Saturday, August 5, 2017

Tainaised, kohalikud ja külalised

Poolakatest on plats puhas, vähemalt meie plats. Köögi poole peal sebib neid küll veel ringi, aga nendega pole meil rohkem pistmist kui et naeratame vastastikku.
Poolakate asemele on toodud tainaised.
Tainaised on siin väga in. Minu meelest on kõigil kohalikel meestel naised Taimaalt toodud. Isegi meie kolmest vennast ühel on taine pruut. 

Esimsena ilmus kohale Sassoon. Tema teab inglise keeles ühte sõna: husband. Abikaasa. Kuid ta oskab kuigivõrd norra keelt. Igatahes oleme (google translatori kaasabil) aru saanud, et tema on siin teist aastat, et abikaasa elab kuskil mujal, töötab lõhekasvanduses ja käib Sassooni siin üle nädalavahetuse vaatamas. Ostis Sassoonile auto, nii et kui see load tehtud saab, siis ta saab ise ka oma mehele külla sõita.
Sassoon on Bangkokist. Seal on väga kuum, kogu aeg pluss 40. Siin on hea. Sassoon hakkab telefonist näitama ühte isetehtud klipikest oma kodurannast. Klipp lõpeb nii, et kaadrisse jääb kena tütarlaps. Kuid selgelt on näha ka see, et tütarlaps on kaadrisse jäänud juhuslikult. 
"Ladyboy," ütleb Sassoon vabandavalt. 
Mina jään juhmi näoga vaatama. See oli ju jumala ilus tüdruk! Küsin klippi veel näha. Täpselt sama seis.
"Ladyboy," küsin. "Oled sa kindel?" 
"Ja-jaa, kindel-kindel. Tais on neid väga palju."
Ma olen kuulnud küll, aga mitte kunagi teemasse süvenenud. Tais käinud ka pole.
Panen guuglisse "ladyboy". Guugel arvab kohe, et ilmselt ma tahan otsida "Ladyboy in Thailand". Ok. Võtan pildid. Oooo, millised tibid...
"Kas Sina saad aru, kui selline sulle vastu tuleb, et see on ladyboy ja mitte päris tüdruk?"
"Loomulikult!"
"Mille järgi?"
"Käed. Sõrmed. Ja kõrisõlm."
Vaatan pilte uuesti. Sõrmed just ei paista, kuid mõnel daamil on tõepoolest natuke liiga suur kõrisõlm...

Vaevalt oleme jõudnud Sassooniga ära harjuda, kui kohal on uus tüüp, energiline, käitub laoruumis nagu vana kala, peaaegu nagu pealik ja ütleb kätt pihku andes: "Hurraa!"
Ma peaaegu et võpatan. “Hurraa” on nimelt algselt olnud mongoli-tatari hordide sõjahüüd, mis tähendas: “Me tapame nad kõik”.
Võib-olla oleks poolakad ikka paremad paarilised olnud?
(Väike, täiesti asjassepuutumatu vahemärkus: Valio! on leedu keeles Hurraa! :))

Õnneks ütleb Hurraa tööpäeva lõpus, et tema on siin hotellis üheksa aastat töötanud, temal on siiber ja tema tellitakse kohale ainult siis, kui siin on häda käes. Et siin on väga raske töö. Tema teeb nüüd koduhooldust, see on palju kergem, istud ja lobised ja papp muudkui tuleb, palju parem papp  kui siinse raske töö peal. 

Täitsa uskumatu, kuidas kõik võõramaalased on siin ära õppinud nihverdamise! Ma ei pea praegu isegi Hurraad silmas, ma ka ei viitsiks üheksa aastat koristada, mul on juba praeguseks kõrini,  aga Sassoon näiteks teatas ka esimesel-teisel tööpäeval, et "eelmises töökohas oli nii, et kui lõpetasid veerand tundi üle täistunni (või rohkem), siis läks kirja järgmine pool tundi." Seega, kui lõpetasid täistund läbi viis või kümme minutit, tuli aeg veerandini välja venitada.
Ja no meie poolakad on erilised oskajad!

Kõige selle juures on lugu aga veel ka nii, et ega Norra riik ei lasegi sul ennast surnuks töötada! Norras on progresseeruv astmeline tulumaks. Eesti meditsiiniõed olevat Norrasse tulle alguses endale hullult vahetusi rabanud, aga läksid sellega järgmise palgaastme alla ja said lõpuks kätte vähem, kui nad oleksid normkoormusega töötades saaanud. Selle peale õppisid inimesed kohe puhkama ja mängima ka.

Meil olid ka ükspäev vabad päevad. Käisime samuti puhkamas ja mängimas. Molutasime mere ääres - kõhutasin kivi peal ja vaatasin, kuidas krabid, külg ees, ringi sebivad. Ja kuidas nad tigusid söövad. Ja igasugused mutukad, kes seal veel ringi sebisid. Nagu akvaariumis oleks olnud - niimoodi ma olen täitsa nõus päevitama!

Teisel päeval ronisime Digermulenkolleni otsa Trollfjordi ääres. Oli ilus nagu merega mägedes ikka :).






Enne mäkkeminekut saime aga taas kinnitust sellele, mida oleme korduvalt kogenud: usalda kohalikku! Nimelt plaanisime alul naaberkülla Laukvikki minna, kuid kõik kohalikud viskasid pilgu sinnapoole ja ütlesid, et pole mõtet, seal sajab.  Pidime kontrollima. Sadaski.

Laukvikiga on siin selline tore vastasseis nagu Tartu-Tallinna vahel. Et kes on ikka paremad ja vapramad ja ilusamad. Laukvik on põhjakaldal, seepärast on nendel keskööpäike (meil jäävad mäed ette) ja seepärast vist on siinsed natuke kadedad. Vähemalt ütlevad nad, et saite päikese, võtke siis pilved ka - Laukvikis sadavat sagedaminikui siin.

*  *  *
Ja siis käisid meil väga toredad külalised Eestist!
Eestlased oskvd ikka väga ilusasti laulda. Eriti Kaspar ja Lenne. Aitäh, Kaidur ja Heidi!


2 comments:

  1. Hurraa!;) Õnnitlused lapse-lapse sünni puhul!

    ReplyDelete
  2. Aitäh. Tänan kohe kahekordselt, Jaagupi nimel ka :)

    ReplyDelete