Nice. Ice. Land

 Säravat sügist ja kobedat korruptsiooniskandaali meile kõigile!
*   *   *
"Sa kujuta ette, mis hullu vaeva me Lapimaal pidime üle elama: iga jumala südaöö ennast paksult riidesse ajama, siis välja minema ja siis nägema, et täna jälle virmalisi ei näe. Siin lippad õhtul kell kaheksa korraks bikiinide väel välja ja jälle on nad olemas!" imestas Kaili ühel järjekordsel virmaliste-õhtul.

Peremehe sõnul on virmalisi võimalik näha praeguste ilmastikuolude juures 80% selgetest öödest. Tundub usutav.

*   *   *

Kas keegi kokaks ei taha siia tulla? Pakkumine on päriselt. Pererahvas on tore.

*   *   *

Kohvipidu kempsus

Veidi enne tööpäeva lõppu - nii umbes kella kahe paiku keskpäeval - teatas Kaili säravate silmade saatel: "Ja nüüd lähme pittu! Meil on oma kodus pidu!"

Tõepoolest oli meie kodu juurde - meie uue kodu juurde! - terve hulk autosid tekkinud. Kas tõesti jõudsime ära oodata? Loodetavasti oli kadunuke kena inimene...

"Lipp on puha masti tõmmatud ja..." hakkasin Kailile ümbrust kirjeldama. 

"Krt, see ei longuskle ju sugugi pooles vardas! Nad kavatsevad siin surnuaia väravas mingi rõõmupeo korraldada või?" oli Kaili pahane.

Inimene peab ju teadma, mis tema aia taga toimub! Koju jõudes hakkasime endile loožikohti valima.

Selgus, et kõige paremini paistab kirikuõuel toimuv kätte kempsust. 

Tegin meile kohvi ka - tõotas ikkagi pisut pikem etendus tulla.
Kirikuõuel sebimine nägi kõige rohkem pulma moodi välja: ülikondades mehed, üleslöödud naised ja neli tähtsa olekuga valget satsilist plikatirtsu. Pruutpaar esialgu veel lavale ei ilmunud.
Kaili istus kempsupotile, viskas jala üle teise ja hakkas kohvetama, silm valvsalt piduliste peal. Minule jäi oma seisukoht. Need tänapäeva noored...
Mul sai kohv otsa. Kiriku uksed pandi ka kinni. Seestpoolt. Lahkusin loožist. Kaili jäi kannatlikult potile.

"See peab üks väga patune pruutpaar olema, kui neil seal nii kaua aega läheb," arvas Kaili poole tunni pärast kempsust. 

"Tegelikult ma arvan, et selle koha peal, kus küsitakse, kas kellelgi on midagi selle liidu vastu, tõusid inimesed üksteise järel robinal püsti ja nüüd nad ei jõua seda suppi seal enam ära klaarida," arvas Kaili jägmise poole tunni pärast. 

"Äkki peaks minema vaatama, järsku on nad kõik üksteist maha nottinud," muutus Kaili järgmise poole tunni möödudes ärevaks. "Sa mõtle, ku me siis saame matuseid!"

Selle peale läksid kirikuuksed lahti. Kirstukandjate asemel astusid välja kenad laulumehed. Pruut peideti põnevuse ülevalhoidmiseks nurga taha, nii et pidime lihtsalt Islandi inimeste pidukostüümidega tutvuma. 

Lõpuks hakatti grupipilti tegema. Meil oli juba hirm, et nad pruuti ei võtagi pildi peale, aga lõpuks ikka lubati. Tuli teine nurga tagant, neli meetrit saba taga. 

Aga peigmeest sellel peol polnudki. Täitsa kahju tüdrukust!

Sellise ilusa vikerkaare all me nüüd elamegi. Seal kõige vasakpoolsemas punase katusega majas tee lõpus. 

Loomulikult on meil jälle vahepeal vabu päevi olnud. Teil ju ka on! Vähemalt nendel, kes koduperenaised ei ole. 

Skaftafell  on vanuse poolest teine rahvuspark Islandil (1967) ja meie asupaigale üsna lähedal. Lõunas seega. Skaftafelli põhiatraktsioonideks on suhteliselt kerge ligipääs liustikele, Islandi kõige kõrgem mägi ja Svartifoss. See kõik kokku tähendab tervet rida matkamarsruute. 

 

 Svartifossile, mis on ju ka ometigi ilus ja puha ja basaltsambad ja puha ja... me lähemale minna ei viiutsinudki. Et eks ole neid koskesid ja sambaid juba nähtud ka...

Hvannadalshnjukur on Islandi kõrgeim mägi. 2111 m. Asub sellel pildil enamvähem keskel, kahe suurema pilvetutsaku vahel.  Hvannadalshnjukur asub Öræfajökulli liustikus, mis on osa Vatnajökulli liustikust.

 Sellel pildil on Hvannadalshnjukur märgistatud keskmise väikese pilvetupsuga. Meie jalge ees on Skaftafelli liustik: üks pool tugevasti sajanditevanust tuhka täis, teine külg veidi puhtama näoga.

Küll on hea, kui inimesel on aega! Meil oli.

Liustik lõpeb sellise pildiga. Teate ju juba küll: nii kaugele, kui silm ulatub... Selle ala nimi on Skeiðarársandur. 

Skeiðarársanduriga oleme me korduvalt kokku puutunud. Iga kord Reykjaviki suunas sõites muudkui aga jälle imestame. 

Esimesel korral imestasime, et miks nad keset maad on sillad teinud. Kõige pikem sildadest on 900 m. Sillad on üherealised ja koosnevad betoonsoklitele paigaldatud metallplaatidest.

Siis imestasime, kui tühi ja lage ikka üks maa võib olla. Sest Skeiðarársandur on ca 30 km lai, ca 70 km rannajoont ja kokku on seda kiviklibust liivikut ca 1300 km².

Aga inimesed ju kasvavad ja arenevad. (Andrus Vaarikule suureks üllatuseks isegi nii kõrges vanuses nagu meie!) Nii saame meie tänaseks suurepäraselt aru, milleks niisugused sillad - me oleme oma kodu lähedal korduvalt näinud, kuidas "mägeden pett." Et ei ole mingit jõge, ja siis ühel hommikul lähed tööle ja - hops! - on sul vastas 100 m lai jõgi. Sest üleelmisel päeval ja eelmisel ja siis veel öö takkaotsa on lakkamatult sadanud. 

Skeiðarársandurist voolavad läbi kolme liustikujõe - Skeiðará, Sandgigjúkvisl ja  Núpsvötn - veed. Ja kui keegi kuskil jää all purskama peaks, saab vette veel eriti palju. Viimati juhtunud nii 1996. aastal, kui Grimsvötn pursanud, siis olla sellised jää- ja veemassid liikvele läind, et kõik need sillad siin tasasel maal lükati paigast ja ringtee ümber Islandi olnud tükk aega rivist väljas.

Järgnevad illustratsioonid on mitte küll Skeiðarársandurist, vaid meie oma lähiümbrusest. Nädalapäevad tagasi möllas Islandil tõsine torm. Kui tavaliselt näeb Islandi ilmakaart välja nagu laste mängutuba, kus kõik on pilla-palla ja risti-põiki, siis ühel hetkel oli sellest nagu noorkotkaste vägi üle käinud: terve saare tuulenooled olid üles rivistatud nagu üks mees. Tuule suund, teadagi, oli nord.
Ja siis sadas ja sadas ja siis oligi meil hopsti! lai-lai jõgi olemas. Üleöö.

24 h hiljem...

Ja siis pidime jälle Jökulsárlóni juures käima. Sest vahepealne torm on ehk ka mägesid paigast liigutanud, arvasime. Jäämägesid pidasime silmas.
Oligi. Väga ilusad suured mäed olid - nii laguunis kui meres.

Mere ääres

Liustikujärves ehk Jökulsárlónis

Ja siis me pidime ikka selle turistiatraktsioni ka järele proovima, selle ratastega laeva sõidu...

Ja siis me pidime Heinabergi liustiku juures käima. Ikka kõik selle suure asja, Vatnajökulli,  sabakesed.

Heinabergsjökulli juures saime aru, et iga liustik on ikka jummala ise nägu. Umbes nagu Tamme-Lauri tamm ja Viirelti tamm on  kumbki ikka oma ümbruses oma nägu.

Ja siis me pidime Skalafelli liustiku juures käima.   See oli jälle täitsa teistmoodi  värk: esiteks on need hullud islandlased selle liustiku juurde täiesti tee ehitanud, kuusteist kilomeetrit mäkke ronimist, lihtsalt selleks, et oleks äge vaadata... No oli küll. Seal jõudis kohale, kui hullsuur see Vatnajökull ikka on - sest nüüd oli meie ees tohutu valge väli, millest siis üks üsna lai saba meie jalge ees mere poole voolama hakkas. See valge saba oli ilusaid pragusid täis. 

 Ja me olime ikka jumala kõrgel. Külm oli ka, ehkki me püüdsime endale kinnitada, et see 5 kraadi on puhas pluss. Aga ei taht seal keski ega miski enam kasvada ega olla.

 Ega kõrgust siis nüüd nii hullumoodi ka pole - 800 m kanti. Aga metsapiirist oleme kindlalt ülevalpool :)

Porod tulid ka vaatama, kuidas kaks ullu Eesti naist linnaautoga mägedes müttavad. Igatahes islandlased nende maasturite roolis, mis vaeseid turiste veavad - noh, neid, kellel endal autot ei ole - need olid meie üle küll kõik väga õnnelikud... Näitasid meile kogu aeg näppu. Pöialt. Püstipidist. Ja meie veendusime järjekordselt: kui tee peal ei ole ees märki 4x4, saab hakkama.

Ärge siis meie pärast muretsege, meil on endiselt tore!