Teekond teisele poole

Pärast seda, kui duubeljuubel, mille käigus Kaidi oli omistanud endale Rajaleidja austava nimetuse põhjendusega, et tema kui esmassündinu avas Kailile tee siia imelisse maailma ning mille eest Kaili lubas talle oma surmatunnini aastal 2100 tänulik olla, sest maailm on tõepoolest imeline – enam-vähem pärast seda asusimegi teele.

Tee oli sedapuhku ikka eriti pikk. Tervelt kolm korda pidime õhku lendama. Neist kaks korda 11 tunniks. Rääkimata laevadest, mini- ja mitteminibussidest, autodest, eskalaatoritest ja travelaatoritest (horisontaalne eskalaator). 

China Southerni kodukas oli lubanud, et kui kahe lennu vahe on pikem kui 8 tundi, panevad nad su magama. Meil tuli 18 tundi. Rida täiendavaid tingimusi oli ka kirjas, kuid nii kaunis segases juriidilises keeles, et kõike võis kõigiti tõlgendada. Isegi see jäi segaseks, kellele ja kus oma magamissoovist märku peaks andma. Me siis hakkasime Helsingist peale igale vastutulejale seletama, kuidas me tahame Hiinas magada. Kedagi ei kottinud.

Guangzhous teatas esimene kontroll, et neil on meile eriti tore pakkumine. Hotell. Me olime parasjagu umbes 36 tundi jutti teel olnud, nii et silmad ei hakanud selle teate peale mitte särama, vaid sealsamas kinni vajuma. Õnneks jõudsime ennast järgmise lauani lohistada.

Laua juures istus imearmas naine LA-st, kellel kahe lennu vahe 8 tundi. 3 oli tal juba otsa saanud. Naine püüdis hiinlastele selgeks teha, et tema enam magada ei tahagi, sest 3 tunni pärast peaks ta hakkama hotellist lennujaama tagasi tulema ja tema nende vahepealse 2 tunni pärast seigelda ei taha. Hiinlased jälle tahtsid teda hirmsasti magama panna ja niimoodi nad seal armsasti kauplesid. Tegid üksteisele pai ja kummardasid. Meie tundsime selle loo taustal lihtsalt rõõmu, et meil nii pikk lendude vahe on...

Ootajale aeg on pikk. Kaili jõudis kaks korda homeeriliselt naerma hakata. Kartsin, et läheb teine ulluks kätte ära ja mis ma vaeseke siis peale hakkan. Ühel korral oli põhjuseks hiinlaste turismigrupp, kes surnud kala kannul kõndis ja teisel korral järjekordne kleepsutaja – kõigile miljarditele on ju tööd vaja ja nii meid talutati ühest kohast teise, anti järgmisele hiinlasele üle ja iga hiinlane kleepis meile oma värvilise ratta rinda. 

Hotellini oli 10 minutit minibussi.

Wow!!!

Reklaam ukse kohal ütles, et Lõuna-Hiina suurim konverentsihotell, et tärne on 5 ja 700 luksuslikku tuba. Fuajees valmistuti miskikski ürituseks, ehitati loosungeid ja ehiti laudu. Loosungite peale oli kirjutatud, et kohe hakkab pihta FBI pidu. Tõsi, veidi vigaselt. B asemel oli P.

Kuna jõudsime kohale hommikul kell 9, saime ka hommikusöögist osa. Luksuslikust hiinapärasest buffeest. Väga äge. Väga maitsev. Kahju, et me ise nii neetult lössis olime.

Hiina inime on imeline. Ühest küljest kena ja graatsiline (teenindav naispersonal), teises kohas aga selline revolutsionäär-võitleja, et lase olla. Lennuki peale minnes pidid stjuardessid hääled kähedaks karjuma ja veriselt võitlema, et inimesed rahulikult ühekaupa trepist üles läheksid. Sihuke trügimine käis trepiotsa peal, et lase olla. Hiljem selgus, et ei olnud rohkem pileteid müüdud. Kõigile jagus koht ja maha ei jäänud keegi.

Ekvaatori ületamise auks võtsime hommikusöögi kõrvale veini. China Southerni pardal pakutavad söögid-joogid on parimad, mida meie seni lennates saanud oleme.

Aotearoal maandudes näitasime biokontrollidele ette kõik oma papud. Sobisid.

Meie rendiauto seisis parklas. Võti pardatšokis. Linnakaart ja rendifirma kontaktid ka, ei muud. Paak enam-vähem tühi. Oletasime tanklas, et sõidab ikka bensiiniga. Kogusime endale toetusgrupi, et vastutust jagada. Lennujaamast linna igatahes sõitis. Auto on old time Toyota, rool loomulikult paremal. Automaat. Käiguvahetaja vasakul rooli küljes. Kaili peseb pidevalt suunatule näitamise asemel aknaid. Kuidas ta selle kollase ime hotelli ette ära parkis, on minu jaoks reisi suurim üllatus. Parkla on nimelt mõõtudes 4 x5 m ja umbes 85-kraadise kaldega. Näis, kas meie tibu on hommikuks ikka veel alles või on alla pudenenud...

Me oleme ausalt kõik ettenähtud tunnid oma tagumiku peal ära istunud.

Start 26. novembril kell 11.oo Võrust.

Marsruut: Võru-Urvaste-Tartu-Tallinn-Helsingi-Vantaa-Amsterdam-Guangzhou-Auckland.

Finiš 29. novembril kell 18.

Kuupäevalises arvestuses 24+24+24+7=79 tundi.

Teeloldud tunde arvestades 24+11+18+11+2 = 66 tundi.

13 tundi on kas puudu või üle. 

Kõrgem matemaatika.

Aotearoa on maoori keeles Pika Valge Pilve maa. Eesti keeles on see Uus-Meremaa.

  

 Hommikusöökla

 Madonna padjaga

 

Õhtune fuajee. Sinise sildi all registreeritakse FBI peolisi, taga punase loosungi all on hotelli registratuuri töötajad - nii umbes 10 tükki.