See on meie Islandi-elu eelviimane otsepostitus. Eelviimane, sest isegi viimasel momendil suutis see maa meid niimoodi üllatada, et...
Kuid tulekul on veel ka oktoobrikuine Aja Leht ja detsembrikuine Aja Leht ja ajakirja "Maale!" talvenumber...
Me oleme õnnelikud, et meil õnnestus kogeda seda maad terve tema vegetatsiooniperioodi jooksul - tühjast, kõledast ja värvivaesest varakevadest läbi lopsaka suverohelise soojade sügisvärvideni välja. Läbi särava päikese ja halli udu. Läbi vihma, tuule ja tormi. Läbi üleujutuste. Läbi lindude pesitsushooaja. Läbi kepsutavate tallede ja varssade. Läbi drüüaseõite mustikamarjade juurde.
On uskumatu, kuidas Island iga nädalaga oma nägu muudab. Iga kurvi taga. Iga tunniga. Kui jahmatav on esimese hooga see tühi avarus, see "nii kaugele kui silm ulatab" - ja kui mitmekesine see esmapilgul üksluine "nii kaugele" on.
- Me ei oleks iial osanud arvata, et me hakkame puudust tundma sellisest asjast nagu mets. Eesti leib või hapukurk või kohuke - no see on ju arusaadav, aga mets...
- Me ei oleks iial osanud arvata, et öösel võib vikerkaart näha.
- Me ei oleks osanud iial nii palju virmalisi oodata. Esimesed hakkasid liigutama juba augustis.
- Me ei oleks iial osanud arvata, et ühe maa piires võib rannaliiv olla punane, must, kaneelikarva, hall, oranž. Tavaline kollkasvalge ikka ka.
- Me ei osanud siiski ette kujutada, et maapind päriselt keeb. Keebki. Päriselt ka, mitte ainult filmides ja mitte ainult vahetevahel.
- Me ei oleks iial osanud arvata, et satume verivärskele laavapõllule - sellised asjad on ju kuskil kättesaamatus kauguses...
- Me ei oleks iial osanud arvata, et Island nii tuuline on. Sa võid ju "põhimõtteliselt teada", aga kohale jõuab see siiski alles kohale jõudes.
- Me ei osanud arvata, et aastaajad nii kiiresti vahetuda võivad. Juuni algus nagu meie aprill, juuni lõpp nagu meie mai jne. Topelttempo.
- Me ei osanud arvata, et Island nii värviline on. Nagu algklassilapse guaššpilt. Ja et ta nii mustvalge on. Ja et ta nii pastelne on.
- Me ei osanud suurt midagi arvata inimestest sellel maal. Nüüd oskame. Väga hästi arvame.
- Me ei oleks iial osanud arvata, et Island meile nii sügavale hinge poeb.
Juunikuised lupiiniväljad,...
...mis kohati ajavad üle ääre. Nagu liustikudki. Lupiinijõed...
... ja samblajõed.
Samblaväljad...
... ja kivipõllud.
Elavhõbedased pärisjõed.
Punase lumega pärisjõed.
TRIIBUD. Triibud Reykjaviki peatänaval Laugaveguril...
... ja Rauðanúpuri kaljudel...
... ja lõunaranniku fjordide ääres. Triibud risti...
... ja püsti.
Lainete loodud mustrid -
- nii vees ...
...kui maas...
... ja...
...ja inimkäte poolt toetatud taiesed. Taiesed, milles eelkõige tegija üllatus: kui palju värve,...
...kui palju toone!
Või siiski mitte? ...
Kohe üleüleüldse mitte?...
Siiski-siiski...
Kui palju pastelli! (kevad)
Kui palju pastelli!
Kui palju pastelli! (sügis)
Või siiski mitte... (vaade Gerdi külalistemaja õuelt).
Või siiski mitte?
Või siiski mitte?
On raske uskuda, et maapind võib olla sellist värvi...
...või siis sellist...
Kui palju erinevaid värve rannas...
...rannas...
...rannas...
...ja sambla sees...
Island inspireerib! (Kaili nobedate näppude öötöö).
Ulvi kudumid.
Lõpetuseks: Islandi pokud tervitavad kõiki Eesti pokusid!
Oh, kui ilus!!! Suurepärane ülevaade, aitäh! Ja millised virgad nobenäpud...
ReplyDeleteAitäh :)!
ReplyDelete