Nii-naa Hiina

Hiina

Mida arvaks eestlane hiinlasest, kes väidab, et ta tunneb Eestit väga hästi, kuna ta on käinud Kreekas. Et Kreeka ja Eesti on ju mõlemad üks Euroopa Liit.

Euroopa Liidu pindala on 4 miljonit  ruutkilomeetrit. Hiina oma 9,6 miljonit.

Euroopa Liidus elab 500 miljonit inimest. Hiinas 1,3 miljardit.

Aga ega ma muud moodi seda öelda ei oska ka, kui et käisme Hiinas. 

Meie Hiina

Peking on pindala poolest Belgia. Elanikke 20 miljonit ja päälegi. Peking pluss mõned väljasõidud kuni  1000 kilomeetri kaugusele (Xian) oli sedapuhku "meie Hiina". Sihtkoha valiku peapõhjus: Pekingis vahetusüliõpilase aastat lõpetav Liispet. Reisiseltskond: Liispeti kaks vanaema ("Impressive mums!" vangutati pead, kui vanaemad 35-kraadises kuumuses Hua Shani mäetippudes või Hiina müüril turnisid) ja tädi. Igati auväärne seltskond, ma ütlen. 

Igatahes ei olnud "meie Hiina" selline, millisena me teda endale ette kujutasime. Ja niipea, kui me olime teinud ühe või teise avastuse ning selle sõnalisse vormi valanud (Selline suurlinn ja kerjuseid polegi!), osutus avastus juba vananenuks. Või järeldus ennatlikuks. Või siis otsustas universum kolmele naiivitarile 1,3-miljonilisest rahvast näidata, et Hiina mastaapide juures on kõik olemas ja võimalik.  (Nii väändunud-köndistunud-väärarenenud kerjavaid inimkehasid pole mina varem näinud.)

1.3 miljonit - selle peale hakkasid  kõik hiinlased naerma, ehkki olime neid "very-very-very small'iga" püüdnud selleks püändiks ette valmistada. Ma ei ole varem sellise naerutooniga reaktsiooni kohanud. Nad kas ei uskunud või nad ei suutnud endale nii pisikest arvu ette kujutada. Nii, nagu meie ei suuda 1,3 miljardit...

Mina ei osanud arvata, et see enam-vähem Belgia suurune ala peamiselt kõrghoonetest koosneb. Shanghai ja Hong Kong, need muidugi, aga Peking... Linn ostab järjest talunike käest maad ära ja arendab sinna peale uusi mitmekümnekorruselisi Lasnamägesid. "Frankfurter Allgemeine" aprillikuine artikkel lehe majandusküljel ütleb, et hiinlastel on plaan lähiajal Peking 100 miljoni elanikuga linnaks ehitada....
Kogu Lasnamäe ehitatakse ühe korraga valmis - selliseid "peaaegu valmis" uusi  linnaosasid nägime murdu. Asja juurde kuulub ka jumala korralik haljastus. 

Pilkupüüdvat haljastust jagub mujalegi, on selleks siis lopsakalt õitsev roosihekk kümnete kilomeetrite pikkuselt kiirtee kahe suuna vahel, elupuuallee kiirtee ääres, põnev ringtee-ala kujundus, puhkeala linnamüüri-äärses pargis vms. Allpoololevat "individuaalset meditsiinilist lähenemist", kus kõik allee puud olid tilgutite alla pandud, kohtasime küll vaid korra.

Mina ei osanud arvata, et Hiina autopark nii kaasaegne on. Ei mingeid vanu romusid  ega mõlkis panne. "Ma pole kusagil nii palju luksusautosid näinud kui siin," ütleb Liispet. Esindatud on kõik Euroopas tuntud automargid (sealhulgas VW Assat :D) ja siis veel need mujalt-maailma omad, mida meie ei tunne. Vene masinaid ei leia. 

Omamoodi veider on vaadata vanade kehvas korras hutongide vahel selliseid peeneid autosid. Hea kontrasti annavad auto rataste vastu seatud vineerplaadid - Hiina imevahend jalga tõstvate koerakeste vastu.

Mina ei osanud arvata, et see seltskond seal nii nutikas on. "Vanasti, kui venelased bussis karjusid, soovisin, et inimesed oleksid mäletseja-tõugu olendid - et nad nii hullusti ei lärmaks. Nüüd paistab, et nutitelefonid on selle probleemi lahendanud," ütleb Mare. 3/4 metroos sõitjatest on silmi-, kõrvu- ja näppepidi nutiseadmetes. Vähe sellest - ka valgusfoori taga oodates on ju vaja millegagi oma aega sisustada!

Mina ei osanud arvata, et "kirurgimaskid" nii populaarsed on. Mitte just igal teisel ega isegi mitte igal kolmandal pole see ees, kuid kohtab neid siiski piisavalt sageli. Kaitstakse ennast teiste ja teisi enda pisikute eest. Või loodetakse vähem saastet sisse hingata. Kui eestlase jaoks on ilmateate olulisim osa õhutemperatuur, siis "meie Hiinas" on selleks õhukvaliteedi indeks. 

Mina ei osanud arvata, et hiinlased võivad tänase päevani nii suures vaimustuses olla sellest, et nad on kunagi kompassi välja mõelnud. Kogu orienteerumine Pekingis käib ilmakaarte järgi. Kaardid (kui peaks juhtuma, et mõne kusagilt leiate - turismiinfo punktid on küll olemas, kuid nende sisustuseks-varustuseks on sageli vaid umbkeelsed hiinlased) võivad olla joonistatud nii, nagu parasjagu parem on tundunud. Meile harjumuspärane "põhi ülaservas" ei ole sama harjumuspärane hiinlastele. Ülaservas võib olla mistahes ilmakaar. Tänav võib kanda mingi hetkeni lisanime "lääs" ja järgmisel hetkel on sama tänav lisanimega "ida". Isegi pealinn Peking, hiinapäraselt Beijing, on tõlkes lihtsalt põhja (bei) pealinn (jing). (Kunagi ammustel aegadel on pealinnaks olnud Nanjing. Nan - lõuna.)

Metroopeatustel on enamasti neli väljapääsu ja eristatakse neid samuti ilmakaarte järgi. Meie "kodu metrooauguks" Pekingis oli näiteks QIANMEN West Street South.

Põhi kui ilmakaar ja põhi kui klaasi vms anuma osa. Omamoodi veider ju, et alkoholijoomise juurde kuuluv "Põhjani!" on hiina keeles samuti seotud sõnaga "põhi" -  Gan bei!

Mina ei osanud arvata, et nad kohe tõesti ja südamest oma meditsiinist, selle juurde kuuluvast toitumisest ja feng shui'st nii palju peavad ja teavad. Liispeti korteri- ja õpingukaaslane nägi kõvasti vaeva, et meile eriti lihtsustatud vormis selgeks teha, kes on külmad ja kes soojad inimtüübid, mis on külmad ja soojad haigused ning millistel puhkudel tuleb süüa sooje, millistel külmi toite. Ja siin pole mõeldud toidu temperatuuri, baid miskit "olemuslikku". Kurk näiteks on külm toit, isegi kui ta peaks olema praetud. Muide, hiinlased joovad toidu kõrvale enamasti sooja vett. Liispet ka.

Papi Poosti Kuju: esimesel korral olin ma lihtsalt hämmingus. Tangi dünastia teatris. Poleks teist sellesse interjööri, ajastusse ja isegi mitte riiki osanud oodata.Teisel korral ajas see mind nats närvi, sest ei taht ega taht tema otsa saada. Muudkui tuli ja tuli ja tuli rõõmsalt ühest putkast mingi turismiobjekti lähedal. Kolmas kord oli vabastav: Hua Shani põhjatipu lähedal seisis trepiotsal pudelikoristaja-vanamees ja laulis rõõnmsalt ning naudinguga: "Papi Poosti ku-juuu..." Just nii tema laulis, mis sest, et peenem oleks kirja panna "Happy birthday to you!" Kunst kuulub rahvale.

Üks on kindel: kempsukultuuris annab Hiina kogu Euroopale silmad ette. Mis sellest, et poti asemel on auk põrandas ja paberit enamasti ei ole - kempsud on puhtad, neid leiab vaata et saja meetri kohta ühe, nad on korralikult viidastatud ja - publik toilet'id on täitsa tasuta värk! 

Kui on pisut peenem koht, kuhu ka veidrikud lääne inimesed võivad sattuda, siis on paar kabiini ka potiga. "Väga ilus, tõesti patt oleks olnud selline raisku lasta!" nentis Mare rahulolevalt ühest sellisest väljudes.

Arvake mida tahate!

Olen kusagilt lugenud, et hiinlased on "sotsiaalselt ja emotsionaalselt reserveeritud". Meie napi kokkupuute põhjal olen selle väitega vägagi nõus, ehkki igal pool on ju olemas erandeid kinnitavaid reegleid.

• "How do you like Estonia?" - küsimusest ei pääse vist ükski Eestit külastav välismaalane, kui ta vähegi mõne pärismaalasega jutuotsa peale satub. Ka ise ilmas ringi roites on tulnud analoogilisele küsimusele piisavalt sageli vastata. Hiinas ei tundnud selle teema vastu keegi huvi, avastasin tagasiteel lennujaamas, kui how-do-you-like-China-küsimuse esitas koju lendav ameeriklane.
• Pea igas pargis võib kohata inimesi, kes kas üksi või kambakesi tantsu vihuvad. Kaasaskantav makk üürgab kõnnitee servas laulda. Kambaga - ok, aga üksinda? Kui paljud meist oleksid selleks võimelised? Tantsides, muide, võib treenida ka tai chi'd (idamaine võitluskunst) - meie nähtud kolm meest tantsisid tai chi'd autoparkla servas.
  
• Esimest korda elus nägin, kuidas inimesele püha vaim peale tuli. Võib-olla oli vaimul ka mõni muu nimi, selles ei või ma muidugi kindel olla.  Igatahes jäi mu pilk ühel hetkel peatuma meist umbes 50-60 meetrit eespool olevale persoonile. Oli teine kuidagi veidras asendis ja ei liigutanud lillegi. Lilli küll lähedal parasjagu polnud ka, isegi mitte müürilillekesi. Aga müür oli. Lähemale jõudes saime aru, et persoon oli naissoost. Naise külje suunas väljasirutatud vasaku käe sõrmeotsad toetusid kergelt müürile, põlvest kõverdatud parem jalg püsis õhus - nagu  poolelijäänud samm. Kivistunud astuja näol mängles helge-helge naeratus. Ka siis, kui ma 5, 10, 20, 50 meetri pärast üle õla tagasi vaatasin, polnud pilt muutunud. Sa mõtle, kuidas see vaim võib sind ikka äkisti tabada!

Nagu vanasti Venemaal

Muidugi olid need kempsud, mis oma põranda-aukudega vanad Venemaa-ajad meelde tõid. Ainult et Hiina vetsud ei haisenud ja olid puhtad.

Muidugi meenutas öine rongisõit Xiani kõiki neid kolmandal polkal tehtud reise - ainult et Hiina rongis ei olnud haisvaid kotimoore ja iga koha peale oli müüdud üks pilet. Ka kolmandale riiulile. Tamburis käiakse suitsetamas ja vets koliseb nagu muiste. Kuid kõik on puhtam kui muiste.

Muidugi oli see pelmennaja koristaja, kes jõudis lapiga lauda pühkima enne, kui sina minema said. Üks morss sellessamas pelmennajas maitses ka nagu lahjendatud veneaegne kompot.

Muidugi olid need punase kaelarätiga lapsukesed, kes, kaelarätt kaelas, jalgpalli mängisid (tundus olema täiesti  kehalise kasvatuse tunni moodi asi) või terrakota-muuseumisse ekskursioonile tulid. Kaelarätid nägid narmendavad ja nartsused välja. Kõik.

Muidugi oli see vesi, mis sind duši all olles pidevalt oma temperatuurimuutustega üllatas.

Muidugi oli selleks konduktor linnalähisliini bussis ja umbes samasuguse välimusega piletid, nagu vanasti. (Tõe huvides tuleb aga öelda, et konduktor oli seal peamiselt meiesuguste pärast - kohalik rahvas kasutab ühistranspordi kaarti, millele on raha peale laetud ja mida igas ühistranspordivahendis piiksutatakse.)

Muidugi on selleks tõre teenindus: erapoe müüja oskab ja tahab kena olla, kuid palgaline töötaja vaatab sinust mööda või üle. Kui seda nägu kohe kuidagi enam kauem teha ei saa, annab sulle hääletooniga mõista, et katsu ise onma asjadega hakkama sada. Tema jaoks on iga sisseastuja tüütu kohustus ja lõpuks on tema seal pealik! 

Muidugi on selleks joomine: Gan Bei! ehk Põhjani! mentaliteet. Samas tänaval purjus inimesi me ei kohanud.

Muidugi on selleks potjomkinlus: Liispeti ülikoolilinnaku jõekese sogane vesi värviti kooli juubelipidustuste ajaks siniseks...

Sinine värv on peaaegu kadunud...

Katsun end nüüd ajavahesse tagasi kohendada. 

Head ööd, toredat homset pühapäeva ja teist Kagu-Eesti tantsupidu "Minu inimesed" Intsikurmus :)!