Valge maja mõistatused

Me oleme ettevaatlikuks muutunud ja järgmise vuhvimiskohaga jätame kõik otsad lahtiseks – et kui kaua või mis. Mehe enesetutvustuses on kaks fakti, mis meid köidavad: vanus ja muusika.

Tom, tõlgitult perenimega Valge,  on meie järgmine võõrustaja. Lõunasaare mägede vahel paksu metsa sees keset eimiskit on vist kõige õigem määratlus.

Juba viimane asustatud punkt – Springs Junction – meenutab ristmikku Ameerika preeriafilmidest. Üks tankla, üks motell. Kogu lugu.

 Vaade Valge maja verandalt

Tom on 60-aastane paksu positiivsuse musternäide, kes vaatamata süvenevale Sclerosis Multiplexile on otsustanud elada oma elu nii, nagu tema seda tahab. See tähendab, et ta ei taha minna kuskile hooldekodusse, vaid elada nii kaua kui võimalik oma kodus. Oma kätega ehitatud majas. Abivahenditena kasutab Tom rulaatorit ja... woofijaid. Meiega samal ajal on majas paarike Dominik ja Isabella Austriast ning äsja  filmikunstiku eriala lõpetanud Rose Hollandist. Kui Rose lahkub, on paari päeva pärast kohal 18-aastane muusik Raddon Inglismaalt.

„Mulle meeldib inimestega suhelda,” kinnitab Tom. „Ma saan neilt nii palju! Ja ükskord ma veel võtan selle reisi ette ja lähen kõigile oma woofijatele Euroopas külla!” Tomi liikumisvõimet vaadates tundub see... nojah. Kindel on aga see, et Tom on hea vestluskaaslane ja väga tähelepanelik kõigi oma tööliste? külaliste? suhtes. (Meie nimed sai Tom esimese õhtuga selgeks – vastupidiselt Hüatsindile, kellele ka kümnest päevast ei piisanud).

 Woofijad Isabella ja Rose Tomi köögis toimetamas

Tööga siin majas ei tapeta – Tomi juures on inimesed tõepoolest eelkõige seltskonda pakkumas. Ja nii vaatab igaüks ise, kuhu saab käsi külge panna. Tom on iga liigutuse eest tänulik.

„Ma saan kõigega ise hakkama,” kinnitab Tom, kelle haigus on kuuendasse aastasse jõudnud. „Mul läheb ainult rohkem aega kui tervel inimesel.” Mingil määral on mehel õigus ja mingil määral ta petab ennast. Kuid kas pole usk endasse üks parimaid ravimeid !?!

„Sotsiaaltöötajad käivad alatasa nurumas, et ma hooldekodusse läheksin. Nemad saaksid siis linnukese kirja, et on oma tööd hästi teinud, aga minu jaoks oleks see kiire hääbumine. Mul poleks enam mingit põhjust ennast liigutada ega üldse elus olla. Ükskord suskasid nad mulle koguni linnukestega täidetud ankeedi ette, et ma alla kirjutaksin. Õnneks ma ikka lugesin kõik läbi. Aga ma leian, et see oli neist veidi alatu,“ arvab Tom. „Ma olen töötanud puuetega inimestega, ma tean selliseid asju päris hästi. Aga ma ei oleks osanud iialgi arvata, et ma ise ükskord samasugusesse seisu satun.“

Ei kujuta ette, kui kaua Tom päris ilma kõrvalise abita vastu peaks. Tema liikumine on ikka päris vaevaline. Ja talv on siin pärapõrgus siiski lumega. Juba vihmasel suvepäeval on majas kõhedavõitu. Justnagu vastusena minu mõttele hakkab Tom rääkima: „Eelmisel talvel olin ma kolm nädalat üksinda. Ja ma nautisin seda aega, ehkki mulle meeldib väga seltskond! Ma ei pidanud kellegi pärast muretsema. Ja ega talved siin nüüd nii külmad ka ei ole – kõige madalam temperatuur, mis siin eales mõõdetud, on -18. Tavaline on selline nulli-ümber-ilm. Ja ega lund ka palju ei ole. Ja tead, külmaga mul ei ole valusid, nii et mõnes mõttes sobib talv mulle pareminigi. Teen ahju tule ja teinekord võtan kuumaveepudeli sülle või voodisse.“

Tomi „saamislugu” on segasem kui Mehhiko seebiseriaal. Emapoolne vanaema on Peterburist pärit, jõudis 1917. aasta revolutsioonisegaduses Soome kaudu Rootsi ja jäi sinna elama. Ema seikles 16-aastasena Inglismaale ja jäi selle peale kohe ka Tomiootele. Praegu elab ema Austraalias, tema üks kehapool on halvatud ja ta ei saa enam rääkida. See tähendab seda, et paljud küsimused, mida noorena ei taibanud küsida, jäävadki vastusteta.

Küsimused puudutaksid eelkõige isa. Tomil on tükk kõvaketast sisseskännitud vanu fotosid täis ja seda, et isa oli omal ajal kõva rallisõitja ja rahamees, Tom teab. Kuid mitte väga palju rohkem. Oma poolõed – aga elumehest isa seiklushimu arvesse võttes võib selliseid õdesid-vendi rohkemgi olla – leidis Tom alles suhteliselt hiljuti interneti abil Las Vegasest. Silmast silma Tom oma õdedega kohtunud ei ole. Kuid viimastel aegadel on Tomi hoopiski hakanud kummitama kahtlus, et mees, keda ta kuni oma kümnenda sünnipäevani isaks pidas – isa hukkus autoavariis täpselt Tomi sünnipäeval, paar tundi varem on veel tore perepilt tehtud -  vist siiski ei onudki tema pärisisa. Mees lööb lahti ühe lehekülje teise järel päevinäinud „Inglismaa ajaloost“ ja googeldab meile kõrvale erinevaid pilte. Tomi lapsed on kõik tõepoolest hirmsarnased kuningliku suguvõsa liikmetega…

Tomi neljast vennast kaks elavad Austraalias, üks Berliinis ja üks Uus-Meremaal. Üks Austraalia-vendadest on jaapani keele õpetaja ja abielus jaapanlasega.

Tom ise tuli 17-aastasena Inglismaalt kolmeks kuuks Uus-Meremaale – vahepeatustega Indias ja Malaisias - ja siia issand tema võttis. 43 aastaks. Tom näitab viimaste jõulude ajal kohalejõudnud saadetist – koolis, kus Tom omal ajal Inglismaal õppis, on loodud ajaloopärandi kaitsmise fond, mis palub toetust. Sedapuhku küll vale inimese käest – Tom majandab nulli piiri peal. Elektrit annavad deep cycle battery'd, - need peavad vastu umbes 10 aastat ja maksavad ca 2500 kohalikku raha. Vesi kraanikaussi tuleb mägijõest kõige tavalisema veetorni põhimõttel – majast veidi eemal mäenõlval on suur veepaak. Üks gaasiballoon peab  vastu 3-8 nädalat, sõltuvalt sellest, palju rahvast parasjagu majas on. Balloon maksab 40 dollarit. Talvine kütmine käib puudega oma metsast – traktoriga sõber lohistab tüved kohale ja edasine on woofijate rida. Olgu öeldud, et tüved on Uus-Meremaale kohaselt lopsakad: meetrise läbimõõduga eukalüptitüved on raidurile jonnakad ja kanged vastased. Me ei ole esimesed, kes pärast pooletunnist kirvega vehkimist sae kätte võtavad ja paku lõhkumise asemel kõigepealt pooleks saevad.

Tom on õppinud botaanikat, puuetega inimestega toimetamist ja kohalikuks loodusgiidiks. Viimase litsents on mehel aastani 2021, kuid sellisel moel, nagu tavainimene giidiametit ette kujutab, Tom seda oma haiguse tõttu enam teha ei saa. Ka omaenda maja teisele korrusele Tom enam ei liigu. Täna saavad tema teadmistest osa woofijad. „Leidsime poegadega jõest ligi kaks tuhat aastat vana tööriista – ega me ise ju ei teadnud, mis see täpselt on – ja andsime selle ülikooli teadlaste kätte. Ma arvan, et seetõttu sain ma loodusgiidi litsentsi eriliselt kiiresti kätte,” pakub Tom. „Ma arvan, et õigete tegude eest tasutakse õigete tegudega. Keegi kuskil peab seda arvet. Aga ma ei arva, et see oleks Jumal. Jumalasse ma ei usu.”

Mõne koha peal on Tom veider. (Kes meist poleks!) Tõmbab sahtlist mingi erilise kalastusloa. See on ka mingil moel loodusgiidindusega seotud ja lubab tal inimesi kalale viia. Uus-Meremaal olla jõest kala püüdmiseks luba vaja, merest võib igaüks võtta. Tom väidab, et tema luba maksab mitu miljonit. Osa loost klapib toaseinal olevate fotodega, kus rõõmsate nägudega inimesed meetriste purakatega poseerivd. Tomi väitel olla jõgedes kala küll ja veel. Kui aga Kaili ja Isabell küsivad, kas nemad ei võiks ka kalale minna, teatab Tom: „Ei. Te pete endale kalastusloa ostma.“ Miks ei võiks nulli piiril majandav mees miljoneid maksva loa abil lasta endale  ohtralt toredaid kalapraade serveerida, jääb arusaamatuks. Kaili tehtud toitusid naudib Tom täiega – ilmselt ei ole noored woofijad just maailma kõige osavamad kokad.  Samamoodi segaseks jääb asi metsaonnikesega. Ja üldse igasuguse seaduskuulekusega – see puudutab paljusid kohalikke, kes meie teele on jäänud. Ühest küljest on siinse maa rahvas justkui hirmus seadusekuulekas ja valmis igaühe peale kaebama minema, kes midagi valesti teeb, samas on mõne teise koha peal rikkumine vägagi lubatud. Ma pole kunagi kusagil varem nii palju kuulnud kasutatavat sõnu „seaduslik“ ja „ebaseaduslik“. (Waihekese miljonärist onu Tom elik Mike vastas minu küsimusele „Mille üle sa oma elus kõige rohkem uhke oled?“ poolnaljatamisi: „Selle üle, et ma pole vangi sattunud!“ – Kas see seaduse järgimine-mittejärgimine on üks osa kiivide elufilosoofiast??) Tomi maja näiteks on väga legaalne. Ma ei ole seni kuulnud inimesi rõhutamas, et nende maja on seaduslik.

„Me kohtusime maanteel,” räägib Tom oma esimesest abielust. „Hääletasime mõlemad, kuid erinevatesse suundadesse. Kuna liiklust polnud, hakkasime juttu ajama.” Esimene abielu kestis seitse aastat, siis sai kõrivähk 23-aastasest naisest jagu. Tom vaatab pisarate peitmiseks mägede poole, kui jutt sellest eluetapist käib.

Teise naisega elati koos ligi kolmkümmend aastat. Esialgu suurlinn Aucklandis, siis pakiti kaks last bussi ja tuldi looduse juurde. Seesama buss, mis perele esialgu tükk aega kodu eest oli, seisab tänaseni maja taga võsas.

„Jõudsime kohale ja siis hakkas sadama. Kuus nädalat jutti sadas! Mõtlesime, et mida põrgut me küll nüüd tegime,” muheleb Tom. Umbes kuus aastat tagasi läks naine siiski minema. „Ma saan temast aru,“ ütleb Tom. „See siin ei ole kerge elu.“ Meie Kailiga oleme oma südames nõus.

Perekond on kõige tähtsam,” toonitab Tom pidevalt. Ja räägib uhkusega oma lastest.

Tom on juba teine persoon meie Uus-Meremaa kohtumiste jadas, kes on oma lapsed ise koolitanud, ilma et need igapäevaselt koolis oleksid käinud. Vaheteadmisena: Uus-Meremaal makstakse vanematele, kes oma lapsi ise koolitavad. Tomi laste kasvatamise ajal oli summa umbkaudu 1400 eurot aastas lapse kohta. See laekus pere arvele jõulude kandis ja oli seega igati tore jõuluabi. „Ma arvan, et mu lastel oli väga õnnelik lapsepõlv ja samal ajal õppisid nad ise asjadest läbi närima,” ütleb Tom.  „Nad võisid hommikuti magada nii kaua kui tahtsid ja teha oma ülesandeid vastavalt meeleolule. Samas õpikud-töövihikud tuli peamiselt ikka igaühel endal läbi töötada. Televiisorit ei toonud me majja meelega – me lugesime õhtuti lastele ette. Mõnikord lõime kõigele käega ja läksime kõik koos paariks nädalaks puhkama või kalale. Nii, nagu elurütmid ise dikteerisid, mitte nagu keegi kuskil on ette kirjutanud. Eks pärast seda tuli kõigil natuke kohusetundlikum olla. See oli aeg, mille kohta tänapäeval peenelt „kvaliteetaeg” öeldakse. Mul on hea meel, et meil selline aeg oli. Natuke pidime selle eest ikka võitlema ka: ühel hetkel ähvardas kohalikku kooli laste nappuse tõttu kinnipanek, siis käisid igasugused asjapulgad küll heaga, küll ähvardustega meie ukse taga. Woofijaid hakkasime 12 aastat tagasi vastu võtma ka eelkõige laste pärast – et nad näeksid, et maailmas on palju erinevaid keeli, kultuure ja inimesi. Et nad õpiksid neist kõigist lugu pidama ja nendega suhtlema.”

Üks Tomi neljast lapsest töötab UM valitsuse IT-asjapulgana, teine valiti Uus-Meremaa aasta 2015 nooreks muusikuks. Või midagi sellesarnast. Vanim toimetab aiandusfirmas, pere noorim, tütar, on veel ülikoolis – tahtis alguses veterinaariks saada, kuid leidis poole pealt, et see on liiga stressirohke amet ja otsustas ümber õppida. Õpetajaks.

Üks poegadest abiellus täpselt aasta tagasi India tütarlapsega. „Pulmad läksid kuuskümmend tuhat maksma! Hullumeelsus! Kolmsada inimest! Aga väga põnevad pulmad olid, hindu traditsioonide järgi.“ Tom koorib sahtlinurgast välja „pulmakava“, kus ingliskeelsetele inimestele on ära seletatud, mis toimub. Pikad ja põhjalikud rituaalid, umbes nagu seto pulmas. Lisaks fotod, millel kõik pulmakülalised – ka Tom – on indiapärastes rõivastes. „Teise poja armastatu on ka India tüdruk, kuid veel ei tea, mis sellest loost saab – tüdruk on Indias juba „ära lubatud“. „Ehk läheb ikka õnneks, kostüümid on teil ju juba olemas,“ naerab Kaili.

Vanimale pojale tegi lesbipaar „tünga“: poiss arvati sobilike geenidega olema, kui laps käes, jäeti isaga hüvasti ja koliti Austraaliasse. „Poiss elab seda siiamaani üle. Et teda lihtsalt ära kasutati ja et ta oma pojaga suhelda ei saa.“

Elunäinud inimestena seame aeg-ajalt Tomi sõnad kahtluse alla. Et kas ikka on kõik nii hästi. Niipea, kui oleme Kailiga omavahel mingi salakahtluse õhku visanud, tuleb kuskilt info, mis kahtluse kummitab. Näiteks suhtleb Tom FB-vestluskastikestes tõepoolest iga päev oma lastega.

Teine tükk arvuti kõvakettast on täis woofijate pilte. Isegi kui kõigi nimed enam korraga meelde ei tule, algab iga pildikommentaar sõnadega: „Väga tore inimene.” Siis tuleb päritolumaa ja siis midagi lisaks: Tema joonistas väga hästi. Tema oli tõsine muhameedlane – viis korda päevas palvetas. Tema isa oli Prantsuse peaminister. Omaette traditsiooniks on pilt leivaga – Tom on õpetanud kõik oma woofijad panni peal leiba küpsetama. Gaasipliidil, mitte ahjus.

 Põhjasaarel levinud "metskanad" wekad elavad ka igas Tomi põõsas. Heldus, millist häält need linnud teevad! Südantlõhestavad pikad ülivaljud karjatused, nagu saaks maailm kohe selsamal minutil hukka...

„On Sul kunagi woofijatega probleeme ka olnud?“  

„Paar korda on. Ükskord üsna woofimise alguses tulid õde-venda Ameerikast, töötasid pornotööstuses. Hakkasid siin mu lastele oma filme näitama. See oli minu jaoks liig, need viskasin välja. Ja siis olid ükskord ühed noored mehed Argentiinast, kes ei olnud mitte midagi nõus tegema. Ei enda järelt nõusid pesema ega miskit. Natuke aega naisega kannatasime, aga kui siis üks meestest meie lapsele vopsu andis, siis oli piir käes,“ mõtiskleb Tom. „Rohkem vist ei ole jamasid olnud. Üle 200 inimese on nende aastate jooksul mul siin olnud. Enamasti ollakse nädal või kümmekond päeva, aga on ka 2-3 kuud oldud.“

„Eelmisel aastal sain ma seitse abieluettepanekut noortel tüdrukutelt,“ muheleb Tom. „Loomulikult kõditab see mu ego, aga ma olen kõigile öelnud, et see poleks õiglane. Teil on elu ees, otsige endale mõni tore noor mees. Loomulikult oleks see minu jaoks mugav variant, aga ma ei tahaks, et näiteks minu tütar – sama vana nagu need – seoks ennast minusuguse inimesega. Mu tervis ei lähe kohe kindlasti paremaks ja mõne aja pärast ma vajan täishooldust. Mis rõõmu saab pakkuda vana mehe kasimine noorele naisele, kellel on vaja pere luua ja lapsi sünnitada!“

Tomi „külalisteraamat” kubiseb ülistussõnadest. Ja koha peal olnuna võib kinnitada: inimesed mõtlevad neid sõnu siiralt. Mis siis, et majas ei ole televiisorit, külmutuskappi ega pesumasinat. Ega levi. Kuid selles majas on Tom. Vaatamata kõigile küsimärkidele, mis meie sisse jäävad, tulevad ka meie tunnustussõnad südamest.

***

Maruia Springsi satume seetõttu, et Tomi uus woofija, Inglismaalt pärit noor poiss, on sinna oma reisidokumendid maha unustanud. Kuna ilm on vihmane, pole teha suurt midagi ja Tom teatab: „Kailit ma usaldan. Te võite kõik minu autoga sinna minna ja kuumaveevanne nautida.“ Oleme kõik õnnelikud – see on juba mitmes sajune ilm, kus me niisama toas molutame.

Kuna kuumade allikatega maatüki on ära ostnud jaapanlased (Tomi sõnul kuulub 10% Uus-Meremaast juba hiinlastele!), reklaamitakse seda teatmikes kui jaapanipärast termaalspaad. Võib-olla on erabasseinid natuke rohkem jaapanipärased, selles osas, mida meie näeme, on jaapanipärane ainult noor piletipoiss ja plastmasskapad dushiruumis. Päris kindlasti pole see koht, kuhu spetsiaalselt oleks mõtet kohale sõita, kuid meie vihmase päeva täidab ta ära suurepäraselt. Meie lootus netile luhtub juba teist korda – jaapani poiss seletab, et meil pole mõtet internetiaega osta, sest midagi on satelliidiühendusega lahti. Niisiis peavad kõik postitused lihtsalt ootama.

 Isabella, Kaili, Dominik, Raddon

 Maruia Springs

Kaili teeb taas suurepärase õhtusöögi. Dominik palub meil veel mõneks päevaks jääda – kes neile veel niimoodi kokkab nagu Kaili! Lubame talle Austrias keeta ja küpsetada, kui ta meile talveks oma kodukoha suusakuurorti töö sebib. Dominik on nõus.  After-partyna teeb inglise poiss meile teejoomise kiirkursuse. Eriti oluline on näpp õieli hoida! Dominik arvab, et Austria variant on lihtsam (tee napsiga).

Üksiti õpime kõik kooris inglise keelt:

Betty Botter bought a bit o’ (of) butter,

But the butter was too bitter for her batter,

So she bought a bit o’ better butter,

Put it in her batter,

And the batter was much better,

So ’twas better Betty Botter

Bought a bit o’ better butter.

*   *   *

Meie lahkumisel on kolme riigi esindajatel vesi silmas. Tom surub meile kingitusena pihku rohelise kivi - maoori keeles pounamu, meie  jaoks nefriit. Me usume, et see on ülima lugupidamise märk.
 Roheline nefriit mõjub mõtlemisele ja tahtejõule. Nefriit annab sisemist jõudu ja julgust ning aitab kavatsetut täide viia, loeme hiljem netist. Sobib!

*   *   *