Sunday, December 8, 2019

Siis, kui mind enam ei ole...

Mul on sellel aastal surmaga pistmist olnud. 

Kui ma aasta alguses kursusekaaslase olin teisele poole aidanud, tulid surnukeha ära viima tõeliselt pieteeditundelised mehed. Nad käitusid lahkunud naisega ülimalt lugupidavalt, katsid ja kandsid teda hoolivalt - vaatamata sellele, et trepp oli kitsas ja järsk ning tillukeses haigetoas polnud tänu erinevatele invavahendtele astumisruumigi. Kursusekaaslane kinnitati hoolikalt rihmadega kanderaami külge ja valge koti lukk sulgus.  Kuidagi hea tunne oli sõber üle anda. Niivõrd, kuivõrd sellises situatsioonis midagi head on. 

Meeste toimetamist vaadates meenus aastatetagune analooglugu, kus lahkujaks oli mu ämm. "Kitsas," ühmas üks kohaletellitu. "Siit kanderaamiga ei saa. Otsige mõni tekk!"  Haigusest kribalaks kuivanud vana naine viidi tekiga kortermaja teiselt korruselt alla. Sellest ehk polekski veel hinge haava jäänud - kui ikka ei mahu, siis ei mahu... 
Surnukeha oli autopõrandale pandud, pea juhi poole. Veel tuli vaid uksed sulgeda. Ja siis tundus ukse sulgejale, et võib-olla jäävad lahkunu varbad ustele veidi ette. Ta lükkas need kõrvale. Jalaga. Jõuliselt. Jalaga. 
Ma ei suuda seda siiani unustada. Et üheksakümnele liginevat naist, kes on kogu oma elu ainult head teinud - jah, minul oli au ja rõõm omada eriliselt head ämma - lükkab mingi tolbajopski jalaga nagu... 
Ma ei suuda seda unustada.

"Mu kallis ema lahkus," saan täna sõnumi. "Sa rääkisid, kui viisakalt võib inimest ära viia. Minu ema taheti musta prügikotti toppida. Ja kas tõesti peab auto peale olema rõvesuurelt "Surnuvedu" kirjutatud?"

Kas peab? Kes teab?

Lõuna-Eestis on toimetama hakanud Läti matusekomando. 
"Ma oleksin tahtnud neile tänutäheks kummardada," ütles üks mu sõpradest, kui oli kurbadel asjaoludel selle seltskonnaga esiimest korda kohtunud. "Niivõrd viisakas ja asjatundlik tegutsemine!"
Tänaseks võin ma tema sõnu kinnitada. Aga mul on tunne, et peaks  ka selle eelneva osa, lahkunu kodust äratoimetamise, lätlaste kätte andma...
(Esimene, see ilus lugu on Tartust, kaks järgmist Võrust). 





No comments:

Post a Comment