Suure sula ootel

Need eelmise postituse roosad pallid ei ole tegelikult ei naistalunike heinapallid ega tüdrukpallid ega juustukerad ega isegi mitte sefiir, selgus vahepeal. Need on hoopis osa heategevusest: kui talunik ostis roosa kile, annetab ta iga palliga 400 ISK (ca 3 eurot) rinnavähi ennetuskampaania fondi. Info pärineb kohaliku Allani vanaperemehelt ja Jon kinnitab seda. Jon on  meie vanuseklassi kuuluv meesislandlne ja mängib nii umbes kevadest saati siin meie pererahva auks ja hiilguseks retseptuuritibi.

Meil on selle oma projekti käigus Allanitega vedanud.

"Sm. unetud ja lendamishuvilised! Islandil on teile rõõmusõnumeid! Kui köik looduses kenasti läheb, saame peatselt uue vulkaani käima... Katla all võdises täna öösi 4,6 ja 4,5 pauku. Raadiodiktoritel häälekesed juba eel - erektsioonist värisevad, kui uudiseid loevad ja kommenteerivad," loeme hommikul Islandi Allani sõnumit. Vau! Veelkord: vau-vau-vau!!!

Allan on ausa mehena Islandi ilmateenistuse lingi ka juurde pannud. 

Katla on meist ca 200 km lääne poole jääv üks suuremaid ja aktiivsemaid vulkaane Islandil.  Üsna selle 2010 pursanud Eyjafjallajökulli kõrval. Vahemikus 930-1918 olla Katla 20 korda purtsatanud, pursete vahemikud 13-95 aastat. Seega on viimasest korralikus purskest juba 98 aastat möödas, nii et meie poolest ja meelest on aeg igatahes küps...

Lõunalauas küsime Joni käest, et mis temal öelda on.

Loomulikult on Jon uudiseid kuulnud, läheb kohe elevile ja hakkab seletama, mis nüüd kõik juhtuda võib. Et kui purtskab rohkem lõuna poole, siis on territoriaalses mõttes tõenäoliselt väiksem ala ohustatud, aga kui purtskab põhja poole, siis issand ise teab, kui suur osa liustikust kõik üles sulab ja et siis ei oska keegi aimata, kui kaugele need üleujutused ulatuvad. Ja et piirkonnas elavatel inimestel peavad kõigil mobiiltelefonid valvelolekus (st sisse lülitatud) olema, et kui tuleb teade, siis peavad nad 15 minutiga kodudest läinud olema.

Rumeenia noored purtsu ei taha ja palvetavad, et nemad enne koju jõuaksid - neil on 2 nädala pärast lend. Meie Vibega (taani tüdruk) loodame salaja, et äkki ikka hakkab purskama. Et kui ta nagunii peab purskama - ja seda ta on ju sajandite vältel näidanud, et peab - et siis tehku seda meie rõõmuks ja auks nüüd ja kohe.

 Nii. Täna tehtud pilt. Meie õuelt. Liustiku, ikka selle Vatnajökulli (Veeliustik) suunas. Sest kesse teab, missugune pilt homme avaneb. Või ülehomme.

Aga läheneva katastroofi märgid on igatahes igal pool. Eriti õhus ja maas. Möödunud aastal ei näinud me nelja kuu jooksul mitte ainumastki hukkasaanud linnukest, nüüd oli kogu tee laevalt lõunarannikule linnulaipadega palistatud. Erinevad liigid, mitte ainult üht sorti enesetaputerroristid. Ja just praegu, nende ridade kirjapaneku ajal, lendas üks linnuke end vastu meie toa aknaklaasi end surnuks...

Tuttuus ja verivärske laip.

Islandi teed tunduvad tõesti ohtlikud olema, ehkki me mullu sellest aru ei saanud. Eile andis peremees Bjössi ühele prantslaste grupile ülevaate oma rahalisest seisust - et kui palju lambaid tal on (ca 850) ja muud värki ja siis tuli muu jutu käigus välja ka see, et igal aastal "tourists kill" (ehk ajavad alla) ca 30-40 lammast.  Umbes 20 jääb mägedes kaduma. Sama ülevaate käigus väitis mees, et eelmisel aastal majutus tema juures 30 000 turisti. Seega tapab iga 1000. turist ühe lamba...

*   *   *

Aga meil on veel igasuguseid toredaid uudiseid. Näiteks et Islandi välisministeeriumi ründavat abielluda soovivad mehed. Sest mingil issandama nutikal netilehel (thespiritwhispers.com) väidetakse, et Islandil valitsus maksab paksu pappi nendele väljamaistele meestele, kes endale islandlanna naiseks kosivad. 4500 eur kuus. Et Islandil olla hull meestepõud. Ja et  eelistatud olevat Põhja-Aafrikast pärit verepuhastajad.

Ja nüüd siis vaene välisministeerium jageleb nende armastusest pimedaks löödutega ja püüab selgeks teha, et pappi ei ole ega tule, armastage, kui tahate,  aga tasuta, mõ tut ne pritšom. Et sorry, kutid, keegi on teiega halba nalja teinud. Taani saatkonnal Egiptuses, kes on sõbraliku naabrina enda kanda võtnud ka islandlaste esindamise, tuleb samuti musti mehi saatkonna ukselt kaigastega tagasi ajada.

Islandlasi endid paistab kõige rohkem häirivat asjaolu, et keegi julgeb arvata, et neil pole mehi...

*   *   *

Kaili on veendunud, et ükskord temast siia saare peale veel saaga kirjutatakse. Eile oli ta esimest korda sel hooajal peamajas nõudepesus ja kuna kuulsus on pikkade sammudega temast eespool käinud, siis oli kogu rahvusvaheline seltskond kööki üles rivistunud ja kõik imetlesid tema väikesi väledaid käekesi. (Tahtsin öelda "valgeid", aga me oleme ju Uus-Meremaast saati ikka veel pruunid).  Ja sosistasid  üksteisele lugupidavalt ja imetlusega kõrva: "Nii kiire! Ma pole elus nii kiiret nõudepesemist näinud!" Siis läinud nurga taha ja korrutanud sedasama lauset jätkuvalt nagu mantrat. "Selles viimases ma pole muidugi päris kindel, sest ma pesin ju nõusid ja ei saanud minna pealt kuulama, aga mulle tundus küll, et nad kasutasid õhtu läbi sõnu "so fast" ja never seen", kinnitas Kaili. 

*   *   *

Me ei saa ikka veel üle vastuvõtu südamlikkusest. Kui me Saksamaale kohale jõudsime, oli esimene persoon, kelle otsa komistasime, peremees. Me muidugi ei teadnud, et see on peremees, ja kuna olime suhelnud tema abikaasaga, siis Frau-d küsisimegi. Mees võttis toru ja helistas: "Sinu omad tulid." Rohkem tal meiega asja polnud ka. See olnuks ok, kui tal oleks parasjagu mingi töö käsil. Või noh, oligi... Lehelugemine...

Siin teevad kõik kogu aeg nägu, nagu neil oleks meie üle tõesti hea meel. Isegi veel pärast neljndat tööpäeva...

Toredaid elamusi meile kõigile!