Thursday, October 24, 2019

Nobelit oodates

"Tead, ma olen kirjank," sosistab Kirjanik mulle kõrva, kui oleme õhtusöögi lõpetanud. Umbes nii, ngu ütleks: "Teate, tegelikult see ei olegi saar!"

Sööma minnes pole meil veel aimugi, et me mingid üllatuskülalised oleme. Et meid kui eriti eksklusiivseid eksemplare paigutatakse Kuulsa Kirjanikuga ühte lauda. Nagu me ei tea veel ka seda, et kirjanik on Kirjanik. 

Me oleme tulnud oma peenelt protseduurilt, naftavannist, mille kättesaamine polnud teps mitte lihtne. Kõigepealt närisime arsti ukse taga küüsi: kes keda? Kas saab meie ees sisenenud taat oma hoolikalt ette valmistatud haiguslooga ühele poole või jõuavad protseduurimutid tööpäeva lõpetatuks kuulutades koju kapata? Ilma arsti loata otse loomulikult kedagi jutule ei võeta. Mehel on kaasa võetud naine, kes iga natukese aja tagant nagu kellakägu ukse vahelt mõne uue häda mehele kaela manab.

Pääseme siiski jutule. Arst  ei saa aru, et keegi tahab lihtsalt niisama uudishimust naftavanni ronida. Olgu, see ei ole päris bensiini-nafta, on veidi teise koostisega toornafta, hirmtervislik maaõli, kohaliku nimega naftalaan.  Nagu ka teenust pakkuva linnakese nimi on Naftalan. 
"Mille üle te kaebate?" küsib arst Rosalt. 
"Absoluutselt mitte millegi üle," teatab Rosa reipalt. "Ma tahaksin ainult vanni saada! Naftavanni! Ja mulle piisab täesti ainult ühest korrast!" 
"Kui vana te olete?"
Rosa vastuse peale kirjutab arst puhtast aukartusest talle vanni välja. Vererõhk siiski tuleb meelde ära mõõta.

"Põstra-põstra," käratab protseduurimutt. Selline käre, kes sulle ilma pikemata mistahes kaltsuga üle küüru tõmbab, kui kauaks kokutama jääd. Mida ma siin kiiresti pean tegema? Enne vanni duši all käima? Ahah, ei pea. Tuleb lihtsalt vanni ronida. Vann näeb välja nagu veneaegne traktorikabiin. Kuskilt juba voolab sinna kergelt masuudilõhnaline vedela šokolaadi näoga soe ollus. 
"Pane jalad siia!" käratab mutt.
"Aga ma tahaksin pikali olla!"
"Homme pikutad, täna istud!"
"Aga ma ei tule homme enam siia!"
"Mis mõttes ei tule?" on mutt hämmingus. "Sulle kirjutati ainult üks vann? Serjozna?"
"Tõsiselt jah. Me tahtsime ainult proovida, et mis asi see naftalaanivann on."
"Olgu," leebub mutt, "lase siis pealegi pikali,"  Mutt on nõus isegi mu telefoniga pilti tegema, määrib enne lusti pärast siiski mu näo ka kokku. Kujutad sa ette, mingid naljatilgad tulevad lihtsalt lõbu pärast kuskilt pärapõrgust kohale, et naftavanni saada!
"Palun tehke nendest teistest ka pilti," lunin mutti.
"Aga kes nad sulle on?" küsib mutt kahtlustvalt. "Mees? Ema?"
"Ja-jaa, mees, ema ja kõik teised sugulased," kinnitan mina.

Mul on just jõudnud mõnus hakata, kui mutt tuleb kingalusikaga. 
Vannis lubatakse olla vaid 10 minutit, aga puhtakssaamise peale - kõigepealt lükatakse kingalusikaga suurem sodi maha, siis paberkäterätt, siis dušš - läheb pea pool tundi. Mutt ise tuleb duši alla kaaspesijaks. Päris puhtaks ei saagi, teavad protseduurimutid ja vangutavad juba mu sisenemisel pead: "Valged riided, oi-oi-oi..." Nad teevad seda nii veenvalt, et jätan pooled riided selga panemata ja lipsan saunalina abil oma kärbsepaberitega tuppa. (Kärbsepaberid mitmetärnihotellis on ka omaette elamus). 
Igatahes saame me 70 haigusest terveks ravitud, sealhulgas impotentsusest. Kõik viirused, bakterid ja seened on tapetud. Vähemalt nii lubab reklaam.


"Te olete Eestist. Personal ütles."  Kirjanik on oma kartulipüreega ühele poole saamas. Toit selles väliselt udupeenes vastavatud hotellis meenutab nõuka-aegsete sanatooriumide oma, ehkki ma pole iial elus sanatooriumis käinud, ei nõuka ega ka mingil muul ajal. Ilma soolata kartulipüree, üks lips kurki, teine tomatit ja kõrvale tassike teed. Õigemini küll klaasike. Ära ei sure, kuid söönuks kah ei saa. Võib-olla seepärast teebki Kirjanik ettepaneku: "Lähme sööma! Teie olete külalised, mina maksan!"

Ali hoiab meid kui kuldpuuris, püüdes kõik ette  ja taha ära organiseerida, nii et me ei saa õieti kellegi teisega sõnakestki vahetada. Nii, nagu kellegi keelekõlbliku leiame, on Ali jaol, läheb aserite keelele üle ja loovib meid osavasti eemale. Hetkel on Ali eemal ja me võtame ettepaneku juba puhtast suhtlushuvist vastu. 

Teised lähevad jakkide järele. mina jään lauanaabriga ootele.
"Ma olen kirjanik. Ma olen kaheksa raamatut kirjutanud." Kirjanik ja otsib telefonist välja pildi, kus kõik kaheksa ilusasti reas. Tundub, et mees on tõesti kõvasti rabelenud.
"Kirjanik töötab kogu aeg," kinnitab Kirjanik. "Kirjanik töötab siis ka, kui ta lihtsalt köögiknast välja vaatab."
See kõlab peaaegu filosoofiliselt. 
"Ma sain presidendi preemia. President maksab mulle palka. Juba aastast 2016. Ja näe, selle raamatu järgi hakatakse filmi tegema. Näe, need on minu režissöörid, üks Iraanist, teine Ameerikast", näitab Kirjanik järgmist pilti. 
See kõlab veidi edevalt, kuid samas ka aukartust äratavalt. 
"Kui film valmis saab, siis ma peaksin saama 35 000 dollarit." 
Niisiis oleme rahani jõudnud. 
"Siis jääb veel vaid Nobelit ja Oscarit oodata. Ja siis ma tulen, Laila, sulle Eestisse külla."
Kirjanik on meile valinud uued, ilmselt talle suupärasemad nimed - Rosa. Laila ja Majnun. Vähemalt on need kirjanduslikud tegelased, pärit teise kuulsa kirjaniku, 12. sajandi Nizami teostest. Natuke kurb on see, et Majnun läheb Nizamil lõpuks hulluks kätte, aga midagi pole teha, elu ongi karm, aga ebaõiglane.

"Millest su raamatud räägivad?"
"Kõige rohkem naistest. Ma tunnen naiste psühholoogiat väga hästi."
Natuke liiga enesekindel väide naisterahva kõrvade jaoks.
"No siis sa oled küll kõva mees, me ei tunne isegi endid!"
"Jah. Meil Aserbaidžaanis on selline ütlemine: kui naine räägib, kuula teda hoolega, aga ära tee midagi."
See kõlab - mida põrgut?!?

Aseritel ei ole sellist pidulikku toostitamise kommet nagu grusiinidel, nii et napsu saab võtta lihtsalt - sinu või minu või meie terviseks. 
"Kas te teate, mis on kõige parem sakuska?" küsib Kirjanik. Me ei hakka pakkuma. "Inimene, kellega koos sa jood. Kui on hea inimene, on jook hea, tuju hea - kõik on hea!" ütleb Kirjanik. "Aga meil, aseritel, on ka selline ütlemine: ei ole metsa ilma šaakaliteta."
Joome selle terviseks, et meie kõik oleme kenad inimesed. Iga pitsiga lähme aina kenamaks ka, nii et kui õuepidu läbi saab - elava muusikaga õuepeod olla hotelli ees iga päev - teatab Kirjanik, et ta tahab meile veel frukte ka pakkuda, tal on oma toas granaatõuna ja muidu õuna ja viinamarja ja...
"Kas te teate, et miks granaatõun on kuninglik puuvili? Tal on kroon peas! Vaata!"
Kolime ümber. Väikese kahtluseussiga hinges,  kas Kirjanik ikka oskab pidu lõpetada...

"Meie, aserid, ei oska elada," kurdab Kirjanik. "Ma ei tea, kas need on islami raamid, mis meid segavad, või mis... Ma tahaksin niiväga elada. Aga meie ei ela! Meie elu on - raha! Meil on vaja näidata, esineda... Milleks?! Meil on väga rikas riik. Meil on kõike - meil on naftat, on gaasi, meil on kulda, elavhõbedat, vaske. kalliskive, meil on kõike-kõike. Terve Mendelejevi tabel on meil olemas. Ainult ühte asja meil ei ole."
"Mida siis?"
"Saladus."
Vaatame Kirjanikule arusaamatult otsa. 
"Meil ei ole mõistust! Aga see on saladus! Ma nii väga tahaksin elada! Ma tulen teile külla, kui ma need 35 000 kätte saan! Ma tahaksin elada, aga ma ei saa, mul ei ole raha!"

Hommikusöögilauas saan Kirjanikult kingituse - ühe tema kaheksast raamatust. Pühendusega. Raamatu pikkus-laius on pool tavamõistes raamatust ning paksus 20 lehekülge. Pool sellest on aserbaidžaani, pool vene keeles, lisaks illustratsioonid, tiitellehed...
Ma kardan, et Nobelini läheb veel aega.

Meyxos Abdullah, Aserbaidžaani kirjanik.












No comments:

Post a Comment