Saturday, May 19, 2018

Tagasi tulevikku

Mida sa siis teed, kui rahanatuke jälle omadega ühel pool ja sina, nagu see sagedasti trehvab juhtuma, teisel pool?
Minu viimase kolme aasta elukogemus ütles mulle: "Mine, mine!"
Norra polaaruurijale Nansenile soovitati laev, mis pidi põhjapoolusele jõudma,  korralikult kõvast rauast teha. Nansen vastas:"Inimene tikub ikka seda usaldama, millega tal head kogemused on!" Nii sai Fram endale puust kere. Mis osutus lõppkokkuvõtteks väga õigeks valikuks.

Oma isiklikud eelnevad head kogemused rinnataskus, astusin laeva. Laev ei olnud küll puust, kuid rõõmsa tervitusena säras kajutiseinal tervitus peaaegu et koduküla mehelt -  Navitrolla "Rumalate loomade teine tõeline ilmutus". 
Jäin kah kõheldes ilmutust ootama. Ei tulnud. Ootasin kannatlikult öö läbi, hommikuks oli ilmutus akna taga:
Peaaegu nagu Navitrolla?

Edasi läks kõik tuttavat rada mööda:  Brahehus Vätterni järve ääres,
pruudiõites Göteborg, kus juhtumisi trehvas olema kirikus sümfooniaorkestri proov. Oli täitsa põnev elamus: noor dirigent kappas mööda kirikut, kuulas siit nurgast ja sealt nurgast, suhtles selja taga lae all asuva organistiga ja üldse kogu see tööprotsess. Ma pole varem kunagi sattunud sellise asja peale.
Taani põhjatipp Grenen, kus saavad kokku Põhjamere ja Läänemere veed. Täpsemalt küll Skagerraki mere (Põhjamere osa) ja Kattegati mere (Läänemere osa) veed.
Keegi oli kivikesed rannal korralikult ühtlastesse hunnikutesse sortinud...
ja rannale meritähestiku laotanud:
Need ei olnud üldse sellised kõvaks kuivanud meritähed, nagu ma neid varasemas elus olen näppima trehvanud. Täiesti pehmed ja... no ütleme, et ma ei tahaks teda kätte võtta. Loodetavasti viib järgmine tõus nad jälle koju, vastasel juhul pidanuks ehk rannaliival ka mingeid jälgi vanadest meritähtedest olema. Neid ei paistnud. Igatahes vägev tähesadu oli olnud.


Aga selle ime juurde ma polnudki varem sattunud - liiva alla mattunud kirik. Vähemalt täpselt nii on viitadel kirjas: den tilsandende kirke. Ikka sealsamas Jüütimaal.
Torni allservas olev gooti kaar on pärit löövist ehk teisisõnu kiriku lae- ja katuseosast...

St Laurentiuse kiriku kohta on andmed juba aastast 1387. Asus teine Vesterby küla ja Lunholmi mõisa vahel. 1795 lubas kuningas Christian VII rahval kiriku, mida rohkem enam pealetungiva liiva eest kaitsta ei jõutud, maha jätta. Kirikutorn on pärit 15. sajandist, kuid on hiljem täiustatud ja ümber ehitatud.
Pärast kiriku lööviosa lammutamist jäeti torn meremärgina alles. Seetõttu on ka varasem punane tellis 1816 valgeks lubjatud.

Kolm ööpäeva merereisi, väike vahepeatus Torshavnis ja... heldene aeg, see sild, millest me mullu kaks kuni neli korda päevas üle sõitsime, on täiesti ära lõhutud???
"Jaa," kinnitab kolleeg Jana. "Meil oli siin aastavahetuse auks sihuke torm - vähemalt 40 m/s (wikipedia lõpetab 32,7 m/s juures sõnadega, et see on orkaan) -  ja jant, et kolm päeva olime kogu maailmast ära lõigatud. Torm ise kestis muidugi kauem. Sild läks ja staffimaja uks ka - ja selle ukse saime me muide alles paar päeva tagasi ette! Terve talv olid meil lahtiste uste päevad, kujutad ette! Sellega oli nii, et korraga käis pauk, uks oli läinud ja tali tuli tuppa. Barrikadeerisime ukseaugu toolipõhja, joogamattide ja harjavartega, see oli väga peen konstruktsioon, aga veidi ebamugav - kui keegi väljast sisse tahtis tulla, pidi ta esiteks ette helistama ja seesolijad siis kogu kupatuse laiali lõhkuma... 
Järgmisena lendas Mäggi maja katus Gröönimaale. Kõik majad šeikisid ja svingisid tuules. Siis ütles peremees, et nüüd kõik marss peamajja ja keegi kuskile liikuda ei tohi. Igaüks sai endale peene turistitoa. Jumala abiga parasjagu ühtegi külastajat polnud ja keegi tulla ei saanud ka, niisiis istus töörahvas kõik koos rõõmsalt Gerdi Resort and Spa restoranis, tagus turakat ja lõbutses lusti. Pitsaõhtu ja filmiõhtu ja... Kõik kapid said tilgatumaks söödud ja joodud, nii et  järgmine palk läks suures osas Gerdile tagasi.

Aga jah, kolm päeva ei liikunud siin miski. Sest silda ju polnud. Ja meist sai pärast seda tormi väga ühtehoidev pere. Tegelikult oli see väga nice time! Meile. Kohalikel oli muidugi muret rohkem.

Ja siis ähvardati meid siis vahepeal Öræfajökull'iga. Et võib purskama hakata. Oli teine juba kollaseks märgitud. Öeldi, et meil on 20 min asjade pakkimiseks ja 20 min lahkumiseks."
Öræfajökull on suurim tegevvulkaan Islandil ja suuruselt teine Euroopas ning on viimase 1000 aasta jooksul kaks korda pursanud.  "Öræfi" tähendab 'tühi maa', "jökull" on 'liustik'. Tühja maa nime sai piirkond 1362. toimunud purske järel, kui piirkond jäi 40 aastaks initühjaks. 1827-28 toimunud purse oli tükk maad nõrgem.
 Öræfajökull asub meist 30-40 km kaugusel. Kuid praegu on igatahes jälle kõik vahepeal elevust tekitanud vulkaanid "rohelises olekus", st mingit aktiivset tegevust ei toimu. Kes tahab, võib siit kontrollida: http://icelandicvolcanos.is/

 Sellised uudised siis... Lisaks loen netist, et Islandi elanikkond on kasvanud 350 000-ni.
Et islandlased trügisid Guinnessi rekordite raamatusse. 600 inimest tegi üheaegselt kätelseisu. Üritus oli pühendatud Islandi Võimlemisföderatsiooni 50. sünnipäevale.

Aga muidu on kõik samamoodi - lihtsalt ilus, armas ja... tuuline. Täpselt nii, nagu Islandil alati.





Lapseootel emmed peremehe laudas. Kes on omadega maha saanud, läheb välja.

Jökulsarlon. Jätkuvalt maaliline.
Teemandirand. Jätkuvalt teemante täis...




1 comment:

  1. Juba igatsen te järele ... veel natuke ja näemegi jälle! Kallid teile kõigile, kanged eesti naised!

    ReplyDelete