Lõpp hea, kõik hea

"Kui sa Saksamaal müüjaks tahad õppida, siis õpid kas pagaritoodete müüjaks või lihatoodete müüjaks või..." seletab kaupluse poole peal töötav kutt.

"Kuidas tuleb üks noor mees selle peale, et õppida lihatoodete müüjaks?"

Maik kehitab õlgu. Tema tunnistus polevat suurem asi olnud ja siin oli vaba koht. (Saksamaal ei saa enne kutsekooli astuda, kui sul pole töölepingut ettevõttega, kes on valmis sind koolitama.) 

"Mis on sinu jaoks kõige vahvamad või põnevamad asjad, mis sa selle enam-vähem aasta siinoldud aja jooksul õppinud oled?"

Maik võtab endale mõtlemisaega. Kohe mitu tundi. Ja teatb siis, silmad peas säramas: "Selliste vaagnate kujundamine, nagu eilseteks pulmadeks tehti!"

*   *   *
"Meil on ka digiallkiri," kinnitab Meie Isa. "Seda saab anda postkontoris."
*   *   *

„Millal te ära lähete?” küsib peremees meie käest täiesti ootamatult nii umbes mai teisel nädalal. Oleme hämmingus: veidi üle kuu oleme töötanud ja kokkulepe oli ju ometigi juuni lõpuni. Kas tal ei ole meid vaja? Samas seisab välisukse juures terve nimekiri ametitest, keda kõike siin majas vajatakse. Iga natukese aja tagant käib mõni uus tüüp jälle mingeid proovipäevi tegemas. Mis mõttes selline küsimus? Kas me ei sobi talle töötajatena?

Küsimärke oli meie jaoks olnud saabumisest peale. Rohkem selgitusi, kui et Kaili jääb tööle hotelli poolele ja mina lähen kööki, me polnud saanud. Millised on meie ülesanded täpsemalt ja kuidas siin majas on kombeks neid sooritada, selle pidime ise välja raalima.
„Need tahavad mopilappe pesta,” ei suutnud peapäälik meie esimesel tööpäeval hämmingut varjata ja naeru pidada. „No peske, kui tahate!” Me siis enam ei tahtnud. Kuid Islandil käisid kõik lapid, ka põrandamopi omad, tööpäeva lõpus pesumasinast läbi.

Kui köögis juhtus olema Metsik Roosa, tuli köögipõrandat pesta võimalikut kuiva mopiga. Kui köögipäälikuks trehvas olema noor, kutsekoolis õppiv näiu, siis võimalikult märjaga. Ja kui rebaseproua, siis enne märja ja pärast kuivaga. Meie poolt hommikusöögiks valmistatud vorsti- ja lihalõikude taldrikud olid ühe inimese silmis liiga suured, teise silmis liiga väikesed. Nende ülejäägid tuli kord minema visata, kord vorstisalatiks hoida. Millal täpselt mispidi – see jäi ka meile veel arusaamatuks. Lisaks erinevad arusaamad elust. Meie jaoks oli eriliselt ebamugav minna söögisaali põrandat pesema siis, kui rahvas parasjagu hommikust sõi. Me ei saanud aru, miks sellega ei oleks võinud tunnikese oodata. Hirmsasti tuletas meelde nõukaaegseid koristajaid, kes sul lapiga supitaldriku ja võileiva vahel sebisid. Laveerisime siis lappidega nagu žonglöörkondiväänajad – pesime natuke saali ühte nurka ja siis natuke teist ja katsusime kuidagi oma sisetundega hakkama saada...

Mingit tagasisidet – tehtud hästi, tehtud halvasti, tehtud ruttu, tehtud aeglaselt – ei saanud me kordagi. Meil polnud aimugi, missuguse pulga peal me peapääliku jaoks seisame. Ehkki aimasime teatud priviligeeritust: meile andis peapäälik töögraafiku vähemalt nädala jao ette. Teised töötajad ei teadnud ei seda, mis päeval nad tööle tulevad ega seda, kui kaua nad tööletuldud päeval rügama peavad. Meie Isa ise ütles, mis kell sa sööd ja mis kell koju saad.

Aga ikkagi: mis mõttes nüüd järsku selline küsimus?
„No aga lähme siis minema! Meil on käsil meie elu reis, me oleme vabad kut linnukesed ja me ei pea siin mingisuguse minifüüreri hääletõsteharjutustes osalema! On meil vaja siin rahvusvahelises ühendkooris väriseda? Ja kurat seda teab, kas ta siis maksab meile selle vahe kinni või venitab lõpuks veel suuremaks,” arvas Kaili. Meie Isa oli selleks ajaks suutnud sujuvalt tekitada kahenädalase palgavõla, mis meile muret tegi.

„Ahah,” ütleb Meie Isa, kui teatame talle, et oleme otsustanud lahkuda 25. mail. Ei  mingit emotsioonipoegagi, ei näos, ei hääles.  Kõik meie vaimlised ettevalmistused teemal "Enneaegse lahkumise põhjused" olid osutunud tarbetuks. Päälik ei tunne selle vastu vähimatki huvi.

Emotsiooni on Meie Isa näos kahe kuu jagu kokku siis, kui helistab Ungari tüdruk. See, kes oli paar nädalat enne meie saabumist  siit ust paugutades lahkunud.

"Tahab tagasi tulla. Uus ülemus olla veel hullem kui mina." Meie Isa näos säravad kordamööda selline kahju- ja võidurõõm, et tema pea ümber tekib peaaegu nagu pühapaiste. Kauakestev pühapaiste kusjuures. 

"Võtad tagasi?"

"Ei usu. See, kes minu juurest lahkub, väites, et ma olen halb, ei peaks neli nädalat hiljem tagasi roomama." 

"Aga kas tüdruk töötajana oli hea?"

"Tegelikult oli."

Umbes nädala pärast on Carmen kohal.
Vahepeal on ettekandja-ameti proovipäevi tegemas käinud ka kaks saksa naist - üks neist 27-aastase staažiga tõeline proff, kelle osavus on isegi pimedale kaugelt näha, teine tükk maad noorem, kuid ka kogemusega. Kumbagi me rohkem ei näe. Tõenäoliselt ei sobi kandideerijatele pakutavad töö- ja palgatingimused.  Samamoodi kohtume kahe kokapoisiga - esiteks pisike hispaanlane ja teiseks pikk pärismaalane - aga ühepäevasteks meie tutvused jäävadki.  Nende kohtumiste tulemusena oleme targemad teadmise võrra, et ka kokkadel on turvajalanõud. Viimaste olulisim osa on libisemiskindel tald.

 * * *

 Üldjuhul valitseb köögis Metsik Roosa – Meie Isa looja ja ilmaletooja, kes 64 aastat tagasi 14-aastase plikana siia kööki tuli. Ja siia Issand ta võttis. Alles pärast 15-aastast rügamist võttis perepoeg. Metsikust Roosast kõrgemal asub tema ihuvili Meie Isa. Kui meie käitume nagu tulnukad teiselt planeedilt, olles kõigi käest palunud luba neid sinatada ja eesnime pidi kutsuda, siis ülejäänute - sealhulgas Roosa - jaoks on Meie Isa Šeff. „Küsi Šefi käest,” on 64 aastat sellessamas köögis rüganud ema igapäevane nõuanne.

Kooritult keedetud kartulit siinmaal ei sööda. Prae juurde kuulub kas kartulisalat (loe altpoolt), kartuliklimp või friikartulid.

Saksa köögiga saame igal juhul ja igas mõttes tuttavaks. Täpsemalt küll frangi köögiga.

Õpime vahet tegema väljenditel "einmal Pommes" ja "eine Portion Pommes". 

Kartulisalat tähendab siinmaal seda, et keedetud kartul aetakse enam-vähem pudruks, segatakse hulka veidi tükeldatud mugulsibulat, lastakse kraanist peale sorts sooja vett, lisatakse teine sorts õli, kolmas äädikat ning valmis ta ongi.

Saame teada, et Schnitzel, Jägerschnitzel ja Rahmschnitzel on enam-vähem üks ja sama asi, ainult erineva kastmega. Mingil issandama põhjusel käivad jahimehekastmesse šampinjonid. Kastmed tehakse poepulbrist ja igasugune kena lihakeedu- ja praeleem läheb lihtsalt kanalisatsiooni. Ka kartuliklimbitaigen ja kodused Eierspätzle ehk munanuudlid tulevad marketist.
Õpime viilutatud õunu ja rediseid mullivette kastma - et nad pruuniks ei tõmbaks. Sülti keetes äädikat keeduvette panema - maitseb lõpuks samamoodi nagu sült, millele äädikas eesti kombe kohaselt peale valatud. 
Espresso, Cappuchino ja Eiskaffee'ga pole probleemi, aga Milchkaffee jääbki mõistatuseks - sest tegelikult ei tea siin keegi, kuidas seda täpselt teha. Või kui teabki, siis on unustanud, mismoodi masin töötab. Iga ports - seda tellitakse harva - valmib paraja peavalu saatel.
Riivime, viilutame, tükeldame, koorime, puhastame, paneerime, praeme, peseme...

 Ettevõtte nimiroog - Stiegler Teller - koosneb kolme sorti lihast, praetud sibulast ja paprikast ning haraliseks praetud viinerikesest.

 Kaks korda nädalas käib kokkamas rebaseproua, vanaperenaise vellenaanõ. Üks päevadest on süldi-, teine rulaadipäev.

"Ta on sündinud lihunik. Hingega lihunik," ütleb ema oma poja kohta.

Sündinud lihunik töötleb oma Metzgereis igal nädalal 12 siga, 1 veise, 1 vasika. Kogu toodang - vorstid, singid jne - müüakse maha oma poes ja restoranis.

 Poes töötab viis inimest: kaks saksa naist, kaks ungarlannat ja õpipoiss.

Hõimurahvaga on meil eriti hea klapp...

... kuid ka kohalike hulga on kenasid inimesi. Kõige avatum ja südamlikum on hambaarsti õeks õppinu, kes aga eladeski õpitud ametit pole saanud pidada. Siin majas seitsmendat aastat.

Tulevane meisterkokk. Lahtiste käte ja silmadega meistriks pürgiv neiu arvab, et selline õhkkond on gastronoomias tavaline.

Hõimusõsarad töötasid reeglina poes, kuid pühapäeviti said nemadki köögirõõmudest osa.

Pühapäevad on erilised pidupäevad, sest siis tavatseb Meie Isa ise ka köögis toimetada. Läheneva äikese ootuses annavad kõik endast parima. Vaikus on kuldne: Meie Isa karjatus, mis manitseb tööd tegema ja mitte lobisema, on oma töö teinud. Loomulikult tiksuvad mikrolaineahju minutid kiiremini ja praeliha panni pääl küpseb ju ka oluliselt rutem, kui ümberringi on vaikus! „Inimesed, te ajate mu hulluks!” on järgmine Meie Isa tüüpkarjatus. „Lõpeta see mängimine!” lendab prügiämbrisse šnitsli peale kaunistuseks pistetud porgandiratas. „Ma ütlesin kolm!” käratab mees järgmisel hetkel. „Siin ongi kolm taldrikut.” Viimane fakt ei pehmenda ega muuda olukorda. Kuidas või milliste vahenditega mees ennast iga kord sellisesse seisundisse viis, sellest me aru ei saanudki. Võimalik, et tegu on dünastia päriliku probleemiga.

*   *   *

"Pane tähele, nii ku kell kats saa, nii mul õkva satassõ asja käest maha," kinnitab Kaili meie viimase tööpäeva hommikul. Meil on juba eelmisel õhtul auto pakitud ja korter läikima löödud.

"Pane tähele, peremiis läts meile rahha lugõma ja kingitüisi pakkma," irvitab Kaili paari tunni pärast. 

Ungarlastega oleme juba eelmisel õhtul lahkumispeo pidanud. Kingitustena jäävad neid piigasid meenutama imeilus puutüve-kujuline vaas ja isejoonistatud pilt Nürnbergist.

 Nüüd jagame Eestit tutuvustvaid brošüüre teistele kaastöötajatele. Nooruke kokapiiga kihutab seepeale koju ja naaseb kahe pudeli leedripuusiirupiga. Otse loomulikult isetehtud. 

„Nii kahju, et te ära lähete,” ütleb meievanune poenaine. Sakslane. „Teid ta mingil põhjusel pelgas. Nüüd hakkab jälle kangem käramine pihta.” Provvi on siin majas tööl teist aastat ja nutab eelmist kohta taga. Eelmine lõpetas lihtsalt tegevuse - poeg ei tahtnud pärast abiellumist enam isa äriga jätkata.

„Mu abikaasa tahab ka teiega hüvasti jätta,” ütleb päälik ja kamandab meid pererahva ukse taha. Kuuene perepoeg on pildi joonistanud – tema pere ja meie kaks selle keskel. Igast küljest hoitud ja kaitstud. Ema ulatab meile väikesed nunnud kommikarbid.

Leiutjateküla Lotte abil Eestimaad tutvustav trükis äratab poisis huvi ja lööb tema silmad särama.

Koos lehvitava poisiga jookseb meie tuututav-lahkuvale autole järele ka ema, kummaski käes järgmised kingitused: lahkume mõlemad uhke Baierimaa õllekannuga...

Kailil oligi õigus.

1800 km ja 22 tunni pärast oleme Eestimaal. 

"Ära sõida nii kiiresti," palus Kaili, kui olime teel Saksamaale. Spidomeeter näitas tooord 130. Kui ma nüüd ühel hetkel ärkasin, tabasin Kaili 160 pealt.

Hobused kappavad kodu poole ikka kiiremini...

Me ei ole oma ilmareisi kaugeltki lõpetanud. Kuid me kavatseme suure osa suvest veeta Eestimaal.