Minul on mure: ma üritan aru saada, kas meie riigil on raha või ei ole. Juba nädalapäevad kuulan raadiot, loen uudiseid ja püüan tõlgendada valitsuse sõnumeid, nagu oleks need kirjutatud Vana-Egiptuse hieroglüüfides.
Vähemalt aasta aega on räägitud, kuidas raha ei ole. Kõik ministeeriumid peavad valima, millised kaks koristajat lahti lasta (kelle asemele on hädasti vaja ühte uut nõunikku) ja siis raporteerima kokkuhoiust.
Nõunikega on omaette lugu. Meie riigis on puudu õpetajaid, keevitajaid, koristajaid, kokki, päästjaid, politseinikke, bussijuhte, õdesid, arste, psühholooge, sotsiaaltöötajaid, insenere, - aga jumal tänatud, nõunikke on meil piisavalt! Nagu ka kõikvõimalikke kõutše ja kogemusnõustajaid. Kuid see selleks. Räägime rahast. Sellest, mida terve aasta kohe üldse pole olnud.
Eestlane on harjunud sellega, et raha pole. Seda on talle korratud igal sügisel, kevadel ja eriti valimiste järel.
Ja nüüd äkki keset juunikuud selgub, et eelmisest aastast on kasutamata 2,27 miljardit eurot. Miljardit, mitte miljonit. See on ligi kümnendik kogu riigieelarvest. Raha, mis jäi lihtsalt... kuidagi kahe silma vahele?
Selle pommuudise taustal astub lavale rahandusminister ja kuulutab nagu vana kogenud illusionist:
“Mingit raha üle pole. Kõik on puudu. Kõik see, mis on üle, on juba ette ära kulutatud.”
Minul jääb loogikast puudu. Minu meelest pole meie riigi eelarvel mingit pistmist matemaatilise loogikaga, see tundub rohkem sarnanema Salvador Dalí sürrealistliku maaliga.
Tegelikult on kõik väga lihtne. Kujutame ette, et Eesti eelarve on nagu külmkapp. Valitsus väidab, et külmkapp on tühi, seega peame dieeti. Siis tuleb keegi ja avastab, et sügavkülmas on 2,27 miljardit eurot külmutatud pitsasid. Rahvas rõõmustab – süüa on! Aga rahandusminister hüüab:
“Ei, neid pitsasid ei tohi! Need on juba ära lubatud! Neid ei ole olemas, mis siis, et nad on seal!”
Ja rahvas peab edasi paastuma, sest pitsad kuuluvad kellelegi teisele, keegi lihtsalt ei tea veel, kellele. Isegi valitsus eitea. Võib-olla Soomele. Või Reformierakonnale. Või Isamaale. Või Tallinna Sadamale.Või hoopis struktuursele defitsiidile.
Ja nõnda jätkubki meie väikese põhjamaa finantsfantaasia. Raha pole. Raha on. Aga see raha, mis on, ei ole see raha, mida ei ole. Ja see, mida pole, on tegelikult olemas, aga ära kulutatud.
Aga noh, küll ükskord ka see 2,27 miljardit ära kaob ja küll siis leitakse ka uus külmkapp. Või vähemalt uus seletus.
See on meie oma kriminaalromaani sugemetega eepos. Mitmeosalises sarjas. Ja väga väikese fondiga.
Inspiratsiooni allikas:
https://www.err.ee/1609711602/riik-kannab-eelmise-aasta-eelarvest-tanavusse-584-miljonit-eurot-ule
Pilt on laenatud siit. Ehkki mul on tunne, et "siia" on ta ka juba kuskilt laenatud. Minu oma ta igatahes pole. Või noh, kuna ta on minu blogis, siis natuke nagu on ka....
No comments:
Post a Comment