Poola on ainuke maa Euroopas, mis iga viie aasta takka näeb välja nagu uus. Vähemalt läbisõidul. Uued kiirteelõigud, uhked ümbersõidud. Kaili oli juba mures selle majandusharu täieliku hääbumise pärast, mille teenuseid pakkusid vanasti võrksukkades näitsikud kõigi Poola põhimaanteede ääres – et kust need vaesekesed nüüd leiva lauale saavad, kui kõigil nüüd muudkui nii kiire on – aga kui me enne Saksa piiri ühte külakesse tanklat otsima keerasime, saime aru, et me ei pea muretsema. Pakkujaid oli, küllap on siis nõudlust ka.
Kuna siinsel raagus piirkonnal meie nõudlikule maitsele sobivaid looduselamusi lähiajal ilmselt pakkuda ei ole, otsustasime kultuurseteks hakata. Seda enam, et meie saabumise auks korraldati Nürnbergis tervelt kaks nädalat kestvad rahvapidustused!
Volksfest tähendab tivoliga õllesummerit Heimatmelodie saatel.
Esimesel peol oli esinejaks põlvpükstes änsämbel Südtiroler Spitzbuam Austriast, kelle trummar pidi vahepeal õllekastidega rütmi andma - umbes nagu seda võiks teha kõristi või jauramiga.
Teist korda läksime veel, sest lubatud oli tähesadu. Esimese tähekesena ilmus lavale Saksa versioon Uno Loobist (Patrick Lindner), järgmisena habemega Koit Toome (Tom Mandl) ja siis joodeldav Rumal Noorkuu (Stimmen der Berge). Selleks ajaks, kui Lena kord kätte jõudis (Lena Valaitis), pidime meie hakkama koju minema. Sest peremees oli meile selge sõnaga öelnud: "Halb seks!"
Halb seks on teadagi üks igavene nuhtlus,rist ja viletsus. Eriti, kui sa oled hommikuse unega. Ja üldse vajaksime me tööga kohanemise eriprogrammi, sest esimeste päevade kaheksa tundi tundus meile, 4-tunnise päevatööga harjunud lõunapoolkera inimestele, ikka liig mis liig. Peremees sellest muidugi aru pole saanud, tema vaatas, et meil tuleb hästi välja ja teisel töönädalal keeras vinti juurde: nüüd on nii, et kõigepealt on halb seks ja siis 11-12 tundi jutti köögi- ja koristustoimkonda. Mis teiselt poolt tähendab seda, et puhkama peab hakkama iga nelja päeva tagant. Loodame, et neil kultuuriüritusi jagub!!!
Muidugi on meile ka omasse majasse pidusid tehtud. Eile näiteks oli laupäev ja sellega seoses hobulausujate kokkutulek. Tegelikult küll hobuvõõpajate kokkutulek. Kakskend seitse hobuhullu oli kohal. See on umbes selline sekt nagu mudelautode kogujad, ainult et nemad maalivad oma hobuseid ise. Ja no siis muidugi kõik need ratsmed ja värgid, mida annab külge panna. Keski oli terve talli koos tallimehega teind. Üks naesterahvas, Cornelia Hänel, kellega pikema jutu pääle sain, ütles, et see on Meerikmaalt pärit haigus ja tema põeb juba kahekümnendat aastat. Ja oli kohale tulnud ca 200 km kauguselt. Siin majas tehtavat seda pidu korra aastas lihavõtte kandis, aga üle Saksamaa on sihukesi kokkusaamisi veel ja veel.
Kokku tullakse selleks, et üksteisele näidata, kes mida teinud on ja üksteise loomi imetleda...
Esialgu näevad loomad sellised välja:
Tänase pühapäeva puhul oli pererahval meile uus pidu välja mõeldud. Alguses tundus, et selle peo nimi on pulm, sest peremees ütles hommikul, et viiskümmend pulmasuppi on tellitud. Pulmasupi sisse käivad maksaklimbid ja ribadeks lõigatud pannkoogid. (Üldse tundub, et me peame varsti kuulsateks toidublogijateks hakkama.) Siis tuli välja, et ei ole pulm, on hoopis "Valge pühapäev". Iga päev köögis toimetav peremehe 77-aastane ema arvas, et köögitööliste jaoks sobib pealkiri "Must pühapäev" paremini. See on sedasorti pidu, kus nii umbes 9-aastased lapsed saavad esimest korda kirikus süüa. Selleks peavad vanemad neile muidugi uhked valged pidurõivad hankima ja kõik onud-tädid tulevad ka kokku, et pealt vaadata, kuidad lapsuke sööb ja kas ta end ka kenasti üleval peab. Aga kirikus antakse teatavasti ainult üks väike ampsuke ja siis tulevad kõik näljased meie juurde. Võimalik, et see on algusest peale mingi kiriku ja võõrastemajade kokkumäng olnud...
Päris alguses olid ju munapühad (ja siis käisid ka kõik meie pool söömas, isegi perenaise poeg oma perega tuli Münchenist kohale) ja siis oli veel perenaise sünnipäev ja siis oli esimese aprilli püha. Esimest aprilli tähistati siin majas niimoodi, et üks karni poole pealt töötav noor poiss kõndis hommikust peale ringi ja rääkis kõigile, kuidas tema kavatseb Kristinele, kes oli sellel päeval kokk, niisuguse aprillinalja teha, et määrib näpud ketšupiga kokku ja hakkab elektrilise lõikelaua juures appi karjuma. Kõik ütlesid selle peale rõõmsa näoga "Ahah." Mina mõtlesin, et suht karm nali, aga mida mina ka tean. Noh ja siis läks see kutt Kristiine juurde ja rääkis, et tead, ma tahtsin sulle sellise aprillinalja teha, et määrin sõrmed... jne. Nihuke nali siis.
Siin me oleme: kollaste siltidega ukse taga on lihakarn, sealt paremale liikudes on köögiaknad - nende taga veedab Ulvi enamuse oma ärkvelolekuajast - ja siis tuleb Gaststube ehk resturaan. Teisel korrusel resturaani kohal peseb Kaili koristamise vahelt pesu ja kolmandal korrusel elab pererahvas. Hotelli osa ja meie katusekambrike jäävad lihakarnist vasakule.
Kuna me oleme nüüd kaks päeva jutti kõvasti pidutsenud, oma tubli 11-12 tunni kaupa, siis homme siirdume väljateenitud puhkusele.
Ilusat töönädalat kõigile!
No comments:
Post a Comment