Hoiduge jäneste eest!

Jon läks minema. Lendas lõunasse. Terveks talveks. Minema on parvetanud ka kõik teeäärsed tohutud hane- ja pardikarjad. Mõni üksik luik on veel ennast lammaste vahele unustanud.

Joni asemele saime Elli. Meil on Elli üle hea meel, sest Elli on ka islandlane. Nagu kuskil eespool kord juba öeldud sai, ei ole siin saare pääl islandlastega priisata. 

Elli auks korraldati staffi miiting. Et kõik saaksid Ellit näha ja et Elli saaks öelda, kuidas tema on peremehe õe mees, eluaeg päälinna kandis eland ja nüüd nii vanaks saanud, et tahaks maale tagasi. Elli on senini elatist teeninud inglise keele ja keelest tõlkimisega ja natuke miskit linnavalitsuse juures toimetanud. 

Me siis ütlesime omalt poolt Ellile, et see, mis pererahvas talle räägib, sellest meil suva, aga et Jon tegi muuilmarahvale alati lõunalauas ülevaate Islandi aktuaalsetest sündmustest. Ja et meie arvates on see ühe retseptsionisti kõige esmasem ja püham ülesanne.

Elli tõotas pidulikult traditsiooni jätkata. 

Nüüd sobib praegune staff ka üles rivistada: paarike Leedust, paarike Poolast pluss veel kaks meest Poolast, kolm Taani tüdrukut, kinokutt ja tüdruk Tšehhist, Hispaania Karamello ja ükspeaaegu kohalik mees Islandi põhjarannikult. Ja meie kaks.

Järgmisel lõunal tuli Elli söögisaali ja ütles häbelikult, et mitte midagi pole juhtunud. Et tuli Katla all on vaibunud ja mitte midagi muud põnevat hetkel ei ole. Et  tulemas on parlamendi valimised ja et seetõttu on kõik kohad ja lehed poliitikat täis ja et see ei huvita kedagi peale poliitikute. Nojah, eks nad ole oma parlamenti juba üle 1000 aasta pidanud kah, võibki villandaks minna. Meie  olime hetkel poliitikahuvilised küll, sest meie olime ju justkoheõkvaäsja saanud endale Eesti esimese nice-presidendi.

Elli sellise avalduse peale hakkas vihma sadama ja meil tulid vabad päevad.

Esimest korda ei sõitnud me kuskile kaugele. Eelmine kord Reykjavikis olime käinud kinos - selles vinges kontserdimajas Harpas on niisugune stereokino, nagu omal ajal Moskva VDNH-s. Et igas seinas pilt ja laes päälekauba. Pooletunnine Islandit tutvustav film oli meie jaoks puhas äratundmisrõõm. Ei ühtegi üllatust. Ehkki ilus. Nagu Island.

Niisiis otsustasime kodus sukka kududa ja vaadata, et kui vihm peaks järele andma, siis ehk jalutame mõne liustikukeele juurde. Sest kõiki keeli me ei tunne. Lisaks oli Kailil kõrgendatud nohuolukord.

Vatnajökull,  mille lõunaservas me elame, on Islandi suurim liustik. Mahu poolest Euroopa suurim. Pindala mõttes tähendab Vatnajökulli 8100 km² seda, et jää alla mahuksid üheskoos ilusasti Valga-, Võru- ja  Põlvamaa ning pool Tartumaad veel takkaotsa. Islandi puhul tähendab see 8% maa pindalast.  Jääkihi keskmine paksus on 400 m, kuid ulatub keskosas 1000 meetrini.

Ja sellel lahmakal on 30 sabakest. Meie oleme käinud nelja juures pluss kõik need vaated autoaknast.

Vatnajökull olla ka Guinnessi rekordite raamatus - nimelt kui objekt, mida on kõige kaugemalt näha. 

Vatnajökulli kõrgeim tipp on Bardarbunga 2009 meetriga. Ja Guinness kinnitab, et sobivate ilmastikuoluda korral on Vatnajökulli võimalik näha Fääri saarte kõrgeimast tipust, Slættaratindurilt. Ja et vahemaa Slættaratinduri ja Vatnajökull vahel on 550 km.

Vatnajökull on ka kuulus muuvistaar - alates James Bondi võtetest (esimene kord 1985)  TV- sarjani "Troonide mäng" (2011). Kõige populaarsemaksfilmimise  kohaks on Breiðamerkurjökulli keelekese all asuv jäämägedega järv Jökulsárlón.

Puhkuse viimaseks päevaks sai vihm korraks otsa. Nii me Fláajökullile külla läksimegi. Ikka oma Honda Džiibikuga, mitte mingisuguse glacier-tour-masinaga:

All: kolm keelt korraga.

Kõige parempoolne on Fláajökull, keskmine Heinabergjökull ja vasak poolne Skalafelljökull. Viimase kahega oleme tuttavad.  Liustikeni on siitkohast 8 km. Infotahvel ütleb, et  viimase 100 aastaga on liustikukeeled 2 km taganenud.

 Tundub, et selle liustikukeele all ei olegi järve, et on hoopis "tavaline jõgi"...

 Tavalisele jõele oli keegi silla riputanud.

 Fláajökull

 Siin ta siis on, Vatnajökull oma täies hiilguses. Alumine punane täpp on meie "kodu", ülemine punane Fláajökull. Pilt on pärit siit.

 Ja siis oligi vabadus läbi. 

Esimese tööpäeva naelaks kujunes taaskohtumine tuttava tundmatuga.

"Mine vaata seda meest!" kamandas Kaili mu hommikusöögi ajal nõudepesu pokaal-instrumentaalansamblist minema. "Mine vaata, kas ta sulle tuleb tuttav ette!"

Ei tulnud. Aga ega ma väga vahtida ka ei tihanud. Inimene sööb hommikust, mida ma jõllitan!

 "Laavavälja itkulaulja!" oli Kaili elevil. "Ega ma poleks ka vast tähele pannud, aga ta hakkas rösteri kõrval joiguma, kuidas see nii aeglaselt küpsetab... Ja no seda inet ma ei unusta!"

Oligi. 

Uskumatu, milline rõõm oli temast  püstipäi mööda tuisata! Ja kohe mitu korda!!!

 "Ikka veel ei ole mdagi põnevat," ütles Elli, kui meid nägi. "Ainuke asi, millest täna meedia vahutab, on see, et... Noh, meil Reykjavikis on palju jäneseid. Ja siis üks 12-aastane poiss sõitis rattaga jänesele otsa ja kukkus ja sai rangluuvigastuse ja vist mingi roidemurru ja..."

Nii et olge siis ettevaatlikud seal Eestimaal ka!