Köngäs

Lohutuseks kõigile kannatamatutele - kohe-kohe-kohe stardime vastu uuele seiklusele. Seniks aga tagasivaade Lapimaale - ajakirja "Maale" 2015 suvenumbris rubriigis "Maailma küla" ilmunud lugu.

Islandi külaelust saab lugeda ajakirja peatselt ilmuvast talvenumbrist!

*   *   *   *   *

Köngäs – Lapimaa hästi hoitud saladus

Sõnapaari  „Lapi küla“ kohal oli minu ees õhus küsimärk. Sest kui sa oled sõitnud näiteks 200 kilomeetrit ja selle aja sees kohanud kahte külasilti, kummagi sildi taga üks maja, siis ei teagi täpselt, mida asjast arvata. Arvad seda, mida kinnitab ka ametlik statistika:  samamoodi nagu Eesti kaugemates nurkades, tikuvad ka Lapimaal külad rahvast tühjaks tilkuma.

„Köngäs,“ ütles Jõuluvana. „See küla, mida sa otsid, on Kittilä valla Köngäs.“ Ja hakkab mulle kohtamisi kokku leppima.

Kittilä omavalitsus on pindala poolest sama suur nagu Pärnumaa ja Saaremaa kokku. Selle pinna peal on 31 küla umbes 6500 elanikuga. See tähendab, et iga inimese jaoks on maad rohkem kui ruutkilomeeter.

Küla nimega Köngas asub 10 km kaugusel Soome suurimast suusakeskusest Levist. Õigluse mõttes olgu öeldud, et Levi on mäe nimi, mäge teenindav küla, tegelik suusakeskus, kannab nime Sirkka.

Helsingini jääb Köngäselt 1000 km.

Küla nimi „Köngäs“ ei tähendagi küngast, vaid hoopis kärestikku. Nimi reedab, et küla asub jõe ääres. Kuid asub ka teede ristumispaigas. Viimane on omamoodi tähelepanuväärne fakt: veel II Maailmasõja ajal ei viinud Köngäsele ühtegi maad-mööda-teed. Tänu sellele jäi salaküla kahe silma vahele nii sakslastel kui venelastel. Ja maha põletamata, nagu seda tehti praktiliselt kõikide Lapimaa küladega.  Seetõttu leiab Köngäselt hooneid ja elumaju, mis on vanemad kui 70 aastat. Ja selle üle ollakse uhked.

Köngäse puhul on raske öelda, mis tüüpi külaga tegemist on. Natuke tänavküla, natuke hajaküla, natuke sumbküla – sõltub, millisest nurgast vaadata. Konkreetset külakeskust  pole, isegi koolimaja on suvalisse külaserva metsa sisse peidetud. Majapidamised on pillutatud piki jõeveeri ja mööda maanteeservi ja siis veel maanteedelt metsa viivate teede äärde. Ikka nii, et igaühel oleks ruumi hingata. Et naaber ei vaataks oma magamistoast teise majapidamise kööki. Samas ollakse üksteisele piisavalt lähedal. Nagu ka loodusele - nii mõnigi võib sügisel õue pealt pohli korjata.

Köngäs on nagu üllatusmuna. Nii nagu II Maailmasõja ajal, on ka nüüd väljasttulnul üsna raske tema kohta mingit erutavat informatsiooni leida. Isegi juhuslikul läbisõidul külast ei oska veel midagi kahtlustada.

RIISIPUDRUGA JÕULUD

Elanikke on Köngäsel üle 200 ja neid tuleb järjest juurde – mitte nii, nagu teistes Lapi külades, mis ähvardavad kaardilt kogunisti kaduda. Jenni Jokela (33), külaühistu eestseisuse liige, ütleb: „Mina olen Köngäsel sündinud ja kogu elu  – õppimiseaeg välja arvata – siin elanud. Ja ma ei kavatsegi siit kuskile ära minna! Kui ma olin laps, oli Köngäsel umbes 50 majapidamist. Paarikümne aastaga on see arv kahekordistunud.“

Külaühistusse kuuluvad kõik küla elanikud. 8-liikmeline eestseisus tegeleb eelkõige külarahva ühisürituste korraldamisega. Lisaks ehitati külla paar aastat tagasi Euroopa projektirahadega linnuvaatlustorn ja jõe kaldale laavu. Laavu on Lapimaal sama arusaadav mõiste nagu Eestis suitsusaun - kerge roigastest varjualune metsas ööbimiseks. Tänapäeva laavu on muidugi mõnevõrra kapitaalsem ehitis, kuid ülesanne jääb samaks – kaitsta looduses olijat tuule, vajadusel ka vihma eest. „Meil on aktiivsed mehed,“ ütleb Jenni. „Torn ja laavu on nende eestvedamisel tehtud. Minule jäi ainult paberitöö. Tegelikult meil ongi aktiivne rahvas. Küla ühisüritustel on alati vähemalt sada inimest kohal, või ütleme nii, et kõik majapidamised on esindatud.“

Mida siis külarahvas ühiselt ette võtab?

„Talvised kalapüügivõistlused on väga populaarsed. Lastele oleme suve hakul reisi korraldanud, eelmisel aastal näiteks viisime nad Saariselkä lähedale Angry Birds’i teemaparki. Esimesel advendil on külarahva ühine jõulupidu, kingituste ja Jõuluvanaga, nagu jõulud ikka. Sööme koos riisiputru ja...“

Riisiputru? Jõulupeol?

„Jah, see on Soomes traditsiooniline jõulu-hommikusöök! Riisipuder, mille sees on õnnetooja-mandel. Putru süüakse kisselliga, mille sees on kuivatatud õunad ja mustad ploomid ja...“

Kust nendeks ettevõtmisteks raha saadakse?

„Liikmemaksu meil ei ole. Midagi teenime ise – näiteks kalapüügivõistlustel sööki-jooki müües, ja – raha tuleb osata õigest kohast küsida! Eelmise aasta jõulupakid – seal sees olid piparkoogid, apelsinid, õunad, karamellkommid – saime näiteks Levi supermarketilt kingiks.“

Jenni on ametilt klassiõpetaja, kelle lisaerialaks on lastele klaverimängu õpetamine.

„Uute külaelanikega saimegi pudrupeol tuttavaks,“ kinnitavad Kari ja Sari Korva. „Köngäsel on väga sõbralik rahvas, hoolitakse üksteisest.“ Kari (61) on Köngäsel sündinud-kasvanud-elav taluperemees. Piimatootmisega tegelesid juba tema vanemad. „See on neljas laut selle koha peal,“ näitab Kari. Lüpsiehmi on laudas 27, lisaks 30 mullikat. Maa, 62 ha, on peamiselt heina all. „Vilja me ei kasvata. Heina teeme kaks niidet, sellest jagub endale ja jääb üle ka, nii et osa läheb müügiks. Meil on mõned masinad – kaks suurt traktorit, veoauto, kopp, höövel - nendest tuleb lisateenistus, umbes 20 % talu tuludest. Laudas toimetame Sariga kahekesi. Masinate peal on poeg, tema on kohe ametlikult tööle vormistatud, ta ongi vist rohkem nendes masinates elanud kui toas,“ muigab Kari.

„Päris mitmed külainimesed käivad meie juurest endale piima viimas,“  lisab Sari. „Ametlik osa läheb küll Valiosse, auto käib ülepäeviti, aga osadele inimestele vist lihtsalt meeldib see mõte, et on koduküla piim.“

HASKIMEES KOOLITAB FILMISTAARE

Kui Reijo Jääskeläinen 1970ndatel haskidesse armus, ei osanud ta uneski arvata, et tema harrastusest saab leivateenimisala ja et kelgukoerad viivad teda sellistesse maailma nurkadesse, mille olemasolust tal aimugi pole olnud. Kilomeetritesse arvestatuna on Reijo haskidega maamunale kaks tiiru maamunale peale teinud,“ loen internetist.

Koha peal selgub, et lisaks haskidele elavad Reijo hoole all veel huntkoerad ja polaarrebased. Viimased kasvatab Reijo niiöelda heategevuslikul eesmärgil: polaarrebaseid on Lapimaal väga väheks jäänud.

Köngäsele jõudis Reijo aastal 1990 ja Levin Huskypuisto nime all korraldatavad koerasafarid olid esimesed kogu Soomes. 25 tegutsemisaasta jooksul on koerapark võõrustanud tuhandeid kodu- ja välismaiseid külalisi.  Mitme ööbimisega safareid Reijo täna enam ei paku, sest lühemad koerarakendisõidud on rohkem nõutud, eriti perede poolt. „Haskid on selleks kõige sobivamad koerad. Nad on sotsiaalsed, kuid rahulikud, neil ei ole tugevat ihukaitsja-instinkti. Neid võib vabalt lasta ka kõige väiksemate laste juurde.  Nad võivad kurjad välja paista - kui nad saavad aru, et läheb kelgutamiseks, siis hauguvad hullumoodi, kõik tahavad väga kelgu ette pääseda. Aga see ei ole agressiivsusest,“ räägib Soome parim haskitundja.

Reijo on oma loomadega aastaid olnud partneriks erinevatele filmitootjatele, nii Soome kui väljamaa omadele. Filmiteema algas ca 30 aastat tagasi, kui rootslased otsisid „Gösta Berlingi saaga“ jaoks hundikarja, kuid Rootsist sobivaid loomi ei leidnud. „Meilt leiti. Suvi läbi treenisin üheksat koera  hundikarjaks. Loomade dresseerimises olen olnud iseõppija. Kui tahtsin õppida mõistma huntide keelt ja käitumist, jooksin kahekümne hundiga mööda metsi, loopisin neile tennisepalle ja uurisin, kuidas kari käitub“.

Üks filmitootja teise järel üle kogu maailma on Reijo üles leidnud. Kokku on Reijo oma koertega osalenud 12 filmis. „Filmiteema läheb tõesti hästi kaubaks, ehkki me peame koertele veidi meiki peale panema, et nad rohkem metsikute huntide moodi välja näeksid“, naerab ta. See, et mees kaameratega harjunud on, paistab kaugele. Reijo oskab nii ennast kui loomi sättida nii, et kaamerasilmad teisel pool võrkaeda võivad rahulolevalt naeratada.

Mida Sa oma töös kõige rohkem naudid?
„Kogemust, mida saan pakkuda peredele. Me näeme siin lapsi, kes pole elus loomadega päriselt, ilma ekraani vahenduseta, iialgi kokku puutunud! Ja mulle meeldib näidata inimestele maailma igast nurgast, kui ilus on Soome loodus. Ja veel - ma saan päev läbi olla väljas!“

„Lisaks Reijole on Köngäsel veel kaks haskitalu“, ütleb Jõuluvana. „Köngäsel elab umbes 100 lehma, 200 inimest, 300 koera ja mõned tuhanded porod.“

LEEDU AUKONSUL JA HULL PORO

On üsna juhm tunne komistada keset Lapimaa metsa maja otsa, mille peal on täiesti ametlik tähis: „Leedu vabariigi aukonsul“.

Maja omanikuks on  Lapimaa kuningatariks tituleeritud Päivikki Palosaari, kelle Köngäsel asuvat  800 m² maja tutvustati märtsikuus Soome TV sarjas „Kaisa ja luksuskodud“. Soojendusega välibassein terrassil teisel pool maja on Lapi tingimustes kindlasti luksuskaup. Eriti kui arvestada, et Köngäse naaberküla Pokka hoiab enda käes kogu Soome külmarekordit: jaanuaris 1999 mõõdeti seal -51,6°. Ülikäre külm kestis ligi nädal aega ja sellest on igal kohalikul omad mälestused. Kuid tänavugi käis kraadiklaas siinkandis 40-st madalamal.

Päivikki Palosaari (58) on ärinaine, kellele kuulub 15 hotelli ja restorani Põhja-Soomes. Nimi „hull poro“ on kasvanud korralikuks kaubamärgiks. Päivikki on kahel korral pälvinud Soome presidendi poolt antava tiitli „Aasta ettevõtja“ ning OÜ Hullu Poro kuulub Soome tugevamate ettevõtete nimistusse.

„Tead, mõnikord mõned asjad lihtsalt juhtuvad,“ ütleb Päivikki, kui küsin Leedu aukonsuliks saamise kohta. Ja tõstab minu ette paksu bisnisplaani, mis täna ja praegusel hetkel tema silmad hoopis rohkem särama lööb kui kümne aasta vanune aukonsuli tiitel ja amet. „Visioon aastaks 2020“, loen esilehelt. Päiviki lappab visioon-äriplaani, esitleb lehekülgede kaupa ägedaid ideid ja on ise ilmselges õhinas ning vaimustuses.

Äriplaan puudutab Päivikki ühe ettevõtmise, kodukülla Köngäsele rajatud majutus- ja toitlustusasutuse Taivaanvalkeat (taevavalgus, virmalised), täiendamist ja laiendamist.

Taivaanvalkeat pakub „maal vanaema juures“ tüüpi majutust – ja see maa-vanaema on ikka üks ütlemata usin näputööline ning kunstimeelega memm olnud!

Päivikki eesmärgiks on pakkuda elamusi. Need võivad olla maitseelamused, kuid võivad olla ka  midagi uut kas silmale, kõrvale, ihule või hingele. No näiteks on võimalik selline äkiline start Lapi oludesse nagu transfeer Kittilä lennuväljalt majutuspaika mootorsaaniga. Sa oled lõunamaine turist, sa pole võib-olla elu sees lund näinud, su lennuk maandub ja ilma igasuguse sissejuhatuseta kihutad sa Lapimaa imelisse talve... Oma pagasiga kohtud hotellis.

Bussiga saabujad tõstetakse bussist umbes 300 meetri kaugusel välja. Nendel tuleb nimetatud meetrid läbida tõukekelgul – mäest alla, mööda vanaema-aegsete laternatega valgustatud teed...

Taivaanvalkeat pakub ka kokanduskursusi, kus on võimalik õppida valmistama Lapimaa roogasid. Vastavalt aastaajale võivad toidu komponentideks olla noored kase- või kuusepungad, metsamarjad, seened, äsjapüütud kala kõrvalasuvast Ounasjokist või naabertalust toodud värske piim.

Taivaanvalkeat pakub vaimseid kursusi, Põhjala eksootikat, rahu, vaikust ja vajadusel isegi peidupaika – nii ei räägi pererahvas konkreetselt, kes maailma suurtest ja vägevatest siin kõik peidus käinud on. Sest suured ja vägevad tahavad anonüümsust. Sinna, kus saladust osatakse hoida, on nad valmis tagasi tulema. Voodi, kus Mika Häkkinen maganud on, saab ainukesena konkreetse nime külge  – aga voodi asunud tookord hoopis teises kohas ja Mika Häkkinen on lõppude lõpuks soomlane, seega peaaegu omainimene...

 „Nüüd lähme porokasvataja juurde,“ ütleb Jõuluvana. „Soome Lapimaal on ca 200 000  põhjapõtra. Ja umbes 200 porofarmi. Kõik põhjapõdrad Soomes kuuluvad kellelegi, nn „metsikuid“ porosid ei ole olemas. Terve suve vabalt ringi rändav poro ei ole ei kodu- ega metsloom. Sobiv nimetus võiks olla „osaliselt metsloom“,“ arutleb ta.

MM-i AUHINNAD KASVAVAD KÖNGÄSEL

Ounaskievari OÜ on pereettevõte, kus hetkel on juhtohjad 4 põlve esindaja Johanna Hietanen (41) käes. Ohjade teises otsas on põhjapõdrad.

Ma ei ole kuidagi aru saanud, kuidas see põhjapõdrateema päriselt käib. Et kuidas need poolmetsikud loomad, kes suvi läbi iseseisvalt mööda mägesid kondavad, sügisel ikkagi üles leitakse.

„Neil on suhteliselt oma liikumistrajektoor,“ ütleb Johanna. „Umbes nagu rändlinnud, kes lendavad ju ka enam-vähem ühte kindlat marsruuti mööda. Sügisel hakkavad porokasvatajad ühiselt neid kokku ajama ja kõrvamärkide järgi laiali jagama.“ Johanna klõbistab kiirelt lahti ühe youtube-video porode kokkukogumisest ja näitab juurde paberit enda ja lähemate sugulaste kõrvamärkidega. Paremal ja vasakul kõrval on erinevad sälgud. Tegelikult tundub see ikkagi ilmvõimatu, liikuvate loomade karvaste kõrvade küljes nendest sälkudest sotti saada. „Ega ma ka siis kõiki märke ei tunne, enda ja sugulaste ja lähemate naabrimeeste omad eristan ära,“ tunnistab Johanna. „Hiljuti ostsin kolmekümnele loomale  GPS-saatjad, nende abil saab nüüd ka näha, kuskohas loom parasjagu on,“ näitab Johanna oma mobiiltelefoni.

„Miks selline number, 30, kari on ju oluliselt suurem,“ küsin.

 „30 looma on mul turistide sõidutamiseks välja dresseeritud,“ ütleb Johanna. „Poro on pooleldi metsloom ja sellepärast võtab tema dresseerimine päris palju aega – 3-5 aastat. Need on minu jaoks kõige väärtuslikumad loomad.“ Tänavu käis Johanna porodega sõitmas umbes 4-5000 turisti. Kõige populaarsem olevat 3-kilomeetrine ring.

Mida porokasvatajad suvel teevad, küsin.

„Sääski söödavad,“ naerab Johanna. Siis hakkab loendama: „Kõigepealt tuleb poroaiad talvisest saastast puhtaks teha. Enne jaani peab saama hein tehtud – 5-600 palli kulub mul, lisaks ostan tonnide viisi porotoitu, seal sees on rukis, kaer, vitamiinid, ja naaberkülas üks inimene korjab mulle põdrasammalt.Ja treenin neid talviseid kelguvedajaid.“

„Kui palju sul porosid on, küsin, ehkki tean väga hästi, et see on Lapimaal ebaviisakas küsimus ja tähendab siin, et palju sul raha on. “ Johanna kehitab õlgu. „Mõnisada. Ma arvan, et küla peale kokku on meil 1000-2000 looma.“

Muide, juba aastaid saavad mäesuusatamise MM-i võitjad kingituseks Johanna poro. Loom jääb küll Johanna juurde elama, kuid omanik võib teda igal ajal vaatama tulla.

„MIS KOHALIK NÜÜD MINA!“

hüüatab postkastide juures toimetav Eila, kui Jõuluvana temaga juttu teeb. „Mina olen Köngäsel ainult 60 aastat elanud!“

„Kui keegi üldse on läbinisti hea inimene, siis on see Eila Korva,“ ütleb Jõuluvana. Sa pead temaga kohtuma!“

Eila Korva (80) tähistas paar päeva tagasi oma juubelit. Toas on reas kingitused – peamiselt padjad. Külaelanike ühine peakingitus – uus diivan – ei ole veel kohale jõudnud.

„Eks ma ole seda küla muutumist näinud küll“, tunnistab ta hetk hiljem. „Kui mina 60 aastat tagasi Oulu kandist siia tulin, ei olnud külas veel elektrit. Puuraidurite ja talumeeste küla oli. Ega ei oleks osanud ikka tookord ette kujutada küll... 50 aastat tagasi avati Levil esimene suusalift ja siis hakkas kõik vähehaaval kasvama. Nüüd on nii, et ei ole ööl ega päeval rahu, üks kihutamine käib akna taga,“ naerab mitukümmend aastat taksojuhina leiba teeninud naine. Tundub, et eelnev ongi rohkem naljaks öeldud.  Eila sõitnuks hea meelega veel tänagi taksot, aga Soome seadused ei lase vanematel kui 70 enam kutselise juhina töötada. „Need kullakaevanduse töölised ja rallikeskuse külastajad lähevad ju kõik minu majast mööda.“ Eila kodu asub nii küla keskel, kui veel vähegi saab – teede ristis jõe kaldal. Nimetatud kaks on järjekordsed Köngäse üllatused: küla taga asub Euroopa suurim talvesõidukeskus, 280 hektarit jää- ja lumeradasid. Aastast 2013 on Levi Rally Center’i nime all tegutseva ettevõtte talviseks peapartneriks Porsche, kes toob siia talvesõidukogemusi omandama inimesi kogu maailmast. Ja veidi veel kaugemal – sest Lapimaa tühermaade mõistes on 30 kilomeetsit tõesti lähedal – tegutsev kullakaevandus, mille juurde kõik rääkijad alati natuke salapärase näo teevad ning seda kordamööda küll maailma, küll Euroopa suurimaks kullakaevanduseks nimetavad. Kaevandus alustas tööd aastal 2008, küllap seetõttu ei olegi veel jõutud kokku leppida, kui suur see kaevandus siis ikka on. Sest kes seda kulla-asja nüüd lihtinimestest nii täpselt ikka teab.

Eila viiest lapsest kaks on Köngäsel ja kolm veidi kaugemal, kuid ka Lapis. Üks poegadest astub uksest sisse hetkel, kui olen Eila käest tema lemmiktoidu järele pärinud. „Porokäristus!“ jüüab mees vahele. „Võb-olla tõesti poro- või põdrakäristus,“ on Eila pakkumisega peaaegu nõus.

EILA PÕDRAKÄRISTUS

on taluperenaise retsept – ilma täpsete kogusteta. Eila paistab olema eriliselt traditsioonilise vormi pooldaja. (Käristustest rääkides lähevad lapi naised põlema – ühe arvates tuleb lisada porgandit, teise arvates midagi muud, ...)

„Kintsulihast saab kõige parem käristus. Liha peab olema külmunud, siis lõigud ristikiudu hästi peenikeseks. Paned raudpotti rasva ja pruunistad liha. Siis kallad vett peale ja hautad niikaua, kuni liha pehme ja vesi ära auranud. Mina ei pane ei sibulat ega pipart, ainult soola. Ja siis sööd – kartulipudru, soola-või marineeritud kurgi ja pohlamoosiga. Imehea!

„Ma ütlesin sulle, et Köngäsel on huvitavad, ühtehoidvad ja koostööd tegevad inimesed,“ on sadat keelt kõnelev mehemürakas  Esa Liukka endaga rahul.

Ulvi Mustmaa, 27.04.2015

 Köngäse küla Ounasjoki kaldal

Piimatalu pidajad Kari ja Sari

 

Polaarrebaseid kasvatab Reijo niiöelda heategevuslikul eesmärgil: polaarrebaseid on Lapimaal väga väheks jäänud.

Kokku on Reijo oma koertega osalenud 12 filmis.

 

Leedu aukonsuli...

...maja metsa sees. Meil oli see au kogu luksus oma silmaga üle kaeda.

Päivikki. Laual on Taivaanvalkea visioon-arendusprojekt aastaks 2020. 

Päivikki ema on sensitiiv ja sellest tulenevalt korraldatakse Taivaanvalkea majutuskohas sageli ka erinevaid sensitiivide kooskäimisi. Kuid see oli lihtsalt põnev fakt,  mitte arendusprojekti sisu :).

Bussiga saabujad tõstetakse bussist umbes 300 meetri kaugusel välja. Nendel tuleb nimetatud meetrid läbida tõukekelgul – mäest alla, mööda vanaema-aegsete laternatega valgustatud teed...

Majutusasutus Taivaanvalkeat väljast...

... ja seest ...

... ja seest.

Porokasvataja Johanna oma koduuksel. Tegemist on piirkonnale eriti tüüpilise hoonega: rootsipunasega üle käidud palkhoone, millele hiljem kollane trepikoda juurde tehtud. Trepikoda peab olema kollane, muidu köngäslane ei mängi!

 Selle värava taga algab Johanna poroaedik.

Johanna poroga

Johanna klõbistab kiirelt lahti ühe youtube-video porode kokkukogumisest ja näitab juurde paberit enda ja lähemate sugulaste kõrvamärkidega. Paremal ja vasakul kõrval on erinevad sälgud. Telefonis on laahti kaardirakendus, mis näitab GPS-seadmetega varustatud porode asukohti.

 Eila  tähistas paar päeva tagasi (aprill 2015) oma 80. juubelit. Toas on reas kingitused – peamiselt padjad. Külaelanike ühine peakingitus – uus diivan – ei ole veel kohale jõudnud.