Ja mitte ainult roosid. Maasikad ja majad ka. Nimelt kinkis peremees meile maja. Kohe kiriku kõrvale. Lisaks oma kirikule on meil nüüd ka oma surnuaed. Loodetavasti saame peagi ka mõnest matusest osa. Lugesime kuskilt, et matustele võivad Islandil kõik minna, kes tunnevad, et tahavad. Meie tunneme, et tahame: pulm jäi meile pisut pinnapealseks, ehk õnnestub matustest sügavamalt osa saada.
* * *
Need seitse "islandic gay'd" ajasid mul esimese hooga harja ikka päris punaseks. Tulen mina pärastlõunal tööle - no see pidulikum osa tööpäevast: hommikul lööd maja läikima, õhtul imetled ning võtad naeratades külalisi vastu - niisiis, tulen, piduriided seljas ja puha, ja söögisaalis võtab mind vastu joodikute laga! Mehi endid põle, aga on uhke joomajärgne laud. Krt! Hea, et ma enne uusi külastajaid jaole sain, aga krt, mis nad mõtlevad, et ma olen neile mingi koristaja siin või? Krt, meil on siin ikkagi valgete linadega asutus! Krt, teie lakute ja ikka peab kusagilt ilmuma keegi naine, kes teie sita kokku kraabib! Krt, kuidas ma joomist ei salli!
Kasin ja mõtlen, et miks ma ometi nii ärritunud olen - lõppeks on selline asi siin juhtunud esimest korda, lõppeks makstaksegi mulle selle eest, et maja puhas oleks, lõppeks pole see üldse minu mure, kes kus kui palju joob...
Tasapisi hakkan nii ärritusest kui lauast jagu saama. Kui "islandic gay's" jälle silmapiirile ilmuvad, ei ole joogiteemat kuskilt ei paista ega haista. Tunduvad hoopistükkis täitsa ok mehed olema. Selgub, et jahimehed. Olla põhjapõdrahooaeg. Põhjapõdrad elavad ainult idamaal. Islandil lubatakse kogu riigi peale kokku maha nottida ca 1500 põhjapõtra. See, kes pihta saab, peab kohe vastavasse registrisse teada andma ja kui siis viimane lubatud loom kätte saadakse, on jahihooaeg läbi. Lihtne.
Meie mehed saavad igaüks endale oma põdra ja võivad rahulolevatena lääne suunas leebet panna.
Umbes kolme tunni pärast on kaks meest tagasi. Kas meil on tuba see ja see ära koristatud? On. Kas me mobiiltelefoni ei leidnud? Ei leidnud.
Meil on neist kahju. Päriselt. Need kaks kutti olid enne nii rõõmsalt üllatunud, kui kuulsid, et meie oleme Eestist, teadsid kohe sõbralikult uhkeldada, et Island oli esimene riik, kes Eesti iseseisvust tunnustas...
Mehed pööravad maasturit pahupidi. Üks meestest muudkui helistab. Kaili tuleb masinast võetud puhta pesuga ja takerdub. Paneb vanni maha ja hakkab auto nina ees linu lahkama. Üks tekikott vibreerib.
"Islandic gay" on puhtakspestud telefoni üle - syntetic režiimil 40 kraadi juures 35 minutit - nii õnnelik, et rabab tagantkätt roosipundid ja siis veel maasikad ka.
On 7. september ja need on meie tänavuse suve peaaeegu esimesed maasikad - kui need kaks metsamarja välja arvata, mis ma Kaili käest sünnipäevaks sain.
"Jau," ütleb peremees, "ma pean teile näitama. Jau."
"Kas sa ostsid selle ära?"
"Jau," ütleb peremees. "Ma pean teile näitama. Võib-olla homme."
"Homme" küsib peremehe poeg, kas me tahame ümber kolida. Kolida? Kuhu? Millal? "Võib-olla täna. Võib-olla."
Me ei saa midagi aru.
Koduuksel on perenaine võtmega vastas ja teatab, et me peame juba täna uues majas ööbima. Et peremees seletab hiljem lähemalt. Ja kiirustab rettirile.
Me ei saa midagi aru.
Kaili tahab kohe kolima hakata ja mina tahan teada, kuhu me kolime.
Kuna me midagi ei tea peale selle, mida me äsja kuulsime, nimelt et et kuskil on rettir, otsustame hoopis selle "kuski" üles otsida.
Rettir on peapõhjus, miks me ikka veel Islandil oleme. Kui teistest Euroopa maadest korraldatakse siia suisa rettiri-turismireise, siis oleks ju patt sellest kogemusest praegu loobuda.
Rettir tähendab sügisest lammaste kokkukorjamist ja "õigeks ajamist" ehk ärajagamist. Mulle jäi alguses mulje, et see on mingi ühe-päeva-pidu ja ma ei saanud sugugi aru, kuidas see võimalik peaks olema. Jah, kõik inimesed tulevad küll linnadest ka ja koolilapsed jne, aga ikkagi...
See ei ole mingi ühekordne üritus. Meie peremees koos teiste kohalike talumeestega alustas juba augusti teises pooles. Võetakse üks mäenõlv või org ette, moodustatakse sinna mõnekümnemeetriste vahedega inimkett ja peletatakse niimoodi lambad soovitud suunda. Tasasemal maal on ATV-d toeks. Mingid karjaaiad on avatud, mingid suletud ja nii need loomad lõpuks ühte puntrasse jõuavad. Sellest suuremast pundist hakatakse loomi portsude kaupa réttirisse ehk jagamisaeda ajama.
Jagamisaed on pealtvaates nagu vankriratas, jaotatud suureks keskosaks ja seda
päikesekiirtena ümbritsevateks nummerdatud aedikuteks, kuhu talunikud
oma keskosast ülesleitud lambad tirivad. Sealt toimetatakse lambad kodutaludesse.
Me ei ole üldse kindlad, et me õigele rettirile sattusime. Ainukesed tuttavad näod on augustikuise pruutpaari omad, aga me pole kuigi kindlad, et nemad köögitüdrukuid mäletavad. Igaks juhuks tutvustame endid kõige lähemal olejale, aga tema jaoks on see info sama oluline nagu lammastele tema ümber. Me ei huvita kedagi.
Kuid saame teada, et tänane lammaste kokuajamine on suhteliselt kehvasti läinud - mingid loomad olid millestki valesti aru saanud ja tagasi mägedesse putkanud.
* * *
"Te ei olegi veel ära kolinud?" on perenaine üllatunud.
"Me ei leidnud tubade võtmeid."
"Need peavad olema köögi loodenurga kapis."
On tõesti.
Kas sina oled kunagi kedagi juhatanud köögi loodenurga kappi???
Uus kodu meeldib meile. Eile käisid esimesed külalised ka, kaks Põhja-Saksa tüdrukut.
Tegelikult on euooplaste hooaeg läbi saamas. Koolimajja ilmuvad järjest igasugused eksootikud: jaapanlased, inimesed Hiinast ja Austraaliast, abielupaar LAVist... Ühe eksootilise eksemplari avastasime ca 30 km kauguselt hotellist. Läksime sinna jäätise pärast - oleme kuid kuulnud, kui kohutavalt head jäätist seal valmistatakse.
Jäätisemüüja ei olnud kitsipung. Oli hoopis tüdruk saldejumsimaalt.
Meie ei olnud ka mingid koonerid. 14 palli jäätise (sest me pidime ju kõiki sorte proovima!) arve tuli kokku umbes 5500 krooni. Kõlab uhkelt, eksole?
Ausa tööga väljateenitud roosid ja maasid.
Haldjamajad jäätist valmistava hotelli ees.
Rettir
Piinlik öeldagi, aga meil on jälle vabad päevad käes...
No comments:
Post a Comment