Mõtisklusi Mustvenest

Mustvene on päriselt olemas. Valgevenes. Mustvene territooriumil asub näiteks Valgevene pealinn Minsk.

Tuuleveskitega võitlemine keelatud. Dudutki. 

Esimene mulje Minskist: nii suur, nii särav, nii puhas! Paneelelamurajoonid - rõõmsad, puhtad ja originaalsed – erinevad üksteisest kas värvilahenduselt või arhitektuurilt. Laiu prospekte palistavad modernsed ehitised: rahvusraamatukogu, 30 erineva spordiala võistluste läbiviimiseks kohandatav Arena, velotrekk, presidendi ametiruumid pealkirjaga „Iseseisvuse palee”,... Kuna reklaami on esindusprospektide ääres suhteliselt vähe, rohelust ja ruumi seevastu küllaga, pääsevad mõjule arhitektuur ja puhas üldmulje. Mitte pompöösne, vaid hoolitsetult elegantne, võib öelda selle 1,9-miljonilise linna kohta.

Aastal 1984 sai Minsk kangelaslinna austava nimetuse.

Puhtus algab juba riigipiirilt: pealinna suunduvaid heas korras kiirteid palistab korralik põllumajandusmaastik koos vilja koristavate kombainide ja vähemalt väliselt euroopalike suurfarmidega.  Ei mingeid söötis või võssakasvanud vaateid. See kõik tekitab kahtluse: kas tõesti on võimalik, et üks endine nõukogude vabariik, suhteliselt suletud, on end nii korda suutnud sättida?

Üliarmas giid Ljusja väidab, et kõik ongi väga hästi. Et iga 3.  töötaja on tegev põllumajanduses. Et Valgevene on 4. kartuli eksportija maailmas ja et Valgevene lina osaleb Hollandis eurode tootmises. Nagu ka dollarite omas. Et Valgevene põllumajandustoodang on väga kvaliteetne ja hea. Poest juhuslikult valitud tomatimahl kinnitab Ljusja sõnu: ma pole elus nii head tomatimahla joonud! Ja jäätis! Täpselt nii rammusmõnusalt koorene, nagu ta oli seda lapsepõlves. Või veelgi parem.

Kahtluseuss sunnib sellegipoolest googeldama. Nett ütleb: piima kogutoodang ühe lehma kohta on Valgevenes ca 5000 liitrit aastas (meil ca 8000).
Efektiivsus ja tööviljakus?

"Me oleme  segu kapitalismist ja sotsialismist," ütleb Ljusja. "Ja see on väga hea."

See, et toiduained maksavad igas poes ühepalju, on muidugi hea. See, et töötu peab 4 päeva kuus ühiskondlikult kasulikku tööd tegema - tänavaid pühkima, muru niitma vms, muidu ta oma tööturaha kätte ei saa, on ka tore. See, et viienda lapse sünniga saab perekond tasuta korteri, on peaaegu et suurepärane. Tänu sellele (ja veel mõnele taolisele meetmele) on Valgevene loomulik iive positiivne - vist küll ainukese riigina lähiregioonis. 

Aga korterit ei saa kohe, nagu viies laps sünnib. Siis saab alles viielapseliste järjekorda. Tundub, et järjekordi on päris erinevaid. Kui peres mingid muutused toimuvad - keegi sünnib või sureb või saab täisealiseks - on olukord kardinaalselt teine ja seega liigutakse ka teise järjekorda. Ljusja on korterijärjekorras aastast 2004. Praegu saavad kortereid need, kes panid ennast järjekorda 1988. aastal.

Kas kortereid siis osta ei saa, küsime. Ikka saab, kinnitab Ljusja. Aga laenuprotsent olla hirmkõrge. Kui me nüüd ikka õigesti üksteisest aru saime, siis 34 %.

„Me oleme temaga ära harjunud,” kinnitab Ljusja. „Me tunneme tema stiili ja teame, mis tüüpi inimene ta on. Ja mida talt oodata võib. "

Aastast 1994 juhib riiki Lukašenka. Mitte ehk kõige demokraatlikumalt, kuid kindlalt, laveerides osavalt ida ja lääne vahel. Veebruaris tühistas EL kõik Valgevenele vahepeal kehtestatud sanktsioonid. Hiljuti avaldanud üks lääne ajakiri pilapildi, kus Putin ja Lukašenka teineteist südamlikult tervitavad – ühel kirves, teisel nuga selja taha peidetud käes.   

"Kümmekond aastat tagasi oleks tal veel konkurente olnud, praegu küll mitte. Ja tõenäoliselt kasvatab ta endale Nikolaist järeltulijat, veab teda endaga riigivisiitidele kaasa” räägib Ljusja.
Nikolai on Luka 3. poeg. Abieluväline. 12-aastase Nikolai emaks olla VIP-haigla peaarst. Riigipea ametlik abikaasa, õpetaja, olla kuskile maaale pagendatud - ei tohi teine anda ühtegi intervjuud ega avaldada ainumastki artiklit.
Igal õhtul võib Lukašenkaga kohtuda televiisori uudistesaates, kuid linnapildist tema ülistusportreesid ei leia.  Küll aga leiab sealt suuri portreeplakatid teiste kenade inimestega, kõigil juures märge "Mina, valgevenelane". Ühe plakatiinimese, valgevenelase Oleg Rummo, nimi kõlab nii neetult eestipäraselt...

Ja siin lähebki minu sees virrvarr lahti: mis issandama riik või inimesed need siin üldse on? Mustvenelased? Valgevenelased? Punased? Valged? Venelased?

Sest moodustisel nimega Valgevene justnagu polegi mingit põhjust omaette riik olla. Pole teisel õieti ei oma keelt ega oma ajalugu – ikka räägitakse kas Leedu suurvürstiriigist või poolakatest või litviinidest. Aastal 1918 püüti iseseisvuda, pooleks aastaks see ka õnnestus, edasi sai piirkonnast Nõukogudemaa osa. Iseseisvumine õnnestus 1991.
Keel küll on, aga seda räägivad vaid vanurid kolkakülades - ainult 10 % riigi elanikkonnast.  Ja ehkki valgevene keel on  kohustusliku kooliprogrammi osa, ei näe tavainimene suurt põhjust selle kasutamiseks. Samal ajal on 2009. aasta rahvaloendusel 85% elanikkonnast määratlenud ennast ennast valgevenelasena ja vaid 10 % venelasena.

Ja samal ajal on ka sildid-tekstid avalikus linnaruumis kõik valgevene keeles. Vene keele valdajale see probleemiks ei ole, tuleb endale vaid ette lugeda, mis sildil kirjas on. Suurim erinevus tundub olema selles, et kirjutatakse nii, nagu vene keeles hääldatakse. Maskva. Ja mitte Moskva. 

Valgevene keele kasutamine avalikus ruumis on üks osa identiteedikasvatusest, pakun Vladimirile oma versiooni. Sest alles äsja on Vladimir minu küsimusele, mis vahe on venelasel ja valgevenelasel, vastanud, et ei olegi mingit vahet.
66 aastane Vladimir on nupumees – seisab hotelli ees valvuriputkas ja vajutab tõkkepuu puldi nuppe. Sest ainult kodus-kalal-jahil oleks liiga igav, väidab ta. Vladimiril on kaks ja pool kõrgharidust – kehakultuur, juura ja keemia, viimane jäi lõpetamata - ja viimaseks töökohaks Arena spordikeskus, selle väljaarendamine ja töösserakendamine. Aga siis ei pidanud närv enam pingele vastu: ülepäeviti oli vaja Arena uute alade jaoks ümber sättida. „See ei ole lihtsalt nii, et vajutad nuppu – kõik, alustades reklaamidest ja põrandakatetest, on vaja välja vahetada. Ja sul on aega ainult üks öö. Ma kasutasin sellistes olukordades kehakultuuriteaduskonna poisse – nii, nagu ise sai omal ajal tudengina vaguneid laadimas käidud - aga lõpuks ei pidanud mu enda närv enam vastu. Vastutus nii poiste tervise kui oma töö eest võttis lõpuks ikka väga võhmale,” räägib jutukas Vladimir. Ja laotab minu ette laiali kogu Valgevene kuulsusrikka spordiajaloo, mille ma sealsamas kohe unustan - enamus nimesid ei ütle mulle kahjuks midagi. Kuid niipea, nagu ma millegi täpsustamiseks sekkun, silmitseb Vladimir mind uurivalt: "Miks sa seda küsid?" Ma ei saagi aru, kas see on juhuslik, kas see on lihtsalt Vladimiri omapära või kuulub see termini "sõnavabadus" alla.

Küsimusele, mille poolest erinevad valgevenelased venelastest, ei oska vastata ka kenad noored vabaõhumuuseumis töötavad näitsikud. Ja on üllatunud, kui ma pakun, et nad võiksid suveniiridisainis oma sümboolikat, näiteks rahvuslille - rukkilille - kasutada. Ma ei saagi aru, mis neid üllatab - kas see, et neil on rahvuslill või mõte suveniiride muutmisest. Igaks juhuks noogtavad nad nõusolevalt.

Giid Ljusjal on muidugi rohkem vastusevariante varuks. Kust on tulnud nimi Valgevene? Võimalik, et valgetest kaskedest, ütleb Ljusja. Võimalik, et siinse maarahva valgest linasest riietest. Ljusja ise usub, et hoopis sellest, et siinne rahvas ei ole kunagi mongoli-tatri ikke all onud. 

"Valgevenelased on rahumeelsed ja kannatlikud," ütleb Ljusja.  Ja räägib anekdoodi ukrainlasest-venelasest-valgevenelasest, kes kõik pannakse istuma knopkaga toolile. Ukrainlane karjub, venelane märatseb, kuid valgevenelane keerab end knopka otsas rahulikult küll ühele, küll teisele poole ja ütleb: "Ootame, vaatame... see knopka on siin kindlasti mingi põhjusega...".

Vaatamata sellele, et mina Valgevene indentiteedituse käes vaevlen, tundub kohalik rahvas oma elu ja riigiga rahul olema. Rahul igas mõttes.
"Kõige tähtsam on rahu," rõhutavad nii Ljusja kui Vladimir.

Ja selles on neil ju õigus.

Valgevene sümboliks võiksid lisaks rukkililledele, toonekurgedele ja piisonitele vabalt ka betoonaiad olla - erineva kuju ja värviga aiad palistavad kõiki külasid.

Ristija Johannesele pühendet õigeusu kirik Dudutki vabaõhumuuseumis

Kõige muljetavaldavamad olid ikonostaaži raamkaunistused: kulla asemel...

...õlgpunutised.

Tore sõnamäng GUMi (riikliku kaubamaja) ukse kohal. Ja loomulikult on olemas endiselt ka ZUM (keskne kaubamaja). Siia juurde sobib Ljusja repliik 90ndate talongiajastust: tema emal olla veel tänaseni kapis tuttuusi susse suurusele 36. Ema enda jalg olla 39. Ostetud lootuses millegi vajaliku vastu vahetada...

Koolivormi otseselt ei ole, kuid riietus peab olema "delovoi": tüdrukutel allpool tume, üleval hele, poistel ülikond. Pildil näide GUMis pakutavast. Tegelikult oli terve osakond sellist värvikombinatsiooni täis. 

Punavene, muide, asub aga hoopis Ukrainas.