Thursday, August 3, 2017

Ood verivorstile?


Peremees visks meid majast välja. Kui aus olla, siis ta hoiatas meid juba saabumisel, et juuli lõpus see juhtub. Oli hirmus kohmetu,  kogeles ja kummardas, kuidas ta oli kellelegi ammu enne meid meie korteri ära lubanud. Natukeseks.
Nõndaviisi sattusime nädalaks Gunnari ja tema ema kotile ja kostile. Majakatust värvima võetud poolakat pidasime keldris. See tundus esimese hooga väga õiglane koht ühele poolakale, kuid mõne aja pärast selgus, et kelder on hoopis pigem nagu autasu: vennike elas veinikeldris! Sest Ingeri on juba aastakümneid veini teinud - nii,nagu arukad inimesed seda ikka ja igal pool läbi aegade teinud on - ikka sõstrast ja leedrimarjast ja pihlamarjast ja nii edasi. 
"Kas sa viina tahad, ema?" küsib Gunnar ema käest sulaselges eesti keeles, kelm täheke silma sees. Ja räägib siis loo, kuidas ta kunagi ühed eestlastest hääletajad, kaks kutti, auto peale võttis ja  kuidas üks küsinud terve sõiduaja teise käest "Kas sa viina tahad, Aulis?"
Iseenesest on mul natuke kurb, et eestlased selliselt ennast maailmale tutvustavad. 

Lisaks veinidele, mida ema poja pärimise peale tahab küll, saame osa mitmest kulinaarsest elamusest, Näiteks otsustatakse meile vaalaliha pakkuda.
Sügavkülmast võetud vaalaliha - ei, nad ei püüa seda ise, kuid ostavad hooajal väikese varu sügavkülma -  lõigatakse õhukesteks, max  1 cm paksusteks (pigem õhemateks) liistudeks, paneeritakse munas ja jahus (jahu sisse on segatud sool ja pipar) ning praetakse pannil. Välja näeb see kõik nagu praetud maks ja isegi maitseb natuke sedamoodi. St maitseb hää.
Juurde ikka kartul-kaste, täiesti tavaline eesti jahukaste. Kartulit ei siin ega Islandil keegi enne keetmist ei koori.
Ja et meil veel põnevam oleks, paneerib-praeb perenaine samamoodi tursakeeli. Neidsamu, mille lõikamisega väike Frieda kuulsaks loodab saada.

Meie saame vastu pakkuda mustikapelmeene.  Sest leedulanna Neitsi Maarja oli väga üllatunud, et eestlased mustikapelmeenidest midagi kuulnud pole. Nii ta siis tegi-tõi meile. Maitsesid ka väga hääd. Täpselt nagu keedetud pelmeenid, mille sees on mustikamoos. Poolaka jaoks oli roog väga tuttav ja tema soovitas neid süüa natukese hapukoorega, millele veel suhkrut pääle raputet. Võtsime hüva nõu kuulda ja oligi hea!
Kui keegi kavatseb proovida, siis - täiesti tavaline pelmeenitaigen, mille sisse käivad natukese jahu sees veeretatud mustikad ja sorts suhkrut. Jahu aitab sisul veidi paaremini koos püsida.

Söögilauas tuleb juttu rahvusroogadest. Norrakad ütlevad seepeale kohe "fårikål" (forikool) - ja räägivad, et et septembri viimane neljapäev on terves Norras fårikåli-päev.
Peenikese nime sisuks on lammas pluss kapsas, niisiis aus mihklipäevaroog.  Laotakse kihiti potti. Alumiseks kihiks on lambaliha, siis kapsas, lammas, kapsas... natuke jahu ja soola-pipart riputatakse kihtide vahele ka. Lihatükid on küllaltki suured ja ka kapsas pole ära pudistatud, vaid sektoriteks lõigatud. Keev vesi peale, keema,  paar tundi tasasel tulel hautamist. Segada ei tohi, ainult raputada võib vahepeal. Serveeritakse koos keedukartuliga.
Fårikål valiti 70ndatel aastatel raadiokuulajate poolt Norra rahvusroaks number 1. Aastal 2012 keedeti Oslos maailma suurim fårikål ja  tegu kirjutati Guinnessi rekordite raamatusse: ca 500 kilosest forikoolipotist sai mekkida 10 000 kohaletulnut...
Norraakate lambalihatarbimine jäävat suurusjärku 6 kg aastas inimese kohta. Suurem osa sellest kuuest kilost käivat läbi forikooli-poti.
Ja norralastel on oma rahvusroa kohta kohe omaette netileht tehtud - www.farikal.no !


Jõuluroaks on Norras Lutefisk. Gunnar ja tema ema lähevad silmnähtavalt elevile, kui nad lutefiskist rääkima hakkavad. Kuna siiamaani ei ole meile midagi ebameeldivat või veidramaitselist pakutud, ei oska me esiotsa midagi halba kahtlustada.
 Ingeri hakkab rääkima, kuidas lutefiski valmistamine on pikaajaline protsess. Et selle jaoks jaoks läheb vaja keppkala, seda rõuguredelitel meretuule käes kuivatatud turska, ja roa valmistamisega tuleb varakult pihta hakata, et ikka õigeks ajaks valmis saada. 
See ei kõla ju veel veidralt - pealegi oleme me seda kuvatatud kala maitsnud - no ei saa ühtegi halba sõna öelda! 

Kõigepealt peab kivikõvaks kuivanud kala (enamasti tursk) uuesti pehmeks saama. Umbkaudu nädal aega tuleb kala külmas vees leotada. Kusjuures vett vahetatakse kaks korda päevas.  
See tundub igav, aga jõukohane.
Siis läheb kala kolmeks päevaks leeliselahusesse. Selleks võib olla seebikivilahus, kuid võib olla ka puutuhaleem - nt kasetuhast valmistatud lahus. 
Seebikivi kõlab igatahes ettevaatlikukstegevalt.
Selle protsessi käigus muutub keppkala värisevaks kallerdiseks.
Ja siis uuesti puhtasse külma vette, 2-3- päevaks.
Nüüd on lutefisk viimaseks vaatuseks valmis.

Viimane vaatus ehk lõpptöötlus tähendab  praeahju. Kala pannile, soola peale, pann fooliumiga kinni katta ja 30-40 minutiks 200 kraadini eelsoojendatud ahju. 
Roa kohustuslikud lisandid on sulavõi või sulatatud pekikuubikud, kollastest hernestest püree ja koorega keedetud kartul. Ja eluvesi ehk akvavit. Palju akvavitti. Kohe väga palju.

Vähemalt kinnitab viimast internetis Per Boye Hansen,  Berliini Koomilise Ooperi norrakast eksdirektor:
"Norra oli ju kuni naftamaardlate avastamiseni Põhjamerest üks Euroopa vaesemaid riike. Ainus asi, mida oli enam-vähem piisavalt, oli kala. Et kala pikkadeks talvekuudeks säilitada, tuli teda kuivatada. Kuivatatud kala on aga kohutavalt igav toit, ja nii hakati seda pidustuste puhuks üles putitama. Jõulud olid nii kõva pidu, et selle auks võis kohe pikalt pingutada. 
Piisavalt pikalt selleks, et kogu majapidamine täis haisutada. 

Kui kala lõpuks näeb välja nagu luudega millimallikas, on ta serveerimisvalmis. Praetud pekikuubikutega garneeritud, mis vanal ajal oli enneolematu luksus, kollastest hernestest püree ja kartul - niimoodi saabub lutefisk lauda, kust lapsed on ammu evakueeritud.
Kui mina olin veel väike, siis iga kord jõulude ajal kamandatati meid naabrite juurde varjule ettekäändega, et meie majas haiseb kohutavalt. Nii käis see aastaid: kui täiskasvanud sõid lutefiski, elasid lapsed juba mitu päeva kuskil mujal, eemal.Väga õlsad täiskasvanute motiivid nüüd aga ka ei olnud:  korraliku lutefiski-sööma juurde kuulub akvavit. Palju akvavitti. Väga palju. Ekstreemselt palju akvavitti. Lutefiski vastased väidavad, et alkohol on kohustuslik lisand selleks, et maitseretseptorid ära tappa.

On palju roogasid, mis haisevad, kuid maitsevad sellegipoolest hästi. Lutefisk nende hulka ei kuulu. Ta maitseb täpselt selline, nagu ta välja näeb. Plusspunkte võib roale anda vaid selle eest, et see on ekstreemselt aus roog. Isegi hard-core norrakad tunnistavad - pärast seda, kui nad on ära joonud palju-palju akvavitti - et tegemist on pigem traditsiooni ja napsuga kui tõelise delikatessiga."

Eks koomilise ooperi direktor peagi veidi vinti üle keerama, mõtlen. Ja leian järgmise pärli: keegi ameeriklane Clay Shirke on hkkama saaanud kogunisti sellise looga nagu „Ood lutefiskile“.

Viimases pakutakse ka järgmist testi:
 Võta kreekeri küpsis, määri sellele kaaviari, kaunista salatilehe ja natukese sidruniga. Järgmiseks määri šokolaaditahvlile ohtralt ketšupit.

Tühjenda mitu klaassi akvavitti ja seo silmad kinni. Kuisa ikka veel teed eelmisel kahel roal vahet, siis ei ole sa veel lutefiski maitsmiseks valmis. Võta veel paar akvavitti, et olla kindel: viimne kui maitseretseptor on uinutatud!

Gunnar ja Ingeri nägid täiesti ausad välja, peaaegu et matsutasid mõnust, kui lutefiskist rääkisid...

Küsin FB-st nNorras elavate eestlaste kogemusi. Mingist hullust haisust ei räägi keegi, küll aga sellest, et lisandid on paremad kui roogi ise ja et selle söömisega harjumine võib aega võtta. Aga ei midagi nii ekstreemset kui Islandi tugevalt uriini järele haisev skata...

Kuid ood verivorstile on eestlastel ju veel täiesti kirjutamata teos!
Thea-Helena. Minu esimene kassipilt.
Tursakeeled enne pannile minekut. 
Ei kommentaari
 Põhjusi veinikeldri külastuseks oli meil küll ja veel. Sellel pildil tähistame minu uhiuue lapselapse sündi 26.07.2017. Universaalmees on keldripoolakas.
 
Kaili õhtukohviga uue kodu rõdul 
Pärispääposs nõudis enne puhkusele minekut, et teeme pilti ka. Tegime. Kesse siis käsu vastu saab! Poolakas, eestlane, eestlane, leedukas.

Kas kõik on juba kohtunud netinaljaga "Kui Juuli ja August kohtuvad, on üheksa kuu pärast oodata Maid"?
Ilusat augustit kõigile!

No comments:

Post a Comment