse... Ellen Niidu pühendus Islandi suvele.)
Teine tore hetk saabus siis, kui islandlased kõik nagu üks mees püsti tõusid ja "Oeh!" ütlesid. Nagu mõni Järvidest oleks võlukepikest vibutanud, nii hästi tuli üheshingamine välja. Emapiima asemel koorilauluga üles kasvatatud eestlasel tõmbas suisa turjakarvad turri. Islandlased võiks vabalt laulupeole kutsuda, jalgpallis meil nagunii nendega lootust ei ole: staadioni ümber lademes harjutusväljakuid, kõik paksult triblajaid täis - sõltumata vanusest, rassilisest kuuluvusest, soost, nädalapäevast, kellaajast ja platsi suurusest... Vaevalt, et need sinna eestlaste auks ja taustadekoratsiooniks toodud olid.
Kolmas üllatav moment oli siis, kui fännid Hunti hurjutama hakkasid. Kaljul oli kaks meest platsil, ühel nimeks Volkov ja teisel Hunt. Üks kriimsilmadest sai kogu aeg tukast sugeda.
Neljas üllatus tuli siis, kui islandlased eestlaste auks plaksutasid.  Eesti Ema nr 3, haritud inimene, teadis öelda, et nii tehakse, kui on hästi mängitud ilus situatsioon, ükskõik siis, kes parajasti seda ilu kokku keerab.

"See on minu jaoks nagu teraapia. Ma käin mängudel ja saan seal karjuda ja ennast välja elada," kinnitas meile üks "elukutselistest fännidest", kes enda sõnul käib aastas umbes 70 Nõmme Kalju mängu vaatamas.

Igatahes andsime endast parima.  Karjusime nagu jaksasime (mina väga palju ei jaksa, mul jääb kurk kohe valusaks ja kähedaks), huilgasime ja vilistasime püüdlikult. Kahekümnendal minutil lõid islandlased esimese värava. 52. minutil teise.  Otsustasime, et me võime oma 400 kilomeetrit otsast lahendama hakata.
Nii et ma ei ole ikkagi ühtegi mängu otsast lõpuni ära vaadanud... Aga ikka oli äge!

Seda, et kohtumine lõppes seisuga 3:0, lugesime hommikul netist.

*  *  *

Korduskohtumine Kalju ja Stjarnani vahel toimub 19. juulil Tallinnas.
Veel netist:
 Kuigi Stjarnani ajalugu ulatub peaaegu 60 aasta taha, ei ole nad Islandi kõrgliigas väga kaua mänginud. Esimest korda pääseti eurosarja alles kolm hooaega tagasi.
 Kõige suurema jälje on Stjarnan Islandi, Euroopa ja kogu maailma jalgpallile jätnud kuulsa "viikingiplaksu" abil: 2014. aastal Motherwelliga kohtudes nägid nende fännid, kuidas šotlased tribüünidel just sellesama "huh"-plaksutusega omasid ergutasid. See jättis islandlastele sedavõrd sügava mulje, et seda hakati ka ise kodus järgi tegema - ning peagi kandus see komme üle ka Islandi koondise mängudele, kust see juba üleeuroopaliseks fenomeniks sai.


Sunday, July 8, 2018

Mina ise Islandiga

Mmmminaise, minaise... 
No ma ei ole ju esimest korda siin, eksole. Islandil, ma mõtlen. Ja kuna ma eelmistel kordadel olen kõik imekaunid postkaardivaated ära pildistanud ja postitanud ja üldse igati kena ja korralik turistinime olnud, siss maisaa ju uuesti samasuguseid pilta panna...   niiet ma nüüd olen seekord ise Islandiga (peaaegu) iga pildi peal. Täpsemalt - Lõuna-Islandiga.

Elu Islandil on lill. No vaata ise:

Mina ja lupiinid.
 Lupiinid ilma minuta, aga see-eest sinise taevatripsuga.
 Lupiinid autodega.
 Lupiinid kinnisvaraga.
 Eesti Ema nr. 3 on kohal - jee!
 Fotosessiooni "Lillekesed rohus" viimane stseen.

Kui Sa nüüd mõtled, et elu ongi nii ilus, nagu piltide pealt paistab, siis ma pean Sulle muidugi väikese pettumuse valmistama. Eestimaa suve sees on ehk natuke raske endale ette kujutada, et siinses pealinnas Reykjavikis rehkendati juunikuu viimase 30 aasta kõige päiksevaesemaks - terve kuu peale kokku saadi ainult 71 päikesetundi. Kogu riigi  keskmiseks õhutemperatuuriks juunikuus saadi 8,6 kraadi ja sellega on tehtud viimase saja aasta rekord.
 "Vaadake neid kahte - need kavatsevad keset Islandi suve surnuks külmuda!", kommenteeris pruutkokk seda pilti veisspuugis. Tšehhitar Lucie'ga teemandirannas. Ainult et teemandid on vaatamata kõigile temperatuuridele hetkel ära sulanud...
 Kui tavaliselt eksponeerib Island basaltsambaid sambavaates, (antud juhul Dverghamrar - Kääbuste Kaljud. Islandlaste arvates elavad siin 20-30 sm pikkused kääbused) ...
 siis järgmisks on sambad pealtvaates. Pealtvaatamise koht kannab nime Kirkubjaerklausturgolf.

 Noh ja mida ma nüüd siis teen???

  Lõunarannik I
 Lõunarannik II
 Uhvo?
Hraun. Samblane hraun. Ma ei pea silmas sellenimelisi küpsiseid, mis maitsevad umbes nagu "Kalevi" ananassikommid. "Hraun" tähendab  laavavälja. Selle hrauni on siia pursanud Laki aastal 1784. Mõnede teooriate järgi saab Laki purset pidada kogunisti Suure Prantsuse revolutsiooni üheks põhjustajaks - vähe sellest, et vulkaanilised gaasid ja tuhk hävitasid viiendiku Islandi elanikkonnast (tuha alla mattunud heinamaad, nälga surnud kariloomad ja inimesed), tuhapilved jõudsid atmosfääri ülemistesse kihtidesse ning põhjustasid nii külma suve kui külma talve ka Euroopas (ja kaugemalgi). Näljas rahvast on lihtsam barrikaadidele õhutada...
Igatahes on Laki 1784. aasta purse maailma katastroofilisemate vulkaanipursete top-10 hulgas.

Seda samblavaipa on niisiis punutud ca 250 aastat...
 Islandi kivid on omaette vaatamisväärsus. Rand Vikis.
 Eesti Ema nr 3 ja kivid teel Jöklasa juurde.
Jökulsárlóni laguun. Ilus iga ilmaga ja igal kella- ning aastaajal.

Jökulsárlóni laguun hakkas Breiðamerkurjökulli liustiku äärde moodustuma 1930ndatel aastatel. Laguuni põhi on merepinnast tükk maad allpool ja seetõttu voolab merevesi tõusu ajal laguuni ning mõõna ajal jälle mere poole. Laguunis hulbivad liustikust murdunud jääkamakad ja purjetavad aeglaselt sulades mere poole. Pärast tugevamaid tuuli-torme on kamakaid rohkem ja nad on suuremad.
Külmetab ega söö midagi...


Kuidas teile meeldiks omada... vaat seda!
 "Mäkke! Mäkke! Mäkke!" kamandab Eesti Ema nr.3 ja ei pea selle all üldse õunatooteid silmas...
Poolel teel mäe otsa. All meie "koduküla".
 Kviamyrarkambur. Teel järjekordse liustikusaba juurde.Ja eksole, küll on hea, kui inimesed ennast korralikult riidesse paneevad - noh nii, et neid on võimalik pildi pealt üles leida!

 Tuleb täpike. Ühelt poolt. Istub kivile. Kivi on Haadla kraater-augus.
Svinafell ja Svinafelljökull. Imelikul kombel ei olnud ma sellesse imeilusasse kohta veel sattunudki!



Svartifoss.
 Teel Svartifossi juurde. Kindlapeale on sellel kosel ka nimi!

Vat nii toredasti me siin elamegi. Oh Kaera-Jaan, oh Kaera-Jaan...!
 Ilusat suve teilegi!

Ahjaa, kui keegi peaks ka tahtma nii ilusatest asjadest osa saada, siis järgmise aasta augustikuus on näiteks selline võimalus: http://abz.ee/tours/island-2019/





Saturday, June 16, 2018

Saagu valgus!

Valgus on maa peale laskunud. Nii öösel kui päeval...

Siin me elame. Kogu Gerdi külalistemaja kompleks on peal. Pilt on pärit külalistemaja kodukalt www.gerdi.is
Esiplaanil peamaja, parempoolne pikk hoome kannab nime "new house", nende taga "cabins" ehk "bungalows", vasakul servas-nurgas peremehe vanemate maja, kuhu nüüd ka peremees oma perega sisse kolis ja mille poolkeldris osa töörahvast majutub. Päris taga peremehe lambalaudad.
Gerdi eestvaates. Ikka samalt lehelt - www.gerdi.is

Vaevu mahtusin pilve alt läbi...

 Alati abivalmis tšehhitar Lucie kuumaveepotis.

*  *  *
Eestimaa õpetajad on  tuhat-nelja välja pannud ja kooliaasta ära lõpetanud, sotsiaalmeedia eksponeerib uhkeid emasid-isasid, lõpuülikondi ja -kleite ning meedia arutab-harutab minister Mailis Repsi hariduslikke uuendusideid, millest osad olla sulavaled ja osad toored. Rahvas pakub õppekavade täienduseks omalt poolt välja instagrammatikat ja katoliikluseeskirju.
See-eest maasikad on küpsed. Juba tükk maad enne jaani. 

Islandit on samuti tabanud ootamatu kuumalaine. Ma ei mäleta, et oleksin siinseid lapsukesi varem näinud alukate väel ringi lippamas - kõigi turistide rõõmuks ja ööpäevaringselt. Isegi täiskasvanuil kannatas T-särgi väel ühest majast teise minna. Tänasega on see lillepidu ilmselt otsas. Juba sajab, mis tähendab, et olukord on normaliseerunud.

Venemaal käib jalgpalli MM ja loomulikult on kogu staff Islandi poolt. Ja tükk maad rohkem elevil, kui kohalikud ise - Islandi-Argentiina matši auks koolimajja korraldatud suure ekraani ühisvaatajaid olla olnud 15-20 ringis. Meie ei pääsenud minema, sest peremees kaevas täisti ootamatult meie auto ette pika kraavi. Niisiis pidime Valge Roosi ja Käbiga retseptsiooni läpakast otseülekannet jälgima. Muide, see oli minu elu esimene kord, kus ma ühte jalkamatši kohe päriselt vaatasin...

*  *  *

"Njäu!"
Stahvikambri uksel seisab punauduste silmadega Kõrend. Kolmest tillukesest toapugerikust koosneva stahvikambri diivaninurgakes toimetab parasjagu kohalik osavate käte ring - Saaguvalgus, tema rahvuskaaslane, pooleteistmeetriste rastadega Jessuke ja mina. Saaguvalgus on otsustanud minu najal tungida Islandi imekampsuni hingeelusse ja Jessuke hoiab meil lihtsalt igavusest ja sõbramehe poolest silma peal.
"Njäu!"
See on  väga hea, et Jessuke kohal on. Sest kõrendi selja taga seisev kohalik maalermees Punamütsike laseb kohe jalga, kui jagab ära, et kõrend on turvalisse keskkonda maabunud. Võibolla ta lihtsalt ei armasta näuguvaid kõrendeid. Või vähemalt siis mitte, kui ta ise parasjagu kaine on.
Kõrendil on põhjust purjutamiseks rohkem kui küll - kõik varud tuleb enne poolapruta kohalejõudmist ära lahendada. Sest siis peab ta endast ometigi  hea mulje jätma!

Saaguvalgus vastab vihase kassikähinaga. Tema tervislik seisund on pärast viimast igsäämi oluliselt paranenud. Sest igasuguseid tervenemisprotsesse toetab ju alati rõõm, olgu või kahjurõõm. Nimelt korraldas Kõrend igsäämi ka Kintsukaapijale!  Tellis endale õhtusöögiks grillitud homaariprae, limpsis taldriku ja näpud puhtaks ning kihutas küünte ja kapjade klõbinal kööki Kintsukaapijale punkte jagama. Et mis oli üle küpsetatud ja mis oli toores ja kuhu oleks pidanud lisama seda ja millele toda.
Pärast seda Kõrend ja Kintsukapija enam koos suitsul ei käi. Vähemalt mitte nii palju kui varem.

Kõrend tõlgib Saaguvalguse kähina poolehoiuavalduseks, laotab oma pudelisületäie lauale ("See on maailma parim...! Sa ei saa seda poest, ma tellisin selle eraldi ja ekstra ...") ja hakkab Saaguvalgusele keelt kõrva ajama. Ühtlasi saame teda, kui nõme on ta ema, milline idikas isa ja kui mitu miljooni ta varasest lapseeast peale on teeninud.

"Džiisas", ütleb kõige selle peale Jessuke, kui kõrend on suitsule läinud. "Kas mina olen ka purjus peaga nii nõme?"

 *  *  *
   "Vaai?" küsib Saaguvalgus. Tema pähkelpruunid silmad on puupüstipärani ja iga kord, kui ta vaitab - aga seda teeb ta 24h - hüppab minu mingisugusest mälusagarast välja Ronja-filmi tötskääbus: "Mispärast? Miks nad niimoodi teevad? Vaai?"
Kui Saaguvalgus juhtumisi midagi muud peaks ütlema, siis teine variant on "meibii".  Võib-olla. Äkki. Ehk. Nende kahe repliigiga ajab Saaguvalgus enam-vähem kõik asjad ära. 
Tegelikult on ka kolmas võimalus olemas, erineva intonatsiooni ja pikkusega lausutud "Ahhaa!" Viimase täpsemat tähendust aitab määrata Saaguvalguse näoilme. See võib tähendada, et "ah niimoodi tehakse seda" või et "mitte midagi ei saanud aru", või "jah" või "ei". Viimasel juhul järgneb "Ahhaa!"-le "meibii" koos rituaalringutustega, mis peavad sul aitama Saaguvalguse peas toimuvat tõlkida. Igatahes on see sama nüansirikas kui soomlaste "no niin". (Kui Sa ei tea, kui nüansirikas on "no niin", siis vaata siit).

"Vaai?" küsib Saaguvalgus. Ja kui tema on tänaseks oma närfid peaaegu et korda saanud, siis looduses valitseva tasakaaluseaduse tõttu hakkavad teiste omad käest ära minema. Sestet Saaguvalgus on maailma kõige abivalmim inimene. Mis ei ole ju iseenesest teabmis patt.
Kuid tema ei saaks pooltki nii toekaltteokas olla, kui ta kogu aeg ei kontrolliks, mida teised teevad. Ja kuidas nad seda teevad. Niimoodi usinasti toimetades leiab inime ikka ja jälle rakendusi vanasõnale "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!" Ja Saaguvalgus aitab. Kogu hingest.  Et teised samal ajal talle ettenähtud tööde kallal rügavad - ja siis? Üksteist tuleb ju aidata! Meil Eestimaal on selline käsk isegi laulu sisse pandud!

Vastutasuks ootab Saaguvalgus täiesti õigustatult teistelt sama. Ehk et kui Saaguvalgus on juhtumisi oma töö kallal ja sina satud tema nägemisvälja, siis ta palub härdasti, et sa teeksid või viiksid või tuleksid või paneksid või võtaksid või annaksid - sõltumata sellest, mis plaan sul parasjagu endal oli. Mis tähendab, et iga kord, kui juhtud Valgust Saama, tuleb teha nägu, et sa oled tulekahju kustutama tõttav kätetu-jalutu pime kurttumm. Nii, nagu sa selle ära unustad, oled kadunud hing!

"Vaai?" kaebleb Saaguvalgus nördinult. "Ma kliinisin kakskend üks vetsu üksinda ära ja mitte üks hing ei tulnd mulle appi! Kakskend üks! Älõun! Vaaai?"
"Ma arvan, et see on ok," ütlen mina. Ilma igasuguse kaastunde ja lohutuseta hääles. Sest meil on peamaja-komplektis 38 numbrituba. Kui kolme km kaugusel asuv Pihlaväli ka juurde liita, tuleb kemmergute kogusummaks 56. Tavaliselt istub kempsus kaks inimest. Nii et päeva maksimumiks võib olla ka  28. Ja kõik võimalikud abimehed leekisid samal ajal ju tolmuimejate ja moppidega mööda maju ringi...

"Vaai?" küsib Saaguvalgus hõõgveiniõhtul. "Vaai Jessuke ütles, et  mistahes mehel ehk kesiganeskutil on minuga väga raske elada. Vaai?"
Keegi ei jõua veel diplomaatilist vastust ära vormistada, kui Saaguvalgus alustab lugulaulu oma viimasest suhtest.
"Ta istus mu koiku servale!" Saaguvalgus ütleb seda sellise õudusega hääles, nagu oleks too poisssõber ootamatult inimsööjaks osutunud. (Muide, söömise koha pealt otsustasime me siin nõnda: kuna vähemalt pooled töötajatest on veganid, siis ülejäänud on teise ringi veganid - lehm/lammas sööb heina, meie lehma-lammast...)
 Keegi seltskonnast ei saa Saaguvalguse loo traagikale pihta.
"Mai beed! Ma ju magan sääl! Oma beedis! Mõnikord... ükskord... mõnikord riided, mõnikord ei!"
Ka need repliigid ei ava kaaskondsetele probleemi olemust.
"Ta istub!" Saaguvalgus on tõsiselt nördinud. Kuidas võivad inimesed ometi nii mõistmatud olla!
"Püksid!" Tema nördimus kasvab, ülejäänud ei mõika ikka veel.
 "Ta istub! Igal pool! Metroos ja... "
"Lõpetage palun sisenemine ja väljumine! Üleminek liinile B!" hüüatan mina segase loo veelgi segasemaks ajamiseks vahele oma tšehhikeelse, Praha metroost õpitud sententsi. (Milline kõla: "Okontšte prosim vistup a nastup, prestup na trassu B!")
"Metroos ja igal pool ja trepi peal ja... Ta elab esimesel korrusel. Ja istub minu sängi pääl!"
 "Mis see korrus siia puutub?" Käbi, leedukate lõunanaabrinna, hakkab kannatust kaotama.
"Trepid... igaüks läheb..." Saaaguvalguse etendatav pantomiim kujutab treppidest üleskõndivaid inimesi. "Teise korruse inimesed, kingadega, kolmanda korruse inimesed, kingadega, neljanda korruse inimesed... "
"Nüüd ma saan aru," nikutab Valge Roos, kelle päritolumaaks on Itaalia.  "Kui ta elaks neljandal korrusel ja istuks trepi peal, siis see trepp oleks puhtam? "
"Jeess, jeess!"
 "Kas sa tahaksid, et ta ajaks  püksid rebadele, enne kui ta sinu pool istet võtab?"
"Jeess, jeess," rõõmustab Saaguvalgus nii arusaaja inimese üle.
"Noh, ma arvan ka, et kesiganeskutil on sinuga väga raske," tõmbab Nõiaplika otsad kokku.  Ja kõik tunnevad südamest kaasa baaripoisile, kellega Saaguvalgus napp kuu enne jäääärele tulekut kohtus ja kellega ta siit saare päält lahkudes kohekohe kavatseb tittesid tegema hakata. Sest lõppude lõpuks on Saaguvalgus juba kolgendseitse täis ja sellega on igatahes kiire. 

*  *  *
Kui Saaguvalgus on täiesti uus nähtus siinses olustikus ja kliimas, siis järjest rohkem hakkab tekkima tunne, et tegelikult olen ma sattunud klassikokkutulekule: Jessuke on vana olija, nagu ka Käbi ja Nõiaplika või Karoline ja Fie. Eile tuli Johanna, paari päeva pärast on oodata Peetrikest...

*  *  *
Hoidkem siis ikka kõik islandlastele MM-i-pöialt! Ja tervitagem neid Iseseisvuspäeva puhul - 17. juunil 1944 kuulutasid islandlased ennast Thingvelliris Taanist vabaks, iseseisvaks vabariigiks...



Sunday, June 3, 2018

Teeme ära? Tehtud!

Täna oli üle ilmatu pika aja üks vaba päev. Päikesega. Loomulikult tuli seda loodusega tähistada. Marsruudivalikul võitis seekord Skaftafelli 7-kilomeetrine matkarada.

 Basaltsammastega Svartifoss (= Must Kosk).
Teekond üle mäenuka Skaftafelli liustiku juurde.
*   *  *
Meil oli igsääm. Lambist. Kogu stahvirahvas oli närvivapustuse äärel ja -raputuse epitsentris.
Igsäämi otsustas korraldada respakutt.
Respakutt on kuldsete kolmekümnendate lävepakul  sitalaotaja iseloomuga kohalikku tõugu kõrend.  Lihal tema luude peale pole tekkida aidanud isegi mitte asjaolu, et mingil issandama põhjusel on kõrendi üleskasvatajaks olnud superkokast suguline. Viimane toimetab samuti siinsamas meie köögis ja kellegi teise figuurile peale kõrendi see muidugi kasuks ei tule. Kokamoor, muljetavaldav nii sees- kui välispidiselt,  toidab kõiki ümbritsevaid isiklikule elufilosoofiale tuginedes: "Armas Jumal, kui Sa ei taha/saa mind peenikeseks teha, aita siis vähemalt kõik teised minusuguseks muuta!" Ja kutsub kõiki oma pulma, mis saab toimuma juulikuus. Arvutas juba kokku, et pulmapeoks tuleb tal keeta 50 liitrit kreemist homaarisuppi - superkokk kavatseb omaenda pulmas olla ühtaegu nii pruut kui kokk. Vaat sellise piruka otsas ja pruutkoka all elatakse siin nüüd! Õnneks ei ole pruutkokk peigmehe rolli endale kavandanud, see au on usaldatud kohalikule Viljandi paadimehele.

Pulmakutse kinnitas pruutkokk tšehhipaari lahkumispeol. Peol räägiti teisigi toredaid lugusid. Näiteks, kuidas mingid kollased inimesed - need tikuvad üldjuhul arvama, et virmalisi tehakse mõnda salanuppu vajutades - olnud kord jälle retseptsioonis virmalisi nõudmas. Jutt lõppenud selliste repliikidega:
"Wich site?"
"Outside!"
"Oo, outside!"

Või näiteks kuidas seesama rahvatõug restoranis kohalikku kala, kiltturska (ingl k "haddock") tellib ja pärast on pettunud, et ei olegi "hot dog".

Aga kõik see piduvärk oli juba peaaegu kümme päeva tagasi. Ja kuna Bill tuleb plika ilu peale (vanavahvatarkus, eksole), siis oleme me nüüd muudkui uhanud ja ohanud ja rüganud ja rabanud, sest poolapoisil lõi ootamatult puugitõbi välja, tšehhitüdrukul ütlesid närfid üles ja rohkem rahvast peaaegu et polegi. Kuid maja on ootamatult külastajaid täis, mistõttu pidi jälle eesti mahvia oma mahviga viimse kui asja ise ära tegema.  Teeme ära! - Tehtud!... Mis tähendab seda, et meil pole olnud pikka aega ühtegi puhkepäeva, küll aga ohtralt töö- ja loodetavat raharõõmu :)

Nojah. Ja nüüd, kui me poolteist päeva ei olegi enam ääretasa rahvast täis, otsustas kõrend kõigile ellujäänutele luukambrikatse korraldada. Igsääm. Et viib kõiki ütekaupa mingisse tuppa ja siis... novot, keegi ju ei teadnud, mis siis saab! Tšehhipiiga, kelle närvid on nagunii läbi ja seetõttu ka mõistus mõnevõrra katkendlik, hakkas järjekordselt nutma ja jooksis minema. Isegi eesti mahvia tõmbas korraks tõsiseks.

Esimesena astus katsele uljalt vastu kõrendi kintsukaapija. Lätlaste lõunanaabermaalt  pugejapoiss olla ennemuistsel aal ehk mõned kuud tagasi samuti koristuskompaniis olnud,  kuid on nüüdseks  suutnud oma tugevate mehiste käsivartega kokamoori ära võluda - üks korralik islandi taluköök on ju alatasa poolikuid lambaid täis! Vähemalt ei suuda ma uskuda, et põhjuseks võiks olla neljakümneaastane hambutu joodikunaeratus, pealegi on kokamooril ju pulmapidutrall tulekul... Nüüd arvab see sell, et tema on "korgõmba astmõ pääl" ning et järgmine tase tähendab ööpäevaringset kintsukaabet, nuhkimist ja kirjanduslike liialdustega ettekannete koostamist. Kui materjali jääb väheks, tuleb seda juurde tekitada. Näiteks panna kellegi poolt koristatud tuppa mingi sodi ja siis respakutt seda vaatama viia. (Intelligentsusega lätlaste naabrimees hoobelda ei saa - kesse siis raha vedelema jätaks! Maailma kõige kallimas riigis! Ükspäev olid mul siin ühed šveitslased, kes ütlesid, et Island on kaks korda kallim kui Šveits). Kui me tüübi pihtide vahele võtsime, tunnistas üles küll. Aga rahvusvahelistele suhetele selline asi hästi ei mõju, ütlen ma.

Nojah. Ja ehkki Jana püüdis isegi peremeest igsäämi teemal liistule tõmmata, et nii need asjad ei käi, tuli meil siiski kõrendile alluda ja... igatahes oleme kõik juunikuises graafikus sees, nii et päris läbi keegi ilmselt ei kukkunud. Kuid punktitabelit pole kah avaldatud. Nii et ma ei teagi, kas ma koristan A või E peale...

Aga kõrendile tuleb kümnekonna päeva pärast poolapruta ja üldse hakkab juba homsest raffast vaikselt juurde tiksuma, nii et küllap see supp ja puder ja kapsad siin peagi veidi lahjemaks settub.

Skaftafelli liustik

Olgem ikka kõik terved nii siin- kui säälpool vett!