Taani tüdrukute foto: nemad käisid peremees Bjössiga viimaseid lambaid liustiku pealt kokku korjamas....
Nüüd tuulab ikka täiega. Ilm on viimastel päevadel pealtnäha kohe ilus olnud, päike ja puha, aga nii, nagu õue astud, on ilul ots. Sest siin sa ei oska ju aknast välja vaadates midagi kahtlustada! Puid-põõsaid, mis aupaklikult kummardudes märku annaksid, et jää parem tuppa, ju ei ole!
Kuid ilmateatelehel on hoiatus, et 20 meetrit sekundis või rohkemgi veel.
Meie peremees valmistus ka juba mitu päeva varem tormi vastu. Lasi taani tüdrukutel mingi suure lauda ära koristada, et järelhaagised - suvel elasid mõned töötajad karavanides - varju alla panna. Ja nii, nagu taani tüdrukud sellega valmis said, oli ka uudis kohal:
"Välismaalt pärit abielupaar renditud "koduautoga" otsis halva ilma eest kaitset Brekkufjallis Borgarfjörðuris. Nad ei julgenud matkaautosse ööbima jääda ja said ühelt perelt loa ööbida nende suvemajas. Auto pargiti suvila kõrvale. Hommikul leiti külili auto tükk maad eemalt - tuul (sada sõna!!!) oli selle kallal tugevasti toimetanud. Politsei on üllatunud, et rendifirmad ikka veel matkaautosid välja annavad - islandlased ise on oma autod juba ammu tormide eest talvekorterisse pannud."
No olgu. Sedasorti asju juhtub aegajalt Eestiski. Kuid järgmine lugu politserubriigist on tükk maad erutavam:
" Üks Jeep torkas liikluses silma erilise aegluse ja kandilise sõidumaneeriga. Kui politsei auto kinni pidas, olid selles istunud kaks aasia naist muidu igati ok, välja arvatud pisiasi, et nad polnud elus manuaaliga sõitnud. Politsei tegi naistele kiirkursuse ja sõitis natuke aega neil kannul, kuid oli siis sunnitud naised uuesti kinni pidama ja seletama, et auto ei sõida, kui gaasi ja pidurit korraga vajutada. Lõpuks eskorditi naised sinna, kust nad auto olid rentinud."
Asiaate - kitsaste silmadega inimesi, nagu Kaili neid tavatseb klassifitseerida - on järjest rohkem. Nemad need ongi, kes meile talveleiva lauale toovad. Ja munakollased. Ma ei tea, mis issandama kultuuriline, usuline või umbusuline põhjus see on, kuid kitsassilmad ei söö munakollast. Hommikusöögilaual on meil keedumunad (need ahjus keedetud keedumunad - mäletad, Marika :)?) nagu see sageli ju majutusasutustes kombeks on. Novott, ja kitsassilmad söövad ära munavalge, kuid need ilusad kollased pallikesed saab kõik nõudepesija endale.
Aga neegreid käib meil vähe. Neeger on islandi keeles "sinine inimene." Blármaður.
Selle eest on meil poolakaid. Kolleegidena. Poolakad on Islandi kõige suurem immigrantide kamp ehk 37,7% kõigist sisserännanuist. Järgmisel kohal on leedulased, kuid protsendinumber on siin oluliselt väiksem, kõigest 5,1%. Kolmanda kohal on 4,8 %-ga filipiinlased.
Just Tiina, pani, on igati krips ja kraps. (Vahepõige: kunagi olin reisil Tiit Kõrvitsaga, kes rääkis järgmise loo: käinud tema oma pillimeestega Poolas, jõudnud veidi vindisena ja keset ööd Tallinnas oma koduukse taha ja andnud kella. Naise küsimusele "Kes on?" vastanud uhkelt: "Pan Tiit!")
Just Tiina teinepool näitab meile aga iga päev, kuidas Luukas suppi teeb. Mitte õlut. Õlut see mees ei pruugi ega pruuli - nagu ta ei pruugi ka muid vägijooke ega -sööke. Ta on otsustanud kapsalehtede najal oma elu ära elada. Ja kuna ta sealt mingit suuremat väge ei paista saama, siis on ta alatasa köögis ja teeb endale süüa. Sest ega ta ometi neid kapsalehti närida ei jaksa, see võtaks liiga palju energiat! Kõik käib püreeks ja mees liigub ainult vedelkütusel. Kailil on tõsine mure poisi lõualuude ja hammaste taandarengu pärast.
Ok, sellest kõigest poleks midagi, kui juurde ei tuleks järgmine nüanss: kõik teised teevad tööd, kuid luukas vajub iga päev poolteist tundi peale hommikusööki kööki endale suppi keetma. Keedab ta seda loomulikult peremehe varudest ja nii kaua, kuni kokk on kõigile teistele ka lõunasöögi valmis teinud, sh taimetoitlastele. Pane tähele seda peenikest skeemi: sa keedad peremehe varudest endale süüa ja peremees maksab sulle selle eest! Sest kõik läheb ju tööaja sisse. Ja samal ajal maksab peremees ka kokale palka...
Kui Luukas küsis peremehelt, kas tema noorem vend võiks ka siia tööle tulla, vastas too naeratades, et ei, aitab küll, ta rohkem poolakaid ei taha.
* * *
Üks Islandi kooliõpetaja olla kungi ilma kohta käivaid sõnu hakanud kokku korjama ja saanud neid 1500. Nii on näiteks islandi keeles olemas sõnad "veðurfastur" ja "veðurtepptur", mis mõlemad tähendavad "halva ilma tõttu paigale jääma sunnitud". Või sõna, mis tähendab "ilma pärast muretsema." Lemme ütles kunagi, et islandlastel on olemas ka selline sõna, nagu "aknastväljavaatamiseilm" - ehk siis täpselt nagu meil siin praegu.
Veel on islandlastel tohutu hulk sõnu tuule kohta. Püüdsime Kailiga välja mõelda, et palju meil ka on. Saime kokku tubli 18: tuulevaikus, puhanguline, tuuleiil, raju, maru, torm, 1-palline, 2-palline,... 12-palline. Briise ja fööne ja orkaane jne me ei arvestanud. Või kujutab keegi endale väljaspool vannituba ette repliiki "Issand, milline föön!"?
"Kõige nõmedam asi Islandil on telkimine," ütles Elli ühel päeval lõunalauas, kui üks taani tüdruk oli hakanud rääkima oma järgmise suve plaanidest. "Ma vihkan seda! Kõigepealt pole sul mingit pinnast, mille peale oma telk panna - valida on teravate laavakivide ja lambasita vahel. Teiseks on õhtul magama minnes kindlasti külm ja sa ajad endale kõik asjad selga, mis sul vähegi kaasas on ja kisud ennast kerra ja katsud oma kondid kuidagi kividega kokku sobitada. Selle aja peale, kui sa kõik riided selga ja hea õnne korral isegi sõba silmale oled saanud, hakkab päike paistma ja sa hakkad ühekaupa kogu seda träna seljast ära võtma. Ja püüad ennast uuesti kivide vahele sobitada. Ja sel hetkel, kui sa hakkad magama jääma, hakkab naine või laps ennast riidesse panema või riidest lahti võtma. Ja ükskõik, millise ilmaga sa ka ei telgiks, telki kokku pannes on see alati märg ja igasuguseid rohuliblesid ja rämpsu täis kleepunud..."
Meie Kailiga olime rõõmuga nõus. Meie olime mullu suutnud Islandil telkida kaks ööd, pärst seda kujundasime oma auto koduautoks ümber.
* * *
Väidetavalt on islandi keeles väga sõna- ja nüansirikkad valdkonnad ka lambakasvatus ja kalandus.
Aga nendega läheb ilmselt veel aega, sest esialgu maadleme me kõik - tšehhid-poolakad-lätlane-ungarlane-brasiillane - lihtsalt sellega, et tähed ja nende juurde kuuluvad häälikud suus üles leida kokku sobitada.
Meie islandi keele kursus on minu kui filoloogi jaoks täielik õnne-emotsioon.
Esimese tunni lõpus olin ma jätkamise osas väga kahtleval seisukohal. Rahvast oli murdu ja õpetajanna - mis sest, et sümpaatne - tundus täiesti ebapädev.
Ma läksin kohale ainult selle pärast, et arvasin, et pärast niisugust sissejuhatust enam kuigi palju rahvast ei tule.
Mul oli õigus.
Nüüd, pärast kahte nädalat (käime koos 3 x nädalas) on alles jäänud täpselt paras ja väga äge punt. Ja lasteiakasvatajast õpetaja, kellele me oleme tema elu esimene kursus, on - vaatamata lingvistilisele ebapädevusele - pädev milleski muus. Võimalik, et selle muu nimi on andragoogika. Või intuitsioon. Igatahes on keelekursusest kujunenud väga vahva vaheldus voodipesudele ja küürismisharjadele.
Ma olen kohe palju mõelnud, et miks meil seal nii äge on.
Üheks põhjuseks on ilmselt see, et ma pole elus sattunud keelekursusele, kus kõik inimesed oleksid ühesugused nullid. Ikka on keegi kunagi kuskil midagi õppinud ja siis pooleli jätnud vms. Ehk et inimeste stardipositsioon on alati erinev olnud.
Teine põhjus, mis esialgu tundus häiriv, kuid hiljem osutus üliõigeks: me liigume edasi üliaeglaselt. (õppides iga kord siiski ca 20-30 sõna). Mis tähendab seda, et kõik saabki selgeks - jõuab talletuda ja meelest minna ja uuesti salvestuda. See tähendab ka seda, et kui sa kodus pole tükka ära õppinud, siis pole sellest midagi - sa ei tunne ennast halvasti või mahajäänuna või maeiteamisveel.
Samas töötame me 4-5-liikmelistes rühmades terve selle issandama aja väga intensiivselt. Me tõepoolest räägime terve selle aja. Kuna õpetaja tavaliselt meie küsimustest aru ei saa, siis me otsime ka vastused ise - targutame, arutame, oletame... Ja teadagi õpime seeläbi rohkem :)!
Ja siis me läheme innustunult laiali ja hakkame kõik näiteks Ellit piinama. Ükspäev pidi Elli iga tunni aja tagant vastma küsimustele, kas ta on abielus ja mitu last tal on. Sest kõik tahtsid ju kontrollida, kas pärismaalane ka aru saab, mida me räägime :).
Koos tšehhitar Andreaga, taustaks õhtune "diamond beach".
Üheks esimeseks eripäraks islandi keeles, mis harjumist tahab, on sõna "nemad". Kui "nemad" on mehed, siis kasutatakse ühte varianti, kui naised, siis teist ja kui näiteks paarike tantsu keerutab, siis on see kolmas "nemad". No tõesti, on siis nüüd sellist priiskamist vaja!!!
Saba tähistamiseks on islandlastel 10 sõna, niisugust üldnimetust "saba", nagu meie tunneme, nendel polegi. Meie töötame Lehmasaba (Hali) külas. Ehkki ma ei tea, mille põhjal kohalikud on otsustanud, et see just lehmasaba küla on. Sest "hali-d" on ka hiirtel, rottidel ja eeslitel.
Koertel ja kassidel on "ro'fa-d". Kassil või "sty'ri" ka olla.
Hobusel on "tagl". Ja kui hobuse saba on lühike, siis on see "stertur".
Rebasel on "skott".
Hülgel ja lambal on "dyndill".
Linnul on "ste'l" või "vel".
Aga nüüd me läheme magama, sest meil on hommikul jälle kamp munakollasevastaseid toita...
Góða nótt!
No comments:
Post a Comment