Peremees visks meid majast välja. Kui aus olla, siis ta hoiatas meid juba saabumisel, et juuli lõpus see juhtub. Oli hirmus kohmetu, kogeles ja kummardas, kuidas ta oli kellelegi ammu enne meid meie korteri ära lubanud. Natukeseks.
Nõndaviisi sattusime nädalaks Gunnari ja tema
ema kotile ja kostile. Majakatust värvima võetud poolakat pidasime
keldris. See tundus esimese hooga väga õiglane koht ühele
poolakale, kuid mõne aja pärast selgus, et kelder on hoopis pigem
nagu autasu: vennike elas veinikeldris! Sest Ingeri on juba
aastakümneid veini teinud - nii,nagu arukad inimesed seda ikka ja
igal pool läbi aegade teinud on - ikka sõstrast ja leedrimarjast ja
pihlamarjast ja nii edasi.
"Kas sa viina tahad, ema?" küsib Gunnar
ema käest sulaselges eesti keeles, kelm täheke silma sees. Ja
räägib siis loo, kuidas ta kunagi ühed eestlastest hääletajad,
kaks kutti, auto peale võttis ja kuidas üks küsinud terve
sõiduaja teise käest "Kas sa viina tahad, Aulis?"
Iseenesest on mul natuke kurb, et eestlased
selliselt ennast maailmale tutvustavad.
Lisaks veinidele, mida ema poja pärimise peale tahab küll, saame
osa mitmest kulinaarsest elamusest, Näiteks otsustatakse meile
vaalaliha pakkuda.
Sügavkülmast võetud vaalaliha - ei, nad ei püüa seda ise,
kuid ostavad hooajal väikese varu sügavkülma - lõigatakse
õhukesteks, max 1 cm paksusteks (pigem õhemateks) liistudeks,
paneeritakse munas ja jahus (jahu sisse on segatud sool ja pipar)
ning praetakse pannil. Välja näeb see kõik nagu praetud maks ja
isegi maitseb natuke sedamoodi. St maitseb hää.
Juurde ikka kartul-kaste, täiesti tavaline eesti jahukaste.
Kartulit ei siin ega Islandil keegi enne keetmist ei koori.
Ja et meil veel põnevam oleks, paneerib-praeb perenaine samamoodi
tursakeeli. Neidsamu, mille lõikamisega väike
Frieda kuulsaks loodab saada.
Meie saame vastu pakkuda mustikapelmeene. Sest
leedulanna Neitsi Maarja oli väga üllatunud, et eestlased
mustikapelmeenidest midagi kuulnud pole. Nii ta siis tegi-tõi meile.
Maitsesid ka väga hääd. Täpselt nagu keedetud pelmeenid, mille
sees on mustikamoos. Poolaka jaoks oli roog väga tuttav ja tema
soovitas neid süüa natukese hapukoorega, millele veel suhkrut pääle
raputet. Võtsime hüva nõu kuulda ja oligi hea!
Kui keegi kavatseb proovida, siis - täiesti tavaline
pelmeenitaigen, mille sisse käivad natukese jahu sees veeretatud
mustikad ja sorts suhkrut. Jahu aitab sisul veidi paaremini koos
püsida.
Söögilauas tuleb juttu rahvusroogadest. Norrakad ütlevad
seepeale kohe "fårikål" (forikool) - ja räägivad,
et et septembri viimane neljapäev on terves Norras fårikåli-päev.
Peenikese nime sisuks on lammas pluss kapsas, niisiis aus
mihklipäevaroog. Laotakse kihiti potti. Alumiseks kihiks on
lambaliha, siis kapsas, lammas, kapsas... natuke jahu ja soola-pipart
riputatakse kihtide vahele ka. Lihatükid on küllaltki suured ja ka
kapsas pole ära pudistatud, vaid sektoriteks lõigatud. Keev vesi
peale, keema, paar tundi tasasel tulel hautamist. Segada ei
tohi, ainult raputada võib vahepeal. Serveeritakse koos
keedukartuliga.
Fårikål valiti 70ndatel aastatel raadiokuulajate poolt Norra
rahvusroaks number 1. Aastal 2012 keedeti Oslos maailma suurim
fårikål ja tegu kirjutati Guinnessi rekordite raamatusse: ca
500 kilosest forikoolipotist sai mekkida 10 000 kohaletulnut...
Norraakate lambalihatarbimine jäävat suurusjärku 6 kg aastas
inimese kohta. Suurem osa sellest kuuest kilost käivat läbi
forikooli-poti.
Ja norralastel on oma rahvusroa kohta kohe omaette netileht tehtud
- www.farikal.no !
Jõuluroaks on Norras Lutefisk. Gunnar ja
tema ema lähevad silmnähtavalt elevile, kui nad lutefiskist rääkima
hakkavad. Kuna siiamaani ei ole meile midagi ebameeldivat või
veidramaitselist pakutud, ei oska me esiotsa midagi halba
kahtlustada.
Ingeri hakkab rääkima, kuidas lutefiski
valmistamine on pikaajaline protsess. Et selle jaoks jaoks läheb
vaja keppkala, seda rõuguredelitel meretuule käes kuivatatud
turska, ja roa valmistamisega tuleb varakult pihta hakata, et ikka
õigeks ajaks valmis saada.
See ei kõla ju veel veidralt - pealegi oleme me
seda kuvatatud kala maitsnud - no ei saa ühtegi halba sõna öelda!
Kõigepealt peab kivikõvaks kuivanud kala
(enamasti tursk) uuesti pehmeks saama. Umbkaudu nädal aega tuleb
kala külmas vees leotada. Kusjuures vett vahetatakse kaks korda
päevas.
See tundub igav, aga jõukohane.
Siis läheb kala kolmeks päevaks
leeliselahusesse. Selleks võib olla seebikivilahus, kuid võib olla
ka puutuhaleem - nt kasetuhast valmistatud lahus.
Seebikivi kõlab igatahes ettevaatlikukstegevalt.
Selle protsessi käigus muutub keppkala värisevaks
kallerdiseks.
Ja siis uuesti puhtasse külma vette, 2-3-
päevaks.
Nüüd on lutefisk viimaseks vaatuseks valmis.
Viimane vaatus ehk lõpptöötlus tähendab
praeahju. Kala pannile, soola peale, pann fooliumiga kinni katta ja
30-40 minutiks 200 kraadini eelsoojendatud ahju.
Roa kohustuslikud lisandid on sulavõi või
sulatatud pekikuubikud, kollastest hernestest püree ja koorega
keedetud kartul. Ja eluvesi ehk akvavit. Palju akvavitti. Kohe väga
palju.
Vähemalt kinnitab viimast internetis
Per Boye Hansen, Berliini Koomilise Ooperi norrakast
eksdirektor:
"Norra oli ju kuni naftamaardlate
avastamiseni Põhjamerest üks Euroopa vaesemaid riike. Ainus asi,
mida oli enam-vähem piisavalt, oli kala. Et kala pikkadeks
talvekuudeks säilitada, tuli teda kuivatada. Kuivatatud kala on aga
kohutavalt igav toit, ja nii hakati seda pidustuste puhuks üles
putitama. Jõulud olid nii kõva pidu, et selle auks võis kohe
pikalt pingutada.
Piisavalt pikalt selleks, et kogu majapidamine
täis haisutada.
Kui kala lõpuks näeb välja nagu luudega
millimallikas, on ta serveerimisvalmis. Praetud pekikuubikutega
garneeritud, mis vanal ajal oli enneolematu luksus, kollastest
hernestest püree ja kartul - niimoodi saabub lutefisk lauda, kust
lapsed on ammu evakueeritud.
Kui mina olin veel väike, siis iga kord
jõulude ajal kamandatati meid naabrite juurde varjule ettekäändega,
et meie majas haiseb kohutavalt. Nii käis see aastaid: kui
täiskasvanud sõid lutefiski, elasid lapsed juba mitu päeva kuskil
mujal, eemal.Väga õlsad täiskasvanute motiivid nüüd aga ka ei
olnud: korraliku lutefiski-sööma juurde kuulub akvavit. Palju
akvavitti. Väga palju. Ekstreemselt palju akvavitti. Lutefiski
vastased väidavad, et alkohol on kohustuslik lisand selleks, et
maitseretseptorid ära tappa.
On palju roogasid, mis haisevad, kuid maitsevad
sellegipoolest hästi. Lutefisk nende hulka ei kuulu. Ta maitseb
täpselt selline, nagu ta välja näeb. Plusspunkte võib roale anda
vaid selle eest, et see on ekstreemselt aus roog. Isegi hard-core
norrakad tunnistavad - pärast seda, kui nad on ära joonud
palju-palju akvavitti - et tegemist on pigem traditsiooni ja napsuga
kui tõelise delikatessiga."
Eks koomilise ooperi
direktor peagi veidi vinti üle keerama, mõtlen. Ja leian järgmise
pärli: keegi ameeriklane Clay Shirke on hkkama saaanud kogunisti
sellise looga nagu „Ood
lutefiskile“.
Viimases pakutakse ka järgmist testi:
Võta kreekeri küpsis, määri sellele
kaaviari, kaunista salatilehe ja natukese sidruniga. Järgmiseks
määri šokolaaditahvlile ohtralt ketšupit.
Tühjenda mitu klaassi akvavitti ja seo silmad
kinni. Kuisa ikka veel teed eelmisel kahel roal vahet, siis ei ole sa
veel lutefiski maitsmiseks valmis. Võta veel paar akvavitti, et olla
kindel: viimne kui maitseretseptor on uinutatud!
Gunnar ja Ingeri nägid täiesti ausad välja, peaaegu et
matsutasid mõnust, kui lutefiskist rääkisid...
Küsin FB-st nNorras elavate eestlaste kogemusi. Mingist hullust
haisust ei räägi keegi, küll aga sellest, et lisandid on paremad
kui roogi ise ja et selle söömisega harjumine võib aega võtta.
Aga ei midagi nii ekstreemset kui Islandi tugevalt uriini järele haisev skata...
Kuid ood verivorstile on eestlastel ju veel täiesti kirjutamata teos!
Thea-Helena. Minu esimene kassipilt.
Tursakeeled enne pannile minekut.
Ei kommentaari
Põhjusi veinikeldri külastuseks oli meil küll ja veel. Sellel pildil tähistame minu uhiuue lapselapse sündi 26.07.2017. Universaalmees on keldripoolakas.
Kaili õhtukohviga uue kodu rõdul
Pärispääposs nõudis enne puhkusele minekut, et teeme pilti ka.
Tegime. Kesse siis käsu vastu saab! Poolakas, eestlane, eestlane, leedukas.
Kas kõik on juba kohtunud netinaljaga "Kui
Juuli ja August kohtuvad, on üheksa kuu pärast oodata Maid"?
Ilusat augustit kõigile!
No comments:
Post a Comment