Teekond New Plymouthi - valguse festivalile - oli ullult
maaliline. Ja käänuline. Selline kääbikla-roheliste-küngaste-tee. Kõik need
sajad kilomeetrid. Ja kõik need sajad kilomeetrid sõitsime Susi ja Philiga, kes
olid vahelduseks miljonäridele jumala tavalised inimesed – kooliõpetaja ja
ehitaja. Ja väga kenad inimesed. Tõesti lovely people.
Valguse festivalile on mõistlik minna pimedas. Seega kavatsesime
hakatuseks lihtsalt linnaga tutvust teha. Olime oma suurest hääletusõnnest nii
härga täis, et ei tundnud kaardimõõdu vastu mingit huvi ja asutasime end teele
Rewa Rewa silla poole.
Sild teisipidi. Ilma Kailita, aga mäega. Mäeks on üks UM enimpildistatud mägesid / vulkaane, kuna ta on nii korrapärase kujuga. Aga näitab ennast harva. Meile näitas. Mäe maoorikeelne nimi on Taranaki, kiivikeelne Mt Egmont. Muuseumis näidatakse toredat klippi, kuidas ta aastatuhandete jooksul muudkui purskab ja siis jälle kokku kukub.
Jõeäär oli paksult õitsvaid pohutukawasid täis - ikka neid jõulupuid.
Nagu piltidelt näha, jõudsime sillani välja küll. Aga alles peale
10-kilomeetrist jalgsimatka! Nii et vajaliku koormuse saime jälle jumala abiga
kätte. Tee peale jäi skulptuur „Tuulesein”, mis pidi olema paras
arhitektuuriline ime ja mis ennast igas suunas õõtsutas.
Lisaks kuulsale skulptuurile jäi tee peale veel ports skulptoreid, ilmselt ka kuulsad, vuhkisid
kõik usinasti oma kivide kallal. Üks Belgia kutt ja üks itaallane olid ka
ennast siia maailma lõppu osanud sokutada.
Silla juurest tagasi linna hääletasime. Meil tuleb see ju nii hästi välja!
Ja siis oli kell juba peaaegu parasjagu.
Pukekura park olla üks ilusamaid UM-l. 52 ha. Ja kuulus ikka ka –
siin pole küll sõrmuseid ja isandaid üles võetud, kuid selle eest viimane
samurai.
Keset parki Punane sild ja taustaks seesama mägi, mis Rewa Rewa
silla juures – üks UM korrapärasemaid ja maalilisemaid mägesid Taranaki ehk Mt
Egmont. Vulkaan otse loomulikult. Aga mäe jaoks, olgem ausad, oli sel hetkel
kell juba liiga pime.
See kõik oli ilus, ilus...
Kua me põlnd enam kaua aega gunstizaalis käind, siis võtsime
järgmisel hommikul ette Cowett-Brewsteri kunstigalerii. Nägi teine väga
paljutõotav välja.
Inimesed gunstizaalis olid meie üle nii rõõmsad! Eksponaatideks
olid Len Lye ja õde Corita tööd. Mõlemad meie jaoks liiga modernistid. Kümne
minutiga olime kunstiga ühel pool, aga ära minna ka ei tihanud – inimesed olid
meie üle ju nii rõõmsad olnud... Õnneks oli gunstizaalis wifi!!! Istusime kohe
isuga, oma tubli pool tundi, õde Corita tähestiku ees. Pärast vaatasime veel
veerandtunnise filmi ka sellest lustakast nunnast ära. Feisspukiga pooleks.
Siis arvasime olevat kätte jõudnud sobiva aja lahkumiseks.
Len Lye 4 purskkaevu
Õde Corita tööde üldpealkirjaks oli „Armastuse suvi”. Selle tähestiku ees istusime me tubli 40 minutit. Kõik feisspuugid said üle loetud.
Tegi sellist kunsti. Nüüd on ta surnud. (Kaili kommentaar)
Puke Ariki muuseum oli küll tore, kuid eksponaatide mõttes siiski suhteliselt
tavaline kohalik koduloomuuseum. Suurimaks elamuseks jäi see, et
muuseumitöötajad varastasid vahepeal meie seljakotid ära. Õnneks ei jaksanud
nad nendega kuigi kaugele minna (ega me ise ka alati ei jaksa).
Pilt muuseumist. Maoorid kogunemismaja ees. Taustaks Taranaki / Egmont,
1884.
Hakkame linnast välja marssima. Tee peal põikame sisse sekond händi, mis müüb univorme. Kooli omasid.
Selline on ülaloleva kooli poiste pidu-uniform. Igapäevased näevad kaugelt välja nagu meie veneaegsed poiste koolivormid.
Selline tore jalgrattahoidja.
Ööbime raudtee ja kiirtee vahel. Ei teagi, kumb rohkem müriseb.
Hommikul ärkame selle peale, et keegi puhistab telgi ukse taga. Lehmad!
* * *
Pealinn Wellingtoni jõudsime ka kohale, ehkki politsei pidas
meile poolel teel loengu. Sellest, et kiirteel ei tohi hääletada. Me teadsime.
Ja me ei hääletanudki, me vaatasime enne täpselt järele – sildini „Motorway
begins” oli tubli 200 meetrit. Nii et meil oli õigust ülejäägiga. Aga me ei
hakanud seda politseile nina peale hõõruma. Sest see oli üsna kena olemisega
naispolitsist.
Wellington on pealinn nr 3. Päris algul olnd pealinnaks Korovareka
ja siis Auckland, aga Auckland oli lõunasaare rahva jaoks liiga kauge ja nii toodi
1865 pealinn siia üle. Konkurentkohti oli teisigi, aga siin olla kõige parem
sadamakoht olnd.
Ja kui on pealinn, siis on ka valitsusvärk. Niisiis läksime tuurile
UM parlamenti.
Parlamenti valivad nad siin 120 liiget 3 aastaks. Esimene parlament
tuli kokku juba 1854. Ja nagu me Aucklandis teada saime, oli UM esimene maa,
kus naised said ka valimisõiguse. Tänu Kate Sheppardile. Juba 1893. aastal. Ja
juba 1919 said naised õiguse olla valitud parlamenti.
Aga ekskursioon siis. Heas toitumuses roosa triiksärgiga maoori
mees juhatas meid läbi selle maa seadusandjate labürindi ehk läbi kolme hoone,
mis omavahel kõik kenasti ühendet. Kuid kõik pildistamis- ja nutivahendid
pidime ringkäigu ajaks hoiule andma.
Esimene hoone kandis nime mesikorv. Aastast 1977, autoriks briti
arhitekt Basil Spence. 10 korrust peaministrile ja valitsuse liikmetele,
alumisel korrusel banketisaal 300 külalisele – nt parlamendi jõulupidudeks. Või
mõne eriti peene vastuvõtu tarvis. Nt vippide bankett ragbi MM avamise puhul.
Teine hoone – uusklassitsistlik parlamendihoone, mille ehitamist
alustati 1912, aga I MS tõttu jäi ehitus venima.
Kolmas – uusgooti stiilis parlamendi raamatukogu 500 000 ühikuga. Uhked kauripuust uksed ja värvilised
maalitud aknad.
Istungite saali seintel puitplaadid nende maade nimedega, kus UM
trupid I ja II MS ajal sõdimas käisid: Egiptus, Palestiina, Samoa...
Interjööri mõttes oli põnev maoori komisjoni istungite saal nimega
Maui-Tikitiki-a-Taronga. Maoori pooljumala Maui auks, kes Põhjasaare kunagi
merest välja õngitses. Seintel tukutukud – punutud seinavaibad. Siin
toas olid väidetavalt olemas kõikide alghõimude mustriga vaibad.
Kuid kõige ägedam osa tuli keldris! Telekast näidati film selle
kohta, kuidas nii parlamendihoone kui raamatukogu vundamendid on läbi lõigatud
ja 417 „samba” peale asetatud. Sammasteks on omamoodi amordid – vanaaegse
niidirulli moodi värgeldused, millel terasest südamik ja siis ristipidi kord
teraskiht, kord kummikiht – see kõik oli kinos väga arusaadavalt ulludele
selgeks tehtud – ja siis see kupatus peab niimoodi vastu Richteri 7,5-pallisele
maavärinale. Taustaks olid need „amordid” näha ka ja üks oli imetlemiseks ja
katsumiseks kah olemas. Väga äge! UM oma mees, keski Bill Robinson mõtles
siukese triki välja ja seda pidi tänaseks maailmas päris palju kasutatama
nendes kohtades, kus värisema tikub.
Selliste vaipadega olid kaetud parlamendihoones maoori toa seinad. Pilt on aga tehtud Wellingtoni linna ja mere muuseumis.
Me raiusime ennast ikka raamatusse ka. Et eestlased käisid ja
vaatasid teie parlamendi üle ja et nad jäid rahule. Sest me jäime.
Wellingtoni linna ja mere muuseumis oli ka üks trikk,
mida me varem kohanud polnud – mingi hologrammtädi jalutas ringi, süütas
küünlaid ja rääkis muinasjuttu... see oli ka jumalast uus elamus meile.
Me arvame, et aitab meile nüüd põhjasaarest küll. Aeg on lõunale
minna.
* * *
"Mis kell see buss väljub?"
Küsija on neetult tuttava häälega. Vastan, ehkki meid on raudteejaamas oma paarkümmend ootamas sadamasse minevat bussi. Küsija kiirustab minema.
"Ei saa ju olla, et..." hakkan Kailile seletama. Ei saa ju!
Ükskord laevast maha minema hakates jääb küsija uuesti meie teele. Kikitame kõrvu.
Ja siis ikka pöördume.
Jah, samal laeval maakera kuklapoolel sõidab Põhjasaarelt Lõunasaarele minu kunagine reisibüroo-kolleeg Tartust. Tere, Ester!
* * *
"Mis kell see buss väljub?"
Küsija on neetult tuttava häälega. Vastan, ehkki meid on raudteejaamas oma paarkümmend ootamas sadamasse minevat bussi. Küsija kiirustab minema.
"Ei saa ju olla, et..." hakkan Kailile seletama. Ei saa ju!
Ükskord laevast maha minema hakates jääb küsija uuesti meie teele. Kikitame kõrvu.
Ja siis ikka pöördume.
Jah, samal laeval maakera kuklapoolel sõidab Põhjasaarelt Lõunasaarele minu kunagine reisibüroo-kolleeg Tartust. Tere, Ester!
No comments:
Post a Comment