Sunday, July 9, 2017

Nostress!

Kohalik komödii võtab järjest tuure juurde.

„Te ei tohi nii kiiresti teha,” korrutati meile meie esimesed kolm nädalat. Kui kahekesi teha, on ühe rorbu jaoks ette nähtud 40 minutit!” Pärispääposs käis valgete kinnastega kannul ja eksponeeris õnnelikult kogu kollektiivi ees iga tripsu, mis ta meie tagant leidma juhtus.
„Toad number see ja see olid ok, aga toas nr see – tule, ma näitan!” Pärispääposs marsib ühte rorbusse, võtab välja hambaharja ja hakkab sellega vannitoa kraanikausi  alt mingit urgast nühkima. „Ma saan aru küll, et teil ei ole hambaharja, aga siis peab püüdma käterätiga selle ära teha.”
Kas keegi kujutab ette, et me tahame pärast sellist koolitust mõne koha lihtsamalt lasta? Kui me alguses (tervet mõistust kasutades) kulutasime ühe rorbu peale 20-25 minutit, siis nüüd, kõiki torusid ja vedrusid kolm korda üle lakkudes tuleb 40 ilusasti täis. Isegi hambaharjad on meil nüüd olemas. Ja me arvutame väga täpselt, et me ei töötaks ei kauem ega vähem.

* * *
„Ma ei tea, mis teil eile Pärispääpossiga juhtus, ma läksin varem ära, aga ta oli väga vihane,” teavitab Nostress meid ühel hommikul. Oleme kolmekesi tööl, nii et küsida pole kelleltki.
Selline päeva algus otse süstib indu, kas pole?
Eelmisel päeval olime kõik viiekesi kohal – meie Kailiga koristasime kahekesi, ülejäänud hängisid kolmekesi koos. Ja Pärispääposs oli hommikust saati kahtlane välja näinud, kuid eriti palju me temaga kokku ei puutunud. Me oleme siiski ausad tööinimesed.

„Ma arvan, et Pärispääposs oli tegelikult hoopis tema peale vihane,” arvab Kaili lõpuks. Võib-olla - Pärispääposs on meile Lopsakat ju piisavalt palju kirunud.

Mis iganes, me hakkame tööle ja päev kulgeb täiesti normaalselt. Meie teeme tööd ja Nostress nägu. Nägu, et teeb tööd. Ja me oleme kõik sõbrad ja puha. Muu hulgas teeme meie Kailiga ka vahekoristuse tubades, kus inimesed on mitu ööd kohal. Kohalikud ütlevad selle kohta boen, koristussalk bo. 

* * * 
 Järgmisel päeval oleme samas koosseisus tööl - meie ja Nostress.
„Ma olen väga vihane, sest retseptsioonist öeldi, et rorbus kakskend neli ei ole bo'd tehtud. Klient oli kaevanud. Et prügi pole viidiud ja vetsupaberit ei olnud piisavalt,” teatab Nostress tervituse asemel. (Selline päeva algus otse süstib indu, kas pole?)
Seedime natuke kuuldut. Me teame täpselt, et tegime vahekoristuse kõikides etteantud ruumides – me ei hüpelnud siia-sinna, vaid hakkasime esimesest numbrist pihta ja lõpetasime viimase juures. Sellisel moel ei saa ükski ruum vahele jääda.
„Aga 24-s oli üks vanainimene kohal ja see ütles, et neil on kõik ok,” meenub meile siis. Sest kui inimesed on kohal siis sa ei marsi neile tuppa ja voodisse, vaid küsid viisakalt ukse pealt, mis neil häda on – et kas neil on midagi puudu (vetsupaber) või on neil midagi üle (prügi)...
„No siis ma ei tea. Mulle lihtsalt öeldi nii ja tead, see ei ole mõnus tunne, kui su hommik selliselt algab,” tõmbub Nostress veidi tagasi. 
„Kes sulle seda ütles, kas Lissa?” Lissa on meie Kõigekõrgem, Pärispääpossist ka kõrgem, majutusasutuse mänedžer.
„Ei, mitte Lissa,” on Nostress justkui segaduses. Ja vahetab teemat: „Meil on täna kuusteist rorbut teha, nii et ma helistasin Mariale ja kutsusin ta appi.” 

*  *  *
 Hakkame Kailiga tööle. 
„Kurat, ma lähen räägin Lissaga,” ütlen Kailile, kui meil esimene tuba tehtud saab. Miski Nostressi jutus jäi kriipima. Kui klient tõesti kaebas, siis tuleb see asi selgeks teha. Teiseks – mis issandama pärast on meile siia täna neitsi Maarjat vaja? Eile oli kaksteist tuba ja me lõpetasime kell kolm, see teeb meile Kailiga viis töötundi. Täna oleks siis lootus ehk kuus kätte saada, kuid nüüd tuuakse kohale lisajõud ja meie kaks oleme jälle nagu alaealised oma nelja tunniga. Mitte et me hullumoodi töötada tahaksime. Palk meeldib meile hoopis rohkem, aga seda makstakse paraku tundide pealt. 

Kohati on tunne, et meie Kailiga oleme nõrgamõistuslikud. Me ei tohi viimastena tööle jääda, viimasena peab välja logima kas Pärsiboss, Nostress või võibolla neitsi Maarja (ehkki meile on sosistatud, et me peaksime jälgima, kas neitsi Maarja ennast ikka välja logib). Ja me tuleme tund aega hiljem tööle kui teised. Teised üheksaks, meie kümneks. Iseenesest loogiline, sest puhkusel inimesed tõepoolest ei lahku kõik hommikul kell 9, kuid miks ei võiks seegi tunnike olla kõigi vahel võrdselt jagatud? 
Kõiki neid meetmeid põhjendatakse vastutusega. Samas kirjutatakse iga toa juurde, kes selle koristas – mil moel siis Nostress rohkem vastutab kui meie? 

 *  *  *
„Lissa, ma tahan rääkida toast number kakskümmend neli,” alustan ma Kõigekõrgema kabinetis. 
„Jah, mis sellega on?” 
„Kas Sa ei tea?” 
„Ei.” 
„Nostress oli väga pahur ja ütles, et klient olla kaevanud. Kuid me tõesti käisime seal eile.” 
„See on ju täitsa tavaline, et kui inimesed toas on, siis nad ei taha vahekoristust. Ei, ma ei ole täna midagi kuulnud, kuid Nostress oli juba hommikul pahura olekuga. Ma arvan, et tal on mingi muu põhjus, mis ta stressis on. Aa ta ei peaks seda muidugi teiste peal välja elama.” 
„Aga kas Sa sellest tead midagi, et ta Maria tööle kutsus? Meile tundub, et me saame ise suurepäraselt hakkama.” 
„Meil jäi Nostressiga kokkulepe, et me ootame lõunani ja siis otsustame. Aga sina arvad, et ei ole vaja?” 
„Jah.”
 „Siis me ei kutsu Mariat.” 

Olen vaevalt jõudnud Kailile võiduka kokkuvõtte esitada, kui sisse astub reibas Neitsi Maarja: „Kuidas või kus ma saan abiks olla?” 
Nostress on talle SMS-i saatnud ja kuna Maria elab enam-vähem kõrvaltänavas, jättis ta oma puhkepäeva-hommikukohvi pooleli ning kihutas kohale. 
„Tead, Maria, ma arvan, et Sa peaksid Lissa juures käima,” ütlen mina ja räägin kogu hommikuse stoori ära. 
„Issand, kuidas see kõik mulle ei meeldi,” ohkab Maria, kui on mind ära kuulanud. „Tahaks tulla tööle rõõmsa tujuga, aga siin on kogu aeg nagu mingi rahvaste pall! Üleeile, kui teie olite kahekesi ja meie kolmekesi, saite teie pihta. Olite liiga aeglased.”
Ah nii. 

 Kümnekonna minuti pärast on Maria tagasi ja lehvitab rõõmsalt: „Ma siis lähen! Kolme päeva pärast näeme!” Midagi rohkemat ta ei ütle. Kõrvaltoa uksel jõllitab juhmi näoga Nostress. 

 * * * 
„Sa näed õnnetu välja,” satub Lissa paari tunni pärast Kaili otsa komistama. „Kas midagi on pahasti?” 
„Ah, mitte päris, aga tegelikult me ei saa aru, mida meilt oodatakse. Kord oleme me liiga kiired ja kord liiga aeglased.”
 „Eks sellega on nii, et kui meil on maja väga täis ja palju koristada, siis me peame kvaliteedis võib-olla vääääikesi järeleandmisi tegema. Ja kui on natuke vähem rahvast, siis jälle põhjalikumalt koristama,” hakkab Lissa seletama. Nagu nõrgamõistuslikele. 
„See on absoluutselt loogiline, kuid see ei ole see loogika, mis meil siin toimib. Me ju näeme ka iga päeva tööde loetelu, et kui pikk see on.” 
„Aga teate, küsige siis iga päeva hommikul, et milline peab tänane tempo olema.” 
Tegelikult on see täitsa mõistlik ettepanek. 
„Väga laias laastus on nii, et üks inimene tohib kulutada 1 rorbu jaoks ühe tunni,” jätkab Lissa. 

Ühe tunni? Meile on kogu aeg räägitud, et üksi tehes tund kakskümmend ja kahekesi 40 minutit! Kas siin on vahepeal – mõnel meie puhkepäeval – mingid uued reeglid vastu võetud? Kas me sellepärast muutusimegi eneste teadmata aeglasteks?
Elu on täis üllatusi.

 Õnneks on meil nüüd tulemas kaks vaba päeva. Ja meil on nendeks  väga uhked plaanid! No stress! 

No comments:

Post a Comment