Puud on kõrgemad kui mina!
70 kilomeetrit pitsani
„See ei ole võimalik! Te teete nalja!“ läheb vormikas viiekümnendates aastates indiapärase välimusega naine järjest rohkem närvi. Naise abikaasa püüab vestlusesse rahulikumaid toone tuua, kuid proua ei lase end oma emotsioonis segada ja peaaegu et ringutab teatraalselt käsi: „Impossible!“
Tegevuspaik: Gerði külalistemaja restoran Islandi lõunarannikul Euroopa suurima liustiku Vatnajökulli külje all. Suvi 2015. Kell on umbes õhtune seitse.
Administraatorineiu tutvustab naeratades ja kannatlikult külalistemaja restorani menüüd. Tomatisupp. Kahte sorti kala. Lammas. Kana. Homaarid.
See kõik ei huvita külalist Indiast. Teda ei huvita ka jutud kohalikust toorainest ega rahvuslikust magusroast skyr. Tema tahab hamburgerit. Või pitsat. Või vähemalt pastat.
Ta ei suuda uskuda, et maailmas võib olla kohti, kus lähima hamburgeri, pitsa või pastani on... 70 kilomeetrit. „Võimatu! Impossible! “
Jahmunud näod on Lehmasabaküla rahva jaoks sama tavaline ja igapäevane nähtus nagu hambaarstile paistes põsega patsient. Lähim pood? 70 kilomeetrit. Lähim tankla? 70 kilomeetrit. Mingi koht, kust saaks suitsugi osta? 70 kilomeetrit.
„Aga te ise? Kust te ise kütust saate?“ kokutavad kliendid, kellel bensiininäidik juba mitukümmend kilomeetrit punast plinkinud. „Sealtsamast 70 km kauguselt. Süüa toome ka sealt. Ja meie lapsed käivad 70 kilomeetri kaugusele kooli. Ja lasteaeda.“
See kõlabki uskumatult. Isegi eestlasele, saati siis eluaeg Mumbais või Shanghais elanud inimesele. Enam kui 20 miljoni elanikuga Mumbai või Shanghai elanik, kellel kodus 2000 inimest ruutkilomeetril, on sattunud maale, kus terve riigi rahvaarvuks öeldakse olevat 324 000. Ehk üks inimene kolme ruutkilomeetri peale.
Aga selle eest sõidab kaks korda kuus kolmapäeviti iga majapidamise õuele jäätiseauto!!! Nagu mingisuguses vanaaegses lasteraamatus! Tilltilltill! Ja kirja – kui keegi peaks tahtma tänapäeval veel tiguposti kasutada – kirja võib panna omaeenda postkasti. Tõstad postkasti lipukese postimehele märguandeks üles ja tehtud see ongi. Postkaarte saatvad turistid on sellise võimaluse üle ka rõõmsad. Ei mingit otsimist-sahmimist: paned oma postkaardi lihtsalt esimesse ettejuhtuvasse postkasti...
Lehmasaba küla...
Mumbailased ja kogu muu maailm on Lehmasabaküla üles leidnud. Tegelikult võiks öelda, et maailm on Islandi avastanud. Turistide arv kasvab sellise hooga, et paneb kohaliku rahva juba kukalt kratsima: ühest küljest on ju tore turistide pealt teenida, teisest küljest põhjustavad turistihordid ka parasjagu peavalu: kuidas toimetada nii, et säiliks looduse see nägu, mille pärast Islandile tullakse. Kakskümmend bussitäit turiste vetsujärjekorras on näiteks üks osa sellest probleemistikust. „See on uskumatu, kuidas Island on muutunud,“ kinnitab sakslanna, keslle eelmisest visiiididt Islandile on möödunud kaheksa aastat. „Tookord oli kõik palju puutumatuma näoga!“Kui eskimotel on sadu sõnu lume ja saamidel sadu põhjapõdra kirjeldamiseks, siis islandlased üllatavad sellega, et iga looma saba jaoks on omette sõna. Hobuse saba – tagl. Lamba saba – dindill. Lehma saba – hali.
Hali küla asub 13 kilomeetri kaugusel Islandi kümne kuulsama vaatamisväärsuse hulka kuuluvast maaliliste jäämägedega liustikulaguunist Jökulsárlónist. Küla elab turismist nagu kogu lõunarannik täna. Majutus, liustikugiidid, hobumatkad... Sõna „küla“ kasutamine on tegelikult veidi tinglik, sest Islandi lõunarannikul on hajaasustus veel rohkem hajali kui Eestimaal ja pigem tähistavad kohanimed üksikuid talusid. Aga Halis on vähemalt visuaalselt veidi suurem kobar hooneid koos: Gerði külalistemaja, Hali külalistemaja, Hali Country Hotell, Hali Apartements, muuseum... Ja lõpuks on Hali ka kaartidele märgitud.
... mis tegelikult ei olegi Lehmasabaküla.
„Sa ei tohi kirjutada Hali külast!“ paneb Þórey (Thorey) mulle südamele. Koos abikaasa Björniga peab Þórey Halis Gerði külalistemaja. Külalistemaja koosneb uuest ja vanast majast ning reast kämpinguputkadest. Lisaks pakutakse kraad odavamat majutust kümne kilomeetri kaugusel asuvas endises koolimajas. Kõik kokku tähendab umbes 150 voodikohta, restorani ning sõltuvalt hooajast 10-18 töötajat. Külas, mille-nime-ei-tohi-nimetada, elab täna aastaringselt 14 kohalikku inimest ning 30-35 töölist – enamasti noored Euroopa erinevatest maadest. Islandlasi endid turistide teenindamiseks lihtsalt ei jätku.„See ei loe, et kaartide peal on Hali,“ selgitab Þórey . „Küla nimi on tegelikult Breiðabólsstaður, maa asustamisest peale! Hali on lihtsalt üks Breiðabólsstaðuri küla kahest talust. Nii, nagu Gerðigi. Talude õiged nimed on Breiðabólsstaður 2, Gerði ja Breiðabólsstaður 3, Hali. Kunagi oli veel üks talu, aga seda enam ei ole. Kõik räägivad Hali külast, kuna seda on selliselt promotud. Niisugust asja ei ole olemas! Ma lähen alati jumala tigedaks, kui ma sellist asja loen! Minu esivanemad elasid Breiðabólsstaðuris ja Breiðabólsstaður Halis! Ja Breiðabólsstaðuri asutajaks oli Hrollaugur Rögnvaldsson, mees, kes tuli Norrast. Väikesed saarekesed rannas on Hrollaugi saared. Ja koolimaja nimi on ka Hrollaugsstaðir. “
Maa asustamisest peale... Esimene Islandile ümberasuja, norrakas Ingólfr Arnarson rajas aastal 874 Reykjavíkki talu. Seda loetakse Islandi asustamise alguseks. Järgmise 60 aastaga asustasid sisserändajad Norrast, Iiri- ja Šotimaalt ülejäänud maa elamiskõblikud piirkonnad. Saare asustamisest räägib "Landnámabók" ehk "Maa asustamise raamat", kus on kirjas umbes 430 ümberasuja nimed, samuti nende esiisade ja järeltulijate nimed ning kirjeldatud, millise piirkonna keegi hõivas. See tähendab, et enamus islandlastest omab uhket, tublilt tuhandeaastast sugupuud. „Hali nimi sai tuntuks alles pärast seda, kui Þórbergur Þórðarsson sai kirjanikuna kuulsaks,“ jätkab Þórey. Ehk siis mõnikümmend aastat tagasi."
Kirjanikuhärra auks on Halisse ehitatud vahva, välisilmelt ramaturiiulit meenutav muuseum. „Þórbergur Þórðarsson on mu abikaasa Bjössi ja minu vanavanaisa vend. Neid oli kolm venda: Þórbergur, kes kolis Reykjavíkki ja kellest sai kirjanik; Steinþór, kes elas Halis ja Benedikt, kes kolis Kálfafelli“. Kálfafell asub Halist – või siis Breiðabólsstaðurist - 10 km kaugusel ja seal elavad täna Þórey ja Bjössi.
Sugulaste värk
See on järgmine Islandi omapära: kõik on kõigiga kuskiltkaudu sugulased. Kui Eestis on kellega tahes kohtudes võimalik esimese kümne minuti jooksul ühised tuttavad välja selgitada, siis neli korda väiksema rahvaarvuga Islandil ollakse üksteisega veel rohkem seotud. Ja see tehakse sulle ka kohe selgeks: iga issandama islandlane, keda ma kohtan, seletab mulle kohe, mismoodi tema Þórey või Bjössiga sugulane on. Võimalik, et seetõttu on islandlased ka nii tolerantsed ja leplikud – ei saa ju üksteisele suurt käru keerata maal, kus nagunii on kõik omad. Ja omad tuleb kõik välja kannatada, sest nii või naa peabb nendega siinsamas saare peal ühiselt hakkama saama.Kord juhtun pealt kuulma, kuidas Þórey ja Bjössi arutavad ühe noore nolgi töölevõtmist: poiss on küll laisk ja lohe ja ega temast õiget tööinimest ei ole, aga ehk õnnestub teiste noorte abiga ta midagigi tegema panna. Kui paljud eestlastest tööandjaid oleks valmis endale lihtsalt niisama, asja eest, teist taga, tipphooajal mingit tüüpi tööle võtma, kelle peale kohe üldseloota ei saa?
Vaatamata üleriiklikele sugulussidemetele pole kuulda olnud, et islandlastel suuremaid pärilikke hädasid oleks. Ilmselt on sajandite jooksul saarest alatasa üle käinud röövlid ja võõramaised võimumehed vere värskuse eest hoolt kandnud. Viimati andis oma panuse II Maailmasõda: 1940 saabusid Islandile Briti väed, järgmisel aastal vahetasid ameeriklased nad välja. 130 000 elanikuga saarel oli 50 000 sõjaväelast...
Þórey ja Bjössi
Argielus Þórey ja Bjössi, veidi ametlikumalt Þórey Bjarnadóttir (37) ja Björn Borgþór þorbergsson (53). Ehk Þórey Bjarnatütar ja Björn Borgþór þorbergipoeg. Lapsed saavad sündides eesnimele täienduseks isa või ema nime ja lähevad selle komplektiga läbi terve elu. Ka abielludes jäävad mõlemad osapooled oma nime juurde. Lihtne ja arusaadav. Ainukesed, kes aru ei saa, on väljamaade hotelliametnikud – nemad olla islandlastest abielupaaride suhtes väga umbusklikud.
Þórey ja Bjössi peres kasvab kolm poisipõnni: Bjarni Veigar (4), Bæring Logi (2) ja Benedikt Bui (1). Kaks korda nädalas sõidutatakse kaht suuremat lasteaeda. Ikka sinna 70 km kaugusele. Et lapsed õpiksid omasuguste seltsis olema ja omandaksid sotsiaalseid oskusi.
„Asjaolude kokkulangemise tõttu“, ütleb peremees Bjössi vastuseks küsimusele, miks ta turismiga tegelema hakkas. Tegelikult on nii Þórey kui Bjössi maainimese tõugu: neile meeldivad loomad, neile meeldib taluelu.
„Ma lähen nüüd „hei“ tegema“, teatab Bjössi rõõmsalt ja tõstab kaks vanemat poissi traktorikabiini. Kõik kolm meest on silmnähtavalt rõõmsad. „Hei“ tähendab heina. „Püksar“ on püksid ja „kartulimoos“ on kartulipuder. Iga sedasorti keeleline äratundmisrõõm tuleb omas hetkes ja omas situatsioonis ning on tõeline üllatus. Mõlemale osapoolele – nii eestlasele kui islandlasele.
Hea meelega elatuksid Þórey ja Bjössi põllumajandusest, kuid nagu Eestiski, on ainult sellest raske ära elada. Sellegipoolest on paaril turismitegemiste kõrvale mitusada lammast ning mõni aeg tagasi katsetas Þórey minkide ja rebaste kasvatamiset. „Loomapidamine on see osa elust, mis meie hinge toidab,“ kinnitab Þórey . Þóreyl on loomakasvatusalane magistrikraad (Islandi) Maaülikoolist, lammaste toitmise ja karjatamise teemat on ta lisaks tudeerinud aastakese ka Kanadas. Enne laste sündi oli Þórey LõunaIslandi Põllumeeste Liidu lambakasvatusala nõunik ja piirkonna talunike liidu esinaine, lisaks on naine aktiivne kogukonna- ja keskkonnaaktivist. Kogukonna asjades lööb Þórey tänagi hoogsalt kaasa. Muretseb jäätmekäitluse ja prügi sorteerimise pärast. Võtab sõna lasteaedade ja koolide liitmise teemal. Korraldab töölistele islandi keele õpet.
„Asjaolud“ hakkasid „kokku langema“ 1987. aastal, kui Hrollaugsstaðiri koolimaja laste vähesuse tõttu piirkonnas suleti. Seesama, milles nii Þórey kui Bjössi on õppinud ja mille rajajaks oli 1945, aasta pärast Islandi iseseisvumist, Bjössi vanaisa Torfi Steinþórsson. Bjössi ajal olnud lapsi koolis 30 ringis, Þórey ajal 20. Et tühjaksjäänud majal mitte ära laguneda lasta, hakkas Bjössi otsima võimalusi sellele mingilgi moel uue sisu andmiseks. Uueks sisuks said turistid. Majutuse pakkumist alustati 15 voodikohaga juuli keskelt augusti lõpuni. Kundedeks oli peamiselt oma maa rahvas.
„See oli tore aeg,“ ütleb Bjössi. „Inimesed olid sõbralikumad. Ei tahetud muud, kui et oleks koht, kus magada. Mõnikord oli koolimaja saalis 40 inimest üksteise kõrval mattide peal reas. Täna tahavad kõik omaette vannituba. Ja kliendil on palju lihtsam oma nördimust avaldada, kui ta mingil issandama põhjusel õnnetu on. Sageli me ei teagi enne, et inimesel oli mingi probleem, kui loeme online‘ist. Kõige toredamad kliendid on Fääri saartelt ja Hollandist. Need on alati positiivsed olnud ja on siiamaani. Aga selles meie maailma üleüldises üksteisele lähenemises lähevad ka erinevad rahvad oma tahtmistesja nõudmistes järjest sarnasemaks,“ ütleb Bjössi.
Parim reklaam on see, kui suudad olla alati positiivne
„Kuidas sa oma külalistemajale reklaami teed?“, küsin. Külalistemaja on pidevalt äärest ääreni välja müüdud. Peremehe kinnitusel on natuke nõrgemad kuud vaid märtsaprill. Talvel tullakse Islandile peamiselt lõunapoolkeralt ja peamiselt virmaliste pärast. Virmalistega on siin tõepoolest toredasti – tänavu hakkasid teised juba augusti teises pooles vehklema.
„Ega ma tegelikult palju reklaami ei teegi. Ma olen üks organisatsiooni Icelandic Farmholiday (Islandi Talupuhkus) asutajatest, selle kaudu sain esimesed reklaamid. Oleme olnud mõnedes turismiteatmikes nagu näiteks South Iceland jt. Tänavu võtsime kasutusele booking.com'i. Läbi aastate on reklaam liikunud pigem klientide kaudu. Väga oluline on esmamulje, et kuidas inimesi tervitatakse ja vastu võetakse. Üheks väga heaks reklaamitegijaks on olnud fotograafide grupid, kes on meiepüsikliendid aastast 2009. Parim reklaam on see, kui suudad olla alati positiivne ükskõik kuidas! - juhtugu mistahes!“
90ndatest aastatest peale on Island pikkade sammudega turismisihtmaa kuulsusrikast teed astunud. Islandi Turismiameti andmetel külastas riiki 1995 aastal umbes 180 000 külalist. Tänaseks on neid ligi poolteist miljonit. Aastaks 2020 prognoositakse 3 miljonit külastajat.
Samamoodi on kasvanud ka Bjössi äri. Algsest 15 suvisest voodikohast on saanud aastaringsed 150 ja külalisteks pole ammu enam islandlased. 1992 hakkas Bjössi välja üürima mõnda tuba oma kodus Gerðis, 2003 ehitas kodule juurde ühe korruse ja alustas väikeses pereköögis restoraniga, 2010 laiendati restorani osa – kööki ja söögisaali, 2014 ehitati lisaks juurde paarikümne voodikohaga päris uus maja. Kui parasjagu suuremaid ehitusi pole käsil olnud, on ikka ja jälle mõni kämpingumajake valmis nokitsetud. Tõsi, esimese kämpingumaja viis kaheksa aastat hiljem tuul minema.
Tuul on üks Islandi põhitunnuseid. Igasuguste reisumeeste imelisi Islandipilte vaadates ei pane tavaliselt tähelegi, et inimesed võimsa päikselise loodusvaate nurgas on silmini mütsides, kinninööritud kapuutsides ja kinnastes. Ka keset suve. Islandlastel on selle nähtuse kohta olemas eraldi sõna: gluggaveður ehk „aknailm“. Ilm, mis aknast vaadates on kena, soe ja päikseline, kuid õue astudes sunnib kõiki trippe-lukke-haake-nööpe-nööre kokku kiskuma.
Teine eestlase jaoks ootamatu moment on mets. Täpsemalt see, et metsa ei ole. Islandlased on võimelised põlvekõrguste vaevakaskedega ala metsaks nimetama.
Vähemalt Þórey on. „Täna oli nii ilus ilm, käisime lastega metsas marju korjamas,“ teatab ta ühel päeval pesu kuivama riputades säravisilmi. „Metsas?“ küsin üllatunult. Lähim metsalaadne asi asub minu teada 300 km kaugusel. „Þórey, kas sa ikka tead, mis asi mets on?“ – „Tean. Metsas kasvavad puud.“ – „Ja kas sa tead, misasi puu on?“ – „Puud on kõrgemad kui mina. Ja üldse, ma olen käinud nendes maades, kus kõik kohad on metsa täis – jumalast õudne, mitte midagi ei näe!“
Pesu kuivatamine väljas on Þórey jaoks sama oluline nagu mistahes Eesti maainimese jaoks. See värske lõhn, mille pesu väljas nööri peal laperdades saab! Turistid suurlinnadest, mobiilid õieli, jooksevad pesu kuivama riputava naise peale kohale nagu kassid palderjani peale. Milline romantiline kaader!
Peale selle on Þórey hoolas prügi sorteerija. Kõik, mis kompostiks sobib, komposteeritakse – mis siis, et komposti endaga midagi uhket ette ei võeta. Igasuguseks iluaianduseks on Islandi kliima kehvavõitu ja ega enamus tarbetaimigi valmida jõua. Rabarberid maja nurga taga on ainukesed aiandusteema esindajad. Põhipõhjus, mikskogu sorteerimine käib, on keskkonnateadlikkus ja soov hoida Islandi õrnukest loodust.
Kui juhtub olemma aknailm, pole Lehmasabakülal häda midagi. Paraku on Lehmasaba-
küla kõige sademeterohkem piirkond Islandil. See tähendab seda, et aegajalt on heinamaade asemel jõed ning sellel hetkel ei küsi ükski turist, miks islandlased heinamaadele sildu ehitavad. Tänavuse suve tippkõrguseks temperatuuri vallas jäi Lehmasabakülas pluss 16. (Pluss kahekümne puhul räägitakse tervel Islandil juba kuumalainest.) Kuid nii Þórey kui Bjössi igast toimetamisest on aru saada, et nad armastavad oma kodukanti. „Ma armastan seda kõike siin,“ kinnitab Þórey. Mägesid. Avarust. Neid vahemaid, mis paljudele arusaamatud on. Ja ma ei kavatse siit kunagi kuskile päriselt ära minna!“
No comments:
Post a Comment