Tagasi tulevikku

Pärast seda, kui planeeritud suveprogramm oli enam-vähem täidetud  - keegi mehele pandud, kellelegi naine võetud, keegi maha maetud (see üritus, tõsi küll oli puht plaaniväline), keegi üles tõstetud (ridamisi juubeleid ja sünnipäevi), külastatud laatu ja festivale,  kihelkonna- ja külapäevi, sisse ja välja tehtud ning isegi üks suveülikool läbitud - pärast seda oligi korraga kolekiire käes.

Pärast seda, kui Stockholmi laeva toodud mullitaja oli oma trikid ära teinud ja sünnipäevalaps oma ausalt väljateenitud šampusepokaali kätte saanud - no tõesti, nii väärika vanuse puhul vaid üks kiitsakas pokaal! -

ja pärast seda, kui Göteborg-Fredrikshavni laevas mitte midagi põnevat ei juhtunud, küll aga olid Hirtshalsis kõik voodid ilmarahvale välja jagatud ja meie pidime ise vaatama, kuidas mööda saata öö,

ja pärast seda, kui Šveitsi tüdruk oli meile otsast lõpuni ära rääkinud, kuidas tema on tsirkusekoolis õpetaja, kuidas ta korjab Alpide nõlvadelt ravimtaimi, kuidas ta müüb spagaatide vahel teesegusid ja samal ajal oma varbad oma plokknooti üles joonistanud,

pärast seda olimegi peaaegu kohal.

Saime aru, et vahepeal on roosa moodi läinud.

Roosade pallide taga on liustik.

Kõigil oli meie üle hea meel. Igatahes ütles Jon, keda me kohtasime esimest korda elus, et temal on meie üle väga hea meel. Et meid on siin juba pikalt oodatud. Sedasama ütlesid veel umbes neli inimest, keda me polnud elu sees näinud. Väga lovely people, you know! (Repliik pärineb mäletatavasti Uus-Meremaa unustamatult Hüatsindilt...)

Rosalbat olime me küll varem ka näinud, ainult teda ei tahetud meile esiti näidata. Rosalba toa ukse ees seisis üks pisike lõunamaise olemisega taat ja ei tahtnud meid sugugi edasi lasta. Ütles, et tema ei tea siin ühtegi itaallannat olema ja ühtegi Rosalbat ta kah ei tunne. Ja püüdis meid välja suruda, et minge aga retseptsiooni. Me ütlesime, et sealt me just tuleme ja meile öeldi, et Rosalba on siin. Selle peale oli pisike vanake väga üllatunud ja ütles, et aga äkki te tahate siis seda Napoli tüdrukut... Meie, et sobib küll, Napoli on ka Itaalias. Selle peale klopsis ja karjus taadike Rosalba välja  - see oli kohe niisugune südantsoojendav lõiguke lõunamaisest dokumentaalist, sest Rosalba lõugas sama vapralt vastu -  ja siis sai Rosalba ka öelda, et tal on meie üle hea meel. Ja anda kiirülevaate: taadike on keski hispaanlane, kes võõraid keeli ei räägi, aga raha on osanud ära kulutada ja nüüd teenib siin kojusõidupiletit välja. Taat ise püüdis samal ajal üleni hallitunud saiapätsist mõnd selgemat juppi välja saagida, mispeale Kaili püüdis taadile selgeks teha, et see ei ole hallitusjuust, see on sai.  Taadi pantomiim väitis, et keskelt on veel täitsa puhas.

Rosalba rääkis, et Alex olevat tahtnud ka siia tulla, jõudnud isegi kohale, kuid siis kuulnud, et tulemas on ka Nõiaplika ja seepeale kihutanud Alex minema. Sestet Alexil olnd Nõiaplikaga romaan, aga nüüd on tal juba ühe uue tüübiga romaan ja parem karta kui kahetseda, eksole. Ja et need-need-need lähevad kohe minema ja need-need tulevad tagasi, aga need ei tule ja...

Kui me olime Rosalba käest kõik välja pinninud, mis vähegi andis ja endid minekule asutasime, teatas kõrvalonni kallal meisterdav mehike, keda me olime enne võitlust hispaania taadiga sõbralikult tervitanud: "Ma tean teid küll, aga ma ei tundnud teid enne ära! Nice to see you!"

Me oleme jõudnud tagasi Islandile.