Pärandreservaat Lõuna-Eesti

Kui (tal)linlane Lõuna-Eesti sünnitusmajade sulgemise teemal sõna võtab, siis ta kujutab endale ette, et "maahaiglas" on keisrilõike-narkoosist ärkajal rinna peal lapse asemel pimesool ja personal taob sünnitaja tuhude vahel vabal sünnituslaual turakat ning tõttab ullikestele maainimestele terminit "kvaliteet" tutvustama.

Maa-inimene seda linna-kvaliteeti, millest räägib ka noor isa Stig Rästa, ei himusta. Põlva sünitusmaja maine on lõunaosariikides  sama arusaadav mõiste kui mõnele Gucci või Versace.

Ja nüüd pannakse see kinni.

Ma olen täiega kurb. Ja mitte ainult Põlva sünnitusmaja sulgemise pärast - see on igatahes emotsioonikoht ja kellel neid emotsioone ikka vaja! (Laulu-ja tantsupidu - milleks meile need emotsioonid?! Eestlase medalikoht suurvõistlusel - puhas emotsioon! Milleks seda veel aastakümneid meenutada? Lapse esimene naeratus, esimesed sammud, esimene koolipäev - see on ju asjade loomulik käik, pole mõtet emotsioneerida!)

Ma olen kurb sellepärast, et valitud ja seatud (ja väga ratsionaalsed, veatud!) meie riigis ei tea, mida nad teevad. Aga teevad nad selle eest hoolega. Kuidas on võimalik, et Põltsamaa Ametikoolile ehitatakse suur ja uhke, 6 miljonit maksmaläinud praktikakompleks ja siis, kui see on just valmis saanud, pannakse kool kinni?? Aga kõik exelid ja prognoosid ja arengukavad jne - kuhu need jäid???

See pole ainuke ämber. Suuremaid või väksemaid analoogpangesid on terve Eestimaa täis.

Kui meil on raha niimoodi laristada, siis ärge tulge mulle palun rääkima sellest, et 250 000 eurot aastas inimväärse sünnitusvõimaluse eest on meie riigile ülejõu käiv summa.

Mulle puhutakse mesijuttu, kuidas me kõik sulgemisest võidame ja elu tuleb helge nagu kommunism. Aga sellest, et meil TEGELIKUT ei jagu medistiinilist personali, sellest me ei räägi. Sellest, et meie ühisest rahakotist tasuta kõrgkoolitatud arstid kõik susside sahinal Soome suunas sibavad, me ei räägi. Need, kes mingil veidral põhjusel veel kohale on jäänud, nikastavad endil tööga nabasid paigast. Ka Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisberg, kes haigekassa blogilehel kiidab, kui äge on see, et Haapsalu naised saavad juba 18 aastat Tallinnasse sünnitama käia, on ühe teise netilehe andmetel osalise tööajaga ka naistearst rootsikeelses Soomes, Vaasas. 
 

 Ma ei taha jumala eest ühegi arsti kohta halba sõna öelda. Aga kui meil arste ei jagu, siis miks me ei võiks vastu võtta seadust, et kõik, kes on tasuta kõrghariduse saanud mõnel n-ö ühisrahastuse valdkonna erialal (õpetajad, arstid), peavad siis ka mõnda aega OMA riigi heaks töötama? Kes on oma hariduse ise kinni maksnud, sellelt niisugust asja nõuda ei saa, kuid kohustuslik kolm aastat, olgu see pealegi põlatud ajalooperioodist pärit idee, ei löö küll kellegi elulukku parandamatut haava.

Ma olen kurb sellepärast, et üks sulgemine viib teiseni. Sünnitusmaja sulgemisele järgneb lastearstide kadumine. Siis kirurgia. Siis ARK, politsei, töötukassa, pensioniamet... Kaovad töökohad, kaovad teenused. Ja seda kõike serveeritakse rahvale kui paremat kvaliteeti.

Meil on Euroopa pärandkultuuri aasta. Võib-olla olekski õige aeg kogu Lõuna-Eesti lukku panna, kõik teenused välja kolida ja piirkond elukõlbmatuks pärandreservaadiks kuulutada?

 Tundmatu autori töö pärandreservaadist

Ecuadori riigi ajaloos on periood, kus seda 13 aastat keegi ei valitsenud - isegi makse ei kogutud! - uskumatu, aga keegi ei kurvastanud ja rahvas jäi täiesti ellu...

 *  *  *
Kui inimesed, kes
hoiavad kokku söögi arvelt,
ei osta hinna pärast ajalehti,
ei käi kinos ega kontserdil, 
ei saa puhkuse ajal kusagile sõita,
täidavad pimesi valitsejate käske,
värisevad trahvihirmus
ja armastavad ikka veel oma riiki,
siis see ei ole patriotism,
vaid vaimuhaigus.
Harry Podnex 

*  *  *

Allkirja Põlva sünnitusosakonna allesjäämise toetuseks saab anda siin:
http://petitsioon.ee/sailitame-polvas-sunnitusosakonna/#btn-more