Peale pikka paastu

""Seda ma sinust küll ei oodanud!" ajas mu noorim poeg silmad suureks.

Midagi pole teha. Rasked ajad. Ja kehval ajal ei maksa takka üles loopida ega nina kirtsutada. Parem piirduda poole muna vöi peosoleva varblasega.
Varblasi pakuti meile Eestist 1800 km kaugusel. (Uus-Meremaale oli mäletatavasti ca 18 000 km). Pakutud varblased on, tuleb tunnistada, üsna rammusad. Enamasti on neil neli jalga. Mönikord koguni kärss.

Täna ehtisime munapuid. Esimest korda elus. Sidusime puudele lipse ja linte ja mune külge. Ja söime karpkala. Nagu köik ülejäänud kohalikud inimesed. Sestet pikk paast sai läbi. Karpkala on nn "üleminekuroog" - et vaest vatsa korraga ära ei rebestaks. Mis vöib kergesti juhtuda, kui sa tuled Hüatsindi ja toitumisnöustaja käest siia, sellisesse kohta.

Meil on jälle oma kodu - ilus avar kahetoaline katusekamber 4,5 voodikohaga. Kahes voodis on vesi. Aga see ei tule sellest, et juba teist päeva sajab. (Kauem pole me siin veel olnud ka. Esimesel päeval tähistasime 13-tunnise unega oma kohalejöudmist ja teisel perenaise sünnipäeva - no mida sa hing muud ikka halli vihmaga teed!)

Aga - köik külalised on taas teretulnud! Ruumi meil on!
Ootame teid Nürnbergi lähedal tapamajas!