Eesti Ema ja Poola Isa

Eesti Ema on nii kange moor, et netis jagatakse T-särke (ingliskeelse) pealkirjaga "Mina ei karda midagi. Ma olen abielus eesti naisega."

Mäletatavasti tõid päkapikud meile uue töölise. Nüüd on meid kokku kolm kanget Eesti Ema. Jumal tänatud, muidu see asutus siin küll jõule üle ei elaks! Sest ülejäänud töölisklass on kõik puha püha puhul kodumaadele laiali kihutanud. Ma ütleksin isegi, et kogu Lõuna-Islandi turism on nüüd Eesti Emade õlgadele-jalgadele langemas: vähe sellest, et meie oma majapidamine on kolmekuningapäevani viimse voodini võeraid inimesi täis, kõik teised Lehmasabaküla majutusasutused kavatsevad ka ise pidu pidada ning oma kliendid meile toita saata! 

Selle uue Eesti Ema üle on meil Kailiga tõesti hea meel. Inimesel on käed-jalad küljes ja keel suus, no mis sa veel oskad tahta! Kohe saabumisel pesime ta ilusasti puhtaks ka. Termaalpotis. Ja eile viisime kirikusse - pärast seda, kui uus Ema oli lõunalauas  tšehhi poisile põhjalikult seletanud, miks eestlased kirikus ei käi. 

Kirikus oli jõulukontsert. Esinesid kõik Höfni piirkondlikud kollektiivid ja tundub, et siinmaal on laulurahvas eelkõige mehed - igatahes oli meeskoor suurem kui naiskoor, mehi oli jagunud ka segakoori jaoks ja isegi pensionäride koori mehed olid täitsa elus! (Wikipedia annab Höfni piirkonna elanike arvuks ca 2100). Lisaks mitu peotäit erinevaid ansamblikoosseise, nii pillidega kui ilma. (Wikipedia annab Höfni piirkonna elanike arvuks ca 2100).

Kaugete külaliste auks ja üllatuseks olid koorid ära õppinud laulu "ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal". Vastab ju tõele küll. Aga selle koha peal, kus räägitakse kuuskedest ja kenadest kaskedest, ajasid nemad mingit jõulujuttu! Sa ütle nüüd! Ja meie olime kõikse aeg tões ja vaimus arvanud, et see on üks ilus Eesti isamaaline lugu...

Veel saime teada, et Islandi hümniks on "Püha öö." Sest selle ajal tõusid kõik püsti. Ja järjekordselt sai kinnitust fakt, et  laulurahva eestlaste kõikide laulude esimese salmi teine rida algab alati sõnadega "taruiraraa". See oli tõesti suur üllatus, ma arvasin nimelt, et vähemalt "Püha ööd" oskan ma ikka laulda. Nii umbes kaheksakümne seitsmendal aastal laulsin ma seda ometi terve heinaaja! Ja ma arvasin Kailist ja Riinast sama hästi, mis peaks neile muidugi suur au olema.

Järgmiseks üllatuseks olid surnuaiad. Sa mõtle, kuidas nad need on ära ehtinud!!!

Me olime kuulnud, et islandlased armastavad hullumoodi oma majasid jõulutuledega kaunistada, aga isiklikku kogemust veel ei olnud, Nüüd, kiriku juurde sõites, sattusime nn "individuaalelamute rajooni" ja see nägi tõepoolest värviline välja. Kui sakslase jaoks on oluline püha sõim toanurgas, siis islandlase jaoks, tundub, on olulised välised valgusinstallatsioonid - tuledes ristid surnuaedadel ja  vähemalt meetrikõrgused seest valgustatud jõulutegelased aedades.

Me olime Poola Isa ka endaga kirikusse kaasa võtt. Ja see oli ilmselt üks Jumalale meelepärane tegu, sest tänu sellele õpetas Poola Isa meid täna kohupiima tegema - sellist väga head ja mahedat kohupiima, piimast ja jogurtist. Võttis liitri piima, sortsas umbes pool klaasi koort ka sisse, ajas kuumaks, kuid mitte keema, siis kallas teise liitri, aga nüüd jogurtit, kuumutas veel natuke ja kui valge vedelik oli veeks muutunud, oligi väga hea valmis.

Pärast jogurtitegu läks Poola Isa kodumaale külmetama.

Meie siin ei tea talvest midagi. Detsembri keskmine temperatuur tänavusel Islandil on üle 7 plusskraadi ja viimati olnud nii soe aastal 1885. Sel suvel, mil me siin olime, pakkusime oma tunde pealt suve keskmiseks pluss 11. Kaili oleks võinud vabalt praegu ka oma päikesekleidid kaasa pakkida...
Pilti kuumast graafikust saab näha siit:  Icelandic Met Office

Peapõhjusks, miks nii soe, olla palju lõunatuult.  No kust iganes see tuul siin tuleb, tuleb tema täiega. Täna arvas perenaine näiteks, et ta ei lase lapsehoidjat autoga sõitma, viib lapsed ise lasteaeda, sest jälle on meid siin maru maruga ähvardatud.

Eesti emad ja poola isa termaalpotis. Häid jõule!