Saatus sättis ABZ Reiside tänavust Islandi ringreisi turvama kohe kolm Eesti Ema korraga. Mina hääletaksin selle suursündmuse suisa Islandi imede hulka.
Ma püüan tänasesse postitusse panna võimalikult vähe selliseid pilte, mida ma juba kunagi varem olen oma blogis esitlenud. Seega on siin praegu vähem vaateid ja rohkem inimesi.
Südamlike tervitustega veel kahele Eesti Emale, sh eriti eriliste pühendustega pilt eriti ühele neist :) Siin me ööbisime- aga ei hakanud pererahvast personaalsete tervitustega tülitama :)
Lennu-üllatusi jagus nii minekuks kui tulekuks. Reykjavikki lendasime AirBalticu Airbus'iga, mis ca poolteist kuud tagasi Eesti-teemaliseks tuunitud. Ja kui tagasiteel Wizzair andis lõpusõnadega teada, et meid kapteenindas Siim - siis ma pidin ju selle poisi, keda ma viimati nägin ca 30 aastat tagasi Väimelas ringi roomamas, seal kokpitis ka üle vaatama...
Ära tuli pidada ka Eesti Vabariigi sünnipäev. Meie tegime seda süvariigile kohase peensümboolikaga: saarlasteks maskeerituina (saksa k 'Island '= saar) läksime pidulikult Valge Särgi ette liputama. Sest lahesopis olev 15 m kõrgune elevant on kohalikus keeles Hvitserkur - Valge Särk. (Millest ma järeldan, et "särk" ei olegi meil endil ja omal maal välja mõeldud sõna...)
Elevant näeb küll suur ja võimas välja, kuid lähemal vaatlusel kuulub ka sellesse seltskonda, kes kahenädalase dieedi kolme tunniga ära teeb. Nime "Valge Särk" päritolu on samuti vähem pidulik kui esialgu tundub: valge särgi loojateks on seedeproduktide ülejääke südamerahus vandiste-londistele lagipähe lajatavad merelinnud.
Omaette imeks on põhjust pidda ka Urvaste päritolu inimeste invasiooni Islandile.
Reykjaviki linna 200ndaks sünnipäevale pühendatud roostevabast terasest skulptuur "Päikesereisid" (Sun voyager, Solfar) on tänaseks üks Islandi enimpildistatud objekte. Päikesetõusu ja -loojangu valguses hõõgumalööv laev on ood päikesele, valgusele, unistustele, lootusele. Leukeemiat põdenud skulptor Jon Gunnar Arnason suri aasta enne seda, kui tema loodud teos endale tänase koha lahesopi ääres leidis.
Kuldne Kosk (Gullfoss) on seekord pigem hõbedane.
Selgus, et nii temal kui meil oli nägemisega kõik korras.
Eesti Ema võib vaabalt ka hülgekütt olla. Fotojahil vähemalt.
Arnapi-Hellnari matkarajalt
Djupalonssanduri kaljukänkrad on iga kord fotogeenilised.
Ajab ikka närvi küll! Ühed saavad oma sooja päikese käest kätte, teistel pahiseb see maa alt välja...
"Nii nagu taevast, nõnda ka maa seest..."
Maa seest saab leiba ka (juhul, kui keegi on selle sinna 24 h varem küpsema pannud muidugi). Meil vedas, et Max pani.
Max oma leivategu esitlemas. "Seesam, seesam, avane!"
Avaneski.
Soojustus Islandi moodi.
Üldiselt: nad on selle Islandi ikka suhteliselt korralikult ehitanud...
Ja ratsionaalsed on nad ka: kui kinda pihuosa aerutamisest ära kulub, siis tuleb kinnas lihtsalt teisipidi kätte panna! Kahe pöidlaga kindad Skogari muuseumis.
Teinekord tuleb ju inimesel tahtmine lihtsalt korraks jalga puhata...
Landmannalaugari värvilised mäed
Teekond Askjale on tänavu suht talvine. Ja Udune. Põrgusse (Viti kraater; Viti = põrgu) me peaaegu et ei pääsenud. Tegime siis hoopis lumeingleid ja -memmesid.
Selgitus, miks me üldse Askjale läksime. Eesmärk oli näha sellist pilti...
Mina juba kaugelt vaatan: tuleb täpke. Vaatan veelkord - ei ole täpike, on memme!
Ebaõnnestunud asfalteerimistööd teel Askjale :) .
Selle pildi pealt on eriti hästi aru saada, miks tuleb reisil kanda erksavärvilisi riideid.
Askja, muide, asub siin...
Põhja-Islandi aastaringselt avatud Jõulumaailm.
Väljas on pluss 6 (Celsiust) ja tuul puhub pildistajal pükse jalast, kuid mitte keegi reisigrupist ei raatsinud matkast kuuma veega jõe äärde loobuda...
Kostüümid on vahetatud. Näeme välja nagu Michelini mehikesed, kuid oleme hoopis teel merele. Ämma seaga. Vaalu vaatama.
Ämma seale tuleb kaksiratsi selga istuda ja ta kihutab muide ikka väga kiiresti. Ja otse loomulikult me nägime vaalu.
Vahelduv pilvisus: mäed vahelduvad pilvedega :)
Tule ja jää maa. Tule ja Jää. Tule ja jää. Mina olen tulnud ja olen sabapidi kinni ka jäänud. Või siis südantpidi. Ka selle suure jäälahmaka külge, mis kannab nime Veeliustik (Vatnajökull) ja mis pindala poolest on sama suur kui kogu Kagu-Eesti Tartuni välja. Ja kus jääkihi paksus ulatub 400 meetrist kilomeetrini. Veel. Kuid täpselt meie reisi toimumise ajal püstitati Islandil ka maailma esimene mälestusmärk liustikule - sellisele, mida enam ei ole. Oki liustikule. Ja lubati, et kui ilm niimoodi edasi muutub nagu ta praegu muutub, siis aastaks 2200 ei ole ka Vatnajökulli enam olemas.
Jökulsarlon - liustikulaguun ühe Vatnajökulli sabakese juures. Sabakese nimi on Breidamerkurjökull.
Järgmine saba - Seamäeliustik. Svinafellsjökull.
Seamäeliustikul on parasjagu vulkaanituhaplokkide parvetamine käsil.
Järgmine saba - Võllimäeliustik. Skaftafelljökull.
Kivistik?
Lunnijahil :)
Üks on kindel: lunn see ei ole.
"Peame kinni, ma tahan näha, mis asi see nii ilus kollane on!" - Paju oli. Lihtsalt paju. Laavaliivaga serveeritult.
Läbi tühermaa sõites, kus liiklustiheduseks on kolm autot päevas, olid ühel hetkel tee ääras kaks autot seismas. "Ju on sõbrad kahe autoga ja peavad näiteks söögipausi," arvasin.
Järgmises inimtühjas infopunktis jõudis meile järele auto koos taadi ja lapselapsega Fääri saartelt. Selgus, et üks komplekt "tee-ääres-seisjaist" ja ei olnud see mingi sõbralik lõunapaus, vaid korralik liiklusavarii!
"Pilusilmasd olid keset teed seisma jäänud, ju tahtsid pildistada või midagi, noh, seisid keset teed, me mööda minna ka ei saanud ja siis, kujuta ette, panevad nad käigu sisse... - Tagurpidikäigu! Ja "põmm!" mulle eest sisse!"
Ausalt, Island on imedemaa...
Kerlingafjöll. Tuleb järgmine kord plaani.
Aitäh, Eesti Emad! Järgmise korrani :)!
Otsas, noh!
No comments:
Post a Comment