Dalmaatsia kanad ja teised loomad

Önvökaagõu on linn, mille serva peal me sedapuhku vuhvime. Nii nad räägivad. Kirjutavad muidugi midagi hoopis muud.

Uus pererahvas ei väsi meile väljakutseid esitamast ja meie oleme piisavalt kanged, et need kõik vastu võtta. Seetõttu istusime rataste selga ja väntasime kangelaslikult läbi tuisu ja tormi kesklinna. See oli väljakutse, kinnitasid hiljem meie mõlema tagumikud.

Täiesti sõidu pealt saime teada, et ka UM-l elavad kängurud, sellised pisikesed, umbes nabani loomad, aga neid olla päris vähe. Loomaaias olid ka dalmaatsia kanad.  Vähemalt meie arvasime, et dalmaatsia omad. 

Invercargill’ muuseumis kohtusime tuataaraga.

Tuataara on üks eriliselt eriline elajas. Ei teinud kohe üldse külalistest välja. Ükski neist ei teinud, ehkki neid oli seal päris mitu. Isegi tuatara lapsed ei liigutanud lillegi. Lihtsalt olid. Nii liikumatult kui veel vähegi saab. Me isegi kontrollisime, et kui me vahepeal ära käime, kas nad siis salaja liigutavad ennast. Ei! Isegi lapsed mitte!

See oli jumala põnev elamus – et kuidas ikka nii liikumatu saab olla! No krokodillifarmis just ka ei rabeleta, aga mõni silmalaug või miski siiski annab märku, et tegemist on elus loomaga. Siin me pole kindlad – võib-olla olidki klaasi taga mulaažid.

Juuresolevad tekstid teatasid, et tuataarad on ainukesed dinosauruste-aegsed loomad. Et kõik ülejäänud said 60-65 miljonit aastat tagasi hukka ja otsa, aga tuatarad elavad vapralt juba 225 miljonit aastat. Kui seda tardumist muidugi elamiseks saab nimetada… Sihuke säästurežiimiloom et lase olla: jahedamates oludes hingab ainult korra tunnis. Südamel laseb põksuda kiirusega 10 lööki minutis. Jahedam tähendab nii umbes pluss kuut. Veel selgub, et UM ongi selline maa, kus magavale kassile pannkoogid ise suhu jooksevad. Tuataara nimelt laseb kõigil arvata, et ta on puunott või surnd või mis iganes ja siis kui keegi tuleb ja talle pähe lendab, siis selle sööb ära. Ei mingit rabelemist toidu pärast. Muuseumis väitsid nad endid loomi toitvat 2-3 korda nädalas, kuid talvel pidid tuataarad 3-4 kuud suurepäraselt ilma söömata hakkama saama. Ja elavad sellisel moel 100-aastaseks...

Meestuatarad kasvavad 60 cm pikkuseks ja 1 kg raskuseks, naised 50 cm ja 500g. Muneda viitsivad nad korra nelja aasta jooksul.

Selliste isiksuseomadustega lemmikloom sobiks isegi mulle…

 

Muuseumi teiseks väga lahedaks eksponaadiks oli võtmete kogu. Lihtsalt oligi palju-palju võtmeid, vanglate omi ja muidu toredaid...

Kolmandaks avastasime, et meie UM lemmiklinnul tuil ei olegi noka all lumemarjad, on hoopis paar kaardutõmmanud sulge. Curly strings. Neljandaks oli seal väga suure südamega vaal olnud. Peaaegu sada kilo südant.

Ilm trehvas islandlikult suvine olema, kõva 13 kraadi. Sestap ei saanud ratta seljast üldse maha tulla, kohe oli kangestuskramptõbi kallal. Mistõttu pidime kõiki roosi- ja loomaaedu sõidu pealt nautima.

Väike tervitus Märdile ka :)

Toredaid väljakutseid teilegi :)!